Ilmselt ei ole Eestis ühtki sotsiaalset (meediat tarbivat ja lugevat) inimest, kes poleks kuulnud Mikk Pärnitsast. Keskendungi siin aspektidele, mis avavad Pärnitsa-nimelist, suuresti vihatud ja ametlikus kultuuris blacklist’itud nähtust, kuigi selline lähenemisnurk pole muidugi Pärnitsa loomingu ja tegevuse suhtes ammendav.
Põletavaim – peaasjalikult imagoloogiline – probleem, millega Pärnitsat guugeldav lugeja kõigepealt kurssi viiakse ja millest minagi mööda ei saa, on palju pahandust tekitanud roosa kleit. Pärnits läks hästiistuvas roosas kleidis presidendi vastuvõtule vägivallaennetuse auhinda saama, põhjustades üleriikliku skandaali ja pälvides valdavalt halvakspanu. Miks on roosa kleit taunitav, peale selle et sisaldab endas „erinevuse võrgutust“? Või nagu ütleb Rosa Maria Rodríguez Magda raamatus „Simulaakrumi nauding“: „Katkendlikkus ja post- tuleb omaks võtta ilma modernsuse valdajate nutuse vimmata, tõstes klaasi mehe – ja naise – õiglase surma puhul, nautides erinevuste vohamise ja rollidega mängiva individuaalsuse vaba ruumi.“
Tundub, et Pärnitsa puhul tajuti õhust, et tegu ei ole tavalise crossdresser’i või masohhistlikult demonstratiivse ekstsentrikuga, lihtsameelse ja lapsiku liber’iga. Tundub, et tema kuvandis tajuti hoopistükkis eesmärgi pidevust, tavatut, sõnastamatut ideelist sitkust, sedakorda ümberpööratud kujul – leebes roosas rüüs; julgelt eksponeeritud paaria-
üksindust, mis tekitas kiiresti kollektiivset hämmingut ja raevu. Sedamaid tuli leida mingi viga, millega otsus tühistada. Leitigi! Auhind taheti Pärnitsalt peagi ära võtta, kuna laekus kaebus, et ta olevat ise verbaalselt vägivaldne. (Mida ütleks pärnitsaliku keelekasutusega naturalistlik eesti vanarahvas seepeale? „Andja-võtja kassiperse lakkuja“!)
Kuid vägivaldsus – see tundub ju ometigi kaalukas süüdistus! Kerkibki kohe küsimus, mis asi see vägivald üldse on ja – edasi mõeldes – kas inimene üldse saab olla vägivallatu? Ja kas ei ole vägivallatuse puhul tegu millegagi, mis on vastu elu pidevale muutumisele?
Vägivallast aru saamiseks ja selle tuvastamiseks peab seda nägema nii inimloomuse kui mistahes inimhõivatud struktuuri lahutamatu osana, mille positiivseid muutusi tekitavat kanaliseerimist ühiskond enamasti taunib, kuid ei salga.
Füüsilisest vägivallast on (vägivallamustrist väljaspool seisjal) mõisteliselt „lihtne“ rääkida. Ka vaimsest vägivallast on ühiskonnas viimasel ajal rohkem juttu olnud, seoses just vägivallaennetuskampaaniatega (millega ka Mikk Pärnits tegeleb). Ometi tekitab selle määratlemine ja ka kirjeldamine endiselt nõutust, kuna inimesi ei ole treenitud seda märkama ja sellest rääkima: nagu vägivallaohvreid abistavad psühholoogid tunnistavad, puudub ohvritel sõnavara vaimse vägivalla kirjeldamiseks. Ei saa öelda, et oleks rusikatega vehitud, ent ei saa ka öelda, et kõik oleks korras. Ometi on toimunud midagi vägivaldset, mis ohvri meeli trauma kujul alatiseks muudab, tema isiksuse sandistab või sootuks hävitab.
Vägivalla hulka loetakse tänapäeval ka tühistamist, kellelegi „peale hüppamist“ ja muid verbaalse ülbitsemise vorme. Ning vaimne vägivald pole kunagi pelgalt inetud sõnad. Sageli võib eetiliste piiride ületajast saada ka näiline ohver, kes hakkab omaenda tekitatud kitsikuse saabudes vajutama endale kasulikke jõunuppe. Vägivaldselt mõjuv inetu sõna, kellegi meeleheitlik pikaltsaatmine ongi reeglina reaktsioon… veel suuremale vägivallale. Ja ohver-agressor vahetavad kõrvaltvaatajale märkamatult omavahel positsioone.
Kui inimene, keda ahistatakse või kelle isiklikke piire vastu tema tahtmist ületatakse, osutab vastupanu, peab ta seda tegema „vägivallatult“, et vägivallatseja – vägivalda kaitsev institutsioon, sellele allutatud isik või enamus – ei kannaks kahjusid. Selleks et ahistatu ennast kaitsta saaks, peab ta vägivallatsejale vastu hakkamiseks kutsuma appi litsentseeritud vägivalduri – politsei; ta peab vastuvägivalla või vägivalla(vastasuse) kuulekalt delegeerima süsteemile ja toituma edasi oma ohvristaatusest.
Norra sotsioloog Johan Galtung ütleb vägivalla kohta, et isikuvastane vägivald representeerib muutusi ja dünaamikat – see pole üksnes lainetus, vaid lainetus muidu tasasel veel. Struktuurne vägivald seevastu on vaikne, seda ei märka – see on olemuslikult staatiline; see ongi vaga vesi. Staatilises ühiskonnas pannakse isikuvastast vägivalda hästi tähele, samal ajal kui meid ümbritsevat struktuurset vägivalda peetakse niisama loomulikuks nagu sissehingatavat õhku.
Pärnits osutab oma ekstsentrilisusega, mis tekitab vägivaldseid reaktsioone ja frustratsiooni, kuidas me kõik oleme osa nii isikuvastasest kui ka süsteemipoolsest vägivallast ja praktiseerime oma igapäevase eksistentsi kehtestamisel jätkuvalt vägivalda – seda nii varjatud kui ka varjamata kujul. Oleme kõik jätkuvas vägivallarattas, hingates vägivalda kui õhku. Vägivallaennetus tähistabki „ülivägivaldselt“ mõjuva Pärnitsa kehastuses vägivalla teadvustamist, selle enda isikuga liitmist, vägivalla integreerimist subjekti enesepilti. Ja samas… vastuhakku vägivalla varjatud, harjumuspärastele avaldustele.
Pärnitsaga kaasas käiv diskussioon vägivalla ja mittevägivalla üle joonib taas kord alla, et silmakirjalike suhtlusnormidega („Päikest sulle!“) koormatud ühiskonnas on vägivallatus mõiste, mida annab igapidi – kasutajale kasulikus suunas – väänata ning millele lisanduvad ka moraalne kohustamine ja süütunde tekitamine. Indiviidi kohustamine armastusväärseks, energeetiliselt kurnavaks suhtluseks on sotsiaalne vägivald, isikliku autonoomia nõrgestamiskatse.
Kui Pärnitsat soovitakse verbaalsete vahenditega tühistada, kui tema olemasolu tuuma tahetakse nullida ja tema mõtteid naeruvääristada, lööb ta oma teise persona abiga – olendina metsast – vastu satanistliku relvaga: kohese salvamisega. See on tema „satanistlik“, „loomalik“ aspekt, ürgne sisselõige moodsasse ellu.
Loom, kes tajub meie pahatahtlikkust, ei astu meiega dialoogi ega liputa saba; ta hakkab selle intuitsioonitabamuse ajel kohe tegutsema – ta ei oota surma. Pärnits, kelle mõttemaailma kuuluvad ka autorid nagu Aleister Crowley ja Anton La Vey, kasutab enesekaitseks teistsugust – intuitiivset – meetodit kui meie kultuuris harjumuspärane. See on kaugel ideoloogiast, mida õpetatakse juba maast madalast, lasteaiast peale, ja peaasjalikult tüdrukutele või ka vaiksematele, targematele, „memmekamatele“ poistele: ainult rumal lööb vastu (või „tüdrukuid ei lööda“).
Selline õpetus ei ole mitte ainult vale, vaid ka täiesti kuritegelik – nii allutatakse suur osa tärkavaid inimhingi rumalusele, ohvristamisele ja lõppeks ka ohvriks olemisele laiemalt. Pärnits ei keera teist põske, vaid kaitseb oma vaimset territooriumi, oma õigust terviklikule, lõhkirebimata eksistentsile. Kui nüüd küsida, kas inimene siis loomast kõrgemal ei asetse, tuleb vastata eitavalt: intuitiivne loomaelu ja selle tarkus ei asetse meist madalamal ega kõrgemal; see lihtsalt ongi olemuselt teistsugune ning sellest aru saamiseks ja selle aktsepteerimiseks tuleks loobuda inimesele omasest kultuurilisest ülimuslikkusest ja looduse corona’ks olemise ülbusest.[1] Kuid erinevalt loomast kasutab Pärnits vägivalda läbinisti mõistuslikult: tõmmates oma arsenalist samasuguse „madala vibratsiooniga“ relvi nagu tema ründajagi.
Selleks et kurjusele või ebaaususele vastu astuda, tuleb vahel inimloomalgi tunda kurjuse võttestikku läbinisti ehk käituda n-ö satanistina. Sina lõid – ja mina lõin vastu! Rumalus on satanistlikke enesekaitsevõtteid kasutava indiviidi jaoks ainuke patt – sellega peaks olema kõik öeldud. Aga loomulikult ei saagi see olla ühiskonna jaoks sobiv, vaid kisendab kollektiivse lintšimise järele.
N-ö saatan, see madalate isekate tungide koondkuju, paneb inimese alati proovile – ta vihastab, käitub mõistust hüljates, üksnes oma egost juhituna. Saatana tuleprooviks võikski nimetada seda, kas inimene suudab näha oma võimuahnuse, pealispindsuse ja muude negatiivsete külgede taha. On lihtne armastada ja kummardada surnud klassikuid nende „süsteemikriitilisuse“ pärast – korrata nende geniaalseid espriisid teemal „kõik maine kaob“, lugeda ametlikel kogunemistel lavalt paatoslikult, kuidas Diori kleidid pudenevad varieteeteatri lõppedes olematusetolmuks, aga kui see printsiip, see „saatan“ meile ka meie igapäevases mõtteelus vastu juhtub, kui ärkavad ellu meie „surnud“, seni meie jaoks turvalised mässajad, kipume ikka lammastena võssa pagema. Siit jõuamegi kõige olulisema juurde – Pärnits ei olegi lihtsalt inimene, vaid printsiip, mis end meie elus ilmutab: tugevamaid ja arenemisvõimelisemaid soosib ja oma nõrga ego küüsis visklejaid nördima paneb. Pärnits on baudelaire’ilik subjekt, kes kerjust tema alandlikkuse eest sootuks koslepiga kostitab, et panna too taas suveräänsust ja eneseväärikust tundma.
Nüüd saatana juurest roppuste juurde. Väidetakse, et Mikk Pärnits on ropp. Tõsi, seda ta aeg-ajalt on. Mina küll ei hakka teda sellest patust puhtaks pesema ja ajama literatuurset ümbernurgajuttu, et ei ole. Pärnits segab pidevalt omavahel erinevaid stiiliregistreid – kõrget ja madalat – ja sellest podisevast ühiskatlast sünnib sootuks uus keelematerjal. Niisugune segamine on tõesti kolemust, ropp töö.
Roppused on ka Pärnitsa enesekaitsearsenalis, nendega näitabki ta tihtipeale mõne muidu igati ontliku maailmavaate sisulist rüvedust ja paneb läbikatsumise alla ka mugava käibetõe, et kunst(nik) seisab igasugusest pühadusest ja inimeste omavahelise suhtluse reguleerimiseks loodud normidest kõrgemal. Kui paljud seda tegelikult usuvad ja annavad taolisele hoiakule rohelise tule! Olgu et roppusteta, näiliselt korralikult ja korrektselt, comme il faut. Patroneerides, tühistades, vaimselt teise üle võimutsedes. Seesuguseks tühistamiseks on võimelised nii tavainimesed kui intellektuaalid – viimaseid julgustab teadmiste „omaja“ üleolek.
Vana hea, ka eesti kirjandussõprade poolt armastatud transgressiivne meetod sisaldab endas puhast loomise alget – lõhkumist, ebausaldusväärsust, kaost. Inimene moondub tungiliseks subjektiks, kõige madalamatest sfääridest valusa sisina ja salvamise saatel ülespoole, „meie paremasse maailma“ kerkivaks jõledaks maopeaks (näiteks linnarpriimäelikud raevupursked meedias, mis sarnanevad pohmelliga äratatud diiva omadele). Muidugi, selline ebausaldusväärne vonklemine otse kisendab lömastamise ning lihtsakoelise inimese ausa ja konkreetse seisukoha-kirve järele: „Tema küll meie soost ei ole!“
Mäletatavasti kaitsti transgressiivse meetodi mängutoomisega omal ajal Eesti Esmarüvetaja Kivisildniku mõnitusi. Kivisildnik ongi esimene vihakõne algataja ja legitimeerija Eestis, keda osa kirjanikkonnast tema rahvuslikkuse tõttu sügavalt austab. Niisiis, tänapäevasesse kunsti- ja kirjandusellu igapäevaselt kuuluvat transgressiivse meetodi mõistet tuleb nüüd lahkesti laenata ka Pärnitsa puhul: ta on vääritimõistetud suur humanist, valgustatu, kes meeleheitlikus, ühiskonna nõrgemaid mentaalselt ohustavas olukorras käitub kärme, aga eesmärgipärase jesuiidina (või, palun väga, Krulli populariseeritud triksterina) ja kelle eesmärk võib pühitseda abinõu.
Vahe on vaid selles, et Kivisildniku fenomen on praeguseks kadunud, temast on saanud aegunud maailma zombi, kes nurgas joriseb. Pärnits aga on ajaga kaasaskäiva (future is female), kiirelt kohaneva, kiiresti uut nahka loova ja uusi asju õppida sooviva, oma teadvust laiendada tahtva inimese kehastus, kes lisaks kirjandusele tunneb hästi subkultuure, muusikat, kino, koomiksikunsti ning ühiskondlikke voole ja keda võib tümitada nii palju kui tahes, aga kes väljub igast lahingust järjest tugevamana, uues vaimses kehastuses. Pärnitsa võiks vabalt püüda kodustada mõni New Yorgi kunstimetseen, kes laseks tal igal õhtul oma kõrghoone katusel Chris Benzi kleitides või ülikondades performance’eid korraldada ja pärast kinnises klubis „reptiilidele“ oma vinüüle mängitada, aga Pärnits lahkuks ikkagi koidukiirte saabudes mõttekiirusel juba kolmandasse dimensiooni. Teda ei saaks ära osta. Kivisildnik elab vaimselt ikka kaheksakümnendate lõpu Tartus, taustaks hevikontserdi röga.
Kas Kivisildnik on Pärnitsa peale solvunud ja kiivas, sest Pärnits ei läinud algaja luuletajana tema laeva? Ta kirjutab Pärnitsast portaalis Uued Uudised järgmist: „Kultuuri rüvetamine ja kerge kiiksuga isiku ärakasutamine on mu meelest natuke alatuvõitu, või mis mulje teile on jäänud? Miku käitumine ei ole päris normaalne, muidu ei helistaks mulle öösel kolleeg ja ei küsiks Miku kodust aadressi, et ta füüsilise märkuse abil korrale kutsuda. Kahjuks ei osanud ma aadressi nimetada.“
Pärnits on saanud auväärt „kolleegilt“ sisuliselt vägivallaähvarduse, aga keegi ei taha oma käsi ja mainet määrida ega too kusagil välja, et ka selliste avalduste tegemine – kellegi füüsiline ähvardamine näiteks – ei peaks olema Kirjanike Liidu liikmete mainega kooskõlas. „Kerge kiiksuga isiku ärakasutamine“ aga on delfikommentaatorlik klišee; triviaalsus, mida kannatab alati öelda siis, kui midagi muud öelda pole.
Kultuur, mida Pärnits siinmail alles „rüvetab“, on tegelikult eilne päev. Läänes on sellise „kultuurirevolutsiooni“ ikoonid raugastunud, räsitud lugupeetavad miljonärid, kelle vaimse ja füüsilise lodevuse vastu omakorda uuskonservatiivsuselaine harjal sõitvad noored mässu tõstavad (miks muidu peaksid vanad vabaduseprohvetid, rokivennad, liikuma ringi turvameeste, nende vabaduse suurimate vaenlaste saatel?), endisesse Itta jõuavad inimõigused ja „teatud teemad“ alles nüüd kätte. Veel kümme aastat tagasi pidid „igasugu õiguslased“ mööda nurgataguseid käima (ka kellegi õigustest või „probleemidest“ rääkiv kirjandus polnud tunnustamiseks kunagi piisavalt ülev), praegu laulavad õiguslased laulukaare all ja presidendi vastuvõtul. Eesti kirjanikud, kes veel 2000ndatel neiule kõrva sosistades Hitleri „ideed kui sellist“ kiitsid, on astunud sotside ridadesse. See on ju igati hea, mis? Jah, kui see ei ilmestaks kohalikule vaimule laiemat omadust: jõuda igale poole hilinemisega. Algul ei saa vedama, pärast…
Eraldi arved on Pärnitsal klaarida ka pensionäridega, kes takistavat igasugust arengut. Siinkohal oleks võimalik astuda Pärnitsa lõksu ja süüdistada teda, et nõnda üldistades ja lahmides nimetab ta ju kõiki pensionäre ühtviisi rumalateks. Ja unustab, eks ole, et ta ka ise vananeb. Pigem võiks öelda, et ta on vastu pensionärlikule mentaliteedile ning et vaimne pensionärlus võib vabalt alata ka juba kahekümne viieselt, kui inimene oma vaimuga tegelemisest ehk selle tööstamisest loobub. Kui Pärnits oma piiridest üleastuvate naljadega pensionärlikkust tögab, siis küllap saab iga ärksam vanainimene aru, et jutt käib kapseldumisest, mingite üldiste käibetõdede omaksvõtmisest (à la noorus on hukas ja maailm perverssusi täis – meie ajal neid polnud, st neid õnneks ei avastatud ja nendest ei räägitud!). Või ajastuomaste peataoleku-hüsteeriatega kaasaminekust à la „Veel üks eestikeelne raamatupood vene kooli kõrvale!“, „Usume Andrus Veerpalu!“ jms. Muidugi, ega needki kuulutused erine teistest omasarnastest poeetilistest ja vähem poeetilistest – nagu „šampanja joomisest loobumisega toetad patriarhaadi hävimist“ või „kilekottide kasutamine turukurkide tarbeks kuriteoks!“, mida võib jällegi leida ühiskonna toimimisest arusaamise arsenalist igas vanusegrupis inimestel.
Mis puutub Pärnitsa poolt transgressiivsete, talumatute vahenditega hekseldatavasse kohalikku kultuuripoliitikasse, siis oleksid need torked – väljastpoolt „süsteemi“ – otse loomulikult halb toon igasuguses vaimses keskkonnas, kus annete ja isiksuste, nende püünele pääsemise või esindatuse üle laias maailmas või kirjanduspreemiate pikas reas otsustavad aastakümneid omavahel sõbrad või tsunftiliikmed.
Pärnitsatki ei ole kunagi nimetatud ühelegi kirjandusauhinnale, olgugi et ta on kirjutanud väga häid luulekogusid ja intensiivset, mõtestatud proosat. Ka tema raamatuid mainitakse mokaotsast, otsekui okas hinges. Tsiteerin: „Esimene on Mikk Pärnitsa „Nemad ehivad sind“. Tegemist on iseenesest päris huvitava ja kvaliteetse koguga, kuid autori muude kirjutiste kõrval ei jää sellele, mille puhul tema panus kultuuriarutellu ka tõesti midagi väärt oleks, enam kajastamisruumi. Seega ma siinkohal sellel pikemalt ei peatu.“[2]
Esimene loetelus! Hea seegi. Kuid et ma ise selle kaanest kaaneni läbimõeldud kogu toimetaja olin, siis olen niisugusest retseptsioonist loomulikult nördinud.
Kas ei peaks keegi toimetajatest nägema selle hinnangulõigu küsitavust?
Jõuamegi kõige eelneva juurest Pärnitsa paaria-staatuseni. Inimese isiku pärast, tema seisukohtade tõttu, keeldub arvustaja tema teost käsitlemast, ning ta ei kõhkle seda mainida! Ent mis kõige kurvem, too paljukiidetud kaunis ja rikas emakeel, mida just kultuurivaenlane Pärnits (!) oma luules võimsalt edendab ja „alal hoiab“, tegemata seejuures suure suuga suurt linna või kärarikkaid meediasündmusi suuremates raamatupoodides, saab paraja löögi – selle nüansirikkust ei pandagi tähele ega ka teadvustata võimalikele lugejatele, niiviisi tema isikut lausa ideoloogiliselt ignoreerides! Säh sulle emakeelset luulet ja selle nimbuse tajujaid! Niisugust vägivalda tuleb alati ennetada, seesugusele poeesiarüvetamisele vastu seista! Mitte ükski poliitiline seisukoht või meelsus ei saa kustutada jumalikku (luule)tuld!
Olgugi Mikk Pärnits tahtlik outsider, keda justkui ei saagi keegi kunagi legitimeerida, terendab sellest hoolimata tema klassikustaatus – uute kirjandusõpikute koostajad alustavad oma õpikuid tema tsitaatidega. Kohustusliku lugemise hulka kuulub „Hundikutsikaeetika“ ja tema luuletusi deklameeritakse Kõigi Vanemate Päeval. Pärnits saab kindlasti oma loomingu eest mõne maailmas olulise preemia.
Kõige triviaalsem küsimus kirjanikule (küsin seda kõikide oma intervjueeritavate käest) – kuidas sai Sinust kirjanik? Või kas sa üldse defineeriksid ennast nii, kas pole see kuidagi piirav vms?
Ma tean, et ma üritasin kirjutada juba siis, kui veel polnud lugemagi õppinud. See on siis kusagil enne neljandat eluaastat, millal end lugema õpetasin. „Kirjutasin“ kummalist kalligraafiat ja üritasin aru saada, kuidas sõna ja mõte saavad kritseldiste kaudu üldse ühenduses olla. Seejärel hakkasid kasvama igasugused lood. Paarilauselised kuni gigantsed, suure sõnade arvuga jutud, mis kasvasid minus üle pea. Need tulid väljastpoolt ja tahtsid minust välja kasvada. Oli mõttekamaid ning mõttetumaid jutte. Tuli rohida vaimuaed selliseks, kus kasvaksid ainult endale meelepärased lood.
Kuidas see protsess, see rohimine välja nägi? On Sul mõni oma esimestest luuletekstidest või lugudest alles, mõni lõik meeles?
Kusagil loovtöövihikutes vist midagi on alles küll. Aga kõige imelikumad mõtted ja tundmused said omaette elada, tihti olid need kirjapanemiseks liiga suured. Lasin neil omasoodu kasvada ja areneda. Igasugustest üleloomulikest elukatest oli palju lugusid, sellised kratilaadsed kimäärid. Ja popkultuur mõjutas ka. Sündisin 85ndal, nii et Lääne kultuur hakkas õnneks just meile jõudma. Pluss selline ulmeajakiri nagu Mardus avaldas suurt mõju.
Kas Sul on oma poeetiline või laiem kirjanduslik programm? Millistele tunnustele peab vastama luule, et ta oleks Sulle vastuvõetav? Sama küsimus ka proosa kohta. Kas Sul on lemmikautoreid, kui, siis kes? Kas Sa usud, et inimene areneb läbi endale oluliste või vajalike autorite lugemise või eitad Sa täielikult niisugust mõju ja puuslike kummardamist?
Mul on kahte tüüpi kirjutisi: lõbu või huvi pärast tehtud või siis Väljast saabunud. Esimesed on enda meelelahutuseks („Kaotaja“, „Hundikutsikaeetika“ jne), kuid teised on tulnud läbi minu. Mina üritasin neid tundmusi ainult füüsilisse maailma tuua. „Külmad on nende nimed“ on üheks näiteks. Luulega samuti. Ebamaisust saab vahel loomingu juures ka teistel tajuda, harva. Luule ise võiks olla lühike ja kontsentreeritud. Ilukirjanduses pigem olen avatud kõigele, kuni seal on midagi huvitavat. Mingeid vajalikke autoreid ei eksisteeri. Kunst ja kirjandus on vajalikud nagu õhk ja vesi. Need on samas ka paratamatused. Kuigi see on lahe, et loen aina vähem, aga tullakse ütlema, kuidas meenutab ühte või teist autorit. Või filosoofi. Lemmikum võrdlus on olnud Uku Masinguga, kes on ka omamoodi tegelane minu viimases raamatus „Must Mägi“.
Oled palju tegelenud teadvusega; uurinud selle sisu ja eri tasanditel väljundeid (lihtsamale lugejale: oled kirjutanud „maagiast“). Mis on kõige kategoorilisem asi, mida võiks teadvuse kohta väita? Missugune on (Sinu jaoks) kõige uskumatum, kõige intrigeerivam? Milline on Sinu kõige võimsam laienenud teadvuse kogemus (ei pea vastama, kui liiga isiklik küsimus)?
Sellest ei saa rääkida. Laias plaanis tundub, et inimese aju on teadvuse vastuvõtja või tõlgendaja ning mitte selle genereerija. Kõik, mida me näeme, tajume või mõtleme, on teadvuse väljendus. Samuti jääb mulje, et me oleme kellegi kõrgema loomingus. Samamoodi, nagu muumitrollid ja hamletid on kinni meie loomingus. Ma arvan, et inimene vaimselt magab. See tähendab, et paljud meist elavad omaenda õudusunenäos. Ma ei usu, et me saame teadvust kunagi täielikult tundma. Teadvus on õnneks või kahjuks säärane ebamäärane teema, et võibki jahuma jääda ja sõnavahtu uppuda.
Kuidas kirjandus ja teadvus Sinu jaoks omavahel suhestuvad?
Kirjandus on vaid üks teadvuse avaldumisvormidest. Samas on kirjandusega võimalik inimese teadvust mõjutada. Suund on alati kirjaniku ja lugeja koostöö tulemus. Igal tõelisel kirjanikul on pakkuda erinevaid tundmusi. Aga eks iga inimene on samuti otseses mõttes looming, mis kirjutatud suuresti teiste poolt. Mida rohkem eneseteadvust, seda rohkem saab inimesest autor. See on ainus Töö, mis elus olla saab. Kuid igatahes on teadvuse ja reaalsuse suhe päris hirmuäratav ning seda on kirjanikud tihti ka kujutanud. Siin hakkan jälle sõnavahu dimensiooni kaduma. Võiks öelda, et tõeline kirjandus on sõnadeta, väljaspool ratsionaalset analüüsi. Teadvus ja luule on tihti seotud, kuna luule seisab suuresti lihtsal mõttel „see asi on nagu see teine asi“.
Kas kirjutamiseks vajalik seisund on oluline? Mis on üldse seisund, kuidas Sa seda tunnetad, kuidas saavutad vajalikke seisundeid?
Detektiivikas „Kaotaja“ sai kirjutatud lõbusas tujus. „Külmad on nende nimed“ sai kirjutatud transiseisundis, milles oli keeruline tasakaalu hoida: enda liigne avamine viib vaimu ja keha sünkroonist välja ning ei saaks kirjutamiseks käsi kasutada. Kui liiga persoonasse klammerduda, ei tule imelised tundmused teiselt poolt läbi. Too seisund osutab mulle, et ma pole reaalne selles plaanis, et isiksus või nägu, keha ja muud isiku tunnused pole reaalsed. Mul on tunne, et ma olen loodud siia maailma midagi teisest ilmast füüsiliseks tegema. Mulle meeldib veel ehteid meisterdada ja maalida. See on kõik samast allikast.
Oled kirjutanud feminismist, patriarhaadist, keskkonnast – miks need küsimused Sinu jaoks olulised on?
Inimene on arenemisvõimeline. Evolutsioon on igikestev protsess. Inimkonna areng tähendab küpsemist, kus me oleme järk-järgult siiski paremuse poole liikunud. Need on olulised küsimused, sest ma näen neis ilmseid valesid ja inimese juhmakust. Enamiku ajast kannatame enda mõistuse tõttu ja loome tarbetuid kannatusi. Et muutusi läbi viia, tuleb ise „surra“ ja end muuta võõramaks. Aga ega me ei sure, täpselt nagu kapsauss ei sure, kui liblikaks muundub. Ainult vanast vaatenurgast tundub surmana. Surmahirm arengut takistabki. Lihtsalt endal on sitt vaadata, kuidas inimesi kiusatakse nende poolt, kes pole võimelised kohanema. Aga eks need dinosaurused näevad juba oma silmaga kosmosest asteroidi ja higistavad. Meid ootavad ees veidrad muutused. Ka Eesti peab sellele ärkama. Siiani oleme virelenud rahvuslikus koomapalatis.
Oleks huvitav nendest muutustest oletuslikul tasandil kuulda. Milline muutus on kõige tõenäolisem?
Tegu oleks mentaliteedimuutusega, mis viib täiesti teistsugusele lähenemisele nii majanduslike, ökoloogiliste kui ka psühholoogiliste probleemide koha pealt. Valge mehe roll hääbub ja allutatakse kriitikale nii kultuuris kui ka ülikooliuuringute tasemel. Kasvatama hakatakse teistsugust inimtüüpi, mis suudab võtta enda emotsioonide ja mõtlemise eest vastutuse: see eeldab patriarhaadi lagunemist selle võrra, et me ei pane enam pukki Suuri Isasid koos nende ajalooliste kompleksidega. Mingis mõttes me juba näeme nende patriarhaatlike mudelite vankumalöömist ja hellitatud valgete inimeste tagasilööke: Trumpid ja Stalinid on emaskuleeritud. Koos nende jüngritega. Lauri Vahtre, Reinsalu ja paljude teiste meeste religiooni ehk fašismist unistajate elutööd hävitatakse. Hakkame psühholoogiliselt lahkama tabuteemasid, nagu religioossed impulsid, ja selle alla käib ka rahvusluse dekonstruktsioon. Rahvuslus ja meeste välja töötatud süsteemid on ehitatud nii, et sõjad ja genotsiidid on selle loomulik osa. Seetõttu ei saa me praeguses süsteemis kunagi lahti „hädadest“, kuna need on süsteemi loomulik osa. Tegu on maffiaga, kes paneb su maja põlema ja pakub end teatud summa eest seda ka kustutama. Sellest saaks terve raamatu kirjutada. Näen seda selgelt oma peas.
Oled FB-s naeruvääristanud new age’i ja mitteteaduspõhiseid uskumusi. Vähem pealiskaudne lugeja saab aru, et sa ei naera ju ometi selle üle, et on olemas aluseline ja happeline või et kummelitee tõesti seedimist korrastab, vaid laiema kapseldumise ja pimeduse üle, mis tekib mingite uskumuste küüsi langedes. Ühtesid uskumusi kergesti omaks võttes võime hakata uskuma ka ohtlikumaid ja totramaid…
New age koondab endas katkiseid inimesi, kes on liiga targad, et vana religiooni uskuda, aga teadusest ka veel päris hästi aru ei saa. Kui lisada juurde mingi trauma, siis on vaja siiski end kuidagi vaimselt üleval hoida ja new age’i skeene on ehitatud haavatud inimeste püüdmisele. Kõige ohtlikumad on need sektid, mis propageerivad kasvõi vaktsiinivasta-
sust. New age on ehitatud üles ohvri ego hellitamisele. Kusjuures paljud rahvuslased usuvad selliseid asju. Enamik meie ühiskonna nähtusi põhineb väljamõeldistel ning meid pole treenitud kriitiliselt mõtlema. New age pakub rumalale ja/või raskustes inimesele väljapääsu: „usu vastupidist sellele, mida räägitakse“. Kõik need süsteemid on loodud inimese tasalülitamiseks. Nad ei suuda faktidega silmitsi seista.
Kuidas Sa näed inimeste võrdsuse teemat laiemalt? Kas ja kuidas (juhul, kui) inimesed on võrdsed?
Võrdsus on halb väljend. See tuleks ümber brändida. Inimesed keskenduvad välistele vahedele, see on see vana suguharulik attitude. Aga tuleb seista silmitsi tõega, et planeet on üks suur kodukoht ning vanad piirid ei pea enam paika. Peame ühinema, kuid selleks peame ise muutuma. Kõik tahavad muutusi, aga mitte ise muutuda. Vana hea näide on natsiriigi tagaigatsemine, kus saaks aja keerata romantiseeritud kuldsesse minevikku. Nõukogu Liidu lagunemise juures olin ka (Balti ketis), aga nüüd saab olla Eesti Vabariigi lagunemise juures. Kõige iroonilisem on see, et seda aitavad teha marurahvuslased, kelle identiteet on nii rabe, et igasugune teistsugusus on neile eksistentsiaalselt ohtlik. Nad on enamasti vanad hirmul mehed. Mitmekesisus rikastabki, nii klišeelikult kui see ka ei kõla. Loodus ei armasta samasugusust. Terve ökosüsteemi võtmeks on liigirikkus.
Missugusena näed Sa kirjutava (ja spirituaalse) inimese arengut – eelistatavalt isikliku näite põhjal?
Arengut saab ise suunata, inimesed suudavad muutuda. Küsimus on motiivis. Kõige halvem variant on see, kui üritatakse nii kaua sooja teki all mugavustsoonis lesida, kui annab. Ja siis justkui ärgatakse, kui katusel leek all. Siis on liiga hilja. Samas ei saa muutuda käsu peale. Midagi inimeses endas peab süttima. See igavene leek, mis ei kao Riigi ega Kiriku käsul. Need, kes kuulutavad muutumist, pole muutunud. Nad tahavad kasutada spirituaalsust enda ego tõstmiseks ja sotsiaalse krediidi suurendamiseks. Kirjanduslikku arengut ma kelleltki ei nõua, hea, kui kirjanikul juba ükski hea raamat on. Ja kui see on hea, siis ma loen seda hea meelega ja loodan, et ta ei arene millekski, mis mulle ei meeldi. Meil on kirjandust kurgumulguni, igaühele leidub midagi. Ainus tõeline suund kirjaniku muutumisel on mitte kunagi enam kirjutada. Siis on ta saavutanud budistliku õndsustaseme. Ega ma tegelt ei peaks nii palju kirjutama, see viib Jumalast käbedasti kaugemale. Loodan, et Jumal ei oska lugeda. Vanast Testamendist jääb mulje, et ta ei oska kümnenigi lugeda. Arengupeetusega.
Kuidas Sa suhtud kaosesse ja segipaisatusse? Kuidas tajud selle alget enda kirjutamises ja elus?
Kaos on loov keskkond. Kes kardab kaost, ei saa korrast aru. Paljud loomingulised ideed tulevad natuke puntras ja siis peab neil laskma olla, et lahti harutada. Mõnda ideed on mõnusam mõtelda kui teostamisega vaeva näha. Mõnega on vastupidi.
Mind on kirjeldatud kui „jumala flööti“: mina olen kanal, läbi mille tuleb siia ilma midagi muud. Väljastpoolt mind. Seega sisaldab see teatud tasakaalu distsipliini ja korratuse vahel. Pead olema valmis iga hetk kirja panema seda, mis sinust läbi tuleb. Pead olema valmis geeniuse või muusa tekste avaldama. Ükskõik kus oled, sa pead selle jätma maha ja teenima seda Igavest Leeki. Samas eeldab see seda, et su looming ei sõltu sinust ja sa võid põhimõtteliselt ka Soomes küprokki panna. Pole oluline, kes või mis sa oled: oluline on selle tähtsa info edastamine. Sa ei kuulu enam tavapärasesse ellu rohkem kui ainult pinnapealselt. Tegelikkuses oled sa kõrgemas maailmas, kus korratusel ja kaosel on teised tähendused. Kaos on negatiivne ainult neile, kes kontrollifriigid. Looduses kaos puudub, ellu jääb kohanemisvõimelisem. Inimene on omadega sassis loom.
Elu ja kirjandus. Mis mõtted Sul sellega seoses tekivad?
Et need, kes sellest patravad, sellest suurt midagi ei tea. Kultuurimaastik on täidetud kehalise õpsidega, kes ei saanud koondisesse, kuid saavad noort põlvkonda õpetada. Samas olen suhteliselt veendunud, et ma olen geenius, keda tunnustatakse alles peale surma: siis, kui ma ei saa minu arvelt vegeteerivaid kriitikuid ja akadeemikuid enam persse saata, siis, kui hakkavad minu persooni loomingust eraldama. Aga me oleme Leegion. Me elame raudselt kellegi loomingus ja varsti algab uus hooaeg, kus tuuakse sisse palju muudatusi. Ühes mu raamatus on peidetud rituaal meie Autori väljakutsumiseks. Olen oma ajast ees.
Nimetad ennast geeniuseks ja dissidendiks. Kujutan ette, et on neid, kes seda pahaks panevad, sest hea tooni kohaselt saaks kedagi geeniuseks nimetada alles peale surma (kui isik on juba kahjutu), ja ikka teiste poolt. Geeniuselt justkui eeldatakse alati suhet teistega – nn elujärgse heakskiidu pälvimist. Kui geenius teistest ei hooli (ja ta ei saakski, sest teised pidurdaksid tema mõttelendu), siis ta teenib justkui surma; tal jääbki puuduma loov side kogukonnaga, tal pole võimalik kelleltki õigustust nuruda. Päris geenius ei taha meeldida, ei taha sobida, ei taha teistega hästi läbi saada. Ta ei ole kollektiivse päikeselise fertiilsuse poolel, mis on teiste teenistuses, vaid kehastab kogu oma olemusega „ebalegaalset aborti“.
Saan geeniuse olemusest aru nii, et on tegemist väga kõrge enesehinnanguga ja sobimatusega kollektiivi, karja, mis tegelikult ongi geniaalse inimese juures peamised omadused. Nii et ma ei eita kumbagi Sinu väidet. Mis võiks olla geniaalse inimese eesmärk – 21. sajandil – laiemalt, või kas tal peakski niisugune olema? Ja mis võiks olla kaasaegse dissidendi kandev idee?
Parem oleks öelda „mul on geenius“. Ning „muusa“. Seda klassikalises mõttes: väljastpoolt mõjutav mitteinimlik jõud. Mõnele on antud, mõnele mitte. Osta seda ei saa. Ma arvan, et seda geeniuse ideed on ka üleromantiseeritud. Geenius on outsider, neid läheb vaja, aga enne peab keegi vahelüli nad tõlkima pööblile seeditavaks materjaliks. Ma olen liiga kange, terav. Saadan praegu terviseid oma tulevastele uurijatele. Tammsaarega läks halvasti, ta paneks oma muuseumi põlema, kui teaks, mida Vaino seal korraldab. Dissidentlusest nii palju, et ma küsin ja tõstatan teemasid, mis on meil tabud. Mu arust on tõenäoline Eestis diktatuuri tõus ja rahvuslus muundub oma tõelisesse vormi: natsilögaks. Neid asju ei tohi öelda. Sa ei tohi küsida, miks meil pole natsismiohvrite memoriaali. Sest me ei tea, kuidas rahvuslus erineb tegelt natsismist. Eriti ei erinegi. Kommunismil ohvreid aga polnud, kommunismi ei saavutatud. Eesti on arg, eestlased omakorda elanud rahvusluse mugavusmullis ja ei suuda sellest väljapoole mõtelda. Kuid just praegu on aeg hakata mõtlema, kuidas näeks maailm välja ilma rahvusluseta, vanade konstruktsioonideta. Aga me oleme sellest sõltuvuses. Me ei tea, kui haiged me oleme, ja keegi ei taha seda minu käest kuulda. Ravist ei tasu rääkima hakatagi.
Ja kuidas Sa kirjeldad dissidendi majanduslikku igapäeva – oled öelnud, et lehed ei julge Sind tööle võtta… aga sensatsioonivajaduses artikleid ikka tellivad ja intervjuusid Sinuga teevad? Oled neile kasulik?
Ei telli keegi. Nagu muudel aladelgi, soovib ajakirjandus tasuta sisu. Tegelikult ei saaks öelda, et meil on ajakirjandus. Pigem on meelelahutustööstus ja üks ajaleht koos ühe parteiga. Pole julget visiooni, muutuda ka ei taheta. Nad peavad verd jooma, muidu lähevad pankrotti. Klikid on määravad, muu on nišitäide. Uuriv ajakirjandus on koomas. Kompostimehe oligarhist omanik on fullcore nazi, vähemalt on nad oma suuna valinud. Ekspressi omanikust on sama palju rääkida kui Adam Sandleri filmidest. Nende põhinurk minuga on naeruvääristada, marginaliseerida. Nad on lapsmehed. Eesti ajakirjandus ei saa minna vastu oma omanike maailmavaadetele. Pluss: nad on küünikud. Neile on igasugused pinged ühiskonnas kasumit toovad. Samas ei võta nad mingit kindlat joont, vaid üritavad mängida neutraalset vahendajat. See on müüt. Pooled valiti ammu.
Olen ikka imestanud, millest tuleneb vaenamine ja ülbus Sinu suhtes just kultuuriinimeste poolt, kes peaksid ju laias laastus aru saama praeguseks juba üle poole sajandi tagasi massidesse jõudnud paradigmamuutusest loovas eneseväljenduses (madala keele tulek kirjandusse, kunstiinimeste provokatiivsed, transgressiivsed eneseväljendused meedias ja nende šokeerivad mini-performance’id jne). Sul on mitmeid epateerivaid persona’sid, mis kõik väljendavad reeglina midagi kriitilist või kollektiivselt painavat ja sõnadetagust. Sind käsitletakse aga – meie post-postmodernistlikus vaimuruumis – ikkagi kurtuse ja pimedusega selle suhtes, et Su kunstnikuisiksus võib aeg-ajalt väljendada end sootuks mingi teise kehastuse vaimselt positsioonilt, mingisuguse hoopis üllatava (küllap Sind ennastki üllatava) nurga alt. Haritud inimesed peaksid teadlikud olema sellistest muutuvatest eneseväljendusvormidest või peaksid jagama ära, kust algab mäng mingite käibetõdede või persona’dega, aga nad lähenevad Sulle sellest hoolimata mingi agressiivse moralistliku agarusega. Sind ähvardatakse, tahetakse mättasse lüüa, blokeeritakse kui hullu jne.
Riigikultuur on äärmiselt väikekodanlik. Samas kardavad nad muutuvaid aegu. Nad on juhtivatel kohtadel mitte kunstilise andekuse, vaid prestiižihimu tõttu. Nende kultuur on midagi lapsepõlvest, mingi idealiseeritud ja steriilne kultuur, mida kasutatakse teistele samasugustele mulje jätmiseks. Reaalsuses nad eluskultuuri jälestavad. Nad ei saa elust aru. Nad tahavad lapsepõlve, surnud aega tagasi. Kui neilt riigi rahad tagant ära võtta, siis on neil perse majas. Nende huvides on see, et midagi ei muutuks. Tulemusena tekib kaks kultuuri: riigikultuur, mis seisab üleval ainult rahadega ja kus keegi muidu ei osaleks, ning siis elus kultuur, mis levib noorte seas ja kus seda samal hetkel ka luuakse. Eesti Vabariik vihkab noori, ei salli elu. Parem on kultuurist teha topis, mida siis turvaliselt arvustada. See on nii jäle, ma ei taha rohkem sellest rääkida.
Millised on Sinu poliitilised vaated? Oled olnud seotud Rohelistega?
Kui võim ei seisa inimese eest, siis seisab see inimese vastu. Nihilist.fm-is oli see meie omavaheline kreedo: peame alati seisma inimese poolt. Mitte rahva, mitte „lihtinimese“. Inimese. Ja kaitsma teda teiste kurja eest. Seetõttu ongi rahvuslus õpetatud narkomaania: see seisab väikeste, väljamõeldud huvigruppide eest samamoodi nagu sektantlus kristluses. Varem või hiljem puhkevad sellisest ideoloogiast genotsiidid ja pogrommid: kes on õigem rahvusgrupp või uskuja. Mu poliitiline vaade on antiautoritaarne. Ja ainus viis ajakirjanikul poliitikule vaadata on ülevalt alla. Rohelistest võib veel asja saada. Nad peaksid ainult lõpuks lendorava asemel hakkama rääkima inimese muredest. Nad pole leidnud veel seda nõksu, kuidas oma loodushoiu jutt muuta laiale avalikkusele mõistetavaks. Kõnetama peab teistmoodi ja ma loodan, et Rohelised leiavad selle tee. Igatahes proovin neid aidata. Kui tulevik pole roheline, siis meil tulevikku polegi.
Hardo Pajula on teinud Sinuga korraliku intervjuu ja selle Burke’i seltsi lehele üles pannud. See on näide, kuidas ka konservatiiv võib olla süvenemisvõimeline, dialoogisoovlik; teise, endast erineva seisukohti arvestav ja neist edasiviivat mõtet tabada püüdev indiviid, kes ei lange allapoole kriitilise mõtlemise taset, hoiab n-ö konservatiivset joont – ehk selle dialoogi kestel üritab ka teemaraamides püsida nii palju kui võimalik, ilmutades vestluskaaslase suhtes seeläbi parimat võimalikku respekti.
Konservatiivsus ja selle tajumine on muidugi ajas muutunud. Hasso Krull näiteks ütleb, et „konservatism on moes“ ja et ajaga kaasas käia, „peab iga tubli inimene vähemalt paistma natuke konservatiivne, mõelgu ta ise selle all mida tahes.
Ütled Pajulale antud intervjuus järgmist: „Pärast seda Sirbis ilmunud artiklit oli mul täpselt selline tunne, et meil riigis on üks narratiiv juba välja valitud – meil on ilus vanalinn, me tegime Skype’i, inimesed lähevad puhtast rõõmust laulma, venelastega on kõik okei, kuigi tuleb sõda… võib-olla… tankid on sees, aga investoreid tuleks ikkagi riiki kutsuda – ja kõik, kes sellest kõrvale kalduvad, on automaatselt kas viies kolonn või Lenini lipukandjad. Diskussiooni pole vaja, sest me juba teame, kuidas mõtelda.“
Oskad Sa öelda, miks inimene on nii aldis kuuletuma, näivusi ja ebaõiglust endale aktsepteeritavaks mõtlema – aastakümneid, ilma igasuguste südametunnistuspiinadeta? Miks inimene armastab süsteemi ja kardab sealt välja kukkuda?
Kuna nii on mugav ja tema jaoks stabiilne. Stabiilsus tuleb valgele inimesele aga teiste arvelt. Kellelgi on praegu väga ebamugav. Tegu on karjainstinktiga, kuigi inimene on siiski indiviid. Karjas on turvalisem olla nõrgematel ning iga patriarhaatliku juhtkonna (riik, partei, ususekt) ülesandeks on hoida enda võimu all olevaid inimesi ignorantsetena. Rassism on valge inimese väljamõeldis, seda ei eksisteeri. Rassistid eksisteerivad. Inimene kardab teiste inimeste julmust. Karjast väljaheitmine tähendas üldiselt suuremat surmavõimalust. Seega pigem julgustatakse vähemuste kallale minema, kui ajad pingelised. Sest kui sa lähed kellelegi (sinust tugevama eestkostja soovitusel) kallale, siis loodad, et see valitseja või grupijuht sinu vastu ei pöördu. Massihauad on süsteemi armastavatest inimestest pungil.
Siit edasi. Kust tuleb hirm ja mis see on, kui jätta kõrvale puhtantropoloogiline põhjus? Sina, kes Sa oled pikalt paariastaatuses olnud ega ole lipitsenud kellegi ees, oskad ilmselt seda teemat valgustada.
Pajula loos mainisin, et inimene on põhimõtteliselt heatahtlik. Aga mugav. Mugavuse hind on enda väljalülitamine ühiskondlikest protsessidest: „Las nemad otsustavad, mina, lihtinimene, ei saa midagi teha.“ Inimene üritab oma käsi vastutusest puhtaks pesta. Kõige rohkem pelgavad mind nemad, kes on teinud staatuse või maise hüvangu jaoks kompromisse. Mikk Pärnits on cool. Seda ei saa raha eest osta. See häirib paljusid, eriti vanemat põlvkonda, kes peab end Eesti Kultuuri valvuriks ja põetajaks. Eesti kultuur on boring ass shit. Rahvuskultuur on surmakultuur. Ma pean lihtsalt oma aega ootama. Need, kes kultuuri nimel pidevalt sõna võtavad, ei tea sellest midagi. Maarja Vaino, Peeter Helme, Mihkel Kunnus ja muud sarnased tegelinskid on inimkonna häbiplekid. Sellistel on oma ringkaitse, kus omasugune kaitseb omasugust: sest keegi teine ei saa neist aru. Elus inimesed riigikultuuri ei austa. Kui sa üritad halva mängu juures head nägu teha ja kulka raha eest pugeda, siis sa oled juba surnud. Surnutele makstakse muuseas kõige rohkem. Kõige perverssem on see, et keegi leiab peale minu surma viisi, kuidas mind turustada ja minu pealt teenida. Kui sa seda tulevikus loed, siis anneta see raha parem järgmisele dissidendile.
Oled öelnud, et omakeelsete sõnade leiutamine ingliskeelsete asemel on vägivaldne tegevus (ei mäleta enam üht Su tabavat väljendust, ehk aitad: „vägivaldne loomine“ vms). Miks inimesed selliste asjadega tegelevad, et iga hinna eest omakeelne sõna leida? Kas see pole pseudoprobleem? Kas ei võiks keelt vabalt võtta, alluda sellele, mitte püüda selle üle kontrolli kehtestada?
Eesti kultuuri teema on selles, et see on ühepajatoit. Pole olemas „eesti kultuuri“, on kultuur, mis endale omasem. Eesti keele puhtuse eest sahkerdajad on natsid. Steriilsus, elu puudumine, see on nende sihiks. Keel on elus ja muundub pidevalt. Muteerumine on elus olemise tunnus. Lihtsalt need keelemaniakid on ise surnud ja elus keel ehmatab neid. See välistab neid elust. Siis üritatakse keelt sandistada ja raha eest tuua käibele uusi sõnu. Tegu on keele kui sellise massiivse vääritimõistmisega. Sunniviisiline eestistamine on sama rõve kui sunniviisiline venestamine või saksastamine. Nagu ma mainisin, siis loomingulised inimesed keelega sedasi ei jaura. Sellega tegelevad sügavalt andetud ja kultuuritud inimesed, kes üritavad kunstlikult kunsti luua: neile turvalist kunsti, mille abil näidata end seltskonnas kultuuri pealmise kihina.
Kas sa tunned, et Sul on oma lugejaskond, oma ideaalne lugeja, kes aitab sul paariastaatust paremini taluda? Räägi temast, kirjelda teda.
Kui rääkida mu ühiskonnakriitikast, siis see on kõnetanud paljusid. Laulupeo-loo ajal ja nüüd peale Raivo Aja piinlikku puterdamist vägivallaennetuse järgsel nädalal sain juurde palju tutvusi ja fänne. Tean, et natsid kasutavad sellist väljendit nagu „pärnitslane“. Palju on poolehoidjad öelnud, kuidas tuntakse Eesti suhtes sarnaseid tundeid, kuid pole osanud sedasi sõnadesse panna. Räägin tuhandete eest. Võib-olla rohkemate. Ma olen pikaajaline investeering. Need, kes Sirbi laulupeo-loo ajal ei saanud minust aru, hakkasid saama nüüd peale presidendi juures käimist. Ma olen loomeinimene, kes ei laku. See on haruldus. Loomeinimesed on tundlikumad tegelinskid, ma tundsin juba Nihilist.fm-i aegu, et Eesti on hapnikuvaene keskkond ja aina halvemaks läheb. Aeg (mitte onu Raivo) rehabiliteerib mind. Nüüd on asjad riigis läinud piisavalt silmanähtavalt debiilseks ja mind mõistetakse rohkem. Mu eeliseks on see, et mida rohkem praegu mulle vastu puksitakse, seda pöördvõrdelisemalt tulevikus toetatakse. Pendel läheb teistpidi. Toetajad ise on olnud advokaadid, väliseestlased, väikelinna pereemad, noored ning vanad. Nad ei pruugi mu tekstidega 100% nõustuda, aga sellel protsendil, mille nad sealt leiavad, on nende jaoks määrav tähtsus.
Oled väga hea luuletaja, kelle looming on heaks näiteks, kui värvi- ja võimalusterikkalt võib keelt kasutada. Kuidas keel voolab, voogab, elab, hingab, on pidevas liikumises, pidevas loomises. Ja samas on kõik täpne, vorm toetab sisu, kõik allub mingile lakkamatule sisemisele rütmile. Sa ei tee väljenduses mingit allahindlust, mitte mingisugust lõtvust kusagilt ei leia – kõik, kogu Su tekst on pilgeni laetud ja üliintensiivne.
Sinu luulekogud on kirjanduskriitikas praktiliselt maha vaikitud. Kas see tähendab ikka seda, et Su isik tekitab ebamugavust või on tegu lihtsalt sellega, et nii heast luulest ongi raske hästi ja professionaalselt tundlikult kirjutada? (Kaldun kahtlustama viimast.)
Mida Sa enda puhul ise esile tõstaksid, kui loeksid oma luulet kõrvaltvaatajana? Mida see lisab eesti luulesse või miks me peaksime Pärnitsa luulet lugema?
Paljudele on vastuvõetamatu, et selliselt neid ja establishment’i kritiseeriv lambikas tüüp kuskilt maakohast on nii andekas. Mõni on Facebookis kellegagi vaieldes välja öelnud, et ma olen sihilikult blacklist’itud. Et pole mõtet mind kajastada ja kui on, siis võiks negatiivses võtmes. Ma hävitan paljude elutöö. Varjutan neid kõiki: viimane juhtum oli kohalikul ulmeskeenel, mida veavad veel nõukogude eestlased, peamiselt keskealised solvunud mehed. Paljud Eesti riigikultuuri harud on mädad. Paljud on end pukki kraapinud läbi pikkade ponnistuste, stippide nurumise ja tutvuste. Neid hirmutavad andega inimesed.
Mulle luule ei meeldi, ma ei saa sellest aru ja ma ise seda ei loe. Kuna ma ise suur luulesemu pole, siis on imelik ka teistele enda asju soovitada. Ma annan teoseid välja, kuna ma muudmoodi ei suuda. See tuleb ise. Mina olen kanal, Värav. Need pole kommertseesmärgiga. Ma ei sunni endalt midagi lugema. Luulega on, nagu näeksid metsas ilusat lagendikku või kärestikku: see kas avaldab mingit esteetilist muljet või mitte. Vahel tundub, et kõige suuremad fännid on mu vihkajad: nad guugeldavad mind, suurendavad mu müüti ja hoiavad kuskil Pärnitsa-nimelises folder’is alles kõiki mu sotsmeedia persesaatmisi. Tänu neile ma püsin. Seejärel, kui nad on mulle tähelepanu tõmmanud, hakkavad targemad inimesed vaikselt ilma labase emotsionaalse laenguta ise mind välja otsima. Olen katnud palju eri žanre. Kõigile üllatuseks tuleb mu järgmiseks raamatuks lastekas, mis õpetab viisakust.
Jälle midagi intrigeerivat: „Mulle luule ei meeldi, ma ei saa sellest aru ja ma ise seda ei loe. Kuna ma ise suur luulesemu pole, siis on imelik ka teistele enda asju soovitada. Ma annan teoseid välja, kuna ma muudmoodi ei suuda. See tuleb ise. Mina olen kanal, Värav.“ Niimoodi võiks kõnelda tungiline kevad, kui ta endaga toob kaasa tulvavee, mis valvsuse kaotanu uputab, otsekui juhuse läbi hukkab. Miks? Sest sealt – vee alt – peab ometi tõusma midagi uut.
Su uued väljakutsed – muusika? Hakkasid räppi tegema?
Loodan kevadel oma maalid oksjonile saada. Ma ei tea. Ehk hakkan jumalaid kanaldama ja allun kutsele kirjutada Enuma-Elišile järg. Räpi idee on tulnud sotsiaalmeediast, nimeliselt TikTokist. Põhimõtteliselt peab leidma ainult oma publiku. Multitalendina on mul mitu väljundit: kirjandus, maalimine, ehtekunst, poliitika ja nii edasi. Ideid on palju ja pigem on probleem, millisele keskenduda ja oma piiratud aega pühendada. Ma olen tulevikust ja praegune olevik oma igava fašismiga on omamoodi kergendus: rahvakultuuri ja igasuguse masskultuuri taustal olen aina unikaalsem. Ma arvan, et me elame tõenäoliselt kellegi teise raamatus. Ma tahan autoriga kohtuda.
[1] Vt H. Krull, Looduse kroon. Vikerkaare blogi, märts 2020. http://www.vikerkaar.ee/archives/25995.
[2] S. Heinloo, Ööluule variatsioonid ja aurupunk. Sirp, 08.12.2017.
Lisa kommentaar