Sisuhoiatus. Järgnev artikkel räägib naistevastasest vägivallast, vägistamisest ja selle ohvritest.
Selles sõjas, mida vägivallatsejad naiste vastu peavad, ei jää puutumata ei eakad, noored ega lapsed. Rasedad naised on samuti rindejoonel. Uuringute järgi vägivallatseb oma lapseootel kaasaga iga üheksanda raseda elukaaslane.
Me teame, et see toimub. See on kollektiivne tume saladus: iga kolmas eestimaalane oskab nimetada oma sõprade-tuttavate-sugulaste hulgast vähemalt ühe nime, kelle kohta teab – ta kasutab oma naise või tüdruksõbra suhtes vägivalda. Iga teine teadaolev vägivallakuritegu Eestis on lähisuhtevägivalla kuritegu. Koduseinad näevad igat liiki vägivalda. Füüsilist. Vaimset. Majanduslikku. Seksuaalset.
Ehkki enamasti soovitakse uskuda vastupidist (ja sageli vägivallatseja seda lubab), on lähisuhtevägivald üliharuharva midagi, mis toimub ühekordselt. Esimestele löömistele järgneb „mesinädalate periood“, andekspalumine, tähelepanelik kohtlemine. Üks äärmus vahetub teise vastu, teda, keda äsja löödi, kantakse kätel, tema vastu ollakse hea. Kuid vägivald kordub. Ühel hetkel on see normaalsus.
Selle sõja rindejooned ei jookse tingimata mööda sugupooli. On palju mehi, kes võitlevad naistevastase vägivalla vastu. On naisi, kes on omaenda ohvritest suguõdede suurimad vaenlased. Kindlamini saab need jooned tõmmata mööda soostereotüüpset suhtumist, mis lähisuhtevägivalda soodustab.
On lahinguid, mis toimuvad kohtades, mis on loodud ohvreid kaitsma. Ohvreid süüdistavad hoiakud on ühiskonnas laialt levinud. Politseitöötajate seas läbi viidud uuringust selgus, et politseitöötajate seas on tugevalt kinnistunud ohvrit süüdistav hoiak. 73–83% politseinikest (kõige vähem patrullpolitseinikud, kõige rohkem noorsoopolitseinikud) näevad vägivalla põhjuseid ohvris endas – naised provotseerivat mehi vägivallale oma pideva näägutamise, torisemise, vastuhakkamise, märkuste tegemise, kurtmise või nõudmistega. Need hoiakud kannavad üht sõnumit: naine on vägivallas süüdi. Isegi siis, kui ta on selle ohver.
Nagu ka uuringu autor välja toob — lähisuhtevägivalla puhul on põhjus vägivallatsejas, kes soovib end kehtestada, ta kohtleb pereliikmeid omandina ja talle on iseloomulik domineerimine.
Pea kõik politseinikud nõustusid, et vägivalla põhjus on alkohol. Arusaam, et alkohol on vägivaldse käitumise peamine põhjus, on ühiskonnas nii levinud, et on peaaegu käibetõde. Pea täielikult on kõrvale jäänud asjaolu, et vägivald saab alguse inimesest endast.
„Sul vedas – said abi“
„Sul vedas,“ kuulsin hiljaaegu öeldavat lähisuhtevägivalla ohvrile – ja ohver noogutas. „Vedas“ ütlesid need, kes tegelesid ohvrite kaitsmisega ja teadsid, mis oleks võinud juhtuda. Selle naise juhtum oli räige. Tema elus on olnud aastajagu puhast terrorit, nii julma, et saab vaid tänada õnne, juhust või jumalat, et ta pääses sellest eluga.
Tal vedas, sest ründaja võeti kohe vahi alla. Veel vedas tal, sest tal oli olnud taipu salvestada tõendusmaterjal. Ja kõige rohkem oli ta õnnega koos, sest ründaja sai lähenemiskeelu. On raske mõista, miks ei ole ründaja kohene kinnipidamine ja lähenemiskeelu rakendamine tavapraktika.
Politsei- ja Piirivalveametis töötab spetsialiste, kes ei vaata ohvrit kui „näägutavat naist, kes küllap ise on süüdi“, kes ei pea paljuks anda keset ööd korraldus, et vägivallatseja peetaks kinni – nagu tema puhul, „kel vedas“. Selliseid politseitöötajaid on väga vaja. Aga seni, kuni suure osa politseitöötajate arusaamad koduvägivallast küünivad hädapäraste stereotüüpide tasemele, ei saa me rääkida abist, mida ohvrid väärivad.
Asjad pole paremad ka kohtus. Kohtutoimikute analüüsi põhjal saab järeldada, et kohtunikud suhtuvad perevägivallatsejatesse leebelt: valdavalt on lähisuhtevägivallateod lahendatud kokkuleppemenetluses, seda ka juhul, kui tegu pandi toime süstemaatiliselt, relva kasutades või sellega ähvardades või kui ohvrile tekitati vigastusi, mis kirjelduse järgi olid tõsised või lausa eluohtlikud.
Seda toetab meie seadusandlus. Eesti seadused ei ole kunagi käsitlenud perevägivalda eraldi. Puudub iseseisev paragrahv, mille alusel oleks võimalik lähisuhtes vägivallatsejat vastutusele võtta. Selleks et vägivallatsejat vastutusele võtta, püütakse kasutada kõiki karistusseadustiku paragrahve, kus koosseisuliseks tunnuseks on vägivald. Siiani pole poliitikakujundajad teinud midagi selleks, et lähisuhtes vägivallatsejale võiks olla teistsugune karistus kui näiteks baaris vägivallatsejale.
Kui küsida, miks pole seda tehtud, st sellele seadusandluses eraldi tähelepanu pööratud, võib julgelt vastata: pole vajalikuks peetud. Ka see ei ole lugenud, et perevägivalla kuritegude absoluutarv on Eesti kriminaalstatistika andmetel iga aastaga järjekindlalt tõusnud. Ekspertide sõnul ei saa seda tingimata siduda reaalselt toimuva kuritegude arvuga, vaid nendest teatamiste arvu tõusuga. Erandiks on 2020. aasta, kuid see ei pruugi tähendada, et pandeemia ajal oleks lähisuhtevägivald langenud. Mõttekoja Praxis analüütikute hinnangul võib see olla seotud ohvrite piiratud võimalustega otsida abi, olles pidevalt kodus koos vägivallategude toimepanijaga.
Kohtulahenditest selgub, et ohvrid on püüdnud saada abi, palunud lähenemiskeeldu ja saanud vastuseks näiteks „ei saa ju keelata tal su maja ees seista“. Ja siis peksab mees uuesti. Ja tellib palgamõrva. Vägivalla ohvrite olukord on habras. Vägivald jätkub (ja süveneb) sageli isegi juhul, kui vägivaldsest suhtest väljutakse.
Eestis on alanud kärpimistalgud, ressursse soovitatakse vähemaks võtta nii prokuratuurilt kui ka PPA-lt. Ülesandeks on antud kärpida, kärpida, kärpida. Poliitikakujundajad ütlevad ühelt poolt, et lähisuhtevägivallaga tegelemine on prioriteet, teisalt – ressursid sellega piisaval määral tegelemiseks on puudulikud.
Võimalik, et mitte teadlikult, küll aga väga suurelt panustavad vägivallatsejate tegevusse avalikud tugijõud, näiteks avaliku elu tegelased, kes vägivallatsejaid võimestavad – aga ka meedia.
Kõigest viimase kuu jooksul on panustatud järgmistel viisidel:
– Tallinna volikogu fraktsiooni juht Mart Kallas teatab sotsiaalmeediaplatvormil, et ühe lähisuhtevägivallaohvri (talle) kurjana näivad silmad on peksuks piisav põhjus.
– Tuntud näitleja Hendrik Toompere tituleerib Laupäevalehe kaaneloos Estonia teatri ahistamisskandaali „väga ambitsioonika inimese solvumiseks“. Neid, kes julgesid Levilas ilmunud artikli autoritele rääkida ahistamisest teatrimaailmas, tituleerib Toompere „tähtsusetuteks jubinateks“.
– Postimees avaldab Valdo Jahilo anekdoodi, kus mees lööb näägutaval naisel näo nii paiste, et naine päevade kaupa ei näe.
Kõik see on tõhus relv neile, kes kodudes löövad ja piinavad, et välja vabandada oma tegevust, vaigistada südametunnistuspiinu – kui neid on. Sest „miks sa siis oled selline“.
Ei tea, kas nende naljade ja osatuste autorid saavad päriselt aru, kui palju jõudu annavad nad neile, kelle rusikas, jalg ja põlv lähevad hooga naise poole. Veel vähem on teada, kas nad sellest hoolivad.
„Niigi on hästi“
Saaks öelda, et „niigi on hästi“, praegu on paremini kui kunagi varem. Veel 90ndatel seostati perevägivalda peamiselt lastevastase füüsilise vägivallaga. Muud sorti lähisuhtevägivallast vaikiti. Ajakirjanduses puudus teave juhtumitest või arvudest, meedia keskendus probleemi abstraktsele kirjeldamisele. Tõenäoliselt peegeldas see toonast suhtumist.
„Niigi on hästi“ mitte seetõttu, et poliitikakujundajad oleksid paranemisse palju panustanud. Muudatused naistevastase vägivallaga võitlemises ei ole tõukunud mitte niivõrd vajadusest kui Euroopa Liidust. Esimesed sammud naistevastase vägivallaga võitlemiseks tehti 1996. aastal, mil sotsiaalministeeriumis loodi võrdõiguslikkuse büroo, mis ka naistevastase vägivalla vaatluse alla võttis. Büroo loodi paljuski Euroopa Liiduga ühinemise nimel, sest Eesti oli liitumisläbirääkimiste käigus andnud lubaduse soolise võrdsuse teemaga tegeleda.
„Niigi on hästi“ tänu Istanbuli konventsioonile, mis Eestis õnneks ratifitseeriti ja mis kohustas Eestit vastu võtma hulga seadusi. „Niigi on hästi“, sest meil on palju spetsialiste ja vabatahtlikke, kes ennast kulutades oma tööd teevad.
Lähisuhtevägivald jõudis teatrisse
Vaikselt saame aru, vaikselt toimuvad muutused. Juunis jõudsime ühiskonnana olulise teetähiseni. Kaks teatrit tulid välja lähisuhtevägivalla-teemalise lavastusega, Ugalalt „Kui sa tuled, too mul lilli“ ja Noorsooteatrilt „Teises toas“. Mõlema aluseks on ohvrite lood, keda autorid intervjueerisid. Päriselu on andnud nii võimsa materjali, et see on sinuga ka nädal pärast lavastuse vaatamist.
Ugala „Kui sa tuled…“ etenduse kõige verdtarretavam hetk on, kui naine tõmbab alla oma helesinise kootud kampsuni. Paljastuvad kägistamise tulemusel tekkinud verevalumid ümber kaela. Mees võtab käsna ja kattepuudri ning hakkab neid katma paksu nahavärvi kihiga. Sest kui sa katad kõik, kaotad tõendid, siis seda pole ju olemas? On vaid armastus. Kuid meik tuleb maha, keha valutab edasi, tegu ei saa tagasi võtta. Nahk on sinise-punasekirju, see moodustab kaela ümber jämeda kee. Ei, mis kee… poomisnööri, mis üha rohkem ja rohkem pingule tõmbub. Tüki autorid jätavad lõpu lahtiseks. Mis saab naisest, kes on armastuse nimel valmis loobuma oma häälest? Jääb ta ellu? Publik seda teada ei saa.
Küllap tüki autorid on väga hästi kursis, et lähisuhtevägivald ongi elu ja surma küsimus. Eelmise aasta „Kuritegevus Eestis“ teatab: perevägivalla tõttu hukkus politsei andmetel 16 inimest, sealhulgas 11 tapmise või mõrva tõttu. Perevägivallaga seotud tapmisi ja mõrvu või nende katseid registreeriti 14, mida on üle kahe korra enam kui 2019. aastal.
Aga meil räägitakse sellest! Teatrilaval! Teate, kui enneolematult suur asi see on? Lähisuhtevägivald on sage probleem ja teatrid annavad sellele hääle. Ja mitte ainult – näitavad ka neid, kes vägivallatsevad, kes on võib-olla avalikkuses tunnustatud ja lugupeetud inimesed. Kas see võib tähendada, et ühiskond on valmis vaatama ka tumedamatesse soppidesse? Südamest loodan.
Meile on antud selleks võimalus. Lavastust „Teises toas“ vaadates hakkas õudne hetkel, kui saad aru, et see kõik pole väljamõeldis. See, mida näitlejad vahendavad, juhtus päriselt päris naiste ja lastega. Need mehed, kes oma naist piinata on võtnud, on samamoodi meie sõbrad, kolleegid, inimesed, keda näen postkontoris, kinos ja lillemüüja juures.
Nagu etenduses „Teises toas“ õigusega rõhutatakse, vägivald kardab meeleheitlikult valgust. Seda, et keegi saab teada vägivallatsejate tegelikust olemusest. Et nende lähedased, naabrid ja töökaaslased saavad teada, milliseid jõhkrust täis tegusid nad on teinud. Et nende mask vajub maha ja nägu on kõigile nähtav.
Seksuaalvägivalla ohvrid
Naistevastane sõda ei piirdu ainult kodusõjaga. On veel üks sõda, tume, räpane, mille julmust pisendatakse või ignoreeritakse: seksuaalvägivalla-sõda. Eestis peetakse seksuaalvägivalda väiksemaks probleemiks kui füüsilist ja vaimset vägivalda.
Seda, mis on seksuaalne vägivald, teatakse juba varakult. Suur osa noortest on seda juba kogenud. 30% 16–18-aastastest on kogenud vähemalt ühte seksuaalse ahistamise juhtumit, peamiselt käperdamist ja alasti eksponeerimist. Seksuaalvägivalda on kogenud iga kümnes noor. 5% on olnud sunnitud seksuaalvahekorda.
Ebameeldivaim seksuaalvägivalla juhtum on toimunud enamasti siis, kui vastaja oli 15–16-aastane. Iga kuues ohver oli juhtumi ajal noorem kui 14. Enamasti olid ohvrid tüdrukud. Vaid veidi enam kui pooled noortest ohvritest räägivad juhtunust kellelegi, tumeda sõjasaladuse kandmine hakkab pihta juba varakult.
Seksuaalvägivalla-sõjas peab lahinguväljale minema juba laps, aga ka täiskasvanu ja vanur. Maailm on karmilt ebaõiglane neile, keda mees, sõber, isa, onu, võõras või kes iganes on vägistanud. Olemas on justkui mingi nähtamatu Täiusliku Ohvri Reeglistik, mille kõikidele punktidele tuleb vastata, et vägivallatseja vastutusele võetaks. See nähtamatu reeglistik sisaldab tõenäoliselt järgmisi punkte:
Sina pead teatama juhtunust kohe politseile. Jalamaid.
Sina pead andma kohe adekvaatseid ütlusi, juhtunu peab täiuslikult meeles olema ja jutus ei tohi olla vasturääkivusi. Vastasel korral oled ebausaldusväärne.
Sina pead vägistamise ajal hakkama vastu (füüsiliselt, verbaalselt) ja veenduma, et sinu vägistaja kindlasti on igal hetkel informeeritud sellest, et sa ei taha temaga seksida. Kindlasti pead sa (korduvalt) röökima „ei“. Vastasel korral äkki vägistaja ikkagi ei saanud aru, et sa ei tahtnud, ja see muudab su loo ebausutavaks.
Sinul ei tohi olla varasemaid üheöösuhteid, iseäranis mitte kunagi vägistajaga. Vägistajaga ei tohi sa ka olla kunagi eelnevalt hästi läbi saanud. Vastasel korral oled sa ebausutav.
Sina pead olema kaine, nulltolerants on ka kõigile teistele mõnuainetele. Sa ei tohi kelleltki jooki vastu võtta. Sa ei tohi jätta oma jooki hetkekski valveta.
Vägistamisjuhtumit kommenteerinud terapeut Kait Sinisalu sõnad Eesti Ekspressis ilmunud artiklis on nii karmid, et võtavad seest õõnsaks: „Ütlen seda nüüd väga raske südamega, aga ilmselt ei soovita ma enam ühelgi vägistatud kliendil politseisse pöörduda.“ Selles loos lõpetas riigiprokurör juhtumi, ehkki arstid tuvastasid nii vigastused suguelunditel kui ka kinnihoidmisest tekkinud hematoomid kätel. Naisel avaldusid pärast juhtunut akuutsed ja hiljem pikaajalised traumareaktsioonid ning arenes välja traumajärgne stressihäire. See ei lugenud, menetlus lõpetati. Ohver tundis, et kõigepealt vägistas teda mees, siis – riik.
Vägistamiseks loeb karistusseadustik „inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumist vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama“. See definitsioon rajaneb tahtevastasusele, mitte nõusolekule. Juhul kui toimub vägistamine ja ohver pöördub politseisse, peab ta tõenäoliselt tegelema sellega, et tõendada oma abitusseisundit või/ja tahtevastasust. Tähendab – seda peab tegema inimene, kellele keegi kuri mees on võib-olla esmalt sisse jootnud GHB-d ehk korgijooki, mis kaob kehast nii kiiresti, et väga harva jõutakse see vereanalüüsi abil tuvastada; kelle vaimne tervis võib juhtunu tõttu olla saanud jõhkra löögi. Kel pole enesekindlust, pole rahu. Ka sealjuures tuleb võidelda. Talt nõutakse, et ta oleks oma jutus lineaarselt järjepidev, sest vastasel korral – ebausutav.
Inimesed ei käitu vägistamisolukorras ühtemoodi. On neid, kes proovivad olla nii paigal kui võimalik ja palvetavad: saaks see juba läbi. Vägistatu ratsionaalne aju on rünnaku ajal välja lülitatud. Käivituvad aju varaseimad osad – roomaja aju ja limbiline süsteem. Need annavad käsu: võitle, põgene või tardu. Enamasti ohver tardub, sest see on evolutsiooniliselt taganud kõige suurema võimaluse ellu jääda.
Hiljem tunnevad need inimesed tohutut süüd, sest alles tagantjärele saavad nad aru, et uks polnud lukus või aken oli lahti, oli võimalus põgeneda, karjuda või vastu hakata. Nende suguelunditel ei pruugi seetõttu olla vigastusi, mis juhtunut tõendaks.
Kuid politsei ja kohus pole alati arvestanud tõendina ka seda, kui on nii vigastused suguelunditel kui ka hematoomid kätel, vaid on viidanud, et äkki oli tegu lihtsalt agressiivsemat sorti konsensusliku seksiga. See viimane pärineb menetlusest, mis (muuhulgas) selle argumendiga lõpetati.
Seksuaalvägivalla ohvrite heaolu eest aastaid võidelnud Made Laanpere ja Kai Part on välja toonud, et Eesti õigussüsteemis on vastutus ebaõiglasel kombel pandud vägistatule. Paljude Euroopa riikide eeskujul võiksime vägistamist kvalifitseerida kui nõusoleku puudumist.
Euroopas on võtnud sellise lähenemise üha uued riigid, hetkel on neid kokku 13, viimati võttis selle vastu Taani. Debattides, mis sellele on eelnenud, kõlab üleolev küsimus, et „kas ma iga kord enne seksi pean küsima, kas see on okei või“. Õige vastus on, et võiks küll, jah – olla veendunud, et su partner tõesti tahab seda. Ja et see võiks olla seksuaalhariduse osa – teadmine, et tuleb veenduda, et ka su partner tõesti tahab seda. Ja et ta vabalt võib poole peal ümber mõelda.
Mida sõdade ohvrid vajavad. Kohe
On palju, mida meil lähisuhte- ja seksuaalvägivalla ohvrite jaoks siin Eestis on vaja teha – poliitikakujundajate poolt, ametkondlikul tasandil, ühiskonnana.
Me peame rääkima vägivallatsejast, mitte keskenduma vaid ohvrile. Olen teinud ajakirjanikuna sellesisulisi vigu. See ei vii edasi. Artikli pealkiri peaks olema mitte ohvri-, vaid ründajakeskne. Mitte „Naine sattus ohvriks“, vaid „Mees lõi“. Mitte „Naine jäi murega üksi“, vaid „Ohvriga tegelenud ametnik keeldus ohvrit aitamast“. Sama olulised on illustratsioonid artikli juures. Aitab oma nägu varjavatest anonüümsetest hägustatud naistest piltidel! Valguse peab heitma neile, kes tõstavad oma rusika.
ÜRO on soovitanud Eestil teha mitmeid muudatusi, mh välja tuues, et üldised kriminaalkuriteod nagu kallaletung, peksmine, raskete kehavigastuste tekitamine ei suuda arvesse võtta kogu perevägivalla keerulisi ja spetsiifilisi aspekte ning et üldkuritegusid vaadeldakse reeglina kui ühekordseid akte, samal ajal kui perevägivald esineb üliharva ühekordse juhtumina. Lähiriikidest on heaks näiteks Leedu, kus vastu võetud lähisuhtevägivalda puudutava seaduse abil saab ohvrit efektiivsemalt aidata.
Politsei on vähemalt sõnades lubanud ohvrikeskset lähenemist. Aeg on tegudeks. Kärped ei tee midagi kergemaks, aga töö ekslike stereotüüpide lõhkumisega ja teadlikkuse tõstmine oleks hea algus. Parem oleks, kui see toimuks piisaval määral juba politseinikke ettevalmistavas haridusasutuses. Arvestades lähisuhte- ja seksuaalvägivalla ulatust, on see hädavajalik.
Ikka veel lõpetavad prokurörid kriminaalasju, kuna pole tõendeid, et vahekord oli tahtevastane. Sest ohver ei järgi Nähtamatut Ohvri Reeglistikku. See reeglistik tuleks kaotada. Poliitikakujundajatel on aeg panna lauale vägistamise ümberdefineerimine, et nähtamatu reeglistiku asendaks nähtav, paberil kirjas reeglistik: kui nõusolek puudus, on tegu vägistamisega. Ükski vägistamisohver ei peaks kuulma, kuidas kõik on koššer, kuna „ei“ ei kõlanud piisavalt valjult, või et küllap ta tahtiski agressiivset seksi.
Ikka veel levivad käibetõed, näiteks alkoholi „süü“ kohta vägivallas, aga ka abielukohustusest: kuidas mehel on õigus võtta oma abikaasat, mis siis, et ta ei taha, ei ole nõus. Me ei ole ikka hakanud sellest rääkima õige nimega: abikaasa vägistab.
Kui vajad abi:
116 006 – Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefon, mis annab kiiret abi inimestele, kes on langenud süüteo, hooletuse või halva kohtlemise ohvriks või on kogenud füüsilist, vaimset, majanduslikku või seksuaalset vägivalda.
Lisa kommentaar