Mõne aasta eest täheldati, et Eesti poliitikat on lõhestamas sootuks uus tuumkonflikt. Tavapärast vasak-parem vastandust olevat tasapisi hakanud tõrjuma liberaalsuse-konservatiivsuse telg. 2016. aastal kogusid jõudu arutlused pagulaste ja kooseluseaduse üle. Pärast pikka soikumist oli taas tugevnenud euroskepsis. Tõnis Saarts ennustas ettenägelikult, et see kõik on alles algus: väärtuspõhise konfliktitelje ilmumine muutvat peagi kogu poliitilise süsteemi toimimisloogikat.[1] Järgnenud riigikogu valimised paistsid seda teesi kinnitavat. Majandus- ja maksujuttudest nagu ka teistest tavapärastest teemadest ei võetud enam tuld.[2] Kommentaatorid seletasid, et uut moodi valimiste teema ongi väärtuskonflikt.[3] Ka hilisem valimiskäitumise lahkamine viis järeldusele, et tänapäeval ei anna tooni enam ainelise kasu ootus (maksud, toetused, üldisemalt majandus- ja sotsiaalpoliitika), vaid see, millised väärtused valijat iseloomustavad.[4] Nüüdseks paistab väärtuste tulek Eesti poliitikasse juba nii ilmse tõsiasjana, et selle paljas sedastamine vaevalt kedagi üllatab. Midagi on selles siiski müstilist. Kuidas sai juhtuda, et kõigest poole kümnendiga avastati Eestis hulk väärtuskonflikte, millest enne oli vähe kuulda? Miks olid liberaalsed ja konservatiivsed väärtused korraga teema? Nende väärtuste mõju oli tähele pandud juba varasemates uuringutes, kuid äkki, nagu mingil seletamatul imeväel avastasid inimesed ise, et on liberaalid ja konservatiivid.
Selline seletus ongi poliitikateadlaste hulgas kõige levinum: väärtused olevat Eestis lahknenud juba varem, nüüd tuli see kõigest esile. Sisseränne, vähemuste õigused, peremudelid, keskkonnakaitse, Euroopa lõimumine – need olevat päästikuna toimivad teemad, mis vallandavad varem pelgalt võimalusena varitsenud väärtuslõhe. Et selline lõhe oli juba enne olemas, sellest andvat tunnistust uuringud, kus esitati küsimusi, mis paljastavad tegelikku suhtumist: mida arvatakse näokattekeelust, paljukultuurilisusest, homoseksuaalsusest, samasooliste kooselust, lahutusest? Vastused sellistele küsimustele lubavat oletada, et 2016. aastal oli Eestis konservatiive vähemalt kaks korda rohkem kui liberaale.[5] Toona oli see veel enamjaolt nähtamatu, teadvustamata konservatiivsus. Alles siis, kui kõne alla tulid liberaalsuse ja konservatiivsusega seonduvad sõlmküsimused, alles pärast seda, kui nende üle avalikult vaidlema hakati, saadi teada, kes ollakse – ja kes on kaaskodanikud. Niisiis olevat uued teemad pigem suhete selgitajad kui rikkujad. Oleks justkui põhjust rõõmustadagi. Suured konfliktid purustasid pettepildi suurest üksmeelest. „Kooseluseadus ja Euroopa pagulaskriis on täitnud siin tänuväärset rolli,“ märkis Saarts.[6]
Üldiselt ei ole väärtuskonfliktid nii soodsat hinnangut pälvinud. Nende halvaks eripäraks peetakse kompromissitust. Pragmaatilisele inimesele tundub kooseluseadus olevat kompromiss – see pole päris abielu, vaid midagi vahepealset, mis peaks kõiki enam-vähem rahuldama. Kirglik konservatiivsus näeb selles aga lõpu algust. Liberaal pole sama meelt, kuid temagi arvates on tegu põhimõttelise küsimusega. Erinevustest hoolimata kipub väärtuste eest võitlejatel olema midagi ühist. Nad viljelevad eripärast poliitilist stiili, mida kokkuleplust harrastavatel kesktee otsijatel on raske mõista. Just seepärast, et väärtused ei taha painduda kompromissideks ega alluda tavapärasele ratsionaalsusele, kütavad need tülisid, millega võrreldes olevat isegi Thomas Hobbes’i metsik loomuseisund tõeline idüll.[7] Nõnda pole ime, et on tekkinud mahukas kirjandus uurimaks viise, kuidas väärtuskonflikte leevendada või parimal juhul kõrvaldadagi.[8] Ent kui tegu on tõesti väärtuste kokkupõrkega, siis paistab sel ettevõtmisel olevat vähe väljavaateid. Sotsioloog Max Weber võrdles väärtusi jumalatega, kelle võitluse üle valitseb saatus ja jõud, mitte teaduslik ratsionaalsus. Meil ei jäävat üle muud kui harjuda sünge ja fatalistliku pildiga tulevikust. „Sest suutmatus vaadata ajastu karmi näkku on nõrkus.“[9] Selline paistab tõepoolest olevat aus diagnoos, kui leiame, et konservatiivide ja liberaalide vahelistes vaidlustes seisavad vastamisi kaks leppimatut väärtussüsteemi. Kuid kas see on ikka nii?
Kristluse esimene tulemine
Kui heita pilk teemadele, mida peetakse väärtuspõhiseks, siis pole esiti sugugi selge, mis neid ühendab. Mille poolest on näiteks näokattekeeld väärtuspõhine küsimus? Võiks pakkuda, et sellesse keeldu suhtumises ilmnevad inimese väärtused. Kui keegi toetab näokattekeeldu, siis ilmutab ta konservatiivsust, vastasel juhul liberaalsust. Ent sel juhul tuleks järeldada, et peaaegu iga vaidlus on väärtuskonflikt. Tõepoolest, sedagi on iseloomustatud väärtuskonfliktina, kui teismeline soovib vanemate keelust hoolimata teha endale kulmurõnga või tätoveeringu.[10] Ei saa eitada, et siingi tuginetakse hinnangutele. Kulmurõnga puhul võiks vaidlus nihkuda faktiküsimustele, näiteks sellele, millist ohtu see kujutab tervisele. Viimaks taanduks erimeelsus aga ikkagi sellele, kas kulmurõngas on ilus, kas seda sobib kanda vms. Max Weber tegi kaugeleulatuvaid järeldusi tõigast, et selliseid vaidlusi pole võimalik lahendada teaduse abil. Ta leidis, et kui teadus on öelnud oma viimase sõna, siis jõutakse paratamatult väärtushinnanguteni. Pole tähtis, kas vaidlejad sellest ise aru saavad. Kui teismeline tülitseb vanemaga kulmurõnga üle, siis ei tarvitse kumbki aduda, et põrkunud on kaks väärtust. Weber aga ei omistanud subjektiivsele adumisele suuremat kaalu. Objektiivselt oleks ikkagi tegu väärtuste konfliktiga. Ometi tundub adumine mängivat mingit rolli. Sest kuidas muidu saaksime kõneleda murrangust Eesti poliitikas? Oletame, et varjatud väärtuslõhe oli tõesti olemas juba enne 2016. aastat – et juba enne olid inimesed objektiivselt jaotunud konservatiivideks ja liberaalideks. Eeldatavasti vaieldi varemgi teemade üle, mis tõid ühel-teisel viisil, olgugi kaudselt, osalistele tajumata moel mängu konservatiivsed ja liberaalsed väärtused. Mis mõttes saame me siis täheldada väärtuste tulekut Eesti poliitikasse? Pigem oleks tegu väärtuste jõudmisega inimeste teadvusse. Ja see on kahtlemata nii mõndagi muutnud.
Tavapärane käsitlus väärtuskonfliktidest meenutab kangesti marksistlikku teooriat klassiteadvusest. Mõlemal juhul eeldatakse, et inimese konkreetseid hoiakuid läbistab üldisem suundumus, mis selgineb või kirgastub, kui kobamisi antud hinnangud asenduvad sihipärase orientatsiooniga. Lenini väitel tuli töölistes revolutsioonilise aktiivsuse kasvatamiseks tekitada „selget kujutlust“ nende seisundist ja vaenlastest, võimet „orienteeruda selles, millised asutused ja seadused peegeldavad ja kuidas nimelt peegeldavad neid või teisi huvisid“.[11] Hägune arusaam vaenlastest oli klassikuuluvuse tõttu olemas juba enne. Oletatavasti on sama lugu väärtusteadlikuks muutuva inimesega. Selline inimene mitte lihtsalt ei väljenda tahtmatult oma väärtusi, nagu varem, vaid võtab need endale juhiseks. Ta hindab kõiki seadusi ja asutusi väärtuspõhiselt, st vastavalt sellele, milliseid väärtusi need peegeldavad. Kui nii, siis pole raske mõista, miks tekitab avali väärtuslõhe sellise tormi ning miks tõrgutakse vastu kompromissidele. Väärtusteadlik konservatiiv ei suhtu enam kooseluseadusesse, sisserändesse ja muusse sellisesse mõtestamata vastumeelsusega. Ta on saavutanud sarnastest ettevõtmistest ja nende toetajatest küllalt selge kujutluse, adumaks, mis on tegelikult kaalul. Ideoloogiline töö on kasvatanud tema konservatiivset aktiivsust nagu vastaste liberaalset aktiivsustki, mistõttu objektiivsed väärtuskonfliktid järsult võimenduvad.
See on ilus mudel. Kõhklema paneb aga tõsiasi, et seos inimese käitumise ja väärtuste vahel pole kaugeltki nii ühemõtteline, kui esmapilgul paistab. Milliseid väärtusi väljendab näiteks alkohoolik? Kas me saame öelda, et see on liigjoomine? Vaevalt. Väärtus on normatiivne kategooria. See on mõõdupuu. Inimene võib mõõta oma käitumist väärtusega ja langetada raske meelega pea, kuna tunneb, et on eksinud. Sel juhul aimuvad tema väärtused patukahetsuses, raskes meeles, mitte käitumises, mis neid tingis. Veidi teistmoodi on suhtumisega. On raske uskuda, et keegi saab suhtuda millessegi (nt samasooliste koosellu) hukkamõistvalt ja samal ajal mõista hukka iseenda suhtumist. Ometi pole see sugugi välistatud. Näiteks kui keegi viljeleb kristlikus ühiskonnas paganlikku ebausku, siis ähvardab teda vaimne pinge – tajutud vastuolu isikliku käitumise ja omaksvõetud väärtuste vahel. Üks väljapääs sellisest olukorrast on tõlgendada oma väärtusi või käitumist viisil, mis toob need kooskõlla.
Ebausukommetele saab anda kristliku ilme, olgugi sellise, mis ei pruugi veenda õpetatud pastoreid. Teine väljapääs on tunnistada end paganaks (muuta oma väärtusi). Leitakse, et käitumine on vastuolus valitsevate väärtustega, kuid mitte iseenda omadega. Kolmas lahendus on pidada oma ebausklikke kombeid hälbeks või patuks. Kummaline küll, aga ka nii kaob vastuolu. Põhjus on lihtne: väärtus ei ole loogilises vastuolus käitumisega, mis hälbib sellest (samamoodi nagu keeld ei ole loogilises vastuolus keelatud käitumisega). Viimaks ei tarvitse inimene olla vaevunud juurdlema, mida tema väärtused õigupoolest nõuavad. Sellises olukorras on täiesti võimalik, et suhtumine lahkneb väärtustest. Pole midagi vastuolulist olukorras, kus keegi mõistab hukka samasooliste kooselu, kuid samal ajal peab end liberaaliks. See ei tähenda, et inimene pole tegelikult liberaal. Ta võib olla valmis oma suhtumist revideerima, kui jõuab veendumusele, et see on vastuolus liberaalse kreedoga. Just sellises valmisolekus – mitte niivõrd konkreetsetes hoiakutes – avalduvad tema väärtused.
Niisiis ei saa lugeda välja väärtuskonflikti ega isegi väärtuste lahknemist pelgast tõsiasjast, et ühiskonnas suhtutakse mõnesse teemasse vastuokslikult. Heitkem selle kinnituseks põgus pilk ristiusu pikaldasele juurdumisele eestlaste hulgas. Ajaloolased on leidnud, et alles piiblitõlke ilmumine (1739) tähistas siinmail läbimurret „kristliku maailma vaimuliku väärtussüsteemi poole“.[12] Olgu dateerimisega kuidas on, sellise väite puhul tekib kohe küsimus, kuidas üldse otsustada, et mõni väärtussüsteem on omaks võetud. 16. sajandist pärineb Balthasar Russowi tuntud kirjeldus, kus räägitakse sellest, kuidas talumehed tulid pooljoobnuna jutlusele ning „lobisesid ja plärasid seal nii, et pastor nende kisa pärast enam midagi ei näinud ega kuulnud“.[13] Kas pärast 1739. aastat olid lood teisiti?
Paistab, et mitte. Veel 1790. aastatel kurdeti kirikuvisitatsioonidel, et jutlusi matab „suur kära ja lärm“. Talupojad käisid kirikus „õige halvasti“, „väga napilt“, „mitte eriti usinalt“.[14] Küllap just seepärast kippusid jutlused ise olema karmi tooniga. Kes oma roojaseid kombeid ei paranda, seda hirmutati põlevat väävlit täis järvega. Mitte väga kauges tulevikus pidi tõusma „ärrahäwwitamisse tuul“, et sisendada kibedat kahetsust neisse, kes kantslist jagatud nõu kuulda ei võta.[15] Tagantjärele pole lihtne hinnata, kuidas sellised ähvardused kuulajatesse mõjusid. Meenutuste järgi polnud jutlused nädalatööst väsinud talupoegadele ei hirmsad ega õnnistavad, vaid pigem väsitavad. Kirikuskäik andis hea võimaluse tukastada.[16]
Muidugi ei puudunud eestlaste hulgast vagadus. Ent see vagadus oli… omamoodi. Pastorid jutustasid üksteisele pilkega kerjusest, kes pühkis pärast teenistust kiriku põranda, kogus kokku tolmu ja müüs selle lihtsameelsetele ravimi pähe.[17] Kuradit uskus rahvas raudkindlalt. Vanakurja vastu otsiti hoolega abi, näiteks siis, kui paadid olid ära nõiutud ega liikunud tuulegagi edasi (kõige paremini aitas siis excrementum foeminarum menstruatarum).[18] Oleks ekslik arvata, et kantslist kuuldi alati puhtamat sorti õpetust. Jutlustesse segati rohkelt ainest, mida pühakirjast olnuks raske leida. Ristiusu vihaseimad vaenlased olid joodikud, prassijad, päevavargad, need, kes ei hoidnud korras oma majapidamist.[19] Kokkuvõtlikult võib öelda, et talupoegadele vahendatud kristlus oli enamjaolt tsiviliseerimisõpetus, sanktsioneeritud hirmsaimate ähvardustega Piiblist. Laiuse pastor Heinrich Johann von Jannau seletas, et eestlastega ei saagi teisiti toimida. Puuduliku mõtlemise tõttu hoidvat nad kiivalt kinni esiisade kommetest. Kiriklik õpetus ei suutvat neisse tungida, kuna „talupoeg pole veel saanud selgeks suurt kunsti olla tähelepanelik“. Lärmavale ja hajameelsele, kirikut vältivale eestlasele oli seega esmalt tarvis kultuuri – ehkki mõõdukalt, mitte nii palju, et talupojad hakkaks liialt pead tõstma.[20] Kummatigi oli patt tume mõiste ja taeva võtmed kirikuhärra käes. Tema ütles, kuidas peab käituma „ristiinimene“. Niimoodi sulasid ristiusk ja kultuur kantslis kokku ühtseks väärtussüsteemiks, mille kõrgeimad käsud olid jumalakartus, alandus, leplikkus, töökus, kainus, puhtus, kasinus.[21]
Milles siis õieti ilmnesid eestlaste kristlikud väärtused? Nende omaksvõtt avaldus esijoones selles, et paljusid oma kommetest hakati nägema taunimisväärse hälbena – patu või roppusena. Vanematelt päritu oli „tühi elamine“.[22] Teisisõnu ei tarvitsenud läbimurre kristliku väärtussüsteemi poole – kui midagi sellist tõesti toimus – tähendada kristlikku käitumist. Seda tõsiasja ilmestavad hästi Johann Voldemar Jannseni katsed panna ka tegelikkuses maksma puhtuse-kasinuse kultuuripaleus. Jannsen viljeles elu lõpuni kantsli-stiili. Tema köstrilikud manitsused minetasid küll pikkamisi oma kristliku ilme, kuid nende sisu palju ei muutunud. Ebausk, tuimus, lollus – seda kõike oli tema arvates eestlaste hulgas liiga palju. Muret sünnitas talle iseäranis tõik, et leidus inimesi, kes pidasid oma taunitavat elulaadi igati kohaseks. Maarahvas tõrkus puhtuse vastu. „Ma tean kül,“ kirjutas Jannsen, „et mitmel jälle vanna tuttav vastus kele peal seisab: „Egga meiesuggune saks ep olle, et igga pä võib ehtis käia ja klaasaknast välja vahtida.““ Jah, möönis Jannsen. „[Aga kui] meie mitte kui saksad ei või ellada, kas siis kui sead peame ellama?“
Väärtus, mille nimel Jannsen maarahva kombeid sarjas, ei olnud sakslus. Tema väärtushierarhia alumisel astmel ei olnud siga ja ülemisel „saks“. Jannsen läks lausa endast välja, kui luges kirjutist, milles eestlaste joomarlus, alpus, kasimatus, ebausk ja muud pahed pandi selle süüks, et neisse polnud veel tunginud sakslaste toodud vaimuvalgus („No siiski tunnistama pead, on sakstest tulnud, mis sa tead“[23]). Talle oli vägagi vastukarva, kui tema rahvuskaaslastega taheti „nagu sigadega talitada, aga sealjuures neid siiski õpetada, ümber pöörda, tõsta, puhastada, kultiveerida ja taevas teab, mida kõik nendega peale hakata“.[24] Paljugi sellest soovis korda saata ka Jannsen ise. Kuid rahvast tuli tema sõnul kultiveerida meelitavamal moel. Et tarvis on enam puhtust ja haritust, selles valitses üksmeel. Eriarvamus puudutas seda, milliste väärtuste nimel neid nõuda. Tundub küll nõnda, et puhtus ja haritus on juba ise väärtused. Ent väärtusi saab käsitada ka teisiti – põhjendusena, millega õigustatakse vajadust puhtuse ja hariduse vms järele. Sel juhul märkame, et üksikute ettekirjutuste tasandil ei toimunudki 19. sajandi keskpaigas murrangut. Talupoegadelt nõuti suuresti sedasama, mida varemgi. Muutus avaldus selles, et üks mõõdupuu asendus pikkamisi teisega: ei pidanud enam käituma nagu „õpetatud ristiinimene“, vaid nagu „eestlane“. Jannsenil esinevad need kaks veel vaheldumisi. Polnud tähtsuseta, millist esile tõsta. Rahva kasvatamise seisukohalt oli otsustav see, milline on veenvam, tõhusam põhjendus. Just tõhususe vaatevinklist arvustas Jannsen tuginemist sakslusele. Kui viimast kujutati võõramaalt toodud väärtusena, siis jäi mulje, et siinne rahvas jooksis enne selle saabumist huntidena metsas. Pehme kultiveerimine võttis aluseks niisuguse paleuse, mille rahvas omaks tunnistas. Pikka aega oli see olnud „ristiinimene“. Viimane oli olnud väärtus selles mõttes, et oldi valmis end parandama, kui võeti südamesse manitsus: „ristiinimene nii ei käitu“. Kogu Jannseni ettevõtmine rajanes eeldusel, et sellistel etteheidetel on mõju. Ja oligi. Hüljatud kommete kohta öeldi rahvasuus, et need on „ära õpetatud“.
Veel kord, ei tasu arvata, et meie ees on alati väärtuskonflikt, kui mõnele tegevusele antakse vastakaid hinnanguid. Jannsen mõistis hukka elamise räpases suitsutares. Maal ei peetud seda valdavalt sobimatuks. Siiski ei tarvitsenud talurahvas väljendada oma kommete ja uskumustega mingeid väärtusi. See oli lihtsalt viis, kuidas oli harjutud elama. Pole sugugi välistatud, et ka need, kes elasid korstnata ja akendeta onnis, jagasid Jannseniga samu väärtusi. Paljudele tuli see ilmselt ebameeldiva üllatusena, kui kuuldi, et nende harjumused ja uskumused polegi kristlikud. Tõsi, Jannsen ise esitas oma kultuurimissiooni puhuti nii, et teisel poolel on vastane, keda teenitakse hoolimata sellest, kas sellest aru saadakse. Sõber jutustas talle, kuidas keegi oli oma karja tervise hoidmiseks iga looma nina all midagi suitsetanud. Kui üks tall jäi suitsetamata ja suri, siis arvati, et just seepärast. „Oh sa kallis aeg!“ ahastas Jannsen sellise ebausu peale. „Olli see nüüd üks ristiinnimese teggo? Ei koggoniste mitte! Lausa sadana tenistus! Oh Eesti rahvas, oh Eesti rahvas! Millal savad sadana päitsed teie peast mahha langema? Millal sate pimmeduse vürsti kammitsaist lahti peasema?“[25] Kes teab, aga vaevalt tahtis loomade ravija teha kuradile meelehead. Nähtavasti soovis ta lihtsalt hoida karja hea tervise juures. Ravitseja ei lahknenud Jannsenist mitte oma väärtuste poolest, vaid kuna uskus suitsu tervendavasse toimesse. See, kuidas suits talledele mõjub, ripub aga ära tõsiasjadest, mitte väärtustest.
Europaseerumine
Üldiselt tundub, et see, mida keegi teeb, paistab kätte ka kõrvalseisjale. Ent teo iseloomu ei saa selgitada palja silmaga. Olgu taas näiteks ebausk. Kunagi aeti tüdrukud pärast sündi läbi püksisääre, et nad mehele saaks. Varrudel visati heaks õnneks katusele vett. Paljud sellistest tavadest säilisid 20. sajandini, kuid nende tähendus oli teisenenud – neist oli saanud rituaal nagu jaanitule tegemine või mardisandis käimine. Sarnase moonduse võib läbi teha ka eluolu üldisemalt. Juri Lotman on kirjeldanud, kuidas Peeter I aegsel Venemaal muutus igapäevane käitumine valdkonnaks, mida ka täiskasvanutel tuli õppida nagu võõrkeelt. „Sugenesid eeskirjad argikäitumise normide kohta, sest kogu senine sel alal kujunenud elukorraldus põlati ära kui vale ja asendati „õige“, euroopalikuga.“[26] Ühelt poolt muutus käitumise sisu. Harrastati uusi kombeid: hakati teisiti riietuma, sööma, nina nuuskama. Ent see polnud kõik. Euroopa matkimisega omandas argine elu ka harjumatu ja kummalise iseloomu. Läänes ei tõstnud see kellegi väärtust, kui kõneldi emakeelt. „Kantuna üle Venemaale aga muutusid euroopalikud argikäitumisnormid hinnanguliseks – ja nagu võõrkeeleoskuski – tõstsid inimese sotsiaalset staatust.“[27] Teisisõnu sai Venemaal normiks, väärtuseks see, mis Läänes oli iseenesestmõistetav ja seetõttu tähelepandamatu. Taoline nähtus paistab üsna erakordsena. Veidi teistsugusel kujul on seda siiski tihti ette tulnud. Kommete tsiviliseerimine seisnebki ettevõtmisena valdavalt selles, et normiks tõstetakse käitumine, mis mõnele teisele inimrühmale on sisse harjunud.
19. sajandi lõpus seati ka siinmail eesmärgiks eestlase silumine. Ado Grenz-stein manitses, et igaüks, kes ei taha oma päevi tagametsa talus mööda saata, vaid „uuemas kultuuraelus teistega kokku puutub“, peab viisakaid elukombeid „hoolega tähele panema ja omandama“.[28] Mitte tuima, rumala eesliga ei pidanud eestlane sarnanema, vaid hästi õpetatud hobusega. Sarnaneda ei tohtinud ka ahviga, nagu see, kes „kõneleb ja köhatab, vaatab ja vastab võimalikult niisama nagu ta kallis eeskuju“.[29] Grenzstein seletas, et välise matkimise ja näitlemise asemel tuleb end peenema seltskonna najal kasvatada. Niisiis oli ikkagi vaja eeskuju. Kust seda leida? Sellele küsimusele andis veidi ootamatu vastuse Jaan Tõnisson, kellel eestlaste silumine samuti südamel seisis. Mõõdupuud ei pidanud otsima teistest riikidest, kusagilt kaugelt Lääne-Euroopast, vaid iseenda sisemusest. Kõlab paradoksaalselt, aga eestlasele pidi normiks olema see, kuidas käitub eestlane, täpsemalt eesti rahva põline kombestik.[30] Mõte polnud see, et matkitagu oma rahvuskaaslasi. Ajalooline komme oli talletunud igasse rahvaliikmesse. Kohtumõistjana vaatas see järele, „kas sinu söök sünnis, kas sinu jook kõlblik, kas sinu riided käivad kokku oma otstarbega, kas sinu kingad oma tõsist ülesannet täidavad, kas liikumised õiged, kas sinu kõneviis korralik“. Neile, kes arvasid, et on ükskõik, kuidas igapäevaselt elatakse, ütles Tõnisson vastu: „Kombe ees ei ole vähemgi asi mitte liig väike, vaid igal sõrmeliigutusel võib kõlbliselt oma tähtsus olla.“[31] Nõnda avanes uus vaade iseendale. Iga tegu, olgugi väike, kas või sõrmeliigutus muutus tähenduslikuks. Seda koges ka inimene, kelle käitumise sisu võis jääda samaks, kuna oli juba niigi „kombesihiline“. Tema puhul oli muutus see, et liigutus polnud enam pelgalt liigutus, vaid väljendus, millegi sügavama avaldus. Komme kui väärtus õilistas eluolu, mida oli juba ammuaega viljeldud ja loomulikuks peetud.
Nii pidigi olema. Tõnisson rõhutas, et komme pole midagi uut. Umbmäärase hoiakuna olevat see eestlaste eluavaldusi vallanud sajandeid. Ometi saavutati senitundmatu vaimne kirkus, kui vaevu aimatav „tegude aluspõhi“ toodi teadvusse ja võeti selgeks juhtnööriks. Kuidas ka polnud kombega, ei saa salata, et see mõte ise oli uus. Mis ajendas Tõnissoni äkki sel moel õilistama talupojakultuuri? Miks kujunes talupoeglikkus väärtuseks? Tähtis tõuge oli baltisakslaste ja teiste „sakste“ põlgus talupojaseisuse ja -keele vastu. Valitsevate väärtuste ümberhindamise vajadust tundsid iseäranis teravalt need eestlased, kes puutusid linnas kokku peenema seltskonnaga. Eduard Vildes oli aegamööda tekkinud lausa uhkus, et oli sündinud „siin metsanurgas, eemal Euroopa „krohvitud viisakusest““. Ta jutustas, kuidas oli lapsena saadetud Tallinnasse saksakeelsesse algkooli, kus eestlaste ajaloost, „nagu mõne Australia suguharukese asjast, vaikimisi mööda mindi“.[32] Selline üleolev suhtumine olevat temast teinud kättemaksuhimulise ärritatud mehe. Teine tõuge – nii Vildele kui ka Tõnissonile – oli eestlaste eneste kõrk hoiak talupoeglusse. Juhan Luiga meenutas, et 19. sajandi lõpus kujundas rühm üliõpilasi (teiste seas Tõnisson) vastuseks korporantide kadaklusele „erilise tüübi, kus talupoeg rõhutab oma pärivust talupojast“. Oma talupoja-iseloomu oli ette toodud varemgi, kuid pinnapealsemalt, näiteks nõnda, et linlik kuub vahetati punase Mulgi vammuse vastu. Nüüd aga taheti tähelepanu juhtida mitte niivõrd kutsele kui – silmaga raskesti nähtavale – pärivusele. Uut tüüpi üliõpilased tundsid tarvidust „ühtluse järele elustiilis“. Luiga sõnul rõhutasid nad oma talupoeglikkust seda enam, et tegelikud talupojad pidasid küll endast lugu ja hindasid oma seisuse omapära, kuid… ise ei teadnudki seda.[33] Tõnissoni „komme“ oli sellise hoiaku kokkuvõte.
Just eestlusest taganevad kadakasaksad olevat esimesena püstitanud eurooplaseks-saamise loosungi. „Nad tahtsid välise peensusega Euroopa seltskonnale ligineda“.[34] 20. sajandi alguses lisandusid neile teised, enamasti kaugemal haridust saanud noored, kelle arvates ei küündinud tõelise euroopluse standardini ka baltisakslased oma sohva-, kohvi- ja Konversations-Lexikon’i kultuuriga. Siiski ei seadnud uued tulijad sakslusele alternatiivse väärtusena vastu mitte talupoeglikkust, vaid midagi hoopis õhulis-ulmelisemat. Noor-Eesti Euroopas segunesid suurlinnade tehaseviled stiliseeritud ürgmetsade huigetega. Kuigi nende peenus oli eksklusiivsemat laadi, nägid ka selle liikumise vedajad endas silujaid. „Kes ei teaks metsrahvaste lugu Europa haridusega kokku puutudes,“ kirjutas Gustav Suits, ennustades kodumaalgi „võitlusi elu ja surma pääle uute jumalate, uute ideaalide, uute mõtetega!“.[35] Polnud küll selge, mida need uued ideaalid argielus täpselt nõuavad. Võis aimata, et need lähevad kaugemale lauakommetest, nuuskamisest ja muust sellisest. Igatahes oli neil küllalt sisu, et lasta eestilikku eluolu paista väga halvas valguses. Eriti sotsiaaldemokraatide silmis ei saanud Eesti põllumees kuidagi paista pioneerina. Pigem arvati, et tema psühholoogia kuhjab „igasugusele edenemisele suuri takistusi“.[36] Peeter Ruubel väitis, et siinset maarahvast rõhub ajalooline komme elada sünnist surmani kitsas kogukonnas, kus valitseb „vaimlise elu tühjus“. Millist kultuuri sai ehitada niisugusele põhjale?
Tõnisson oli niigi ärrituva loomuga, kuid sellised hinnangud ajasid ta püha viha täis. See oli loov viha, mis äratas temas tõelise väärtuste sepistaja. Ja tõesti: suur pidi olema see mees, kes suudab pühkida muige kõrgesti koolitatud ja „europaseeritud“ noorte suudelt. Viimased kõnelesid väärtuse nimel, milles siinmail ei kaheldud, vaatamata tõigale, et „Euroopa“ oli samavõrd hoomamatu sisuga kujund nagu kunagi „patt“. Eestlased ei saanud vaadata Euroopale slavofiilide kombel meie-nemad võtmes. Sest mis olnuks siis „meie“? Vastumeelselt oli omaks võetud teooria, et eestlased pärinevad Aasiast. Siiski rutati lisama: eestlased on küll mongoli tõugu, „aga palju Mongoli omadusi kaotanud ja tublisti europaseritud“.[37] Kergendusega võeti vastu järeldused, milleni jõudis doktor Richard Weinberg, kes uuris 20. sajandi alguses Tartu Ülikooli anatoomia instituudis kohalike nekrutite aju suurust ja võrdles seda läänepoolsete rahvaste omaga. Weinberg väitis, et soodsate tingimuste korral on eestlased kehaliselt ja vaimselt samavõrd arenguvõimelised kui valge rass üldiselt.[38] Seda oli rõõmustav kuulda, ent millised siis ikkagi on need soodsad tingimused, kus võib loota kõrgemat kultuuri? Just selle küsimuse ümber hakkas keerlema siinne vaidlus euroopluse üle. Tõnisson ei lakanud pilkamast neid, kes tõotasid avada Eesti karukoopa „puhas-europalisele õhule“. See polnud aga mõeldud selja pööramiseks Euroopale. „Olgem tõelised eestlased, siis saame ka tõelisteks eurooplasteks!“ – selline võinuks olla Tõnissoni moto. Ja leidlik oli see mõte, hoopis läbitungivam kui Noor-Eesti teoreetiline programm. See pani aluse „omakultuurile“, järgnenud Eesti ajaloo ühele mõjukamale ideele, mis on jäänud meiega tänini.
Nagu öeldud, omakultuur ei vastandunud Euroopale. Teisalt ei samastunud see ka eestlaste tegeliku kombestikuga. Omakultuuri idee vääristas hoiakuid, mida euroopluse nimel oli tembeldatud tagurlikuks ja väikekodanlikuks. Juhtus täpselt see, mida kartsid Noor-Eesti uuendajad: et siinsed inimesed ei katsu oma olude „vastu protesteerida ja hakkavad neid kui väärtusi hindama, väärtusi, mida nad kõiges täiuses enestele püüavad kätte saada“.[39] Selles mõttes oli talupojakultuuri mõiste tõesti konservatiivne. Kuid säilitada tuli olemust. Talupoeg pidi olema iseenda ajaloolise olemuse kõrgusel. Tõnissoni meelest oli olukord sellest veel kaugel. Tegelikud kombed olid pahatihti sellised, nagu Ernst Peterson jutustas romaanis „Rahvavalgustaja“ (1903), mille peategelane on Tõnissoni vaimu maale kandev kooliõpetaja Madaras. Ehkki suitsutarede asemele olid kerkinud kivimajad, tervitas sisseastujat siin-seal endiselt jäme maailm. Karskustööst hoolimata ei puudunud laualt alkohol. „Ega’s ma siga ole, et ilma viinata sööma hakkan!“ – niisugust mõttearendust peab Madaras romaanis kuulma ühelt peoperemehelt.[40] „See on ju väljakannatamatu!“ Madaras võtab nõuks talupoegadele näidata, kuidas oma aega kultuurselt veeta. Samas vaimus rõhutas Tõnisson, et talupojakultuuri ei pea viima alla talupoja juurde, vaid ümberpöördult: „meie talupoeg peab kultura kõrgusele üles viidama!“ Kõige tähtsam oli, et seejuures ei jääks maha tema talupoeglikkus.[41] Seega oli Tõnisson konservatiiv samas mõttes, nagu seda ollakse tänapäevalgi. Ei kaitsta olemasolevat, vaid tahetakse panna maksma „traditsioonilised väärtused“. Sedasama tähistas Tõnissoni „komme“. Mida enam eemalduti maaelust, seda enam oli vaja ümberkorraldusi, tagasipööramisi – muutusi, mitte säilitamist.
Niisugusel revideerival moel mõistetud „traditsioonilised väärtused“ tekitasid ka veidralt kaksipidise suhtumise Euroopasse. Tõnissoni vaatenurgast ei vastanud see, mis Lääne suurlinnades toimus, tõelisele, traditsioonilisele Euroopale. Nagu slavofiilid, arvas temagi, et kaasaegne Euroopa kõduneb. Sealset „ülikultuuri“ iseloomustavat alkoholism, ärevus, hingeline üksindus, sugulise erutuse ja muu lõbu jahtimine.[42] Järeldus oli, et kõik Läänest sissetoodavad voolud peab allutama kahekordsele revisjonile: esiteks otsustama, kas need on üldse midagi „hääd ja ilusat, elujaatavat“, ja siis, kas need on sügavalt euroopalikud või paljalt väärtõlgendus, kohalike Euroopa matkijate rumala õhina sünnitis. Umbes selline oli olnud ka slavofiilide hoiak. Näiteks leiti, et Venemaal leviv nihilism on võrsunud sealsete matkija-haritlaste kalduvusest korrata „papagoidena võõraid sõnu ja mõisteid“, mille tulemus on Lääne materialismi venepärane karikatuur.[43] Tõnissoni arvates oli eesti noorte, eriti tüdrukute hulgas suurt kahju sünnitanud võõrsilt imporditud „vaba armastuse“ doktriin. Mõni tütarlaps olevat lausa rõõmust kilganud, et saab traditsioonilisi sugukombeid uhmata. „Sarnased noored naesterahvad, kes ainult mõne loodusteadlise kirjatöö sissejuhatust ja mõnda kõlavasõnalist lendlehekest lugenud, kuulukse uskuvat, nagu tähendaks metsik-abielusse astumine naesterahva-vabastuse algust. Et ajamärgid rohkem silma paistaksivad, lasknud mõned naisliikumise sõbrad enestel juuksed lühikeseks lõigata. Kõike, mis naisterahvaliku olekut meelde tuletab, katsutakse nagu midagi alamat mõnitada; ühiskonna tundeid selle kohta, mis kõlbline ja sünnis, seletatakse kitsarinnaluse täheks … Noored kooliealised tütarlapsed kiitlevad võõrsilt tulnud üliõpilaste sõnadega, ainuabielu mõte olevat täiesti ajast ja arust, kõige loomulikum olevat looduse-tungide järele käia ja oma ihade „vaba“ täitmise läbi õige ajakohase edenemise teele astuda.“[44]
Kui eeldati, et igas eestlases, ka rumalas harimata tüdrukus peitub toonasele peremudelile vastav kõlbeline komme – et see on viis, kuidas tema ajalooline mina elada soovib –, siis oli kõigiti loomulik panna noorte naiste šokeeriv käitumine võõramaise „kihutustöö“ süüks. On kõnekas, et Tõnisson ei vastandanud traditsioonilisi väärtusi ja vabadust. „Vaba armastus“ ja kõik muu, mis sõtkub mõistmata alla mineviku päranduse, oli „võsa-vabadus“.[45] Teisisõnu tajus Tõnisson puhkenud kultuurikonflikti nõnda, et noored Euroopa matkijad ei taipa oma peaga mõelda ega saa seetõttu aru, mis on tegelik vabadus ja mis võõra moevoolu põhjustatud hälve. Ta ei näinud ennast sugugi teadusvaenuliku vanameelsena. Vastupidi, konservatiivi ülesanne oli ammutada kaasaegsest teadusest, et näidata, mille poolest on traditsioonilised eluvormid loomulikud, mõistuspärased. Viimases astmes olevat kõrgeim kohtumõistja tahes-tahtmata eluseadus. Nõnda olevat arusaamatu, miks tõrjuvad naiste emantsipatsiooni eestvõitlejad mõtet, et nende kohus on sünnitamine. Seda võivat seletada üksnes tõigaga, et nad „asjade pääle õige pääliskaudselt vaatavad ja ilma tõsise hariduse sügavuseta on“.[46] Elumõtte valguses olevat kõlvatu selline sugutung, „mis oma ülema sihi, elu edasi kanda, sootu on kaotanud ja otse elu hävitavalt töötab“.[47] Abielugi polevat meelevaldne leiutis, pelgalt kultuuriline rõhumisasutus, nagu väitsid sotsiaaldemokraatia teoreetikud. Kui mehi ja naisi sünnib samapalju (nagu oli täheldanud Tartu Ülikooli anatoomiaprofessor August Rauberg), kas pole siis sellega kõik vajalik ära tõestatud? „Kas ei ole see mitte otsekohene looduse nõu, et elu edasikandmiseks kaks olevust, kes teineteist sigituse-ülesande kordasaatmiseks täiendavad, teineteise jaoks käepärast on?!“[48]
Matkimisväsimus
Jaan Tõnissoni heitlused nooreestlaste ja naisõiguslastega on tänapäeval huvitavad esijoones seetõttu, et ilmestavad suurepäraselt konservatiivsete väärtuste tekkimist. Samuti sisendavad need skepsist väärtuskonflikti mõiste vastu. Esmapilgul paistab tõesti nii, et 20. sajandi alguses sattusid siinmail vastamisi traditsioonilised ja euroopalikud väärtused. Noor-Eesti liikmed kirjeldasidki oma võitlust sellisel moel. Nende vastased (keda oli Tõnissoni kõrval rohkelt) ei seadnud aga kahtluse alla „euroopalikke väärtusi“. Konservatiivne vastukäik seisis hoopis järgnevas: arvustati Euroopa pealiskaudset matkimist, mille tõttu olevat nähtud kodumaal tagurlikuna seda, mis tegelikult oli mitte üksnes hinnatav rahvuspärand, vaid ka igati kooskõlas sellega, mida Euroopa kultuuris on elujaatavat. Talupoeglikkus kui traditsiooniline väärtus sündis vastusena halvustamisele. Loomulikult ei tekkinud talupojakombestik ise alles 19. sajandi lõpus. Juba ammu oli kujunenud see kahtlustav – osalt aupaklik, osalt pilkav – hoiak linlastesse, mis väljendus sõnades „saks“ ja „vurle“. Maalt pärinevad Tartu üliõpilased, kes tõstsid esile oma eestlust, ehitasid sellele pinnale. Ometi oli nende „talupoeglikkus“ väärtus, mis õigustas, mitte ei peegeldanud hoiakuid. Maal oli linlasi ennegi kiputud pidama pealiskaudseteks eputisteks ja antvärkideks. See oli teoretiseerimata, ent siiski üsna selgete piirjoontega suhtumine, mille kohta sobib ehk tõesti Juhan Luiga kombel paradoksaalselt öelda, et põllumehed pidasid end paremateks ja väärtustasid end, ehkki ise ei teadnud seda. Siiski ei välistanud talumehelik eneseteadvus tunnistamist, et Euroopast on veel palju maha jäädud. Carl Robert Jakobson sarjas alatasa eesti põllumeeste tagurlikkust ega lakanud toomast eeskujuks võõraid maid. Ent see ei kutsunud esile mingit vastupanu „Euroopale“ või „välismõjudele“. Reaktsioon tekkis siis, kui tagurlikkuse-etteheide ise muutus paljudele talumatuks – seda enam, et nüüd ei puudutanud kriitika enam majapidamise puhtust, põllutööriistu ja muud sellist, vaid perekonnakombeid. Sellises olukorras õilistati varasemad hoiakud korraga väärtusteks, mille nimel sai väita: „Mitte meie pole tagurlikud, vaid teie olete mandunud ja eluvaenulikud! Teie Euroopa pole meie oma!“
19. sajandil üldistus nähtus, mida kirjeldas Lotman. Kui räägiti „europaseerumisest“, siis peeti selle all silmas katset juurutada asumaades ja mujal (Venemaal, Jaapanis) elukorraldust, mis oli Lääne-Euroopas küll levinud, kuid mida seal ei tarvitsetud pidada saavutuseks: asutusi, õigusreegleid, tehaseid, raudteid, linnaruumi, rõivastust, äri- ja argikombeid.[49] Mujal tajuti seda kõike euroopalikuna, ehkki iseenesest ei olnud näiteks raudteel või tehasetööstusel mingit erilist kultuurisidet alaga, kust need üle võeti. Tihti olid just välismaal õppinud noored need, kes esitasid sellist kirjut kogumit ühtse väärtusena ja arvustasid selle nimel kodumaist arengupeetust. Pole üllatav, et põllumajandusmaadel kujunes neile vastukaaluks suund, mis tõstis talupoeglikkuse alternatiivseks väärtuseks.[50] Neil aladel sattus tagurlikkuse-süüdistuse alla pea kogu eluolu. Tõepoolest, peab olema lausa mõõtmatu usk „Euroopasse“, et mitte ilmutada sellises olukorras alalhoidlikkust. Liiatigi toimub „europaseerimine“ sel juhul hulgi ja valimatult. Kui kõike – linnadest moraalireegliteni – kujutatakse lahutamatu osana Euroopast, siis ei saagi justkui midagi tagasi lükata, ilma et võetaks tõrjuvat hoiakut ka ülejäänusse. Täpselt nii ongi kippunud juhtuma mitmesuguste moderniseerimisüritustega. Need on kutsunud esile vastupanu eurooplusele pelgalt seetõttu, et neid on püütud läbi viia Euroopa nimel või vähemalt on neid sedaviisi tajutud. Nõnda on tunginud esile terve rida traditsioonilisi väärtusi, olgu see „traditsiooniline islam“ või muu sarnane. Mõnel juhul (näiteks slavofiilide või islamistide puhul) on vastandus teravdunud sel määral, et teisel pool hakatakse nägema mitte võltsi Euroopat – kas moonutust või vastuvõetamatut osa sellest –, vaid Euroopat üldisemalt. Kui nii, siis tekibki kujutlus, et vastamisi on traditsioonilised ja euroopalikud väärtused. Ometi on need mõisted kõigest relvad, mida võitluses kasutatakse.
Eestis ei ole vastandus kunagi nii teravaks läinud. Kõige lähemale jõuti sellele 1930. aastatel. Toona muutus väga populaarseks – lausa omamoodi praktilise elutarkuse tõendiks – rõhutada, et Euroopat pole vaja kõiges jäljendada. Eduard Laaman meenutas, kui hirmsa haavamisena tundus kunagi eestlastele see, et Euroopa neid ei tunnusta. „Ülepeakaela, kribinal-krabinal hakkasime siis pealaest jalatallani euroopaseeruma. Kõige moodsemast riigikorrast kuni kõige moodsema kaelalipsuni.“ Möödunud olid aastakümned ja Laaman küsis: „Kui kaugele oleme jõudnud? … Mis on Euroopa? Kus on Euroopa? … Kuhu oleme sattunud?“[51] Jõutud oli punkti, kus uus, 1934. aasta pöörde järgne võim tõstis matkimisest hoidumise rahvuslikuks imperatiiviks. Kõik pidi olema eestipärane: nimed, riided, toit, kirjandus, poliitika. Häirima hakkas ajalooline linnaruum, kus kõrgus „läänepärane pikk Oleviste torn“ (lohutas siiski see, et „„Puhk ja poegade“ viljaelevaator juba tüsedalt sekka lööb“).[52] Majandusliku kõrval loodeti saavutada vaimset iseseisvust. „Riiklik barjäär ei hoia ära, et võõrkultuuride vaht loksudes oma raamis üle kandub tollipiiridest ja ujutab neid kohti, kus ei ole tarvilikul määral olemas omakultuuri ja selle vastu lugupidamist,“ seletas Jüri Uluots.[53] Leiti, et tuleb astuda „tõsiseid samme kultuurpoliitilise autarkia süvendamiseks“, panemaks piir „võõrkultuuride vägivaldsele transformeerimise survele“.[54] Üldiselt möönsid kõik, et midagi tuleb ka väljast vastu võtta, kuid juurdus militaristlik-ökonoomiline sõnavara, mis kriipsutas alla sisepoliitikaski keskset mõistet: kontrolli. Ohu kõrval manas see välja rahustava kujutluse, et suure valvsusega saab eestlaste vaimukultuuri siiski hoida selle loomupärase puhtuse ja lopsakuse juures. Tarvis on „vaimset enesekaitset“, nentis propagandapealik Hans Oidermaa. Võõrmõjude tõrjumiseks võeti ette ka riigireform. 1920. aasta liberalistlik põhiseadus olevat sündinud arutust kopeerimisest. Nüüd kehtestati autoritaarsem versioon, mille kohta Uluots ütles, et see polegi tegelikult uus, vaid kõigest teadvustatud-täpsustatud traditsioon, sest „põhiseadus kui rahva elu algkorraldus ulatub meie kaugesse minevikku tagasi ja isegi ürgsesse minevikku“.[55]
1930. aastad pakuvad näite selle kohta, kui vohavalt loomejõuline võib olla vastupanu. Omakultuuri mõiste hakkas tähistama seda, mis on kooskõlas mittematkimise imperatiiviga. See sünnitas kurioosumeid nagu rahvuslik šokolaad, majanduspoliitika ja moraal.[56] Ent mille vastu siis õieti oldi? Kas matkimise? Jah, ikka ja jälle kinnitati: me ei tohi valimatult jäljendada, üle võtta. Teisalt ei oldud vastu niisuguste asjade-mõtete laenamisele, mille kohta kinnitati, et need sobivad Eestisse, kuna rikastavad omakultuuri. Võib koguni öelda, et enamjaolt ei nähtud laenamises üldse mingit häda. Eestit ei vallanud 1930. aastatel üldisemat sorti matkimisväsimus. Pigem väärib tähelepanu see, mida nimetati, mida tõsteti esile „võõrmõjuna“. Mõistagi olid sellised mõjud igal pool – alustades omakultuuri mõistest, mis oli samuti võõrsilt sisse toodud. Ent keegi ei hakanud arvustama näiteks imporditud autosid. Rahvuspärasuse nõudest hoolimata ei tehtud suuremat välja ka läänelikest riietest vms. Mis siis ikkagi oli „võõrmõju“? Propaganda Talituse juhataja Hans Oidermaa andis sellele küsimusele ammendava vastuse. Võitlust tuli pidada nende vastu, „kes levitavad meie keskele ideid, mis hävitavad meie hingelist tasakaalu ja teevad meid vaimselt nõrgaks“. Nende vastu oli tarvis „vaimset enesekaitset“.[57] Küllap oleks liiga küüniline väita, et „võõrmõju“ oli kõik see, mis ei meeldinud. Üht-teist pandi ka eestlaste endi halva iseloomu arvele. Siiski tõrjuti sel moel üksnes seda, mida sooviti alavääristada. Kord oli see kubism (mis polevat muud kui „kosmopolitismi“ propagandarelv), siis liberalism. Põhiõigustega laiutamine polevat eestlastele omane. Pealegi olevat kohalikud jäljendajad karikeerinud liberalismi kahjuliku äärmuseni – nende vabadus oli võsa-vabadus.
Tähtis on siiski hoomata, et vastupanus europaniseerimisele ühinesid kaks eri suundumust. Ebameeldiva tembeldamine „võõrmõjuks“ oli ainult üks tahk. Teine oli igati mõistetav soovimatus jäljendada kõike, mille kohta öeldi, et see esindab eurooplust. Nagu öeldud, sellises tõrksuses ei avaldunud abstraktne matkimisväsimus – vaevalt on keegi midagi sellist üldse kunagi tundnud –, vaid just nimelt vastuseis eranditeta jäljendamisimperatiivile. On muidugi iseasi, kas keegi üldse nõudis, et kõik euroopalik tuleb üle võtta. Noor-Eesti võitlejad midagi sellist otsesõnu küll ei väitnud. Siiski olid nad isegi ääriveeri sümpatiseerijate hulgas kutsunud esile reaktsiooni „võõra kultura järeleaimamiste liialduse vastu“.[58] Oodati mõõdukamat, revideerivamat suhtumist. Eduard Laamani sõnul sai Euroopasse suhtuda kahel viisil. „Jaapani viis, kes läks neile teadlikult vastu, valis, mis tarvis leidis olevat ja tegi selle omaks. Ja Hiina viis, kes pööras selja. Siis haarati teda seljatagant käsist ja jalust ja paisati põrmu, kus ta praegu sipleb.“[59] Eestigi pidi leidma lahenduse olukorrale, kus tema piiridesse leidsid tee „rahvusvahelised poliitilised marutaudid“.[60] Lahendus oli teadlik valik – et eestlasi ei haarataks propagandasõjas nagu hiinlasi seljatagant. Jaapanis oli selline arusaam tõepoolest läbi löönud juba 19. sajandi lõpus. Salgamata Lääne kultuuri tehnilisi eeliseid ja kõnelemata vastu nende tarvilikkusele, leiti siiski, et tuleb säästa Jaapani iidseid väärtusi nagu õiglus, truudus, perekondlik austus. Valiku probleem ise tõukaski väärtusi määratlema ning vaagima rahvuslikku pärandit.[61] Ettekujutus hulgi pealetungivast-sissetoodavast Lääne tsivilisatsioonist ja ohustatavast Jaapani kõlblusest muutis loomulikuks neid kahte vastandada, justkui oleks tegu kolossaalse väärtuskonfliktiga. Oli neidki, kes pakkusid, et mingit väärtuskonflikti tegelikult pole, sest esiteks ei saa kõigi Lääne riikide kohta teha üldistusi ning teiseks peetakse sealgi väärtuseks seda, mida Jaapanis.[62] Niisugused mõtteavaldused ilmusid aga just seetõttu, et vastandus Ida ja Lääne moraali vahel oli muutunud pea iseenesestmõistetavaks.
Tänapäeval on läinud samamoodi konservatiivsete ja liberaalsete väärtustega. Paneb imestama, et sellise fiktiivse vastanduse on kaunis kriitikavabalt omaks võtnud ka Ivan Krastev ja Stephen Holmes, kes ometi on esitanud ühe leidlikuma seletuse hiljutisele poliitilisele murrangule. Nende väitel on Idas jälle väsitud Lääne-Euroopa kopeerimisest. „Kahel aastakümnel pärast 1989. aastat võis postkommunistliku Kesk- ja Ida-Euroopa poliitilise filosoofia kokku võtta ühteainsasse imperatiivi: matkida Läänt! Seda protsessi nimetati mitut moodi: demokratiseerimiseks, liberaliseerimiseks, laienemiseks, lähenemiseks, lõimumiseks, euroopalikustumiseks, aga postkommunistlike reformijate siht oli lihtne. Nad soovisid, et nende riigid muutuksid „normaalseks“, mis tähendas Lääne-sarnaseks. See tähendas liberaaldemokraatlike institutsioonide importi, Lääne poliitiliste ja majanduslike retseptide rakendamist ning Lääne väärtuste avalikku toetamist.“[63] Nüüd olevat antud vastulöök alandavale ja häbistavale matkija seisundile, mis muutus eriti talumatuks siis, kui kopeerima hakati väärtusi. Erinevalt tehnoloogiast ja muust sellisest olevat moraali raske üle võtta, kuna mõneti tähendab see eneseloovutust.[64] Oletatavasti on Ida-Euroopa moraal siis pigem traditsiooniline, Lääne oma liberaalne. Kuidas sellega ka poleks, kui jäljendamise nõudega on tõesti mindud nii kaugele, et peab juba loobuma oma väärtustest, siis on ju tegemist üsna õilsa vastupanuga, või mis? Igatahes loob mõte väärtuskonfliktist mulje, et selles võitluses pole ei tõde ega õigust. Sest millise väärtuse nimel peaks siin kohut mõistetama?
Tunnistagem, et autoritaarsusse kalduvate riikide juhid kirjeldavad oma väljakutset just nõnda, et kaalul on väärtused. Viktor Orbáni sõnul on eurooplased üldisemalt väsinud sellest, et ei tohi kõneleda kristlusest, isamaast, rahvuslikust uhkusest ja perekonnast. „Me seisame oma väärtuste ja rahva eest ka siis, kui puhub vastutuul.“[65] Teiselt poolt nähakse asju enamasti samamoodi, ehkki vastandlikes värvides. On kõlanud koguni väide, et „läänelikud väärtused nagu liberalism, sallivus, võrdsus on Idas vastamisi väärtuste puudumisega – rassismiga, rumalusega, kitsarinnalisusega“.[66] Üldiselt ei arvata, et Ida-Euroopas polegi aateid, kuid vahel peab nii mõnigi just rassismi ja kitsarinnalisust seal valitsevateks väärtusteks. Kas me ei peagi midagi sellist eeldama, kui tahame säilitada kujutelma väärtuskonfliktist? Muidu pole lihtne mõista, milles seisneb konflikt. Sest kas isamaa, perekond ja rahvuslik uhkus ei ole siis hinnatud Lääne-Euroopaski? Või on tõesti nii, et konflikt lõhestab tervet Euroopat, nagu uskus ka Jaan Tõnisson, kui nägi juuste ja naiselikkuse maha ajamises ning sigituseta suguelu sallimises märke kõdunevast ülikultuurist? Aga ikkagi, kus ja kes on need, kes ei väärtusta perekonda ja isamaad? Kahtlemata on tegusid ja hoiakuid, mille puhul kellelegi näib, et need riivavad perekonda või vabadust. Tõnissonile tundus, et abieluväline suguelu ja alkohol ähvardavad eestluse alustugesid. Nüüdseks on neid hakatud pidama kui mitte päris omakultuuriks, siis ikkagi võrdlemisi sallimisväärseteks kommeteks. Kas see tähendab, et muutunud on meie väärtused? Ei saa salata, et paistab nii, sest 20. sajandi alguses oli alkohol vägagi väärtuspõhine küsimus. Karskusliikumisele tekkis siin-seal vastukaaluks vool, mis rõhutas vaba, uljast joomist kui traditsioonilist väärtust. Ameerika Ühendriigid jagunesid poliitiliselt „kuivadeks“ ja „märgadeks“ piirkondadeks.[67] Tänapäeval on väärtuspõhised, poliitiliselt polariseerivad teised küsimused. Mis on siis õieti juhtunud? Ehk Laamani sõnadega: „Kuhu oleme sattunud?“
Kus on Euroopa?
Möödunud paaril kümnendil on populaarsust kogunud üpris küüniline arusaam moraalist, mis tõotab pakkuda teadusliku seletuse ka poliitikat raputavatele väärtuskonfliktidele. Tavapärane on kõnelda sellest, kuidas inimesed „lähtuvad“ väärtustest või põhimõtetest, justkui oleks moraalne otsustamine võrreldav range arutlemisega. Kujutlegem näiteks konservatiivi, kes satub silmitsi sisserände küsimusega. Kui see konservatiiv peab tõesti oma põhimõtteid kalliks, siis tahab ta eeldatavasti langetada hinnanguid neist lähtuvalt. Seega peaks ta esmalt täpsustama oma põhimõtteid ja vaagima hoolikalt, kuidas paistab nende valguses sisseränne. Ta peaks pöörama hoolikalt tähelepanu tõsiasjade ja väärtuste eristusele. Oletame, et ta näeb oma konservatiivsuse osana soovi säilitada eesti kultuuri. See on kahtlemata väärtus. Aga mida järeldada sellest sisserände kohta? Kas saab kohe, pikemalt arutlemata tõdeda, et sisseränne ei aita kaasa eesti kultuuri säilitamisele? Loomulikult mitte. Esmalt tuleb asuda määratlema, mis on „kultuur“, „säilitamine“ jne. Lisandub terve trobikond küsimusi, mis puudutavad tõsiasju. Kuidas mõjutab sisseränne majandust? Millisel moel mõjutab kultuuri rahvastiku koosseisu muutumine? Pole ju sugugi välistatud, et tulevikus varustab mõni afgaani juurtega eestimaalane „Kalevipoja“ üksikasjaliku ajaloolise kommentaariga (mida siiani pole miskipärast tehtud). Sel juhul oleks sisseränne vähemalt ositi soosinud eesti kultuuri tänapäevastamist ja nõnda küllap säilitamistki. Ehk tahaks keegi vastata, et see pole ikka päris see, sest üks asi on „Kalevipoeg“, hoopis teine asi põlised eestlased. Viimanegi osutab mingi väärtuse poole. Kuid siis hinnataks juba midagi muud, mitte eesti kultuuri, nii nagu seda on harjutud mõistma. Tuleb välja, et väärtustest lähtumine polegi nii hõlbus tegevus, kui püüeldakse järjekindluse poole.
Uuema moraalipsühholoogia sõnum on aga tees, et mingit ranget arutelu väärtuste puhul tegelikult enamasti ei toimu. Moraali aluse moodustavat konkreetsed, suuresti intuitiivsed hoiakud, mille õigustamiseks püstitatakse kauneid teooriaid. Lähtepunkt on tunne, et miski on väär, ebasobiv, kõlvatu, ehkki sageli ei oska inimene isegi öelda, miks. Näiteks tundub kellelegi, et rahvuslippu ei tohi kasutada põrandakaltsuna, ükskõik kas sellest sünnib käegakatsutavat kahju või ei. Kellelegi teisele võib selline hoiak paista täiesti arusaamatuna – rumala ebausuna. Kas ta siis ei mõista, et lipp on viimaks kõigest riie, mis tuleb kunagi ikka ära visata, seega tasub seda enne kuidagi kasulikult pruukida jne? Lipu kaitsjale tunduks aga nähtavasti, et just see, kes nii arutleb, ei saa aru. Kuidas ta siis ei mõista, et ta teotab sellega midagi suuremat, kui nühib rahvussümboliga põrandat? Kas tema maailm koosnebki ainult materiaalsetest asjadest? 1935. aastal loodi Eesti Lipu Toimkond, mille ülesanne oli „Eesti riigi- ja rahvuslipu ideoloogilise külje rahvale selgitamine“.[68] Pole raske mõistatada, mida oleks selle toimkonna liikmed arvanud kitsalt materialistlikust lähenemisest sümbolitesse.[69]
Intuitsioonide esmasuse teesi järgi ei ole niisuguste põhimõtteliste erimeelsuste juured teoreetilist laadi põhimõtetes. Pigem vastupidi. See aga tähendavat omakorda, et on vähe šansse muuta inimeste suhtumist eetiliselt sobivasse ja ebasobivasse. Rohked uuringud kinnitavat, et algsete hoiakute juurde jäädakse isegi siis, kui võetakse omaks, et neid on kas põhjendatud ekslikult või ei osata neid üldse põhjendada. Sellisel juhul otsitakse lihtsalt uus põhjendus, mis on seda lihtsam, et nõudeid ei kruvita just kõrgele – peaasi, et miski hoiakut enam-vähem tundub õigustavat. Teisisõnu polevat arutlemise siht moraalivaldkonnas mitte tõe ja igakülgse põhjendatuse otsimine, vaid õigustamine – nagu advokaadi puhul, kes otsib samuti argumente, kuid üksnes ühe poole kasuks. Tegu olevat motiveeritud arutlemisega.[70]
Kirjeldatud teooria tooks justkui tõendust ülal esitatud seletusele, mille järgi olid konservatiivsed ja liberaalsed väärtused Eestis olemas juba ammu ning tõusid viimastel aastatel üksnes esile. Poolt-vastu suhtumine ühesse-teisesse, rahvuslipu pühadusse ja muusse, oli kindlasti olemas enne, kui saabus praegune väärtusbuum. Ei tarvitse kahelda selleski, et konkreetsetes hoiakutes ilmneb kui mitte järjekindlus, siis ikkagi kobardumine, mis lubab lahterdada inimesed mitte täiesti meelevaldselt rühmadesse, nimetatagu neid rühmi „konservatiivideks“, „liberaalideks“ või kuidas iganes.[71] Moraalipsühholoogia vaatenurgast muutub iseäranis raskeks küsimus, mida üldse pidada väärtuseks. Kas konkreetsete hoiakute uurimisel tuvastatud rühmad polegi need kõige tõelisemad väärtuskogukonnad? Jonathan Haidt, moraaliintuitsioonide esmasuse teooria peamine arendaja tõdeb, et inimestel on eksplitsiitsed väärtused, mis satuvad vahel vastuollu nende implitsiitsete hoiakutega. Näiteks olevat enamik inimestest altid seostama midagi negatiivset mustanahaliste, sisserändajate, ülekaaluliste ja eakatega. Sageli käib see tugevalt vastu väärtustele, mida nad endale omistavad. Kindlasti mõistavad paljud iseennastki hukka, kui avastavad oma teadvustamata negatiivse suhtumise ülekaalulistesse. Püütakse saada paremaks – katsutakse allutada end kasvõi poolvägisi oma põhimõtetele. Ongi tekkinud tööstusharu, mis tegeleb nn implitsiitsete eelarvamuste korrigeerimisega (implicit bias training) kiirkursustel. Kurval kombel on välja tulnud, et see meetod ei tööta.[72] Nõnda elavad inimesed edasi võib-olla isegi muljega, et ongi saanud paremaks, ehkki igapäevaselt kalduvad ikka hindama negatiivselt neid, keda peaksid justkui kohtlema erapooletult. Kuid see pole kõik, väidab Haidt. Implitsiitsel suhtumisel olevat kalduvus leida endale põhjendusi, mis lubavad n-ö legitiimselt tunda seda, mida inimene intuitiivselt niigi tunneb. Näiteks kui keegi suhtub negatiivselt ülekaalulistesse, siis veenab ta end, et tulebki nii suhtuda, sest ülekaalulisuse tingib laiskus, mis on pahe. Niisiis lasuvat kohanemissurve hoopis eksplitsiitsetel väärtustel. Selline surve tugevneb just siis, kui inimene sunnitakse silmitsi vastuoluga oma hoiakute ja deklareeritud uskumuste vahel. Hoiakus väljendub emotsioon, põhjenduses mõistus, tõdeb Haidt kokkuvõtlikult. Ja tema väitel „liputab emotsioonikoer mõistusesaba“, mitte vastupidi.[73]
Seega, kui meid huvitab „tegude aluspõhi“, nagu ütles Tõnisson, siis kas ei peaks me keskenduma just hoiakutele ning vaatama skepsisega inimeste enesemääratlusele? Väärtuste üle peetavad vaidlused oleks sel juhul justkui pinnavirvendus, mis laseb küll aimata sügavamate emotsionaalsete voolude kokkupõrkeid, kuid ise pole enamat kui vaatemäng. Taas kerkib meie ette Max Weberi sünge pilt heitlusest, milles mõistus on tehtud relvituks ja otsustab üksnes jõud. Jah, mööngem, ka nii võib mõelda väärtustest. Vaevalt saab olla midagi sellegi vastu, kui keegi tahab nimetada „väärtuseks“ teadvustamata negatiivseid-positiivseid tundeid mustanahaliste või ülekaaluliste vastu. Sel juhul tuleks aga järeldada, et rassism ja kitsarinnalisus pole väärtused mitte üksnes Ida-Euroopas, vaid kogu maailmas (kui uskuda uuringuid implitsiitsete eelarvamuste kohta). Ometi on vaieldav, kas väärtuse mõiste on üldse midagi sellist, mille abil peaks püüdma inimeste käitumist seletada – või on selle mõte pigem olla mõõdupuu hindamiseks. Viimasel juhul astume hoopis teistsugusele pinnale. Esile nihkub kahetahuline küsimus: kes valib mõõdupuu ja kes otsustab selle üle, kuhu küünitakse? Pilk ajalukku näitab, et need kaks tahku pole teineteisest lahutatavad, sest mõõdupuu kasutaja kipub olema see, kes määrab selle sisu. Tingimisi võime ehk tõesti nõustuda, et 19. sajandi alguseks olid eestlased võtnud omaks kristliku väärtussüsteemi. Siiski polnud nende sõna kaugeltki kõige mõjuvam, kui otsustati, kas käitutakse nagu „ristiinimesed“. Just sellised otsustused aga andsid kristlusele siinmail sisu.
Rahulolematus väärtuse ellurakendamisega ongi tihti see, mis lisab pikkamisi survet valitseva mõõdupuu asendamiseks mõne teisega. Nõnda oli talupoeglikkusega, mis ei kerkinud väärtuseks saksluse kui abstraktse idee kukutamiseks (Tõnisson heitis kohalikele baltisakslastele ette parimal juhul lünklikke teadmisi saksa klassikutest). Ajend oli pigem sakslusele tuginemine viisil, mis esitas talupoegi ja nende keelt alamate eluvormidena.
Vastulööki „euroopa väärtustele“ võib näha samamoodi. See mõiste ise toodi sihilikult kasutusse mõõdupuuna. 1970. aastatel hakkasid Euroopa Ühenduste (toona polnud veel Euroopa Liitu) liikmesriigid määratlema põhimõtteid, millel rajanevad nende ühtsus ja koostöö. Eri deklaratsioonides seati ritta kirev kogu väärtusi: solidaarsus, vabadus, inimväärikus, demokraatia, õigusriiklus, põhiõigused, sotsiaalne õiglus.[74] Pikka aega oli ebaselge, mis on selliste nimekirjade mõte. 1990. aastatel leidsid need aga viimaks rakenduse: neid hakati kasutama hindamiseks, kas Euroopa Liitu pürgiv riik vastab liitumise tingimustele. Kriteeriume oli rohkelt ning ainult üksikud (nn Kopenhaageni kriteeriumid) seondusid otseselt demokraatia ja põhiõigustega. Ühine joon oli aga see, et liitumistingimusi tuli valdavalt alles hakata määratlema. Näiteks nõuti korruptsiooni vähendamist. Kuid mis on „korruptsioon“? Kas see eeldab riigivõimu kasutamist või esineb seda erasektoriski?[75] Kui sellistele küsimustele anti vastus, siis võis piinlikul kombel selguda, et mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis oli korruptsiooni märksa rohkemgi kui kandidaatriikides. Teisiti polnud lugu terminitega nagu „demokraatia“, „õigusriik“ või „põhiõigused“. Üldine meelsus oli selline, et mida need ka ei tähendaks, Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel on demokraatia ja õigusriigiga tõenäoliselt rohkem probleeme kui Lääne-Euroopas. See polnud ebamõistlik eeldus. Pealegi, eesmärk polnudki võrrelda, vaid hoida ära seda, et kandidaatriigid tooksid Euroopa Liitu ebastabiilsust, autoritaarsust ja majanduslikku häda.[76] Parim viis selle saavutamiseks arvati olevat nende muutmine Lääne-Euroopa sarnaseks, ehkki just selle probleemi lahendamiseks pidi asuma täpsustama, mis siis õieti on eurooplus. Viimane ei saanud olla kokkuvõte tegelikust olukorrast läänepoolses Euroopas, sest puudusi ei olnud vaja jäljendada, üksnes seda, mis on hea ja toimiv. Nõnda juhtuski, et kandidaate hindavad Euroopa Liidu liikmesriigid maalisid endast ilustatud pildi ja tegid sellest teistele suunatud väärtuse. Tulemus ei olnud paljalt abstraktne, vaid midagi sarnast 19. sajandil matkitud „Euroopaga“. Liitumiskriteeriumide tõukel kujunes seninägematu tervik majandus-, maa- ja pensionireformidest, vähemuste lõimimisest, demokraatiast, põhiõigustest ja muust, mille kohta sai öelda, et seda kõike on vaja, kuna see teeb kommunismist väljunud riigid paremaks, läänelikumaks.
Esiotsa oli selline hulgiviisiline europaseerimine laias laastus edulugu. Küllap oli Kesk- ja Ida-Euroopaski soov muutuda demokraatlikuks ja austada põhiõigusi. Üldise programmina ei pidanud seda peale suruma. Kuid nii mõnigi mõru pill, näiteks rahvusvähemusi puudutav, neelati alla seetõttu, et see oli osa kogupaketist, mis tuli võtta või jätta. Riigi sees sai tugineda eurooplusele ja õigustada sellega midagi ebapopulaarset ka siis, kui tegelikult polnud selle tegemiseks Euroopa Liidu tasandil mingit kohustust. Poliitiline pragmaatika ja künism kohtusid siin paljude – vähemuste õiguste kaitsjate ja teiste – siiralt heade kavatsustega ning harjutasid sisse kombe kasutada „euroopalikke väärtusi“ trumpkaardina, mis lõpetab vaidlused. Kahjuks peab tõdema, et selle harjumuse ohvriks on langenud needsamad väärtused, mida tavatsetakse seostada eurooplusega: demokraatia, võrdne kohtlemine, põhiõigused, õigusriik. Tekkinud on ekslik kujutlus, et need ei olegi „meie“, vaid kellegi „teise“ väärtused, et meid ümbritseb väärtuskonflikt, kus traditsioonilisus heitleb liberaalsusega. Ometi on demokraatia, võrdne kohtlemine ja põhiõigused Eestis tänaseks küllalt traditsioonilised. Need tõsteti siinmail esile juba enne esimese põhiseaduse vastuvõtmist. Võiks isegi öelda, et võrdne kohtlemine on väärtusena eestlaste hulgas hoopis sügavamate juurtega kui suuremas osas Lääne-Euroopast. Seda ei toodud teooriana sisse, vaid see võrsus maarahvale osaks saanud alandavast kohtlemisest, mille üheks, teravat vastumeelsust sisendanud ilminguks oli nõue võtta mõisniku ees maha müts. Need ei olnud pelgalt teoreetilised, läbitunnetamata sõnad, kui 1920. aasta põhiseadus sätestas põhiõiguste loetelu tipus: „Kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised. Ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest. Seisusi ja seisuslikke tiitleid Eestis ei ole.“
Mida see väärtus meile täna ette kirjutab? Kas tõesti samasooliste abielu? Sellest pole põhiseaduses otsesõnu juttu. Väidetakse, et samasooliste abielu nõuab vabadus, kuid äkki on see ja palju muudki, mida õigustatakse vabaduse ja liberalismiga, hoopis võsa-vabadus? See ongi tuumküsimus inimesele, kelle väärtused on vabadus ja võrdne kohtlemine. Kui väärtus on tema silmis ettekirjutus, aade, siis ei saa ta sellistele küsimustele vastamisel piirduda oma intuitiivsete moraalihoiakute registreerimisega ega isegi nende õigustamisega. Millised ka poleks meie psühholoogilised kalduvused, pühendumine väärtusele kui normile on alati ka pühendumine rangele arutlusele. Sellel on aga väga kaalukas tagajärg: meie enda väärtused võivad meilt nõuda muutumist ja õigena tunduvate hoiakute hülgamist. Niisiis on väärtuste ja traditsiooni suhe kaunis pingeline. Ühelt poolt võib meil mõistagi olla traditsioonilisi väärtusi. Vabadus kuulub nende hulka. Teisalt ei määratle väärtuse sisu kunagi see, millised on konkreetsed hoiakud siis, kui sellele pühendutakse. Kõlab ülespuhutult, ent meie väärtused on suuremad ja ülevamad kui me ise. Need sarnanevad tõesti jumalatega, kes tahavad teenimist. Kuid me võime neist ka loobuda. Näiteks võime otsustada, et kuna vabadus ja võrdne kohtlemine nõuavad meilt midagi täiesti vastuvõetamatut, siis ei ole need enam meie väärtused. Pühendume millelegi muule, kasvõi iseenda intuitsioonidele, tõstes väärtuseks oma seletamatud tõukumised-tõmbumised, poolehoiu ja vastikuse ülekaaluliste inimeste või mõne teise rühma suhtes. Kui keegi seda teeb, siis satub ta kahtlemata väärtuskonflikti inimesega, kelle väärtus on erapooletus. Eestis pole aga õnneks veel laiemalt kuulda inimestest, kes tunnistavad, et nende väärtus on vastumeelsus ülekaalulisusele, tumedanahalisusele, võõramaisusele vms. Niisiis tundub, et me pole ikkagi sattunud kolossaalsesse väärtuskonflikti. Pigem võideldakse ühiste väärtuste eest – nõnda, et katsutakse anda neile ainuvõimalikuna paistev sisu, mis jätab mulje, et vastaspool kõneleb hoopis mingite teiste, sootuks viletsamate väärtuste nimel. Kas see tõdemus muudab midagi? Võib-olla mitte, kuid vähemalt aimub siis utoopiline mõte tõest ja õigusest. Lõppude lõpuks ei määra ju ei emotsioonid ega jõud seda, mis meie väärtustest tegelikult tuleneb.
[1] T. Saarts, Uuest väärtuskonfliktist Eesti parteipoliitikas. Sirp, 29.01.2016, lk 2.
[2] K. Muuli, Valimiste põhiküsimus. Lääne Elu, 24.01.2019, lk 2.
[3] A. Samost, Valimiste teema on väärtuskonflikt. Lääne Elu, 15.12.2008, lk 2.
[4] Riigikogu valimised 2019: väärtuste tulek Eesti poliitikasse. Toim. M. Mölder. Tartu, 2019.
[5] M. Mölder, Nähtamatu enamus. Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal. Akadeemia, 2017, nr 6, lk 997.
[6] T. Saarts, Uuest väärtuskonfliktist Eesti parteipoliitikas.
[7] C. Schmitt, Die Tyrannei der Werte. Berliin, 1979, lk 39.
[8] Vt U. Willems, Wertkonflikte als Herausforderung der Demokratie. Wiesbaden, 2016.
[9] M. Weber, Teadus kui elukutse ja kutsumus. Tlk H. Käärik. Rmt-s: M. Weber, Poliitika kui elukutse ja kutsumus. Teadus kui elukutse ja kutsumus. Tallinn, 2010, lk 151.
[10] K. Vajakas, Gordoni perekool – abiks lapsevanemale. Kuressaare Sõnumid, 06.11.2014, lk 3.
[11] V. I. Lenin, Väljavõte raamatust „Mis teha?“. Rmt-s: V. I. Lenin, Ideoloogilisest tööst. Tallinn, 1965, lk 106.
[12] Vt I. Jürjo, Eestlaste rahvuslik ärkamine 19. sajandil – baltisaksa valgustuse teene? Rmt-s: I. Jürjo, Ideed ja ühiskond. Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.–19. sajandil. Koost. I. Põltsam-Jürjo, T. Tannberg. Tartu, 2011, lk 206.
[13] B. Russow, Liivimaa kroonika. Tallinn, 1993, lk 86.
[14] J. Kahk, Eesti talupoegade religioossetest tõekspidamistest ja kultuuritasemest kahe sajandi eest. Keel ja Kirjandus, 1979, nr 1, lk 15–16.
[15] Kuusteistkümmend lühhikest jutluse-õppetust sest ühhest, mis on tarwis. Tallinn, 1838, lk 27.
[16] H. Rosenthal, Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel. Mälestusi aastatest 1869–1900. Tlk K. Räni. Tartu, 2004, lk 39.
[17] C. Maurach, Eines livländischen Pastors Leben und Streben, Kämpfen und Leiden. Leipzig, 1900, lk 261.
[18] J. Forselius, Eestlaste ebausu kombed, viisid ja harjumised. Tlk J. Jõgever. Tartu, 1915, lk 36.
[19] Vt nt [K. E. Berg], Jutlus, mis 22. Jani-ku päewal 1813 aastal Halliste kirko-aias sai petud. Pärnu, 1813, lk 6.
[20] H. J. von Jannau, Geschichte der Sklaverey, und Character der Bauern in Lief- und Ehstland. Riia, 1786, lk 107, 118–119.
[21] Vt nt K. M. Henning, Risti-innimeste öige ello kombed. Tallinn, 1847.
[22] Wiis head jutto Ühhe Õppetaja ja usklikko Tallopoia wahhel. Tallinn, 1740, lk 4.
[23] [G. J. von Schultz], Peegli pildid. Peterburi, 1866, lk 15.
[24] J. W. Jannseni kiri Carl Robert Jakobsonile, 20.06.1866. Eesti Kirjandus, 1924, nr 11, lk 502.
[25] J. W. Jannsen, Eesti rahva ebbaussust. Perno Postimees, 14.07.1865, lk 224.
[26] J. Lotman, Argikäitumise poeetika 18. sajandi Vene kultuuris. Rmt-s: J. Lotman, Semiosfäärist. Tlk K. Pruul. Tallinn, 1999, lk 265.
[27] Sealsamas, lk 266.
[28] A. Grenzstein, Elutarkus ja ilmakunst. Jurjev, 1896, lk 4.
[29] Sealsamas, lk 178.
[30] Ka Carl Robert Jakobson nõudis põllumeestelt, et need käituksid nagu „õige talupoeg“, kes on vaga südamega, usin ja haritud; vt C. R. Jakobson, Üks õige talupoeg. Rmt-s: C. R. Jakobson, Valitud teosed. 1. kd. Tallinn, 1959, lk 236.
[31] [J. Tõnisson], Komme. Postimees, 28.11.1897.
[32] E. Vilde, Iseenesest. Rmt-s: Eduard Vilde kirjatööde kogu. Tallinn, 1907, lk 4.
[33] J. Luiga, Üliõpilaskondlik liikumine ja muhenemine. Rmt-s: J. Luiga, Päevamured II, Tartu, 1934, lk 154.
[34] J. Luiga, Noor-Suomi-Eesti. Sealsamas, lk 80.
[35] G. Suits, Sihid ja vaated. Helsingi, 1906, lk 9, 13.
[36] P. Ruubel, Intelligentlikust liikumisest meil. Vaba Sõna, 1914 [nr 1], lk 54.
[37] Vt En., Kes me oleme? Kust me pärit oleme? Postimees, 08.09.1912, lk 8.
[38] R. Weinberg, Die anthropologische Stellung der Esten. Berliin, 1903, lk 45.
[39] P. Ruubel, Meie nooresoo vaimlisest murrangust. Tartu, 1913, lk 16.
[40] E. Särgava-Peterson, Rahvavalgustaja, Tallinn, 1953, lk 51.
[41] [J. Tõnisson], Talupoja-kultura paleus meie nooresoo-kasvatuse aluseks! Postimees, 17.05.1913, lk 1.
[42] [J. Tõnisson], Mis osa maal ja linnal meie kulturalises arenemises on. VII. Postimees, 24.10.1913, lk 1.
[43] N. Danilevski, Venemaa ja Euroopa. Tlk J. Isotamm. Tartu, 2013, lk 391.
[44] [J. Tõnisson], Vaba armastus II. Postimees, 31.01.1905, lk 1.
[45] [J. Tõnisson], Vaba armastus III. Postimees, 04.02.1905, lk 1.
[46] [J. Tõnisson], Vaba armastus VIII. Postimees, 11.02.1905, lk 1 (rõhutus ära jäetud).
[47] [J. Tõnisson], Vaba armastus VII. Postimees, 10.02.1905, lk 1 (rõhutused ära jäetud).
[48] [J. Tõnisson], Vaba armastus VIII. Postimees, 12.02.1905, lk 2.
[49] Venemaa kohta: A. Brückner, Die Europäisierung Russlands. Land und Volk. Gotha, 1888.
[50] Vt näiteks Rumeenia kohta: K. Hitchins, A Concise History of Romania. Cambridge, 2014, lk 121. Jaapani kohta: P.-F. Souyri, Moderne sans être occidental. Aux origines du Japon d’aujourd’hui. Pariis, 2016, lk 285.
[51] E. Laaman, Eesti Euroopas. Tänapäev, 1935, nr 9, lk 330.
[52] P. Ambur, Ajalooline romaan rahvusliku kasvatuse tegurina. Eesti Raamat, 1936, nr 3, lk 100.
[53] J. Uluots, Praegusaja poliitilisi probleeme. ERK, 1938, nr 2, lk 57.
[54] V. P., Rahvuskultuuriline autarkia. Kaitse Kodu, 1936, nr 16, lk 527 (rõhutus ära jäetud).
[55] Jüri Uluotsa kõne Rahvuskogus, 08.06.1937. Rmt-s: Põhiseadus ja Rahvuskogu. Tallinn, 1937, lk 115. Kümnend varem oli Uluots väitnud ka 1920. aasta põhiseaduse kohta, et see juurdub eesti rahva ajaloolises pärandis.
[56] Vt H. Kalmo, Moenõu rahvuslastele. Müürileht, 23.10.2019.
[57] H. Oidermaa, Enesekaitse uusi probleeme. Kaitse Kodu, 1935, nr 3/4, lk 80.
[58] A. Jürgenstein, Noor-Eesti. Päätükk uuemast Eesti kulturalisest edenemiseloost. Rmt-s: Eesti kultura I. Tartu, 1911, lk 96.
[59] E. Laaman, Võõrmõjude valik. Tänapäev, 1936, nr 1, lk 3.
[60] Sealsamas.
[61] Vt P.-F. Souyri, Moderne sans être occidental. Aux origines du Japon d’aujourd’hui. Pariis, 2016, lk 282.
[62] M. Nakamura, Past-Present, East-West: One Morality. Rmt-s: Sources of Japanese Tradition. 2. kd. 1600 to 2000. New York, 2005, lk 769.
[63] I. Krastev, S. Holmes, Matkimine ja selle hädad: Ida-Euroopa seletuseks. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2020, nr 1.
[64] I. Krastev, S. Holmes, The Lights that Failed. Why the West is Losing the Fight for Democracy? New York; London, 2020, lk 21.
[65] Tsit: P. Lendvai, Europe’s New Strongman. Oxford, 2017, lk 123.
[66] Seda väitis Saksa nädalalehe Freitag toimetaja Jakob Augstein, vt F. Furedi, Populism and the European Culture Wars. The Conflict of Values between Hungary and the EU. London; New York, 2018, lk 19.
[67] J. R. Gusfield, Symbolic Crusade. Status Politics and the American Temperance Movement. Urbana, 1963, lk 105.
[68] Igasse elamusse Eesti lipp! Oma Maa, 17.05.1935, lk 5.
[69] Kaarel Eenpalu sõnul pidi isegi lipu puudumine lõikama iga eestlase hinge. „Läbistades meie maad, mitte nähes seal rahvuslippu oma eestluse võitluse viimase aastakümne sümbolina, kas see ei liiguta ja ei puuduta teid?“ Eurooplased juba oldi, nüüd oli vaja saada eestlaseks, ka väliselt, ehtides kõik asulad lippudega ja riputades seintele rahvussangarite pilte. „Meie ei tarvitse otsida eeskuju selleks ei Euroopast ega idast, sest nagu kokku lepitud – oleme juba eurooplased, – sest ajast peale oleme nüüd eestlased.“ Vt: Esivanemate vaim olgu meie juhtijaks. Peaministri asetäitja K. Eenpalu kõne koolijuhatajate kokkutulekul. Meie Maa, 22.02.1935, lk 3.
[70] Motiveeritud arutlemise kohta vt: T. Lott, Kuuldused eksperdi surmast. Vikerkaar, 2020, nr 1/2.
[71] Seegi eeldus pole nii süütu ja probleemivaba, kui paistab. Arvamusküsitluste puhul on täheldatud vastuste sõltuvust sellest, mil viisil vastajat küsimusega häälestatakse. Nõnda võib üks ja sama inimene osutuda ühel hetkel sisserände, maksutõusu vms toetajaks, teisel hetkel vastaseks. Tema hoiak muutub vastavalt sellele, millise nurga alt teda hinnatavat nägema pannakse. Vt D. Chong, How People Think, Reason, and Feel about Rights and Liberties. American Journal of Political Science, 1993, kd 37, nr 3, lk 871; J. Citrin, S. Luks, Patriotic to the Core? American Ambivalence About America. Rmt-s: Ambivalence and the Structure of Political Opinion. Toim. S. C. Craig, M. D. Martinez. New York, 2005, lk 129.
[72] Vt S. Coughlan, „Unconscious Bias Training“ to Be Scrapped by Ministers. BBC News, 15.12.2020.
[73] J. Haidt, The Righteous Mind. Why Good People are Divided by Politics and Religion. New York, 2012.
[74] Les principes fondateurs de l’Union européenne. Toim. J. Molinier. Pariis, 2005, lk 36.
[75] Vt P. Szarek-Mason, The European Union’s Fight against Corruption. The Evolving Policy towards Member States and Candidate Countries. Cambridge, 2010, lk 8.
[76] H. Grabbe, The EU’s Transformative Power. Europeanization Through Conditionality in Central and Eastern Europe. New York, 2006, lk 37.
Lisa kommentaar