Vähem on vahel rohkem

Aino Pervik. Miniatuurid mälupõhjast. Tallinn: Salv, 2020. (Viljasalv). 90 lk. 13.99 €.

Lapsena nägin sõda ühtelugu unes. Seltsimees Brežnevi rahuvõitluste ajal sündinud laste ajudesse oli Suur Isamaasõda – nii seda siis nimetati – kirjutatud õpikutest pärit raskete sõdurisaabaste poriste jälgedega. Ma ei näinud kunagi lahinguid, alati vaikust. Seda, mis sugeneb siis, kui kõik on möödas. Nõukogude filmidest tuttavad mõlkis kiivrid ja tankirusud varitsesid mind sügisestes lehtedes ja sinilillede maastsirutumises, mu sõjaunedes oli alati kevad või sügis. Tapatalgute järgne vaikus laius üle metsatukkade, kus ilmsi uidates võis sattuda pommiaukudesse.

Aino Pervik on sõjaaja laps, tema on teist ilmasõda päriselt näinud. Ta on näinud tulemas nii sakslasi kui ka venelasi. Tema velskrist isa ravis mõlemaid. Ema on saatnud väikest Ainot leiba viima nii neile kui ka noile. Ema on punastele kirvest laenanud ja need on selle tagasi toonud. Ta mäletab, kuidas võidutujus sakslased mootorratastega külapoes käisid ja relvad poe taha jätsid. Ta on lahingu ajal kartulikeldris istunud. Kui lahing oli selleks korras möödas, tegi väikese Aino isa kindlaks, kelle võim parasjagu kehtib. Loomulikult ei avanud isa selleks internetiportaali ega lootnud olnut, olevat ja tulevat ajalehest teada saada. Info tuli kildudest kokku panna viisidel, mida meie rämpsu täis uudisvoogu aheldatuna enam sugugi ei valda. Pärast lahinguid otsisid lapsed lahingu jälgi ja leidsid seina seest granaadikilde.

„Ega meid „eestiaegseid“ palju enam alles ei olegi: aastal 2020,“ tõdeb autor. „Kuidas mõista, kuidas üldse kujutada ette ängi, mis voolab soontes, täidab aju ja sunnib ahastusega otsima võimalust leida see pisike pragu, kust oma armsatega elavana edasi liikuda?“ Pervik ei rutta vastama, kellelegi midagi seletama või selgeks tegema, ette heitma või andeks andma. Ta lihtsalt jagab diskreetsel ja eriti tagasihoidlikul, vaiksel – ometi erakordselt avaral – viisil seda, mida mäletab: suuremalt jaolt ja peamiselt pilte lapsepõlvest, rohkem kodust kui koolist, ajalises mõõtmes enim Eesti Vabariigi ajast, mil ta oli päris pisike, ja sõjast.

Perviku kõige esimesed mälestused ulatuvad aastasse 1934. Selgesti jääb meelde napilt kahese Aino isa arreteerimine Artur Sirgu Patarei vanglast põgenemise ööl. Märtsis kinni võetud ja Patareisse pistetud Sirk laseb vangimajast jalga ühel pimedal novembriööl valvuri kaasabil, see oli tõeliselt kõmuline lugu. Pisike Aino nägi aset leidvat kõikenägevate lapsesilmadega, muidugi ei mõistnud ta toimuvat, ent see-eest jättis meelde. Elupäevade lõpuni. „On möödunud varsti juba 90 aastat, ja ikka seisan pimedas toas võrevoodis, pisike mina, öösärk seljas ja hing hirmuga kinni.“ Aino isa oli Patareis velsker, kelle perekond elas sealsamas Patarei hoones. Pärast ülekuulamist lasti isa vabaks.

Lapse viis näha erineb täiskasvanu omast üksjagu. See on väga puhas: loomulik, hinnanguvaba, igasugustest selgitustest ja isegi teadmistest veel kujundamata. Silm salvestab nähtu, mõtestamine tuleb hiljem. Muidugi ei jää kõik meelde ühetasa. Küllap leidub igaühe mälus lapsepõlve salvestisi, mille mõistmiseks võib kuluda terve elu. Lõhnad, maitsed, aistingud, pildid: kõik see, mis käib sõna eel ning on isiklikku arhiivi paigutunud ajal, mil seal oli alles nii palju ruumi, et polnud veel tarvis midagi millegagi „üle kirjutada“. Kõik see, mis vormib inimest veel enne, kui ta maailma enesele sõnadega seletama hakkab.

Olen vahel mõelnud, kuidas valib lapse silm välja selle, mis terveks eluks jääb. Või kas ta valib? Oleneb see sündmustest, mis silma ette satuvad? Sellest, mida teised inimesed teevad või tegemata jätavad? Ei tea, vist mitte, või vähemasti mitte alati. Leidub hetki, mil kõik toimuv – või olev, mingit dünaamikat ei pruugi üldse olla – salvestub hämmastava täpsusega. Neid müstilisi viive, mil inimene on oleva salvestamiseks valla, tuleb vist sagedamini ette lapsepõlves või väga noorena. Mida edasi, seda suuremat raputust võib tarvis minna, ent seegi ei pruugi tagada mäletamist. Mälu kaudu oleme ka ühenduses sellega, mis me oleme – vahel (enamasti?) isegi teadmata, kuidas seda ühendust sõnastada. Aino Pervik sõnastab nii: „Lõhn viib mind kuhugi tagasi. Mitte lapsepõlve. Üldse mitte mingisse aega või paika. Viib kuhugi, mida ei oska nimetada ega kirjeldada. Kuhugi endasse ehk, või ka mingisse täiesti olematusse, mida pole ka kujutluses mitte, kuid mis on kindlalt kohal.“

Missugune see Pätsu-aegne Eesti täpselt oli, ei pruugi Perviku raamatust tingimata otsida, kuigi paratamatult otsid, sest palju siis on veel neid, kes on seda aega oma silmaga näinud. Olla oma silmaga näinud, see on suur asi! Kahene Aino sõitis troskaga, voorimehega, tänane laps ei tea naljalt, mis see troska üldse on, kui ta just suur lugeja pole. Detaile ei pillata just ülearu, seda väärtuslikumad on need, mis on jäädvustatud. Teab ehk mõni tänapäeval, missugused olid markisettkleidid? Mina küll ei teadnud, uurisin järele. Kujutasin ette, mismoodi see riie võis seljas tunduda, hakkasin mõtlema oma kleitide peale. Ah, kleidid võivad tunduda nii pööraselt tähenduslikud!

Sõnadega on Pervik ülikokkuhoidlikult ümber käinud. Iga ainumat on mitu korda kaalutud, enne kui välja antud. See pole nõnda mitte ihnsuse, vaid austuse pärast sõna vastu, mis on Pervikule ikka iseloomulik olnud. Täpsus ja lihtsus ja selle kaudu saavutatud poeesia, mille kohta täpselt ei teagi, mis seal nii erilist on – aga on. Tuleb meelde „Matlena teekond“ oma hoolikalt doseeritud poeetilisusega, aga millegipärast isegi veel rohkem ja lausa kõigepealt nimelt see: „Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar.“ Kui palju salapära, jõudu ja veetlust ühes lihtsas lauses! Eriti salapärane on see „ühes kohas“. Miks see „ühes kohas“ seal üleüldse on, sest kas saaks siis miski olla teises kohas, kui ta on? Või kas saaks miski olla korraga kahes kohas? Või kas oleks võimalik, et üks saar on küll olemas, ent ei asu ometigi mitte üheski kohas? „Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar.“ Lause, mille tõlgendamisele võiks kulutada pakse köiteid, nii võimas on see. Nii võib alata nii muinasjutt kui ka romaan, see üksainumas lause kätkeb pööraseid potentsiaalsusi, siit võivad alata miljonid teekonnad, saarel võivad elada või sinna sattuda täiesti vastupandamatud inimesed, kes võtavad ette tegusid, millest teada saades hoiad ise seda märkamata hinge kinni. „Kunksmoor“ on geniaalne raamat. Loe mis vanuses tahes, ikka leiad midagi uut ja võrratut. Kehtib muidugi kõigi Perviku lasteraamatute kohta. Neid lugedes hakkab lausa füüsiliselt hea – mitte tingimata ja ainult põnevuse pärast, vaid sest et need on kirja pandud nii imeliselt heas eesti keeles.

Vahel mõtlen, mis tunne see on, kui oled näinud paiku muutumas ja aegu vaheldumas nii pikkade kümnendite jooksul. Sügis 1938. „Poola on veel iseseisev riik. Soome talvesõda pole veel alanud.“ 1939. Pervik võib sinna mõttes tagasi minna, ta on seda näinud. 1939/1940 talv. „Tšehhoslovakkia, Poola, Soome.“ 1941, ta mäletab seda. 1944. Viiekümnendad, mis valitud ülesehituse kohaselt satuvad kõnekasse dialoogi kolmekümnendatega. Ja siis äkki 2020. Küllap arvame, et seda aastat mäletame meie, praegused, kõik ükskord küll nii, et on alles mäletatud? Ent kas ei paista see viimati millegi muuna siis, kui oleme teada saanud, mis pärast seda tuleb? 2021 ei ole veel poole pealgi, 2022 ei kujuta ju üldse ettegi. Mida mina mäletan, kui olen 90? Mida kõike olen ma näinud, kui see aeg kätte jõuab? Kas Eesti on siis veel riik?

Tähenduslikke aastaarve ritta seada võib ju kes iganes, ent Aino Perviku silmade kaudu nähtuna saavad ajad avaraks, selgeks, tähenduslikuks, aga ühtaegu ka nii küsitavaks, mõteldavaks, uut mõtestamist nõudvaks. Pervikul on seda raamatut kirja pannes olnud lugeja vastu määratul määral austust. Sõnade vahele on jäetud õhku ja ruumi, avarust on selles pisikeses raamatus tohutumalt palju. Mida kujutlusvõimelisem ja targem lugeja, seda enam on tal sealt leida.

Loodetavasti kirjutab keegi juba kuskil Aino Perviku monograafiat. Suudab ta sadadele lehekülgedele mahutada enamat kui Pervik ise oma mälupõhjast leitud miniatuuridesse? Ei tea, vaevalt. Vähem on vahel rohkem. Salaja ootan ma muidugi ikka veel „Kunksmoori nooruspõlve“, selle võiks Pervik ju ise kirjutada, kuigi ta on öelnud, et Kunksmoor ei olnud kunagi noor: oligi teine selline vana nõid, nagu ta oli, ja selleks ta ka jäi. No olgu, aga mis temast siis nüüdseks on saanud? Kuidas tal läheb? Ja Arabellast? Missugune naine temast kasvas? Kas ta sai suure pere emaks, nagu tahtis – või sai kellekski muuks? Küllap on see autori geniaalsuse tunnus, et veel aastakümneid hiljem pärast esimest lugemist võib oma lemmikute saatuse üle pead murda. Just nende põlvkondade mällu kirjutatud lasteraamatute pärast on Aino Perviku mälestused nii väärtuslikud – selle ja tema vaikse, diskreetse elutarkuse pärast, mis „Miniatuuride“ ridade vahel hingab.