Kahes asjas on Donald Trumpi presidentuur mulle väga hästi mõjunud. Esiteks, mul on nüüd oma lemmiktõsielusari. Teiseks, ma olen keelefilosoof – ja tunnen siirast rõõmu sellest, et Trumpi ümber keerlev avalik meedia arutleb nii kirglikult keelefilosoofiliste küsimuste üle: kuidas mõista, mida keegi ütles või silmas pidas, kuidas määratleda sõnade tähendusi ja kuidas kontekst seda kõike mõjutab. Mul läks süda soojaks, kui nägin CNN-i otse-eetris, kuidas üks peatoimetaja tõstatas täiesti siiralt Trumpi kohta küsimuse: „What does he mean when he says words?“[1] Trumpi presidentuuri tõttu on need keelefilosoofia põhiküsimused jõuliselt päevakorda tõusnud ja ootamatult on tekkinud avalik diskursus, kus on hakatud kõvasti keelefilosoofia tööd tegema. Ja mitte ainult – see diskursus teeb filosoofia tööd ka laiemas mõttes, nimelt selles võimenduvad vastuolud, mis muidu jääksid varjatuks. Näiteks religioosne agnostitsism – arusaam, et jumala olemasolu kohta pole meil kindlaid teadmisi – on mulle tundunud vastuolulise või vähemalt intellektuaalselt kummalise seisukohana, aga ma pole osanud sellele päris täpselt näppu peale panna. Esmapilgul näib see ju küllaltki mõistlik ja tasakaalukas arusaam. Selles peituvat vastuolulisust on aga minu silmis aidanud esile tuua just nimelt Trumpi presidentuur. Järgnevas selgitangi seda täpsemalt, alustades veidi kaugemalt, nimelt tõestuskoorma probleemist.
Tõestuskoorma probleem ja Trumpi lõks
Tõestuskoorma probleem seisneb küsimuses: kui esitatakse mingi väide, siis kelle kohustus on tõestada selle tõesust või väärust? Üldiselt on nii, et kui diskursuses valitseb mingi väite osas üksmeel, siis tõestuskoorem lasub sellel, kes üritab tõestada vastupidist.[2] Näiteks kui oleme üksmeelel, et Maa asub universumi keskmes, siis see, kes väidab, et keskmes paikneb hoopis Päike, peab esitama argumente oma väite kasuks. Ladusaks koostööks ja üksteisest arusaamiseks on vaja, et leiduks vähemalt mingi hulk ühiseid eeldusi, mille puhul on kõigile selge, et nende eitaja peab oma väidet kuidagi õigustama, s.t võtma tõestuskoorma. Niisiis, diskursuses, mis on sujuvaks koostööks piisavalt korrastatud, kehtivad teatavad tõestuskoorma jaotamise reeglid. Need on vajalikud üksmeele tagamiseks mingi väidete hulga suhtes. Need on eeldused, millelt me maailmas asjatades lähtume, seadmata neid kahtluse alla. Sellised arusaamad ei tekita meis agnostilist tunnet, et nende tõesus või väärus pole teada. Seega, kui mingite väidete juures tõestuskoorma jaotamise reegleid kahtluse alla seada, siis õõnestab see samal ajal nende väidete osas üksmeelt, mis omakorda äratab meis agnostilisi meelisklusi. Näiteks kui diskursuses pole enam üheselt selge, kumb peaks vedama tõestuskoormat, kas see, kes arvab, et universumi keskmes on Maa, või see, kes arvab, et Päike, siis süveneb selles küsimuses ka agnostiline hoiak. Nii saab tõestuskoorma jaotamise reeglitega manipuleerides juurutada valitud väidete osas agnostilist meelestatust.
Seda võimalust on oma propagandamasinas laialdaselt ära kasutanud president Trump ja tema meeskond. Kuidas täpsemalt? Näiteks säutsus Trump, et presidendivalimistel hääletasid Hillary Clintoni poolt miljonid illegaalsed hääletajad[3] või et Obama kuulas ta telefone valimiskampaania ajal pealt.[4] Trumpi-eelses maailmas oleks tõestuskoorma jaotus olnud selline, et koormat peaks vedama nende väidete esitaja. Trump aga neid väiteid ei põhjenda või teeb seda väga ebamääraselt, ent sellegipoolest seisab tema pressimeeskond nende väidete taga või vähemalt edastatakse selge sõnum, et asja tuleb uurida. Vastavatele organitele antakse käsud kätte või luuakse uued erikomisjonid.[5] Polegi oluline, millistele järeldustele need jõuavad, oluline on see, et seeläbi süvendatakse märkamatult hoiakut, et samavõrd kui nende väidete esitaja peab tõestuskoormat vedama ka nende väidete eitaja. Ühtäkki oleme tõmmatud dialektikasse, kus peaksime kas esitama vastupidiseid tõendeid või jääma agnostilisele seisukohale: enne kui järgi ei uurita ja tõendid asja paika ei pane, ei saa me ju midagi kindlalt öelda – äkki Obama kuulaski Trumpi kõnesid pealt või leiduski miljoneid illegaalseid hääletajaid. Samal ajal on aga Trumpi tiim salamahti normaliseerinud olukorra, kus saab rahumeeli öelda, et peaksime neis asjus vähemalt seni jääma agnostikuks, kuni tõde on jalule seatud. Trumpi dialektiline lõks on kinni langenud – esialgne õhku visatud provokatiivne ja jaburana tundunud väide näib nüüd selline, et seni, kuni keegi pole tõendeid esitanud, tuleb jääda agnostilisele seisukohale.[6]
See ei tähenda, et Trumpi õukond selle lõksu tingimata teadlikult üles seaks. Nad lihtsalt teevad sellist propagandat, mis näib töötavat. Ja kui agnostiline hoiak on end mingis diskursuseosas sisse seadnud, siis ei saa seda ka enam tühistada pelgalt sellega, et räägime mõne genealoogilise loo selle hoiaku kujunemisest. Selleks hetkeks on hoiak muutunud juba diskursuse teadmisloomepraktikate vaikimisi tunnustatud osaks, mille diskursuses osalejad peavad omaks võtma, et üldse kehtestada endale kaasarääkimise võimalus.
Niisiis, Trumpi tiimi üheks taktikaks on õõnestada dialektikat korrastavat vaikivat üksmeelt selles, kes (ja kas üldse) peaks võtma endale tõestuskoorma lahkarvamuse esinemisel. Diskursuses seni kehtinud tõestuskoorma jaotamise reegleid saboteerides juurutatakse teatud väidete suhtes agnostilist hoiakut ja nii kehtestatakse, kas ja kui palju on mingi asja kohta vaikimisi kehtivaid teadmisi. See on üks konkreetne viis, kuidas võimusuhete kaudu kujundatakse teadmisi, ja Trumpi propagandamasin on neid foucault’likke võimu ja teadmise seose traagelniite esile rebinud.
Russelli teekann ja religioosne agnostitsism
Filosoof Bertrand Russellilt pärineb mõtte-eksperiment, mida nimetatakse Russelli teekannuks.[7] Selle eesmärk on esile tuua meie intuitsioonid tõestuskoorma küsimuses. Oletagem, et keegi tuleb lagedale väitega, et kusagil Marsi ja Maa vahel tiirleb ümber Päikese üks teekann, lisades, et see on nii väike, et seda ei saa praeguste tehnoloogiliste vahenditega Maa pealt tuvastada. Kas peaksime jääma selle teekannu osas agnostikuks seni, kuni selle olematust pole tõestatud? Kindlasti mitte – meie intuitiivne seisukoht on, et seda teekannu pole olemas ja tõestuskoorma peab võtma selle väite esitaja.
Vahel leitakse, et see mõtteeksperiment kätkeb endas vastuargumenti religioossele agnostitsismile – seisukoht, et jumala olemasolu kohta ei ole kindlaid, objektiivseid teadmisi või vastavad teadmised pole isegi võimalikud. Richard Dawkins näiteks argumenteerib järgmiselt.[8] Religioosne agnostik arvab, et kuna me ei saa teaduslikult tõestada jumala olematust (ega olemasolu), siis peaksime selles küsimuses säilitama agnostilise hoiaku. Aga sel juhul, arutleb Dawkins, peaksime olema agnostikud ka Russelli teekannu osas (kuna ka selle olemasolu ei saa teaduslikult kinnitada ega ümber lükata). Kuna aga agnostitsism Russelli teekannu osas on meile intuitiivselt vastuvõetamatu, siis peaksime tagasi lükkama ka religioosse agnostitsismi. Ma nõustun Dawkinsi järeldusega, ent mitte niivõrd tema argumendiga. Minu argument religioosse agnostitsismi vastu on pigem keelefilosoofiline, mille üks voorusi on, et see ei sõltu sellest, mida keegi teaduslikuks peab. Enne minu argumendi juurde asumist mõni sõna sellest, miks Dawkinsi argument on minu arust eksitav.
Eelmises osas tõin välja, kuidas teadmisloome võimumängudes saab ära kasutada seost tõestuskoorma ja agnostilise hoiaku vahel: mida suurem on üksmeel selles, kes peab ühes või teises küsimuses kandma tõestuskoormat, seda vaevalisemalt käivitub neis küsimustes agnostiline kahtlemine. Russelli mõtteeksperimendis on oluline seda seost arvestada – intuitsioon, et me ei peaks teekannu asjus jääma agnostikuks, tõukub eelkõige tõigast, et meil on üksmeelne intuitsioon sellest, kes peaks kandma tõestuskoormat – ilmselgelt teekannu postuleerija. See intuitsioon tuleneb aga omakorda sellest, et oleme kehtivas diskursuses üksmeelselt vaikimisi omaks võtnud väite, et sellist teekannu siiski olemas pole. Me lähtume teadusteooriast, mis ei postuleeri oma ontoloogias Marsi ja Maa vahel tiirlevaid teekanne. Niisiis, just seetõttu, et me eeldame, et seda teekannu tegelikult pole, leiame intuitiivselt, et selle postuleerijal lasub tõestuskoorem ja agnostitsism selle suhtes on jabur. Nii et kui selle võrdpildi alusel hakkab meile ka religioosne agnostitsism veider näima, siis seetõttu, et me tegelikult juba vaikimisi eeldame, et jumalat pole olemas – ja sellisel juhul on religioosne agnostitsism loomulikult absurdne. Kokkuvõttes saab religioosne agnostik Dawkinsi argumendi tõrjuda sellega, et teekannu võrdpildiga kaasnevaid intuitsioone ei saa niisama lihtsalt üle kanda religiooni küsimustele.
Niisiis, Russelli teekannu võrdpilt ei näita minu arvates mitte niivõrd religioosse agnostitsismi absurdsust, vaid seda, kuidas teadmispraktikate üheks oluliseks hoovaks on seos agnostilise hoiaku ja tõestuskoorma vahel. Kui meil puuduvad tõestuskoorma jaotuse osas selged intuitsioonid või need on näiteks võimumängude tulemusel segi löödud, siis tõstab pead ka agnostiline hoiak. Selles valguses muutub ehk ka mõistetavamaks, miks religioosne agnostitsism tundub paljudele intuitiivselt paeluv. Jumala olemasolu ja muudes religioossetes küsimustes on teadmist loova diskursuse dialektiline ökonoomika ilmselt segi paisatud, sest ühelt poolt kantakse kristliku kultuuriruumi taaka ja teiselt poolt allutakse naturalistlik-füsikalistlikele tendentsidele. See tekitab segadust ja õõnestab jumala-küsimuses vaikivat üksmeelt selles, kes tõestuskoormat kandma peaks – kas usklik või ateist. Seeläbi juurdub agnostiline hoiak, et jumala olemasolu kohta pole kindlaid teadmisi. Nii põlistatakse teadmispraktikat, et selles diskursuse osas polegi võimalik teadmisi produtseerida. Leiame end olukorrast, et isegi kui keegi tahaks võtta tõestuskoormat, eksib ta sellega juba diskursuse immanentsete reeglite vastu.
Keelefilosoofiline argument religioosse agnostitsismi vastu
Eelnev arutelu ei too veel otseselt esile seda, miks religioosne agnostitsism on intellektuaalselt kummaline. Igas teadmisloome protsessis tekivad agnostitsismi soodustavad kalduvused, sest alati leidub alasid, kus tõestuskoorma kandmise kohustus on määramata. Ent ma väidan, et religioosne agnostitsism siiski on seesmiselt vastuoluline ja seda aitab ilmestada Trumpi maailm.
Niisiis, Trump külvab tahtlikult või tahtmatult segadust selles, kes peaks tõestama, kas Obama kuulas telefone pealt või kas miljonid hääletasid illegaalselt. Seetõttu leiame end ühel hetkel olukorrast, kus nende väidete osas on agnostitsism normaliseeritud. Kuid sellegipoolest on meil kokkuvõttes üsna selge arusaam, mida keegi põhimõtteliselt peab tegema, kui ta otsustab võtta tõestuskoorma. Näiteks me ju üldjoontes kujutame ette, kuidas näeks välja selle uurimine, kas mingis piirkonnas esines massilist illegaalset hääletamist või mitte. Aga mis juhtub, kui hägustub meie arusaam sellest, mida keegi tõestuskoormat võttes tegema peab? Siis hägustub ka meie arusaam sellest, mida keegi väidet öeldes silmas pidas. Näiteks selleks, et saaksime ühtviisi aru väitest, et Obama kuulas pealt Trumpi telefone, peab valitsema vähemalt mõningane üksmeel selles, mida tuleks selle väite kehtivuse näitamiseks teha. Kas leida mingeid andmeid selle kohta, et Obama lasi luureagentuuridel salvestada Trumpi telefonikõnesid ja siis hiljem kuulas neid? Kui meedia langes Trumpi lõksu ja võttis selle küsimuse ette, siis tõttas Valge Maja tollane pressiesindaja selgitama, et Trump pidas silmas hoopis „üldisemat luuretegevust“ seoses 2016. a valimistega.[9] Loomulikult muudeti niiviisi seda, mis esialgse väite tõestusena arvesse läheb. See on järjekordne relv Trumpi arsenalis – kui keegi vaevubki midagi tõestama, siis on järgmiseks võtteks väita, et ei peetudki silmas midagi sellist, mida niisuguse tõestuskoorma vedamisega näidata saab. See taktika tõstab kenasti esile keelefilosoofilise seose, et mida ebaselgem on see, mida keegi peaks mingi väite tõesuse või vääruse näitamiseks tegema, seda arusaamatum on, mida üldse väideti. See segadus võimaldab omakorda sõnade tähendusi nii ümber vorpida, et need teeniksid paremini sobivaid ideoloogilisi eesmärke. Näiteks võime küsida, kuidas täpsemalt näeb välja väite „terroriakti korraldaja oli moslem“ tõestamine või ümberlükkamine. Ilmselt on mitmeid erinevaid tõestamistaktikaid, aga oluline on seejuures tähele panna, et see, millist neist taktikatest võimu positsioonilt kehtestada, hakkab tingima ka selle väite tähendust. Nii saab uute tõestuskoormate kinnistamisega normaliseerida uusi tähendusi – mida kogukonnas üldse tähendavad sõnad nagu „pealtkuulamine“, „illegaalne hääletamine“, „terroriakt“, „moslem“ jne.
Niisiis, ebaselgus tõestuskoorma osas kandub üle segaduseks selles, mida sõnad tähendavad. Selle seose teoreetiliseks taustaks on verifikatsionistlikud ja pragmatistlikud tähendusteooriad – väite tähendus seisneb viisis, kuidas väite kehtivust näidata saab. Selle tähendusteoreetilise seose poliitiline ekspluateerimine muudab seose ühtlasi nähtavamaks, nii et teatud päevapoliitilised propagandavõtted või õigupoolest nende võtete võimalikkus annab empiirilist materjali teatavate keelefilosoofiliste teooriate toetuseks. Nende teooriate järgi on nii, et kui meil pole aimu, mida väite kehtivuse näitamiseks või tühistamiseks tegema peab, siis me ei tea ka väite tähendust. Kui keegi esitab väite ja samal ajal ütleb, et selle tõesust või väärust ei saa põhimõtteliselt kuidagi näidata, siis ta justkui rebiks väite keelemängust lahti ja lõikaks läbi seosed, mis annavadki lausetele ja sõnadele tähenduse. Sellisel juhul me ei saa hästi aru, mida ta silmas pidas, ta väide nihkub tähendusliku ja tähendusetu piirimaile ning meil pole enam võimalik küsida selgitusi. Selgitused, argumendid ja ka hüpoteetilised verifikatsioonid ja falsifikatsioonid on aga taktikad näitamaks seda, kuidas laused on üksteisega seotud, ja nendest seostest ilmneb lausete tähendus – ilma nende seosteta ka ei öelda midagi. Näiteks kui keegi väidab, et Maa ja Marsi vahel tiirleb üks teekann, aga Maalt pole võimalik seda näha, saan ma ta väite selgituseks küsida: „Kas sa mõtled, et kui ma lendan raketiga teekannule lähemale, siis mingil hetkel ma peaksin seda nägema?“ Kui ta vastab jah, saan ma temast rohkem aru, sest ta on vähemalt esitanud viisi, kuidas väite tõesust või väärust välja selgitada. Aga ta võib vastata ka nii: „Raketiga sa ei pääse sellele ligi, sest see on nii väike ja selle orbiit pole teada.“ Seepeale võin ma ütelda: „Okei, aga kui ma põhimõtteliselt satuksin selle teekannu lähedusse, siis ma näeksin seda?“ Jällegi, kui ta vastab jah, saan ma kinnitust sellele, et saame tema esialgsest väitest vähemalt ühtemoodi aru. Oletame aga, et ta vastab nii: „Ei, sul pole ka põhimõtteliselt võimalik sellele teekannule ligi sattuda ega seda näha.“ Kui ta nii järjekindlalt õõnestab dialektikat selles osas, kuidas näeks välja selle väite osas tõestuskoorma võtmine, siis kerkivad teravalt esile erinevused meie tähendusväljades: mida ta peab sel juhul üldse silmas sõnaga „teekann“, kui see on midagi sellist, mida pole ka ligidalt võimalik näha? Mida vastata, kui meie vestluskaaslane nüüd teatab, et peaksime jääma selle teekannu asjus agnostikuks? Oleme segaduses – meile näis alguses, et saame ühiselt aru, et on olemas selline asi, mis tiirleb ümber Päikese nagu kõik muugi kraam, aga nüüd selgub, et seda polegi võimalik näha. Ma arvan, et õigustatud reaktsioon oleks nüüd öelda, et me lihtsalt ei saa aru, mida ta räägib. Ta on esitanud näiliselt tähendusliku sõnajada, mis tegelikult väljub otsapidi keelemängu reeglite raamistikust.
Nüüd jõuamegi otseselt religioosse agnostitsismi vastuolulisuse juurde. Selle nägemiseks ei pea eeldama mõnda pragmatistlikku tähendusteooriat täies mahus, vaid lihtsalt tuleb teha mõistlik mööndus, et väitest arusaamiseks või selle tähenduslikkuseks on tarvilik aru saada sellest, milles seisneb tõestuskoorma vedamine. Niisiis, religioosse agnostitsismi diskursuses arvatakse, et jumala olemasolu kohta meil pole või ei saagi olla kindlaid, objektiivseid teadmisi. Ja seejuures pole asi selles, et me pole mingit valdkonda veel täielikult läbi uurinud või oma vaimu piisavalt pingutanud, vaid jumala olemasolu küsimus on põhimõtteliselt midagi sellist, mis väljub objektiivse teadmise piiridest. Seega pole asi enam pelgalt segaduses, kes peaks võtma tõestuskoorma, vaid selles diskursuses on kehtestatud, et tõestuskoormat ei saagi põhimõtteliselt keegi endale võtta. Küsimus pole enam selles, kes koormat peaks vedama, vaid milles tõestuskoorma vedamine üldse seisneb. Kui aga ei selgitata, mida keegi peaks üldse tegema, kui soovib hakata välja selgitama, kas jumal on olemas või mitte, siis kokkuvõttes muutub agnostiline hoiak sellel teemal ka tähendusetuks. Samamoodi nagu muutub tähendusetuks agnostitsism Russelli teekannu osas, kui ei selgitata, millistel tingimustel peaksid meie kahtlused leidma lahenduse.
See kehtib ühtviisi nii nõrga kui ka tugeva agnostitsismi puhul. Nõrk ehk ajutine agnostik väidab, et meil lihtsalt pole veel hetkel jumala kohta kindlaid teadmisi. Sellegipoolest peaks ta aga oma väitele sisu andmiseks selgitama, milles seisneb põhimõtteliselt tõestuskoorma võtmine. Või teisisõnu, milles seisneb tema positsiooni ajutisus. Kui ta suudab seda teha, siis ma möönan, et see arusaam pole ka enam nii veider, kindlasti mitte vastuoluline ega tähendusetu, kuigi ma ei saa hästi aru, miks peaks keegi niisuguseid uskumusi oma peas mõlgutama. Tugevas ehk igaveses agnostitsismis aga väidetakse otse, et jumala olemasolu kohta polegi kindlad teadmised võimalikud. Mis tähendab ühtlasi, et postuleeritakse tõestuskoorma vedamise võimatus, st ka põhimõtteliselt ei saa kuidagi näidata või õigustada väite tõesust või väärust. Sellega aga väljub igavene agnostik oma väidetega arusaadavuse horisondist. Meid paeluv intuitsioon, et me ei tea midagi jumala olemasolu kohta ega saagi teada, maskeerib asjaolu, et tegemist polegi tähendusliku väitega.
Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda eristust, et üks asi on lihtsalt see, et me mingit asja ei tea, ja teine asi on see, et meil pole isegi teoreetiliselt võimalik mingi asja kohta teadmisi hankida, s.t me ei tea ka seda, milles seisneks põhimõtteliselt tõestuskoorma vedamine. Muidugi saame esitada tähenduslikke väiteid selle kohta, mida me ei tea. Aga ainult siis, kui diskursuses on olemas vähemalt mingisugune üksmeel selles, milles seisneks – vähemalt teoreetiliselt – teadmatuse eemaldamine. Näiteks kui Russelli teekann on olemas, siis peaksime seda mingisugustel hüpoteetilistel tingimustel siiski nägema. Me küll ei tea, kas see on olemas, aga teame vähemalt seda, milles seisneks teadasaamine. Aga kui me lisaks sellele, et ei tea, ei tea ka seda, milles seisneks teadasaamine, siis me ei saa ka aru sellest, mida me täpsemalt ei tea. Religioosse agnostitsismi puhul see just nii on – rõhutatakse, et ega me tegelikult ei tea ju, ja samas puudub selgus ka selles, milles üldse seisneks teadasaamine, ja nii jääb arusaamatuks, mis see see on, mida me ei tea. See vastuolulisus või pigem semantiline segadus kuhtub tähendusetusse. Või heal juhul taandub agnostiku arusaam üldisemale skeptilisele seisukohale, et on midagi sõnulseletamatut, mingisugune saladus, mida me ei tea. Aga kas tõesti juba selle tunnistamine teeb kellestki religioosse agnostiku? Kas peab tingimata nii olema, et niipea, kui jutuks tuleb eksistentsi salapära või sõnulseletamatus, imbub sisse ka religiooni-ideoloogia?
Igatahes olen vestlustes kogenud, et religioosne agnostik või suisa usklik teeb nüüd dialektilise jänesehaagi ja hakkab rääkima sellest, kuidas jumala-küsimuses ongi paljud asjad sõnulseletamatud. Ilmselt peaks nüüd vestlusse sugenema vaikus, mitte ainult mina, vaid ka vestluspartner ise peaks olema kas tummaks või pahviks löödud. On see vaikus kurjakuulutav, hingemattev või hoopis arusaamatu? Kui lähtuda pragmatistlik-konstruktivistlikest tähendusteooriatest, läheneb fraas „sõnulseletamatu eksistents“ tähendusetule sõnakõlksutamisele, see on isegi vastuolu mõistetes. Meil on mõtet lülitada teooriasse maailma kohta ainult neid asju, mis on tarvilikud mingite asjade seletamiseks. Sõnulseletamatud asjad aga ei seleta midagi. Tähendusetuid asju pole mõtet postuleerida ja seda ei saagi teha. Seda võimatust aga näiliselt läbi viia ja seejärel kurta, kuidas postuleeritut ei saa tõestada ega ümber lükata ja seega tuleb jääda agnostikuks – see on tõepoolest üks fantastiline semantiline silmamoondustrikk.
Konstruktivism vs realism
Nüüd võiks religioosne agnostik ette heita, et ma asjatult politiseerin agnostilist positsiooni ja räägin mingitest foucault’likest teadmisi loovatest võimumängudest ja muust seesugusest konstruktivismist, kuigi tegelikult on asi palju lihtsam. Metafüüsilisest realistist agnostik võiks arutleda järgmiselt. On olemas tegelik, meist sõltumatu reaalsus, mis mingis „väga tugevas mõttes ulatub teispoole meie vaimu haardeulatust“.[10] Me saame sõnadega osutada väljapoole meie piiratud horisonti ja rääkida asjadest, mida päriselt mõista ei suuda. Me lihtsalt ei tea kõiki asju maailma kohta ja saab ju täiesti tähenduslikult arvata, et olemas võib olla mingi kõrgem jõud, mille olemasolu kohta meil pole kindlaid teadmisi, ja seepärast tulekski olla religioosne agnostik.
See on ühest küljest küll mõistlik jutt, ent teisest küljest tuleb seejuures aru saada, et sisenesime nüüd üldise epistemoloogilise skeptitsismi mängumaale. Tõepoolest, võttes omaks metafüüsilise realismi, pean ma tunnistama ka võimalikkust, et meie arusaamad maailmast võivad osutuda vääraks, need ei pruugi tabada seda, kuidas maailm tegelikult on.[11] Kokkuvõttes näib, et ma tõesti kindlalt ei tea, kas Obama kuulas Trumpi telefone pealt, kas miljonid hääletasid illegaalselt, milline on elementaarosakeste substruktuur, kas jumal on olemas jne. Ja põhimõtteliselt on ju võimalik, et Maa ja Marsi vahel tiirleb üks teekann. Kas metafüüsilise realismiga kaasnev skeptitsism peaks tegema realistist ühtlasi ka religioosse agnostiku? Minu arust mitte, sest ma ei näe põhjust, miks selles üldises skeptitsismis ühte konkreetset agnostilist hoiakut eraldi välja tuua ja rõhutada.
Asi on selles, et skeptiline epistemoloogiline refleksioon ei rakendu ainult religioossetele väidetele. Religioosne agnostik aga rõhutab just nimelt skepsist ühe kindla väideteklassi suhtes, samal ajal mainimata, et see skepsis tegelikult kehtib kõiksugu väidete kohta. Miks aga valida välja üks hulk väiteid, rakendada neile arutlust, mis tegelikult kehtib palju laiemalt, ja seejärel selle suvalise valiku alusel kinnistada palju üldisema agnostilise hoiaku religioosset aspekti? Miks mitte teha mingisugune teine suvaline valik ja kuulutada agnostitsismi näiteks härjapõlvlaste, vaktsiinide, kliimasoojenemise, lameda Maa vms suhtes? Näib, et religioosne agnostik pole mitte tagasihoidlik kahtleja, vaid teeb salamahti hoopis religioonipropagandat. Seda propagandamehhanismi on taas aidanud nähtavale tuua Trumpi propagandistid, kes järjekindlalt rõhutavad meie teadmiste piiratust illegaalse pealtkuulamise või hääletamise asjus. Loomulikult me mingis mõttes neid asju kindlalt ei tea, kuid seda juba selles mõttes, et me üldse paljusid asju kindlalt ei tea. Trumpi propaganda järjekordseks dialektiliseks trikiks ongi rõhuda üldisele ümberlükkamatule skepsisele, aga seda kindlate üksikväidete suhtes. Ja sellise dialektilise surve all oleme sunnitud möönma, et me tõepoolest paljut ei tea, muu hulgas ka mitte seda, kuidas ikkagi on lood pealtkuulamiste jms-ga. Kui aga mängureeglid on nüüd sellised, siis saame samahästi rõhutada ka seda, et me tegelikult ei tea, ega hoopis Trump äkki ei kuulanud pealt Obama telefone. Nii et diskursuse sisuks on nüüd propaganda- ja ideoloogiasõda, mitte epistemoloogilised argumendid. Ja Trumpi ideoloogiameeskond peab oma eesmärkide saavutamiseks säilitama mulje, et me muid asju siiski teame (nt et Trump ei kuulanud Obama telefone), aga seda, kas Obama kuulas pealt Trumpi telefone, me ei tea. Selle mulje säilitamiseks peavad nad varjama, et tegelikult kehtivad samad skeptilised argumendid mõlema väite kohta.
Samamoodi peab religioosne agnostik – selleks, et jääda religioosseks agnostikuks – ideoloogia või propaganda abil varjama tõsiasja, et tema skepsis tegelikult üldistub ja tema kahtluste põhjendustel pole mingit pistmist religiooniga. Sest mõelgem, milles religioosne agnostik õigupoolest kahtleb. Kui ta peab silmas mõne konkreetse jumala (!?) olemasolu, siis tekib küsimus, miks olla agnostik just selle ja mitte mõne muu religiooni konkreetse jumala suhtes. Ilmselt religioosne agnostik sellist eristust ei teegi ja räägib üldiselt „kõrgemast jõust“, mis meie elusid võib-olla kuidagi mõjutab. Mille poolest aga erineb see jutt näiteks sellest, et ilmselt me ei tea kõiki universumis kehtivaid loodusseadusi? Nüüd selgubki, et religioosse agnostitsismi sisuks on tegelikult palju üldisem kahtlus, et reaalsus ulatub „väga tugevas mõttes teispoole meie vaimu haardeulatust“ või – nagu väljendusin eelmise osa lõpus – et eksistentsiga kaasneb mingi saladus, sõnulseletamatus. Miks aga sellisele üldisele agnostitsismile visata ette omadussõna „religioosne“? Miks ma peaksin laskma religioonil kaaperdada skeptitsismi või sõnulseletamatuse diskursuse? Ei peagi, võime vabalt möönda, et meie vaatepunkt on piiratud, ilma et peaksime end kuulutama spetsiifiliselt religioosseteks agnostikuteks.
Kogu eelneva ma võtan kokku nii. Proovisin aru saada religioosse agnostitsismi seisukohast, et jumala olemasolu kohta ei ole kindlaid teadmisi või vastavad teadmised pole isegi võimalikud. Laias laastus on kaks maailmavaatelist poolust, kuidas sellest väitest aru saada – metafüüsiline realism või pragmatistlik-konstruktivistlikud lähenemised. Metafüüsilise realisti vaatepunktist saab tõepoolest kahelda peaaegu kõiges, aga kogu vaidluse dialektika kuhtub üldises epistemoloogilises skeptitsismis. Need vaidlused ja argumendid on kahtlemata filosoofiliselt põnevad, ent spetsiifiliselt religiooni või päevapoliitikaga pole siin midagi pistmist. Pragmatistlik-konstruktivistliku lähenemise puhul näib tegu olevat vastuoluga mõistetes või vähemalt mingit sorti semantilise segadusega. Nii või teisiti, religioosne agnostitsism on intellektuaalselt kummaline arusaam ja selles peituvat vastuolulisust on oma dialektiliste trikkidega aidanud esile tuua Trumpi propagandamasin.
Agnostitsistlik ideoloogia vs skeptiline refleksioon
Võime muuta vaatepunkti ja leida, et religioosse agnostitsismi puhul polegi tegemist niivõrd epistemoloogilise, kuivõrd sotsiaalse küsimusega: kas peaksime ühiskonnas kultiveerima religioosse agnostitsismi ideoloogiat hoolimata sellest, et intellektuaalselt näib see vastuvõetamatu? Diskursuse korrastamiseks on alati vaja mingisugust ideoloogiat, ent kas see ideoloogia peab tingimata olema propagandistlik skepsis religioossete väidete suhtes? Aare Pilv näiteks kirjutab religioossest agnostitsismist positiivses võtmes.[12] Ta leiab, et usuvabadus ja muud ühiskonda edasiviivad vabadused eeldavad „agnostitsistlikku ruumi“ ja seetõttu peaksime ühiskonnas hoolitsema agnostilise hoiaku säilimise eest. Ta kirjutab nii:
„Ja on vabadus otsida mittereligioosse ning religioosse tunnetuse ühisosa selle järele küsides, milline võiks olla parem ühiskond, ilma et see peaks suubuma rangematesse institutsioonilistesse ja keelemängulistesse piirangutesse. Just see kõige viimane muudab usuvabaduse osaks veel ühest laiemast agnostitsismist, millele vaba ühiskond tugineb ja mis seisneb äratundmises, et tõde meie maise ühiskonna parema korraldusviisi kohta on seda täielikum, mida poleemilisem, dialoogilisem ja avatum ta on, mida rohkem ta tunnistab endale, et ta ei ole veel pärale jõudnud.“[13]
Olen Aare Pilvega täiesti nõus, et peaksime väärtustama avatud ühiskonda, usu- ja arvamusvabadust. Kuid minu arust on eksitav ja isegi neidsamu väärtusi õõnestav väita, et need tuginevad agnostitsismile, eriti religioossele agnostitsismile. Avatud ühiskonnale ei aita kaasa pelk agnostiline hoiak, et me põhimõtteliselt saame kahelda, kas miljonid hääletasid illegaalselt või kas jumal on olemas. Samal ajal kui me avastame või sedastame, et saame kahelda, tuleb ka küsida, kas need on mõttekad kahtlused, mida sisestada oma uskumuste süsteemi, ja kas me peaksime neist juhinduma. Ja veel enam, peaksime küsima ka seda, kuidas oleks võimalik seda kahtlust eemaldada – milles seisneks tõestuskoorma vedamise tööjaotus. Vastused võivad olla nii- ja naasugused, ent tähtis on see, et need küsimused põhimõtteliselt kerkiksid ja me püüaksime neile vastata. Kahtlemine ilma püüdeta seda kahtlust eemaldada on viljatu. Ja mulle näibki, et agnostiline hoiak on midagi sellist, mis rõhutab küll kahtluse võimalikkusega kaasnevaid vabadusi ja mobiliseerib selleks epistemoloogilise skeptitsismi tööriistad, ent ei paku omalt poolt välja diskursust korrastavaid reegleid kahtluse eemaldamiseks.
Just nimelt Trumpi propagandamasin on võimendanud ja seeläbi nähtavaks teinud, kuidas agnostilise hoiaku kultiveerimine avab ruumi ka viljatule ja ühiskonda lõhestavale poleemikale. Külvates propaganda raames segadust tõestuskoorma jaotuse vaikivate reeglite asjus, saab kehtestada ja põlistada sobivate väidete suhtes agnostitsistlikku ideoloogiat – et me üht või teist asja tegelikult ei tea ju. See agnostiline hoiak, kõigi vandenõuteooriate alus, liigub küll õiges suunas – skeptilise refleksiooni poole –, aga jääb poolele teele ja on seetõttu kahekordselt ohtlik, sest kannab õige asja maski. See jääb poolele teele, sest sunnib meid võtma hoiaku, et me tegelikult ei tea, andmata samas diskursust korrastavat vastust küsimusele, mida siis tuleks teha, et teada saada. See õõnestab tõestuskoorma hetkel kehtivat jaotust, ent ei paku välja uut. See nõrgendab eeldusi, mis on vajalikud koostööks ja üksteisest arusaamiseks. Ja eriti ilmekalt kerkib see õõnestav tendents esile religioosses agnostitsismis, kus sedastatakse tõestuskoorma vedamise võimatus ja seejärel sunnitakse vestluskaaslane sõnulseletamatusele viidates vaikima, justkui oleks nüüd kõik sirgeks räägitud.
Niisiis, avatud ja dialoogilise, s.t koostöövõimelise ühiskonna aluseks pole mitte agnostitsistlik ideoloogia, vaid skeptiline refleksioon. See tähendab, et püütakse aktiivselt enda ja teiste uskumusi kriitiliselt läbi valgustada, kooskõlla seada ja lahendada tõestuskoorma küsimust. Nii et ühelt poolt küll kahtleme, teeme ruumi nii usu- kui ka arvamusvabadusele, ent teiselt poolt võtame kohustuse reflekteerida ka selle üle, mida peaks arvama ja mida mitte – st võtame kohustuse korrastada diskursust, et koostöö oleks võimalik. Skeptiline refleksioon kinnistab suhtumist, et inimesed küll võivad arvata, mida nad tahavad, ent mitte iga uskumus või arvamus pole õige, mõttekas, tõene. Ühed uskumused sobivad omavahel kokku, teised võivad olla vastuolus. Sageli on nii, et eeldustest saab teha just sellise järelduse, mitte aga teistsuguse. Õige järelduse tegemine pole vaba valiku küsimus. Inimesel on küll vabadus või õigus minna oma eeldustega vastuollu, aga siis tuleks ka märgata, et ta rikub mingisuguseid diskursuses kehtivaid norme. Skeptilise refleksiooni ja laiemalt filosoofia üheks ülesandeks ongi välja tuua norme, mis diskursuses parajasti teadmiste produtseerimisel kehtivad ja mida võib nimetada nt ratsionaalsuse normideks. Need normid teevad võimalikuks ka üksmeele tõestuskoorma jaotuse asjus, st võimaldavad meil jagada ühiseid eeldusi, mida peame mõistlikeks ja mille eitaja peab võtma tõestuskoorma. Võib küll öelda, et ratsionaalsus on vangla, aga see on selline vangla, mis võimaldab meil teha koostööd ja üksteisest aru saada. Poliitiliste loomadena me asume arvamusvabaduse ja mõistusevangla pingeväljas, ja et koostöö sujuks, tuleb meil seal tasakaalu hoida.
Ilmunud Vikerkaares 2018, nr 4–5
[1] Early Start With John Berman and Christine Romans. https://goo.gl/k2L3RP. (Viimati vaadatud 12.01.2018).
[2] Vt nt S. Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikon. Tallinn, 2002, märksõna „tõestuse koorem“.
[3] Trumpi säuts 27. novembril 2016: „In addition to winning the Electoral College in a landslide, I won the popular vote if you deduct the millions of people who voted illegally“.
[4] Trumpi säuts 4. märtsil 2017: „How low has President Obama gone to tapp my phones during the very sacred election process. This is Nixon/Watergate. Bad (or sick) guy!“
[5] USA kongressi julgeolekukomitee juht Devin Nunes lubas, et komitee uurib väidetavat pealtkuulamist (Congress to Investigate Trump’s Wiretapping Claim; goo.gl/UG6dwd), ja Trump rajas hääletuspettuse uurimiseks spetsiaalse komisjoni (Wikipedia artikkel „Presidential Advisory Commission on Election Integrity“; goo.gl/YmT4Bx).
[6] See propaganda- ja manipulatsioonivõte sarnaneb võttega, mida inglise keeles nimetatakse „gaslighting“. Võte seisneb selles, et sihtgruppi püütakse kahtlema panna nende endi mälus, meeletajus või tervemõistuslikkuses.
[7] B. Russell, Is There a God? [1952]. Rmt-s: The Collected Papers of Bertrand Russell, Vol. 11: Last Philosophical Testament, 1943–68. Toim. J. G. Slater. London; New York, 1997, lk 547–548.
[8] R. Dawkins, A Devil’s Chaplain. Boston, 2003, lk 149–150.
[9] D. Smith, Spicer Says Quotation Marks Justify Trump’s Unverified Wiretapping Claims. The Guardian, 13.03.2017; goo.gl/oSj26u.
[10] Nii näiteks arvab kaasaegne metafüüsiline realist Thomas Nagel oma raamatus „Vaade eikusagilt“ (1986, e. k 2015), lk 132.
[11] Minu arutlust metafüüsilise realismiga kaasneva skeptitsismi üle vt H. Sova, Meie vaatepunkti mõeldamatus. Sirp, 12.05.2017.
[12] A. Pilv, Agnostilisest riigist. Kirik & Teoloogia, 10.03.2017; https://goo.gl/84T6E8.
[13] A. Pilv, Agnostilisest riigist, lk 2.
Lisa kommentaar