Kirjanik Samuel, mu hea, kuid veidi heitliku olekuga kolleeg, kes on jäänud paljudele mõistatuseks, ärkas keset ööd. Alles äsja oli ta rahutult unne vajunud, ent tema alateadvuse kompotis kääris kõik edasi ja nüüd, kui ta peale paari rabedat tundi ehmatusega ärkas, tuli ta nagu uppuja pinnale ja ahmis õhku. Kell näitas midagi kesköö ja hommiku vahepealset, magama Samuel enam ei jäänud. Ees ootas pikk ja pingul päev, nii väga vajaksid ta keha ja vaim und ja selgust, hetkel polnud seda kõike mitte kusagilt võtta. Juba voodisse heites olid ta mõtted sõlmes, nüüd veelgi enam, kõik oli risti-rästi nagu õled ja heinad. Õled ja heinad? Kes nii ütleb, kust see lause nüüd äkki? Kust kõik üldse tuleb ja kuhu läheb? Ja mis meist maha jääb? Ja mina? Olen ma toonud endaga kaasa pigem head või halba? Samueli mõtteis ja hinges keerutas maru, väljas lõõtsus septembrituul, vastu akent rabistas vihma.
Eile helistas tema vana armastus. See lugu oli valuliselt oma otsa leidnud, haavad küll tuikasid, aga nii Riin kui Samuel teadsid mõlemad, et kõik on läbi. Kuigi Samuel ikka veel ootas ja lootis midagi ja eile paiskuski kõik taas segi. Kui kiiresti ja kergelt see käib, üks kõne, hääl kõrva juures, Riinu hingetõmbed, uuh, juba liikusid Samueli sõrmeotsad, otsides tema soojust, juba oli ta valmis siit metsast tagasi linna kolima, kui vaid Riin ütleks: tule!
Vana armastus kutsuski Samueli, aga mitte enda juurde, vaid kirjanike liidu üldkogule; mitte armastusest, vaid rõlgusest rääkis ta endine. Üks meie liidu liige osutus nekrofiiliks ja homsel üldkogul võetakse tema väljaviskamise küsimus arutluse alla. Liit oli lõhenenud, erapooletuid selles küsimuses polnud, kas poolt või vastu, iga hääl loeb, küsimus on – kas pääseb võidule moraal või miski, mida vastasleer nimetab loomevabaduseks. Samuel polnud juhtunust midagi kuulnud, tal ei käinud lehti, vaid korra nädalas jalutas ta alevi raamatukokku ja luges seal kirju, sirvis ajakirjandust ja raamatuid. Kui Samueli süda purunes, oli ta inimeses kui sellises pettunud ja nendega suhtlemisega lõpparve teinud. Ta tahtis keskenduda rohkem nägemustele. Aga ka siin üksinduses, ükskõik kui eemal ta ka ei viibiks, said inimesed ta oma probleemidega kätte! Ja üks väike, kuid tihke tükk sügaval Samueli sisemuses ootas nii väga inimeste mõistmist, heakskiitu, kutseid luuleõhtutele, aga ennekõike lähedust, Riinu kõnet! Ehk oli seda kõike oodanud ka meie kolleeg, mis ehk viiski ta selle hirmsa ja jälgi teoni? Ehk otsis ka tema seda, mida me kõik? mõtles Samuel endamisi, aga kuna ta oli juba harjunud üksi olema ja endaga rääkima, siis jõudsid tema mõtted ka Riinuni.
„Mida ta otsis?“ küsis toru otsas ta endine kallim.
„Armastust.“
Samuel oli ka ise üllatunud ja ehmunud, et ta midagi sellist ütles, see polnud tal plaanis. Nüüd nad hetke vaikisid kumbki oma telefoni otsas, Samuel kuulas Riinu hingamist, kui ilus ja hurmav see oli! Kui mitmeid öötunde oli ta jälginud oma magavat mõrsjat.
„Armastust? Surnutelt?“ küsis Riin.
Nüüd oli Samueli kord midagi vastata, jälle oli ta selleks sunnitud, kuigi oli otsustanud, et edaspidi ta vaikib, ja kui midagi ütleb, siis ainult väga tähenduslikku ja teeb seda lühidalt. Sõnad-sõnad, need olid sõnad, mis tekitasid kurbust ja pahameelt ja viimaks viisid meid lahku. Kuidas küll nii, et ma pean jälle midagi ütlema? Samuel tegi seda, kuigi vastu tahtmist:
„Jah, mõnikord on nii raske armastada elavaid inimesi… Ja mis teha, kui su kallim on surnud, aga sinu armastus tema vastu veel elab…“
Nii arutles Samuel, tehes seda nüüd juba üksi. Kui ta üritas tagasi helistada, siis nagu ikka, nagu siis, kui asjad neil omavahel käest hakkasid minema, ei võtnud ta kallim toru. Samuel toksis sõnumeid ja hullus, vastuseid ta ei saanud, juba oli ta valmis minema maanteele ja linna hääletama, et öelda, et jutt oli pelgalt filosoofiline ja tegelikult ta ei poolda laipade rüvetamist ega hauarahu rikkumist. Vaid mul endal, endal on nii valus, ma olen nii neetult üksi nagu hauas ja mitte miski ei tee seda kergemaks, ma ei jõua enam taluda sinu eemalolekut! Elavad inimesed ja armastus on see, millesse ma olin lakanud uskumast, aga ikkagi, isegi kui see teeb haiget, isegi kui me ei suuda olla koos ega lahus, on see siiski armastus, mis seda meiega teeb. Juba otsis Samuel rahataskut, oma vihmamantlit ja seljakotti, kui tuli uus kõne, mis see küll täna on!
See oli Janis, oma nime oli ta saanud Janis Joplini järgi, oma riided taaskasutusest, mõttekaaslased siit ja sealt. Paljud, kes teda ei tundnud, arvasid, et Janis on lihtsalt üks hipi, mida ta üldse oma prillide tagant näeb, need on nii näpujälgi täis! Aga tegelikult oli Janis väga tarmukas ja kirjanike liidus mitteametliku Alandatute ja Solvatute fraktsiooni esinaine. Ja ta oli ka Samueli palju aidanud, leidnud talle metsatuka koos maja ja puukuuriga, oli olnud talle toeks, kui midagi Samueli elus luhtus, seda tuli ette, rõõmustanud, kui Samuelil läks hästi, ka seda juhtus. Nüüd vajas tema Samueli abi, Janis oli tõusnud relvile, isiklikult helistanud läbi kõik oma sõpradest liidu liikmed, selgitanud olukorda, kuidas eestseisus hakkab nüüd meie oma liikmeid välja viskama, enne kui kohtuotsus on ellu viidud, ja mille pärast?
„Kas see on kirjanike liit või kloostrikool?“ küsis ta.
Samuel ei vastanud midagi, ta oli kuidagi poole hoo pealt kätte saadud. Janis luges ette põhikirja punkti, mille alusel üldse saab kedagi liidust välja visata.
„Nii?“ See muidugi huvitas Samueli, sest varem polnud ta põhikirja lugenud.
„Esimene asi, EKL-i liige on kohustatud maksma liikmemaksu. Ja teine asi, EKL-i liige on kohustatud oma tegevuse ja käitumisega mitte kahjustama liidu mainet.“
„Aga kas ta siis ei ole kahjustanud?“ küsis Samuel vastu, mõte veel Riinu juures, küsis lihtsalt, et midagi vastata, kuigi oleks võinud ka vaikida, tagantjärele on ta alati mõelnud, et oleks võinud pigem vaikida. Vaikiv inimene on kaunim ja kuidagi mõtlikum ja sügavam kui rääkiv inimene oma lahtise suuga. Aga näis, et nüüd oli vaja rääkida, see nekrofiilia asi ei meeldinud talle, ei meeldinud ka Janisile, kes kordas seda ka telefonis:
„Aga me peame oma liikmeid kaitsma. Nekrofiilina ei ole ta esinenud kui kirjanike liidu liige! Sest üks asi on kirjandus, teine elu!“
Kas üks on õled ja teine heinad? Samuel oli justkui nõus ega olnud kah:
„Aga kuhu jääb nekrofiilia?“
Vestlus oli pikk ja loperdav ning tulemuseks oli kokkulepe, et homme varahommikul ootab Samuel maanteel. Janis on rentinud bussi, kogub Lõuna- ja Kesk-Eestist kokku oma fraktsiooni liikmed ja suundub pealinna üldkogule.
Juba hahetas, aga hommikuvalgus ei toonud selgust, Samuel ei teadnud ikka veel, kelle poolt valida. Kas Riin kui elu ja armastus? Või Janis kui surm ja kirjandus? Miks ta küll oma kallid naised sellistesse lahtritesse jagas? Kuid tõepoolest, ehk ei olegi tema võrdlus siin une ja ärkveloleku piiril sugugi mitte vale. Riin oli nii elus ja Samuel oli teda armastanud, nagu oskas. Kui nende suhe kukkus kildudeks, siis seda oskamatusest, mitte armastuse puudusest. Aga Janis kandis endas tõepoolest teatavat tumedust, temast hoovas õrna korvalooli või koirohu hingust, justkui oleks Samuel läinud vanaema juurde, kes on oma rohukapi ukse jälle lahti unustanud. Vanaema oligi vana ja haige, peagi ta suri. Kas ka Janis oli juba surnud või siis kohe suremas ning soovis, et keegi teda ka hiljem armastaks, sest eluaeg oli olnud ses osas nii kitsi ja kasin? Eks me kõik soovi, et keegi tuleks ja leiaks meid, isegi kui me pole enam elus. Kas armastus kestab kauem kui elu?
Jah, Samuel keris end aina enam puntrasse, samas oli tal tunne, et ta peab midagi tegema, esinema üldkogul mingi avaldusega, ta vajab oma elus mingit suuremat pööret, mitte lõputut vindumist. Ta seadis end minekule, süüa ta ei tahtnud, polnud isu ega aega, aias otsis ta kastesest rohust paar õuna, pani need tasku ja asus maantee poole teele teadmata, kas seegi on õige. Sellistel puhkudel, et saada tagasi oma hingerahu ja mõtteselgus, kordas ta ühe oma lemmikluuletaja ridu: „Soon on inspiratsioon: usalda verd. Ta on su parim ekspert.“ Neid sõnu lausus Samuel kui mantrat ja rahunes, ta teadis, et peab vaid end usaldama ja siis läheb kõik paika, tema sisemine kompass leiab õige tee!
Seevastu Janise bussijuhil oli olnud sellega suuri raskusi. Kohe teekonna alguses kukkus bussil küljest parempoolne tahavaatepeegel, siis vasak. Need rippusid kui löntis kõrvad. Janis ise istus siis bussijuhi kõrvale ja oli tema silmad, möödasõitudel rääkis juhile, mis toimub taga, mis paremal, mis vasemal. Juht oli täiesti segaduses, lisaks see kolletavate trollide seltskond, kellest üks deklameeris, et kirjanik peabki olema pervert, narkomaan, vägistaja, sadist, langetõbine! Võimalik, et enamik neist kriteeriumidest oli tema puhul täidetud, ainult tekste kippus sel autoril nappima. Ka bussijuht oli laibarüvetuse kohta hommikusest lehest lugenud, neli korda keeras ta otsa ringi ja hakkas tagasi sõitma. Seda märganud, juhtis Janis bussi taas pealinna poole. Sõit kestis sajandi.
Samuelil hakkas vahepeal külm, nüüd läks ka kõht tühjaks, ta sõi ära oma kaks õuna, see tegi olemise veelgi vesisemaks, lisaks hakkas sadama, varjuda polnud kuhugi. Viimaks, kui buss saabus ja vihisedes oma uksed avas, võeti Samuel võiduhõisete saatel vastu, veel üks omadest oli juures! Mida lähemale nad pealinnale jõudsid, seda hõredamaks Samueli tunne läks, ta oli nii läbi külmunud, näpuotsad ei läinudki sel päeval soojaks, tundus, et hing jäi tal maha maanteeserva.
Kohale jõudes selgus, et mingit hääletust, kas nekrofiil liidust välja visata või mitte, ei toimu. Küll aga käis üks madin, paljud panid end kirja vabasse foorumisse, võtsid sõna. Nii ka Samuel, kes kuulas teiste kõnesid vähe, sest püüdis enda sisse vaadata ja leida sealt mingit seisukohta, öelda midagi, mis ei kordaks eelkõnelejaid. Korraga oligi Samuel juba puldis, ta otsis Riinu silmi, neid ta ei näinud, üldse kippus kõik värelema. Meenusid kirjanike liidu põhikirja punktid, mida Janis talle telefonis ette luges. Siis avas ta suu:
„Lõpuks on ju küsimus selles, kas elu või surm.“ Samuel kogus end ja lisas. „Mina ei ole kohustatud mitte millekski! Mina ei ole nõus, et mind sunnitakse.“ Paus. „Ja sellega ma teatan, et mina astun kirjanike liidust välja.“
Samuel tegi kummarduse ja tuli kõnepuldi tagant ära. Ta oleks kohe pidanud sirge seljaga saalist välja marssima ja kõik. Aga jalad nagu ei kandnud, ta jäi nurka konutama, siis tuli juba temaga rääkima üks leebe daam, kes alati oli Samueli hästi suhtunud, ja imestas, et mis siis nüüd, seda pole küll vaja, kui temasugused kõik välja astuvad, jääbki meile ainult nekrofiil, kes ei kavatse kuhugi minna ega välja astuda, kuigi võiks, lausa peaks! Tulid veel teised ta kolleegid, nii mõnigi patsutas õlale, keegi irvitas eemalt. Siis toodi sisse vaagnad liha ja kalaga, täidetud mune ja juustu-singirulle, marineeritud seeni, kappareid ja oliive, puuvilju ja veini. Samuel võttis ühe täidetud muna ja pistis selle endale suhu, siis veel kevadrulli, lõhe oli nii mahlane, veise sisefilee sibulamoosiga lihtsalt oivaline! Kapparid koos anšoovisega täiesti uus üllatus!
Seal vaagnate vahel me kohtusime, Samuel sõi suu tühjaks ja tuli mulle hästi lähedale, kutsus kõrvale.
„Ütle sina, Urmas.“
„Mida?“
„Mida ma peaksin tegema?“
„Mida tegema?“ Sain muidugi juba aru, mida Samuel minult küsib, aga las ta ütleb seda ise.
„Ilmselt oli see madal veresuhkur… See viimane öö, elu ja surma küsimus, nekrofiilia…“
„Mis sellega on?“
„Mida ma peaksin oma väljaastumise avaldusega tegema? Kas selle esitama või siiski mitte? Paljud siin on öelnud ja isegi palunud, et ma seda jumala eest ei teeks. Et nad niimoodi palusid, see näitab nii selgesti, et nad minust hoolivad. Ja mis peamine – ma tunnen, et just nüüd olen saanud tagasi usu inimesse, elavasse inimesse!“
„Siis on ju hästi.“
„Aga milline häbi!“ Samuel väristas ennast, ikka veel oli tal külm. „Esineda kogu liidu ees sellise avaldusega ja siis mitte välja astuda! Kuidas ma saan veel olla siin liidus, inimestele otsa vaadata? Need inimesed siin on ju minu inimesed, kellega ma tahan koos olla. Ma ei taha olla üksi. Aga nüüd ma olen juba öelnud, et lahkun!“
Kahju oli Samuelist, lausa füüsiliselt valus hakkas teda ja tema häbi vaadata, kuidagi ei oleks tahtnud tema asemel olla.
„Urmas, aita sina mind!“ Samuel võttis mu pintsakuvarrukast.
„Kuidas mina saan sind aidata?“
„Ma olen hetkel nii endast ära ja ei usalda iseend. Sind ma usaldan ja austan kõige rohkem kõigist liidu liikmetest, üldse kõigist inimestest, sa oled parim ekspert. Mida ma peaksin tegema, kas välja astuma või siis jääma?“
Esimest korda selle vestluse jooksul vaatas Samuel mulle silma, see nõudis temalt suurt pingutust, aga ta vaatas ja ootas. Mul oli muidugi hea meel, et Samuel oli taas leidnud usu inimesse kui sellisesse, aga minul endal kippus seda usku nappima:
„Ma arvan, et sa peaksid siiski välja astuma.“
„Jah?“ Samuel taganes, kohkus, siis kogus end ja tuli uuesti lähemale, küll enam mitte nii lähedale. „Siis on nii. Nii jääb.“
Riin oli ikka veel elus, kuid kusagil eemal, Samuel ise polnud kah veel surnud, oli nagu oli, ja seepärast ei esitanud ta ka oma lahkumisavaldust. Samuel jäi veel mõneks ajaks pealinna.
Lisa kommentaar