Arm, segadusse sind viib tuhatnäoline liikide küllus,
kõik see lillede murd, millest on tulvil see aed,
nii igalaadsed on neil nimed ning nemad üksteise võidu
kuulmeid ründavad sul, võõramoelised kõik.
Nii võtab Goethe „Taimede metamorfoosis“ (August Sanga tõlkes) kokku kimbatuse, mis iseloomustab moodsat inimest, kes kohtub taimedega. Tõepoolest, suurem osa meist ei tunne taimi ja satuvad neist kergesti segadusse, kuid Goethe-ajaga võrreldes me pole üksnes teadmatuses taimede nimedest, vaid isegi ei märka neid. Moodne inimene elab „taimepimeduses“, ta ei oska näha seda, mis püsib paigal ega tee häält.
Kummati moodustavad taimed Maa biomassist suure enamuse, üle 80%, ja taimedeta poleks inimelu planeedil mõeldav. Ameerika-Iisraeli taimeteadlane Daniel Chamowitz kirjutab mõjukas raamatus „Mida taim teab“ (2012, eesti keeles 2013) asjakohaselt: „Me sõltume täielikult taimedest. Me ärkame majades, mis on tehtud Maine’i metsadest pärit puidust, valame tassi Brasiilias kasvatatud kohviubadest keedetud kohvi, viskame selga Egiptuse puuvillast valmistatud T-särgi, trükime paberil välja aruande ja sõidutame oma lapsed kooli autodes, mille rehvid on toodetud Aafrikast pärit kautšukist ja mille kütuseks on miljonite aastate eest surnud palmlehikutest saadud bensiin.“
Vikerkaare kaksiknumber uuribki lähemalt taimede ja inimeste vahelisi suhteid ja küsib, mis on inimestel ja taimedel ühist ning mida võiksid inimesed taimedelt õppida.
Kalevi Kull toob välja, et taime ja inimeste sarnasus on üllatavalt suur, meil mõlemal on vajadused, me mõlemad hingame, toitume, eritame ja liigutame. Kuid enamgi veel, paistab, et mõlemad teevad valikuid, s.t. omavad vaimu ehk semioosi. Inimeste valikud on võrratult suuremad, ent need ei puudu ka taimedel. Lauri Laanisto jätkab samas vaimus, küsides, kas taimi uurides võiks olla võimalik paremini mõista ka inimest ja inimühiskonda, „kas oleme mõnikord ja mõnes asjas taimsed, ja seda ka siis, kui me pole parasjagu köögiviljad“. Ta toob välja olulise tõdemuse, et kui taimede elu on suunatud optimeerimisele, siis inimestel maksimeerimisele; et esimene taktika on oluliselt kestlikum, sellest peaks nüüdseks olema ilmselt enamik mõtlevaid olendeid aru saanud. Peeter Laurits tutvustab uuemaid teadmisi taimede neurobioloogia vallast, mille järgi on taimedel on väga peen ja eritlev tunnetus- ja õppimisvõime, paindlikud suhtluskoodid, võrgustikud ja sotsiaalsed suhted. „Taimne diskursus on tegu, taime sõnaks on vahetu muutumine, millegi tekitamine,“ kirjutab taimehuvilisest fotokunstnik ja kutsub üles laiendama inimeste senist suhtlusvõimet ja leidma võimalusi oma elektroonilisi võrgustikke looduslike võrgustikega kokku kolimiseks. Sest ainult selline tihedam suhtlus ja koostöö tagaks inimese edasise õitsemise.
Kuidas kooselu taimedega ja nende parem tundmine välja näeb, sellest kirjutavad numbris omaenda kogemusest taimefüsioloog Ülo Niinemets, kirjanik Jaak Kaplinski ja ajaloolane Kate Brown. Niinemets kirjutab oma vanaisa Kasahhi herbaariumi põhjal lahti loo taimede juurde jõudmisest, Kaplinski jutustab oma taimevaatlustest Samose saarel koroonakarantiini viljastavates tingimustes ja Kate Brown vahendab vaatlusi Ameerika koduaiast, mis panevad teda ümber mõtestama inimkonna ajalugu, sh meie sõltuvust taimsetest eluvormidest.
Kuid taimemõtte juured ulatuvad Eestis palju kaugemale, kui me tavaliselt arvame. Sümboolsel moel saame tänavu tähistada Eesti esimese akadeemilisi taimeõpetlase 400. sünniaastapäeva. Nimelt tuli 1620. aastal Rootsi linnas Strängnäsis ilmale Andreas Arvid, kellega võib siduda esimest Eestis kirjutatud taimetraktaati, 1647. aasta oktoobris Tartu Ülikoolis kaitstud disputatsiooni „Taimedest“ („Disputatio physica de plantis“). Selle Eesti taimeteaduse tüviteksti on ladina keelest eestindanud ja järelsõnaga varustanud Kaarina Rein. Disputatsiooni avaread peaksid jääma kõrvus helisema kõigil Vikerkaare haritud lugejatel: „Fütograafia, see loodusteaduse osa, mis hõlmab taimede vaatlust, sisaldab niivõrd väärikaid ja niivõrd meeldivaid argumente, et tõmbab ja haarab enda vaatlemisse kaasa keda tahes, jätmata inimloomust imepäraselt liigutamata.“
Numbrit kaunistavad ja täiendavad Malle Leisi ajatud taimemaalid, nende tähendust aitab avada Keiu Krikmann. Taimede ja piltide vahel saab numbrist lugeda mõistagi ka uut algupärast ja tõlkekirjandust (Yvan Goll, Øyvind Rangøy, Mart Kivastik, Triin Paja, Arturo Valderas, Kristel Rebane, Triinu Meres, Kristina Viin, Tõnis Vilu, Paula Nerve), samuti uudiskirjanduse kriitilisi kajastusi.
Lisa kommentaar