Panin vekkeri helisema kümme enne kuut, et jõuda püksid vahetada – kodustes võõra inimese silme alla ilmuda poleks tulnud kõne alla ka siis, kui tegemist olnuks mehega. Betti vanust ma ei teadnud, kui ta isa oli seitsekümmend, siis võis ta ise olla nii kolmekümnene, neljakümnene kui ka viiekümnene; kuid see polnud ka tähtis. Tegelikult, kui olin kuulnud, et Betti elab naabertänavas, mõtlesin, et lähen ise ja viin raamatu ära, aga kui kirjutasin talle ja küsisin, millal oleks sobiv aeg, vastas ta, et tuleb ise minu maja ette. Mulle oli see isegi ebamugavam, sest nüüd pidin minutipealt hakkamas olema, mitte et mul oleks midagi erilist teha olnud, aga ma kartsin, et unustan kohtumise ära, ja seepärast paningi vekkeri – või õigemini mobiiltelefoni – mängima.
Ja unustasingi. Kui telefon vinguma kukkus, pikutasin alles voodis, kuhu olin pärast lõunasööki heitnud, et veidi lugeda ja lahendada sudokut. Enamik mu ajast möödubki voodis, siin ma mitte üksnes ei maga ega puhka, vaid ka töötan – praegugi, neid ridu kirjutades. Kiitnud end ettenägelikkuse eest, hüppasin püsti, tirisin kodupüksid ült, tõmbasin teksad jalga ja tõttasin raamaturiiuli juurde. Mul oli olnud kavas pühendus varem sisse kirjutada, kuid esmalt olin seda puht laiskusest edasi lükanud, hiljem aga unustanud. Nüüd istusin kirjutuslaua taha, lükkasin klaviatuuri kõrvale, avasin valmispandud raamatu ja kritseldasin tiitellehele tavapärased read – sellele ja sellele, parimate soovidega.
Puhusin kirjutatule peale, et tint määrima ei hakkaks, ja tõusin. Vaja oli veel leida kott või ümbrik, millesse raamat pakkida, riiulil, kus ma lisaks entsüklopeediatele ja leksikonidele hoidsin ka sokke, et neid vajadust mööda vahetada, lebas kena puhas kilekott, millesse Stockmannis oli pakitud mu uued püksid – harukordne ost, maksin nende eest vaid viisteist eurot. Pistsin raamatu sellesse kotti, läksin teise riiuli juurde, võtsin sealt ühe oma luulekogu ja toimisin sellega samuti – Bettile, tänutäheks jalavaeva eest. Ma polnud harjunud, et keegi mulle teenet osutab, eluaeg olin ise kellegi juurde jooksnud, midagi viinud, nüüd oli nooremate kord.
Sel hetkel helises majakell. Olin kirjutanud Bettile, et kui ta varem jõuab, ärgu jäägu ootama, andku kella. Läksin esikusse, võtsin toru, kuulasin ära teretuse, ütlesin, et kohe tulen, tõmbasin jope selga, botased jalga, torkasin mütsi pähe, avasin ukse ja astusin kiirel sammul trepist üles – põlved väga ei naksunudki.
Väljas oli külm ja vastik, lausa vihma ei sadanud, aga asfalt oli loikudes, segiläbi sulanud räpase lumega. Betti, jopp seljas, suusamüts peas, seisis tagasihoidlikult paar meetrit etikust eemal, esmapilgul paistis tal aastaid veidi üle kolmekümne, niisiis hiline laps. Mind nähes ilmus ta pigem ümmargusele kui ovaalsele näole aval naeratus. Astusin lähemale ja sirutasin käe. Ta kõhkles hetke, pandeemia on inimesed ettevaatlikuks teinud, kuid keelduda ei söandanud, pealegi oli tal kinnas käes, paks soe villane labakinnas, mida ma siis surusingi.
Ulatasin koti, tänasin teene eest ja läksin tuppa tagasi.
Paari tunni pärast, õhtust süües, taipasin äkki, et olen vist kirjutanud raamatusse vale nime. Perekonnanime osas mul kahtlusi polnud, küll aga eesnime. Mehe nimi oli Rein, aga mul oli tunne, et kirjutasin pühenduses Tõnu.
Ma ei tundnud seda meest, polnud teda kunagi näinud. Muidugi ma teadsin teda, nagu me Eestis enam-vähem kõik üksteist teame, aga kohtunud me polnud, ja isegi kirju vahetasime vaid korra, hiljuti. Alustas tema, ta tõlkis luulet, ja nüüd oli keegi tema „näoraamatu“ tuttavatest palunud tal tõlkida mõned oma luuletused eesti keelde – see on nagu haigus, inimesed ei mõista, et kui neid ka kõigisse maailma keeltesse tõlgitaks, ega nende luule sellest paremaks lähe. See paluja oli armeenlanna, ja kuna Rein ise armeenia keelt ei osanud, siis ta tundiski huvi, ega mina äkki seda missiooni enda peale ei taha võtta? Ma ei tahtnud. Armeenia keelt oskan ma halvasti, ehk sadakond sõna on veel meeles, Jerevani turul saan hakkama, aga mitte rohkem; kuid asi polnudki selles – mulle lihtsalt ei meeldi pealetükkivad inimesed, sellised nagu too armeenlanna. Ma poleks elu sees suutnud ette kujutada, et Ripsik võinuks hakata kelleltki sellist teenet paluma: armeenlannad on üldse tagasihoidlikud, Ripsik enamgi kui teised; nüüd paistsid nad muutunud olevat, mõtlesin ma kurjalt, nagu me mõtleme inimestest, kes on meie lootusi petnud. Seda ma Reinule kirjutama ei hakanud, vabandasin end välja vähese keeleoskuse ja suure töökoormusega, kuid meelde mulle tema pöördumine jäi: saan kirju üldse harva, ja eestlaste käest lausa haruharva, minu armeenia sõbrad vahel kirjutavad, ja Peterburi sõbrad samuti, aga eesti sõbrad ei kirjuta, õigemini mul neid polegi enam, ühtesid hirmutasid ära Ripsiku mustad juuksed ja see, et soovides viisakas olla, tuli temaga vene keelt rääkida – režissöör Marksoo, kellega koos me Moskvas filmindust õppisime, korra meie poole sattudes, võttis laua taga Ripsiku käe oma pihku ja ütles isalikult, eesti keeles ja eestlastele omase sundimatusega sinatades: „Noh, nüüd tuleb sul eesti keel ära õppida“ – teisi aga oht sattuda mõne mu romaani tegelaskujude hulka. Eesti proosa on kehv muuhulgas ka sel põhjusel, et maa on väike, kõik, nagu ma juba ütlesin, teavad üksteist, ja keegi ei söanda tuttavatest kirjutada seda, mida ta tegelikult nendest mõtleb, kardab, et solvutakse; nii pole meil siiani Prousti, kes portreteeris ära pea kogu Pariisi kõrgkihi, pärast mida salongide uksed tema ees sulgusid; tuttav tunne. Rein oma kirjaga oli mulle suure üllatusena mällu sööbinud, ning kui ma lugesin lehest, et tal on juubel, tekkis mul spontaanne soov talle sel puhul oma raamat kinkida; olin seal kirjutanud ka ühest tema tõlgitud teosest. Kuid ta elas teises linnas, ja ma ei teadnud, kuidas kingitus kätte toimetada. Edasi järgnes see, mida üldjoontes juba teate – kirjutasin Reinule, ja ta vastas, et minu läheduses elab ta tütar, ja ma võin raamatu tema kätte anda.
Ja mida nüüd teha? Nooremana oleksin küllap sattunud paanikasse, kirjutanud Bettile, palunud tal kontrollida, kas pühenduses on ikka õige nimi, mul oli isegi õigustus olemas, olin nimelt jõudnud juhtunule diagnoosi panna. See polnud lohakus ega üleolev suhtumine. Ja see polnud ka skleroos, too väljendub teisiti, nii, et sa ei suuda kuidagi mõnd nime või terminit meenutada (minul näiteks oli alailma häda sõnaga „tahhükardia“) – ei, mind oli rivist välja löönud haigushoog, mida eesti keeles tähistatakse ühe võõrsõnaga, kuid mille kohta Ripsik ütles nii, nagu arstid omavahel räägivad: „преходящее“, see tähendab „mööduv“. Hetkeline mälukaotus. Klõps, ja aju lülitub välja. (Klõpsu kutsus ilmselt esile vekkerihelin). Minuga oli seda varemgi juhtunud, olin korra oma pojapoega kutsunud poja nimega. Tookord oli mul kõrval olnud Ripsik, ta oli kohe öelnud: „Kuule, mida sa räägid!“, aga nüüd Ripsikut polnud, Ripsik oli surnud, ja isegi, kui ta oleks olnud elus, vaevalt, et ma oleksin raamatut talle näitama hakanud – vaata, kas see pühendus on ikka õigesti kirjutatud – see oli ju eesti keeles. Jah, aga oli siis õigesti, või ei? Ma ei teadnud seda, ja ma olin ka kindel, et ise ma sellele vastust ei leia. Kõik muu oli meeles, kuidas laua taha istun, kuidas sulepea võtan – isegi see oli meeles, millise – ja ka teksti osas olin kindel, välja arvatud üks sõna, eesnimi.
Ma ei hakanud kirjutama – ei Bettile ega Reinule. Jah, ma kujutasin elavalt ette, kuidas Betti, kui ta raamatusse pilgu heidab, kohmetub ja kuidas Rein, kingituse kätte saanud, muigab, võib-olla isegi solvub – sõltub iseloomust, ma ei tundnud teda ega osanud aimata reaktsiooni. Kes teab, võib-olla ta isegi jutustab sellest seltskonnas, ja kõik saavad võimaluse mu üle naerda. Võib-olla. Oli mul häbi? Ripsik tegi kunagi tähelepaneku, et vanemas eas inimesed minetavad häbitunde. Olin seda ka enda juures märganud, võisin laetule valgel paljalt mööda tuba ringi kõndida, häbi tundmata. Las vahivad, mis mul sellest, pealegi pole viisakas võõrast aknast sisse piiluda. Laim muidugi häiris ka praegu, aeg-ajalt midagi jälle jõudis kõrvu, aga see oli just nimelt laim, see tähendab, midagi, mis ei vasta tõele ja mis seepärast ärritab, praegu olin aga (vist!) tõepoolest eksinud. Väga ebameeldiv, aga – häbi ma ei tundnud, ma ise olin otsekui eraldi, ja see tunne, et ma peaksin häbenema, eraldi, ma vaatasin seda kõrvalt, uurisin, aga endasse ei lasknud. Miks? Küllap seepärast, et praegu, minu vanuses, ma teadsin juba – kõik on mööduv, nii mälukaotus, häbi kui ka elu.
Lisa kommentaar