Tornis

Ma ei tea, kas ma istun siin üleval juba aastaid või aastakümneid. See torn on kõrge, vaid suured linnud jaksavad siia üles lennata ja pilvede ning torni ümber hõljuda. Vahel ristuvad me pilgud, lindude ja minu oma. Mu ahelad on suured ja rasked, ma ei tea, miks nad nii rasked on. Vahest olen ma sooritanud mingi kuriteo? Sel juhul peab mul olema tohutu jõud olnud, sest need ahelad on tõesti vägevad mu jäsemete ümber, aga mis kuritöö see oli? Seda ma enam ei mäleta. Nende hirm mu ees on igatahes suur, sest siia üles tuleb läbi mitme korruse kitsas keerdtrepp, mida mööda ma alla minema ei mahuks. Treppi omakorda ümbritseb mitme meetri paksune kivimüür.

Mu ümber ja istumise all on tolmavad ja alatasa aevastama ajavad õled. Neid ei ole kunagi vahetatud. Kambri nurgas on auk, kuhu saan oma loomulikke vajadusi rahuldada. See auk on küll mitukümmend meetrit sügav, kuid palavate ilmadega kerkib sealt üles talumatut lehka. Ka üks rott on leidnud tee siia, vanade käikude, murenenud kivide vaheliste õnaruste kaudu. Rott ei karda mind ometi ja temaga olen ma sõber. Külmemate ilmadega poeb ta sügavale põhukuhja või mu riideräbalate vahele, siis soojendame teineteist. Vahel närib ta mind öösiti salamisi, sest sellest piskust, mis mulle toiduks antakse, mõlemale ei piisa. Aga ta ei näri mind kunagi liiga palju, sest me oleme sõbrad ega soovi teineteisele teha liiga suurt valu.

Vahel, kui seal all kellelegi meelde tulen, saadetakse siia valvur. Kuulen teda juba kaugelt. Ähkides, pikaldaste ja aeglaste sammudega ronib ta üles, sest torn on kõrge ja valvur juba vana.Vaikselt mind ja oma saatust kirudes vabastab ta riivist ning tabalukkudest põrandaluugi, ja mu kambrisse siseneb suure seljakoti ja veetoobriga tillukest kasvu mees. Valvuri harmoonilist kehakuju silmitsedes mõistan ometi, et tegu pole mitte kääbusega, vaid täiesti tavaliste mõõtmetega inimesega. Millest järeldan, et pean ise olema hiiglane. Seega olen ma midagi ebaloomulikku, võib-olla koguni monstrumlikku nende jaoks seal all. Julgemata mulle silma vaadata, paneb valvur veekannu maha, raputab kotist põhu kõrvale kondikuhila, kummardab kergelt ja teeb ruttu minekut.

Liha on kontide ümber jäetud vähe. Oma jahimehevaistuga saan aru, et need kondid peavad olema kuulunud mingile suursugusele loomale, milliseid tapetakse vaid erilistel puhkudel, kuningate tarbeks. Ja olgugi et liha on mu alandamiseks ja näljutamiseks kontide ümbert suures osas ära söödud, tähendab see, et pean ka ise olema kõrgemat päritolu… Üdi on tõesti maitsev nende kontide sees. Imen seda mõnuga ja kinnisilmi. Vahel, kui unustan valvsuse, haarab rott purustatud kondi mu sõrmede vahelt ja sibab sellega kambri teise serva. Kuid ma ei pane seda talle pahaks, sest ta on mu ainus meelelahutaja siin. Pealegi on kontide hulk piisavalt suur, nõnda et üdist ja liharaasudest leiab näljatunne korraks isegi leevendust. Sel õndsal tunnil meenub mulle siis peaaegu seegi, mille eest mind siia üles kinni on pandud. Peaaegu… Sest eales ei lasta mul kurnatusest ja näljatundest väljuda niipalju, et ammune kuritegu meenuks mulle päriselt. Selle koha pealt on nad kavalad. Sest kui see meenuks, purustaksin ma kas ülekohtu või õuduse tõttu iseenda ees need tohutud ahelad, lõhuksin maakiviseinad ja pääseksin vabadusse. Olen selles enam kui kindel! Kuid niisama kindel on ka see, et nad ei lase asjadel sinnamaani jõuda. Ja nii pean ma jätkama väsinud meeleheite rahus mõistatamist selle üle, kes ma olen.

Aja jooksul on teiste seast esile kerkinud kaks nägemust, mis aina selgemal kujul mu peas ringi tiirlevad. Esimene neist, mis meeldib mulle rohkem, on võimalus, et mind hoitakse siin kui mingit lihast ja luust kummitust, kui viimast, kogu linna hoiatavat elusat mälestust hiidude hõimust, kes on aastatuhandeid inimeste seas õudu ning hävingut külvanud ja nüüdseks kas välja surnud, maha löödud või mujale rännanud. Teine võimalus, mis meeldib mulle vähem, kuid mida pean tõenäolisemaks, on aimus, et olles kohutava ja pahelise valitsejana jõudnud kõikide naudingute viimse piirini ning suutmata tülgastust enese ees enam taluda, lasin ma puhtalt kuninglikust kapriisist selle vangitorni siia rajada. Et küllastununa kõigest seal all – saada rahu. Ja küllap mõneks ajaks saingi. Kuid julgen arvata, et juba mõne kuu möödudes, tüdinedes sellest suurejoonelisest patukahetsuse mängust, hakkasin enda vabastamist ja troonile naasmist nõudma. Kuid seda nõudmist nad muidugi ei rahuldanud… On enam kui kindel, et just asevalitseja ja õukondlased, või pigem mu enda abikaasa ja kallid sugulased lasid selle torni veelgi paksemaks ehitada ja ahelad kolm korda raskemate vastu vahetada, et mu monstroossete mõõtmetega ihuliikmed ei suudaks noid meeleheite jõuga purustada.

Iga kord, kui see teine ja ebameeldivam, kuid täiesti usutav nägemus ringiga mu silme ette jõuab, taon sellele mõeldes kukla vastu seinakive veriseks, nõudes kisendades, et mind otsekohe ahelatest vabastataks ja alla lastaks, et saaksin taas troonile asuda oma rahvast valitsema. Ent vastuseks on vaikus. Õnneks on aja jooksul asjalood veidi paranenud. Kui varem kestsid säärased märatsushood terve päeva, siis nüüd rahunen juba tunni või paari jooksul. Seda eelkõige tänu oma väikesele sõbrale, kes laamendamise ajaks eemale jookseb ja kambri teisest servast mind oma nööpsilmadega ärevalt jälgib. Näen end läbi ta silmade siis nagu nõdrameelset ja mul hakkab loomakese ees häbi. Meelte rahunedes mõtlen, et küllap on mind hoopis mingil kolmandal või neljandal põhjusel siia üles toodud, nõnda et on parem, kui ma oma pead sellega enam ei vaevaks… Liiati on ju ka parasjagu suvi. Päike paistab läbi trellitatud akna keskpäevatunnil mu kambrisse ja paitab tursunud jalgu. Kärbsed askeldavad vilkalt riietel, kontidel ja käsivartel, suured linnud hõljuvad torni ja pilvede vahel, kusagilt kaugelt kostab lammaste määgimist. Tunnen korraga lihtsa inimese vaest ja puhast õnne. See imeline tunne kestab kogu ülejäänud päeva, hilise öötunnini välja.