Muidugi poleks tasunud Melvinile mainida nõukogude telefoniputkat Tallinnas. Kuid ma olin ennast pärast teist vodkamartiinit lõdvaks lasknud. „Got trapped in your own soviet past, aren’t you?“ reageeris ta minu anekdootlikule loole aforistlikult. Ja lõpetas oma aforismi vaikse turtsatusega. Seitsmekümneaastane Melvin, meie korporatsiooni direktorite nõukogu esimene sekretär, on naeruhimuline. Ta vastab sinu repliikidele lühikeste irooniliste ühmamistega. Naljakas tõesti, tänaval telefoniputkasse kinni jääda. Kuid see ei seisnud tänaval. See telefoniautomaat seisis Tallinna Okupatsioonide muuseumis. Nõukogude okupatsiooni. No ja ühtlasi natsi oma ka. See tähendab, et telefoniputka, kuhu ma kinni jäin, oleks nagu vangla tüüpi ajamasin – ma tõepoolest osutusin „püütuks oma isikliku mineviku lõksu“. Vastavalt siis nõukogude mineviku.
Melvin oleks oma iroonilise märkusega minu lugu justkui tõrjunud: nojah, tobe intsident. Talle pakkus pigem huvi fakt ise, et olen käinud Nõukogude Tallinnas. Kuid kogu mu elu koosneb just nimelt sellistest tobedatest intsidentidest nagu see telefoniputka, ja kõik need pisiasjad on viimase kahekümne aastaga kasvanud hiigelsuureks – kuidas seda nüüd öeldagi – prahihunnikuks. Träšš, nagu räägitakse tänapäeva Venemaal. Lühidalt, shit. Ja pole aega seda hunnikut läbi rehitseda. Hädapätakas on nähtavasti see, kelle elu ongi selline hunnik – kuidas seda nimetadagi – hunnik segadust.
Ma üritan alati teha nii, et kõik oleks comme il faut, kuid otsustaval hetkel veereb kõik uperkuuti, läheb vett vedama. Nii nüüd kui ka tookord. Nagu suusaretkel Eestis umbes kolmekümne aasta eest. Mul oli neljakesi reisimiseks kõik ideaalselt korraldatud. Olime kahekümneaastased. Görlidega kutid, änksa! (Naljakas, tookord me rääkisime sedasi.) Kuid päev enne ärasõitu sidus Marina ennast selle räpase elukaga. Kuidas ta võis? Let’s talk about it later. Hiljem räägime sellest.
Melvinisse see kõik ei puutu. Minu põlvkonnast käisid Eestis suusatamas kõik. Nagu praegu käiakse Šveitsis, Courchevelis – või kus need tänapäeva oligarhid käivadki? Marina rääkis augu pähe isegi Melvinile, kes ta lonkab ja liigub kepiga. Tavaliselt reisib Marina ise. Viimase kahe aasta jooksul peaaegu iga kuu mööda maailma eri pealinnu. Kui Melvin ta Venemaalt oma uue abikaasana ära tõi, ilmnes väga ruttu, et Marinal on igas pealinnas armuke. Endine, mõistagi, armuke. Melvini jaoks on nad kõik „vanad sõbrad“. Kuhu sa ka ei sõida – igal pool on venelased ees. Sellepärast ei peatu Marina hotellides. Üksnes Courchevelis koos Melviniga. Kuid Melvin ei ole suusatamiseks loodud. Marina oli see, kes suuskadel mäest alla sõitis. Kelku lohistada talle ei meeldi. Aga Melvin istus nädal otsa baaris. Ka mina oleks sedasi talitanud, kui oleksin saanud seda endale lubada.
Lühidalt, ma olin Eestis käinud. Kuid minult ei küsitud ja ma ei vastanud. Meile on nõukaajast peale õpetatud mitte vastama küsimustele, mida ei esitata. Ehkki eestlased ei küsinud, sest kõik oli niigi selge. Oled endisest Nõukogude Liidust, see tähendab, oled siin vähemasti korra olnud. Eestlased said kõigest suurepäraselt aru, ma tajusin seda kuklaga (mulle paistis, et kõik vaatavad mulle järele, põrnitsevad selga). Kuid kehtis mitteametlik kokkulepe pidada mind külaliseks New Yorgist. Nõukogude ameeriklane. Mis siin rääkida? Ei ole venelane ega ameeriklane. The sin of non-belonging. Mittekuulumise patt. Kuid siin ei ole sin patt. Pigem mingi omandatud puue. Hinge vaesumine. Ja seda paljast fakti ei saa peita ühegi ameerika aktsendi alla. Ka linase suveülikonna alla ei saa.
Linane suveülikond oli samuti viga. Ma lähtusin sellest, et Tallinn on nüüd Euroopa pealinn. Ja sellepärast läksin Marina nõuandel downtown’i kauplusse Century-21 ja ostsin sealt valge suveülikonna – eksport – puha lina ja cotton. Ja helesinise firmasärgi, paremat pole olemaski. Lühidalt, Euroopa värk. Kuid kohe selgus, et ülikonnaga hakkas mul palav. Võib-olla olid lina ja cotton mingid liiga tihked. Või olid närvid. Mul läheb kõik pidevalt untsu, viltu, nagu selle ülikonnaga. Kuigi ülikond istub mulle selga küll. Tähendab, suvise härrasmehe kohta mõjusin ma piisavalt comme il faut, kuid palavas maikuu Tallinnas omajagu kohatult. Tähendab, ma saabusin oma tavaliste teksaste, naikide, nokatsmütsi ja päikeseprillidega. Teel lennujaamast vaatasin taksoaknast välja ja mõistsin, et olin sattunud Euroopa linna. Ja sellepärast rõivastusin hotellis jalamaid sellesse suveülikonda ja nahast kingadesse. Kõige tähtsam on rahvahulka sulandumine, Roomas roomlane olemine. Siis saad kõigest aru.
Tuli välja, et need Nõukogude impeeriumi endised alamad ei riietunud minu jaoks sugugi euroopalikult. Minu arust olid nad riides nagu ameeriklased, täpsemalt, California geek’id Silicon Valleys: T-särgid, tossud, nokatsmütsid. Minu ajal välismaalased sedasi riides ei käinud. Nii või teisiti, ma nägin välja kohatu. Overdressed.
Tobe oli sellest Melvinile rääkida. Komistad ikka sellesama tuima muige otsa, ta kehitab õlgu ja vahetab jututeemat. Taolisi vääratusi ei arutata. See on sinu isiklik asi. Härrasmees on alati vastavalt riides. Ma vaatan vananevat Melvinit: kui aristokraatlikult vaba ja elegantne ta, erinevalt minust, välja näeb. On üsna võimalik, et staatuse ja dollarite osas oleksin ma suutnud saavutada kõike, mida on saavutanud tema. Ometi, minu kommete ja taustaga jääb midagi temas mulle kättesaamatuks. See on tema lohmakus. Kõiges. Isegi rõivastuses. Siin ma nüüd tulin tema juurde dringile oma valge ülikonnaga, sellesamaga, mida Tallinnas kandsin. Lasin loomulikult ära puhastada pärast ühte Tallinna intsidenti. (Let’s talk about it later.) Ma näen Melvini kõrval välja nagu mannekeen vaateaknal. Melvinil pole seljas ühtegi uut asja, kuid minu silm märkab nii tema kallite suvekingade pehmet nahka kui ka kergelt kortsus kaelarätikut (Londoni Libertyst). Vaat sellisest estetiseerunud kortsusolekust jääb mul vajaka. Nagu see tema kulunud helesinisest denimist särk. Paistab, et justkui oleks teksasärk – aga kust ta sai? Kohe kindlasti mitte Bloomingdale’i kaubamajast ega Century-21 poest. See ärapestud särk maksab rohkem kui kogu minu garderoob kokku.
Mul ei saa kunagi olema sellist kaelarätikut. Ei saa kunagi olema ka sellist lohmakavõitu ja samal ajal elegantset aeda terrassi ees oleva järvekesega. See pole stiil, see on perekondlik taust. Liiatigi pole mingeid aednikke – tema ise pügab igal nädalal vana käsiniidukiga muruplatsi. See on nende Uue Maailma miljonäride põhimõte – mitte midagi ei visata ära, kuni see kasu toob. Ebatasaselt pügatud muru, liiga laiali kasvanud rododendroni- ja kuslapuupõõsad, tiigitagune hekk – pukspuutihnik – seda kõike oleks ammu aeg kärpida. See tähendab, mina oleksin ammu kärpinud. Kuid Melvin ei tee seda põhimõtteliselt. Kõiges peab olema teatud lohmakust. Kuid kus kulgeb selle lohmakuse piir – see on minu jaoks mõistatus. Natuke ülearu – ja juba algabki allakäik. Selle piiri tabamatus. Klass. Tõug. Melvin Krüger, baltisaksa päritolu miljonär. Teda köidavad lood vanast Tallinnast, tema esivanemate kodumaast, aga mitte minu valge varese ülikond amerikaniseerunud eestlaste seas.
Minevik näeb välja nagu võõras maa eemalt vaadates. Kuid ilmas on palju eri maid ja rahvaid. Ma viibisin Tallinnas oma teistmoodi minevikus. Kui ma vastasin eitavalt küsimusele, kas olen esimest korda Tallinnas, said eestlased aru, et ma ei räägi tõtt, kuid ka ei valeta, sest Tallinn, mida ma olin külastanud kunagi kolmkümmend aastat tagasi, ei ole kuidagi seotud kaasaegse linnaga, mille nimi on samuti Tallinn. Ega siis seda Reveliks hüüdma pea? Tallinn oli äratundmatu. See, kes taas külastab linna, kus pole kolmkümmend aastat käinud, tavaliselt imestab ja ahhetab muudatuste üle. Või vastupidi, korrutab igal sammul: no ei ole üldse muutunud! Võimalik, et Tallinn polnud muutunud, kuid minu silmis paistis ta teistmoodi linnana. See Tallinn, kuhu ma olin paljude aastate eest sattunud, oli talvine Tallinn. Unustatud pakaseõhu kõditus ninas esimesel suusasõidul Ljova ja Lenaga. Vabaduse tunne – põgenemine vastikuks muutunud Moskvast, kuulu-juttude eest, naise hüsteeria eest metsiku armuloo pärast Marinaga. Ümberistumine toimus Tallinnas, me kõndisime tookord läbi kogu linna. Must lobjakas, vanade kestendavate majade niiskusplekkides fassaadid, kõiges midagi keskaegset, kummuli kirikutorn justkui kuulutaks kurja, sulailmas läikivad libedad sitked munakivid. Ja mina ise olin samuti teisest tsivilisatsioonist. Romantik. Läkiläkiga, suusad käes, turist Nõukogude Moskvast.
Sellel Tallinnal, nagu ka minul endal, pole kohta praegu, kolmanda aastatuhande alguses, Melvini terrassil, punutud rotangtugitoolis jahedas ja lahedas kahesaja-aastases Ameerika majas, muruplatsi ning bugenvillea- ja rododendronipõõsaste taga asuva tarnadest ja remmelgatest piiratud järvekesega. Maja sees, rohelistel seinapaneelidel on mõned Arshile Gorky joonistused. Üks hiline de Kooning. Tugitoolide kulunud nahk, hiigelmõõtu kamin. Ja Mercuriuse kipskujuke kahe aeda avaneva terrassiukse vahel kirjutuslaual. Meist Melviniga said sõbrad. Tema, peente linnataguste restoranide spets, harjutas mulle külge erapooliku armastuse austrite ja kõige kangema joogi – vodkamartiini, dry martini vastu. Melvini hallikas tukk ja kotkanina. Klass, tõug. Kuid minu tegid ära pigem käed: tugevad, pikkade kondiste sõrmede ja laitmatute küüntega, segasid nad osavalt kokku tapva kokteili.
Istume aias ja ootame Marinat. Mobiilipiuks – Marina järjekordne sõnum. Melvin paneb prillid ette ja loeb. Pärast silmitseb mind vabandavalt naeratades ja laiutab abitu liigutusega käsi. Marina hilineb veel tund aega. Mingid probleemid Chicago sõbrannaga. Sorry, guys.
Kellele veel peale Marina saaksin ma paljastada selle Okupatsioonide muuseumi idiootliku telefoniloo tagapõhja? Kuid seda Marinat, kellele ma oleksin võinud kõik ära rääkida, enam ei eksisteeri. Ma olen kohmetu. Aga võib-olla lihtsalt närvis, mille tulemuseks on minu kaootilised žestid. Lõhkusin selle idiootliku Kreeka ebajumala kipskuju tugitooli kõrval. Mercurius. Süüdi oli Ziggi. Ta hakkas jälle mind sakutama, mulle sülle ronima ja üldse vestlust segama. Ziggi on koer. Puudel. Täiesti heldimapanev must puudel – hiigelsuur, kähar ja äärmiselt distsiplineerimatu. Sellel puudlil on komme laua ümber tiirutada, seelikuisse klammerduda ja hüpelda, külaliste püksisääri järada. Tema tõttu ma lõpuks Melvini telefonikorporatsiooni skulptuurse sümboli ümber lükkasingi.
Palli järele karates oleks ta äärepealt mul vodkamartiini klaasi käest löönud. Heledad plekid varrukal. Huvitav, kas valged plekid valgelt pintsakult välja tulevad? Rehmasin instinktiivselt käega ja kipsist Mercurius lendas postamendilt alla. See pronksist Olümpose käskjalg troonib meie korporatsiooni Broadway peakorteri katusel, aga Melvinil on kodus kipsjäljend. Mercurius, nagu Melvin mind omal ajal tööle võttes valgustas, mõtles välja uue kilpkonnakilbist muusikariista, kuhu keelte asemel olid tõmmatud Apollonilt varastatud lehmade soolikad. „Idee heli vibratsioonist ja telefoniaparaadist pole lõpuks sellest Mercuriuse leiutisest kuigi kaugel – miljardid eksemplarid üle maailma, koos miljonite kilomeetrite pikkuste soolikatega,“ ironiseeris Melvin. Kui Zeus oli Mercuriusest teinud Olümpose sõnumitooja, võttis ta temalt lubaduse mitte kunagi enam valetada. Mercurius oli nõus, kuid jättis seejuures endale õiguse tõde maha vaikida. Telefon ei valeta, telefon vaikib maha. Let’s talk about it later.
Katkise Mercuriuse põrandalt üles korjanud („Ma liimin ta jälle kokku,“ sõnas Melvin rahulikult), kolisime vodkamartiini kristallkoonustega relvastatuna terrassile, rääkima korporatsioonide rollist ja globaliseerumisest. Küsisin Melvinilt, heites pilgu järvele meie ees üle muruplatsi, kas ta supleb siin regulaarselt? Melvin vastas, et kunagi käis igal hommikul, kuid enam seda ei tee. Sest et järve on asunud elama kilpkonn. Mõtlesin, et Melvin ei taha looma häirida. Kuid selgus, oli vastupidi: Melvin pelgab kilpkonna. Ta selgitas, et see kilpkonn hammustab. Ta luges minu muigest välja, et mul pole aimugi, millest jutt. Näitas siis kätega kilpkonna mõõtmeid. Kilpkonn osutus sama suureks kui puudel.
„Ta võib sõrme küljest kaksata,“ teatab Melvin. Samm eemale tsivilisatsioonist, ja algavad Amazonase džunglid. Ta silitab oma pikkade sõrmedega martiinipokaali jalga. Aga kuidas on puudel Ziggiga, tal on ju komme ronida kurat teab kuhu? Tuleb välja, et sellesse piirkonda, kus on kilpkonn, ei satu Ziggi kunagi.
„Ziggi jaoks on olemas nähtamatu piir,“ täpsustab Melvin. Kihutanud ligi kakskümmend meetrit edasi, tardub Ziggi ootamatult soolasambana paigale, kuigi enne seda, silmapilk tagasi, on nagu meeletu üle kogu muruplatsi palli taga ajanud. Ta ootab ilmselgelt peremehe edasisi juhtnööre.
„Kas nägite? Pall lendas üle nähtamatu piiri. Ziggi ei saa sellest piirist üle astuda,“ selgitab Melvin. Selgus, et „nähtamatu piir“ on elektrikontroll. Ziggi kaelarihmal on signaale väljastav seade. See seadistatakse teatud vahemaa kaugusele majast, ja niipea kui koer nähtamatust piirist üle astub, edastab seade signaali, kerge elektrišoki, ning koer jääb seisma. Refleks tekib praktiliselt kohe, piisab vaid üks kord koos koeraga selle nähtamatu maa-ala märgistatud piir läbi käia.
Kuniks Melvin Mercuriuse kipsjalgu hoolikalt, nagu puslet, büstiga kokku sobitab, lähen remmelgapõõsastest palli ära tooma. Kilpkonna ma ei silmanud. Kui poleks elektrilist kaelarihma, oleks Ziggi ammu kilpkonna tükkideks kiskunud. Või kilpkonn Ziggi. Džungliseadus. Kui Melvini asemel oleks siin elanud Mercurius, oleks ta kilpkonna kilbist meisterdanud lüüra, tõmmates sellele Ziggi soolikad. Antiikne telefon. Melvin armastab arendada minuga keerukat ja intrigeerivat vestlust vabaduse ja anarhia, patriotismi ja kosmopolitismi vastuoludest, korporatiivsest Ameerikast. Tema hääl kõlab väsinult ja irooniliselt. Ma ei kuula kuigi hoolikalt. Tean enam-vähem, mida ta öelda võib. Ta on elanud üle stalinismi ja makartismi. Ta on paljutki üle elanud. Liberaalsed progressiivsed demagoogid üritavad kapitalismi demoniseerida ja võrdlevad Ameerika korporatsioonide kujundatud keskkonda Nõukogude režiimiga. Kuid erinevalt Nõukogude režiimist avastab korporatsioon uusi piire, mitte ei pane neid kinni. Melvinile pakuvad huvi meie Eesti partneritega suhtlemise detailid.
Mida mul öelda on? Sümpaatne linn. Väike, aga mugav. „Väike rahvas hiiglasliku IT-potentsiaaliga“, nagu kuulutavad korporatsiooni reklaamibrošüürid. Eestlaste kohta on legend, et nad olla hullemad suhtlejad kui inglased. Vaikivad, kui ei pärita. Kuid minu teejuht Tallinnas patras vahetpidamata, tehes vahepeatusi eri baarides. Kõikjal pealetükkimatu tähelepanelik teenindus. Kõikjal ollakse viisakad. Ameeriklased on viisakad, sest saavad jootraha. Siin ollakse viisakad tasuta. Isegi kuidagi kahju hakkab. Ja tuttav võrratu heeringa maik miniatuursel musta leiva tükil suure viinaklaasi kõrvale. Kuidas meid, nõukogude suusatajaid, jahmatas juba tookord väikese äärelinna raudteejaama puhvet. Ideaalne puhtus, käsipuude ja võileivariiulite läikiv kroom – väikesed võileivad kõiksugu nasvärgiga. Harilik kilu mustal leival tundus toona delikatessina: oli kaks puhastatud kilu musta leiva ruudukesel. Viina, kahju küll, selles asutuses polnud. Selle asemel oli mingi magus liköör, eestlased jõid seda kange kohvi juurde. Vahest šartröös. Me rüüpasime šartröösi kiluvõileibadele peale. Eestlased heitsid meie poole imestunud muigavaid pilke. Või meile tundus siis sedasi, et kohalikud vaatavad meid, venelasi, kahtlustavalt ja põlglikult. Arvasime tookord, et mitte meie, vaid nemad on ümberringi välismaalased, ei soovi vene keelt õppida, aga eesti keel on imelik, meie ei saa niikuinii aru. Üldse ei jõudnud ma suurt ringi vaadata, liikudes raudteejaamast bussijaama – või oli see teisele rongile viiv raudteeharu? – teel sellesse asulasse metsade vahel, kuhu me suusatama sõitsime.
Ma astusin hotellist välja ja jalamaid sai selgeks, et Tallinnal pole mingit seost millegagi, mis kas või kuidagi meenutaks kolmekümne aasta eest nähtud linna. Kuid sattudes linna, kus sa kunagi oled viibinud, hakkad otsekohe instinktiivselt – ma usun instinkti – otsima tuttavat, meelde jäänut. Otsid rahva hulgas instinktiivselt tuttavat nägu. Peab aga ütlema, et naise nägu ma ei mäletanud. Mis ta nimi oligi? Zoja? Ei. Tonja. Tema nimi oli Tonja. Otsaesiselt kõrvale lükatud tukk, hammustus huulde, sigaret. Tähendab, mäletasin tema välimust, kuid kui oleksime uuesti kohtunud, siis pole kindel, kas oleksin ära tundnud. See-eest ta eestlasest abikaasa jäi mulle meelde. Jah, tema oleksin eemalt ära tundnud. Pole teada, kuidas me mitmetuhandelises nägude virvarris tuttava näo ära tunneme. Loomulikult ei otsinud ma kolmkümmend aastat hiljem nende nägusid sugugi teadlikult. Ja sellegipoolest otsisin ma sellest linnast midagi. Mind tõmbas mingis suunas. Ma ei teadnud, mida ma otsin, kuid teadsin, kust seda leida võib. Sellest pärastpoole. Let’s talk about it later.
„Minuga juhtus seal kummaline asi,“ teatan ma enda jaoks ootamatult Melvinile. Paistab, et see on kolmas vodkamartiini. „Ma põrkasin Tallinnas kokku ühe mehega. Ta kandis samuti valget ülikonda.“ Ma ei suuda mõista, mis paneb mind Melvinile rääkima uskumatust kohtumisest Tallinnas. Ma ei kavatsenud sugugi seda intsidenti meenutada. See on tabu. Et jälgi segada, nuputan ma sellele veidrale kohtumisele fiktiivseid põhjuseid. „Kujutage ette, Melvin, ma kohtasin tänaval meest, keda polnud näinud kolmkümmend aastat, ja ta kandis sama ülikonda mis mina. Valget ülikonda.“
„Kas tõesti?“ Teeseldud viisakas imestus. Melvin heidab minu ülikonnale hindava pilgu. Selge pilt, tema poleks ennast sellise ülikonnaga näidanud – ei Tallinnas ega ka iseenda kodus.
„See on keeruline lugu. Kunagi teine kord. Kummaline juhus,“ õigustan ma, kuid eeskätt iseenda ees. Aitab lollitamisest. Mind tegi ära ees oleva mehe selg, kes kandis minuga ühesugust valget pintsakut. Ma ei näinud tema nägu, üksnes kukalt. Tänaval võime rahumeeli uurida üksnes enese ees olevaid selgi ja kuklaid. Nagu ka suusatades. Ljova lai selg ja kukal Lena Poola teksastes prinkis tagumiku kõrval. Nad lasid energiliselt suusakeppidel käia, naersid liikudes, ja suusakepid puutusid liikumise pealt üksteise vastu nagu juhuslikul suudlusel. Võõras õnn on alati sinu ees, seljaga sinu poole. Ma olin samuti üsna hea suusataja, lasin samuti keppidel käia: üks-kaks, üks-kaks! Kõik räägivad – nõukaaja lootusetus, kõik me olime orjad. Kuid soomlased peksid Nõukogude armee tagasi – tähendab, mitte kõik baltlased ei käitunud nagu süütud tallekesed. Sellest ajast peale pole ma enam kunagi suusatanud.
„Juhuseid ei ole olemas. See on meie kolmemõõtmelise maailma illusioon,“ ütleb Melvin. „Ma lõpetasin hiljuti Koestleri raamatu juhustest. „The Roots of Coincidence“. Teate, kvandid, antielektronid, psühhotsoonid, mitmemõõtmeline ruum ja nii edasi. See, mis meile paistab juhuslik, on tegelikult tuleviku trajektooride lõikumine minevikus.“
Vahepeal on kulunud üle tunni ja nüüd saabus veel üks mobiilisõnum Marinalt. Melvin naeratab taas süüdlaslikult, juba ilma irooniata, ja pakub mulle veel ühe vodkamartiini. Mulle on täiesti selge, et naine ei tule täna, leiab veel ühe excuse’i: sõbrannal hakkas äkitselt halb, ta veedab tema juures öö – midagi taolist, see pole esimene kord. Ma olen teda oodanud kümme aastat, võib veel tund aega oodata. Ootasin, kuni Melvin pärast järjekordset Moskva-visiiti Marina oma abikaasana USA-sse toob. Fiktiivabielu? See oli esialgne plaan. Ise ma neid ka sobitasin. Ma ei olnud veel eelmisest naisest lahku läinud. Oli idee tuua Marina siia, minu juurde, ükskõik mis viisil, miks mitte Melviniga abiellumise kaudu? Ka viisaga oleks lihtsam. Minu salapärane kosjasobitus. Esimese kohtumise ajal sai kohe selgeks, et kümme aastat hiljem suhtume me üksteisesse omajagu teisiti. Mitu korda ma Marinaga viimase aasta jooksul kokku olen saanud? Kaks? Kolm korda? Kolm korda. Kaks korda lihtsalt baaris, et juttu ajada. Jutust ei saanud asja. Tusk peegeldus te rammestunud silmis.[1] Let’s talk about it later.
„Ma vist jätan vahele,“ keeldun ma ulatatud pokaalist – kes teab mitmendast? Ei oleks tasunud Tallinnas eestlase seltsis ringi jalutades Eesti viinast vaimustusse sattuda. Eesti viin. Isegi parem kui Finlandia, ehkki näib, et ükski viin ei saa olla Finlandiast parem. Ega siis soomlased asjata Nõukogude sissetungijaid tagasi löönud. Sellepärast, et nad mõistavad hästi suusatada. Eestlased ei suuda maailmaturule läbi murda. On selline kahtlus, et soomlased ostavad Eestist viina kokku ja müüvad seda Finlandia sildi all. Melvin on minuga nõus. Täna on Melvin maitsenud Eesti viina – minu ainukest Tallinnast toodud suveniiri.
Millest ma oma Eesti kolleegi ja teejuhiga rääkisin? Millest võiks venelane lobiseda endise liiduvabariigi esindajaga? Soome-ugri keelerühm. Udmurdid, komid, handid-mansid, muidugi ungarlased. Muistsed saamid Tacitusel, kes teeb juttu fenni rahvast. Sedasorti keel. Sellist keelt puhuvadki. No ja Solženitsõn muidugi. Solženitsõn pidas eestlastest lugu nende vastupidavuse pärast sunnitöölaagri tingimustes. Ja veel Dovlatov. Eestlased armastavad Dovlatovit. Dovlatov kirjeldas naljakalt oma Tallinnas elatud aastaid. Ma pole lugenud. Need eestlased tunnevad vene kirjandust paremini kui mina. Ma ei ole üldse ammu midagi vene keeles lugenud. Põhimõtteliselt. Vene keeles lugemine on nagu Venemaale tagasipöördumine. Ma olen sedasi otsustanud. Pole mõtet kuritööpaika tagasi pöörduda. Kuid nüüd siis sattusin ma Tallinna ja pidin viisakalt arendama vestlust vene kirjandusest. Muide, jutt käis inglise keeles. Konverentsil viibis ka Vene kolleege (aju neurofüsioloogia telekommunikatsioonis ja rekognitsiooni probleemid), kuid ma eelistasin nii nende kui eestlastega suhelda inglise keeles. Ettevaatlikele pärimistele oma Ameerika elu kohta vastasin innukalt: „Erinevalt Venemaast on Ameerikas, teate…“
Minu Eesti partner konverentsil – ta pakkus ennast minu teejuhiks – näitas mulle Tallinna nagu küllatulnud ameeriklasele, võimsa Ameerika korporatsiooni esindajale. „Kas te olete Tallinnas käinud?“ – „Ei ole, kuid töötasin läbi reisijuhi.” (Luiskasin jälle.) Hiigelsuur õigeusu katedraal – sellega võrreldes tundus Tallinna valitsushoone nukumajana. Venelased armastavad kõike, mis suur. Siin lähedal oli järv. Palju prügikala. Kuid vene ülemus püüdis kogu prügikala välja ja täitis järve hiigelsuurte kaladega, et poliitbüroo kalale tulla saaks. Need suured kalad hakkasid surema, sest nende äratoitmiseks läks tarvis prügikala. Venelased on suur rahvas. Kuid Tallinnas pole neid näha. Ehkki päris nii see ka pole. Siin on venelasi, kuid nad on – kuidas seda öeldagi? – tänavanurkadel tunneb nad kohe ära: nad müüvad maikellukesi. Mai tuli, mai võitis ja päikese tõi. Kohe esimesel õhtul kamp purjus noorukeid – karjuvad mingeid omi asju ja lagistavad valjult naerda: kes siis veel keskväljakul agressiivsetesse kampadesse koguneb kui mitte venelased? No sotsiaaltoetustest elavad mustad ka, kuid siin neid pole. Nemad tajuvad oma võõrust ja on puntras koos. The sin of non-belonging. Viltkaabuga pensionär, veeuputuse-eelne portfell peos, seletas Putini pildiga T-särgis semule: „Kas te siis aru ei saa? Nad vihkavad meid. Nad ju tegid koostööd natsidega. Meie vabastasime nende riigi Hitleri vallutajaist. Mille pärast peaksid nad meid armastama? Või võtame tatarlased. Kui Stalin ei oleks neid küüditanud, oleks Nõukogude sõdurid nad Krimmi vabastades tääkidega surnuks torganud kui kollaborandid.“ Aga vaat siin seisis ausammas tundmatule sõdurile. Nüüd seisab haua asemel hiigelsuur rist. Selle alla on maetud tundmatu sõdur. Enne oli see ausammas tundmatule sõdurile, nüüd – ristiga haud. „Tundmatule sõdurile tõmmati rist peale“. Sellised kohalikud topograafilised naljad.
Räägitakse, eestlased olla vaoshoitud, on vait, nagu oleks keele alla neelanud. Minu eestlasest teejuht pilgutas silma ja muigas lõbusalt. Ma pole sellist jutupaunikut ammu kohanud. Paistab, et selle Nõukogude sõduri monumendi juures tuligi talle mõte, et mul tuleb tingimata külastada Okupatsioonide muuseumi. Ma püsisin vaevu püsti. Ta silmitses minu haput nägu ja ütles: „Takso. Me võtame takso.“ Vaat kust on pärit nõukaaja lõnguste kuuekümnendate žargoon: takso – see on Tallinnast. Tallinn – see on Lääne elu, kosmopoliitsus. Tallinn on kuulunud sakslastele, venelastele, rootslastele. Välismaalased tulevad ja lähevad, ja kuni nad siin elavad, uurivad kohalikud eestlased neid põhjalikult ja teevad omad järeldused. Sedasi sattusime mina ja minu giid kaasaegse modernse klaasist ja betoonist Okupatsioonide muuseumi hoone ette. Ehkki mis puutub siia okupatsioon? „Okupantide“ suunas ei tehtud ühtegi lasku. Mu ebakaine teejuht jättis mu muuseumi ukse ette ja sõitis oma „taksoga“ koju.
Oli päeva lõpp, viibisin jahedas kaasaegses muuseumiruumis täiesti üksi. Saali sügavusest tervitas mind dokumentaalkroonikat näitava teleekraani ees kohvritest mägi. Kõiksugu värvi ja masti vanad ärataotud nurkadega, kriimudega, katkiste lukkudega kohvrid – igasuguse reisi atribuutide kosmopoliitsus; need olid endiste omanike laastatud hinged, kes olid laagrite ja vangla kaudu teel teise ilma igavesse vabadusse. Võõras läbi rehitsemata minevik nagu musta pesu mägi. Hunnik segadust. Tähendab, jõudsime kohale. Varahommikune kohvrimägi perestroika-aegsel Venemaal enne lendu Viini kaudu USA-sse. Nende kohvrite seas oli ka minu oma: mäletan hästi oma pappkasti, pimedat hommikut, taksot, pinnatuisku. Ja veel üks kohvrimägi JFK-sse jõudes: mul tuli lindilt kõige haledam pagas välja otsida. Üheksakümnendatel aastatel käis Melvin Moskvas spetsialiste värbamas – ma olin nimekirjas esimene.
Muuseumikohvrite ekspositsiooni juures katsid kogu seina videoekraanid. Vilksatas nõukogude ja natsilaagrite fotosid. Ühesuguste läbitungimatute nägudega natsid ja nõukogude kagebiidid tegid peaaegu ühtemoodi vormimütsidega peaaegu ühtemoodi asju: nügisid tagant, ajasid loomavagunitesse, peksid saabastega, koostasid nimekirju, loopisid lõkkesse, lasid seina ääres maha. Kõik see mõnitus oma lõputus korduses kutsus mingil hetkel välja lõuakrambi: igavlev haigutus kui kaitsereaktsioon – kui on igav, siis pole hirmus. Steriliseerimise Ruum. Tusk, tusk, tusk. Tusk peegeldus te rammestunud silmis. Samasugune tusatunne – ebamäärane raskus kätes – nagu kolmekümne aasta eest, kui sai Eestist Moskvasse kaugekõnesid võetud: „Kuidas sa võisid?!“
Kohvrimägi köitis mind nõnda, et esiotsa ei märganud ma üldse nostalgilist nõukogude telefoniputkat. Kuid kui seda nurgas nägin, siis võpatasin. Selle Tallinna-külastuse ajal ei olnud ma tänaval ühtegi telefoniputkat kohanud. Siin oli kõik ammuilma internetiseeritud, elektroniseeritud, mobiilne ja superkommunikatiivne. Ja äkki – telefoniautomaat, mineviku telefon-dinosaurus. Putkauks oli paokil. Pole tarvis tulla, kui ei kutsuta. Ma olin Tallinna sattunud juhuslikult. Omal ajal peeti mind ikkagi lootustandvaks elektrotehnikainseneriks. Sellele Tallinna konverentsile („Telephony: A Future in the Past“) ei kavatsenud korporatsioon saata aga sugugi mind, vaid kedagi professionaali disaini- ja reklaamiosakonnast, seoses meie mobiiliajastul leviva uue soliidsete statsionaarsete oonüksist, elevandiluust ja briljantidega telefonide moega, eriti oligarhide seas. Kuid kopsupõletik murdis selle töötaja ootamatult maha, teaduskonverentside jaoks eraldatud fond oli tarvis ära kulutada, ja Melvin soovitas saata mind, ehkki mina oma insenerimõtlemisega ei teadnud disainist midagi. Võib-olla sellepärast, et Melvin armastas tsiteerida minu ideed telefoniputkade väljanägemise kohta. Ükskord, ühel suareel Melvini kodus tuli juttu vanadest telefoniaparaatidest, ja ma märkisin kaunis vaimukalt, et totalitaarse režiimiga riikides näevad telefoniputkad tänaval välja soliidsemad kui demokraatlikes riikides. Ehkki võrreldes Ameerika omadega näevad ka brittide telefoniputkad välja sama soliidsed nagu nõukogude omad – meil New Yorgis on putkast alles vaid pesapallimängija nokats vihma ja tuule kaitseks.
Siin see on, see rauast karp, see relikt: nõukaaja telefoniautomaat seisis muuseumi nurgas samizdat’i tegemiseks pruugitud suveniirse kirjutusmasina ja lühilaineraadio kõrval. Putka seisis vahipostil nagu tunnimees putkas. Vaatasin ringi. Muuseum oli tühi, oli sulgemisaeg, lampe polnud veel süüdatud, ja sellepärast paistis tänav hiigelsuurte akende taga hämarikus erksamana kui muuseumi sisustus. Loojuv päike tungis läbi mitme saali sisse klaasukse kaudu, mille juures valvur oli ennast muuseumi reaalsusest õhtulehega eraldanud. Just paras aeg ajamasinasse istuda. Paotasin telefoniputka ust, rasket terasest ust. Ärakraabitud. See kriuksus vaikselt. Astusin selle nõukogude minevikust pärit eksponaadi sisse, mis oli keevitatud raskesse metallkarpi. Astusin sellesse nagu Herbert Wellsi nooruk astub sisse rohelisest uksest seinas või Doctor Who oma planeetidevahelisse politseiputkasse. Ma sulgesin tihedalt enda järel ukse. Ninna tungis mineviku lõhn: nii lõhnasid trepikojad, ühiskorterite koridorid ja telefoniputkad – segu kassilõhnast, hapust mustast leivast, higist ja vanadest talverõivastest. Ja veel tolmust. Seespool oli kõik puhtaks pühitud ja nühitud, kuid tolmulõhn oli alles – nüüd juba muuseumitolmu lõhn. Pea huugas, jalad surisesid. Ma kükitasin, ja allarippuv telefonitoru puudutas kukalt – sedasi hellalt puudutatakse last. Sel hetkel ma ilmselt tukkuma jäingi.
Kui ma vastu hommikut üles ärkasin ja välja minna tahtsin, ei läinud uks lahti: vana roostes lukk oli kinni klõpsatanud või oli uks kinni kiilunud. Kujutage ette! Ma olin sattunud luku taha nõukogude telefoniputkasse, kust olevikku helistamine oli võimatu. Muuseum oli suletud. Mobiil ei töötanud: aku oli tühi. Sobrasin taskus, leidsin USA sendi ja üritasin seda telefoniautomaadi pilusse toppida. Sümboolne žest. Imelik, aga münt mahtus pilust sisse. Tuttav heli – mündi kõlksumine aparaadi sügavuses. Kuid need liinid ei ühendanud midagi: loomulikult oli muuseumitelefon välismaailmast ära lõigatud. Sellest koomilisest žestist ei ole samuti mõtet Melvinile rääkida: irooniat ta ei hinda. Ta muigab skeptiliselt, ja see muie on viisaka imestuse grimass – ta ei saa lihtsalt aru, mida ma silmas pean, kui ütlen, et soovisin salamisi leida ennast taas olukorrast, kuhu on etem mitte sattuda.
Jäälilledes telefoniputka tolles Eesti „suusalinnas“ kohaliku klubina tegutseva baari kõrval meenutas püstiasetatud surnukirstu, kuid sel oli väike aknake nagu vangikongi uksesilm. Võiks öelda, et Nõukogude ajal mängiti sellises putkas läbi kogu elutsükkel: saadi kokku, napsitati, armatseti, käidi asjal. Ainuke, mida oli telefoniautomaadiga äärmiselt raske teha, oli helistamine: automaat oli kas katki või polnud sul münti. Noil ajul paukuva pakasega Eesti provintsist Moskvasse helistamine oli aga kirjeldamatu ettevõtmine. Kuid ma olen sihikindel inimene. Ma pugesin saunana üleköetud söökla-baarist välja torkiva tuule ja hinge jäätava pakase kätte ning võtsin suuna telefoniautomaadile. Putka poole liikusin lõdisedes, kuid mitte pakase tõttu. Sikutasin kinnikülmunud ust, mündid kukkusid surmavalt tuhmi kopsatusega pilusse, ja ma karjusin härmatisega ääristatud telefonitoru musta bake-liiti: „Kuidas sa võisid? Kuidas sa võisid?“
Marina vaikis. Minu küsimusele – karjele külmas – ei olnud vastust. Seespool helendas lambike (distsiplineeritud rahvus – keegi polnud seda välja keeranud) ja kogu putka meenutas külmutatud putukat, mida laboratooriumipimeduses valgustab mikroskoop. Sõrmed, mis jäätunud ketast keerutasid, ei kuuletunud, mündid said otsa. Kõne katkes siis, kui paistis, et on tekkinud lootus vastus kätte saada. Et raha lahti vahetada, tuli minna tagasi külaklubisse, kus tegutsesid baar ja kohalik restoran. Lae alt reproduktorist kõlas mingi estraadimuusika, ja kui ma sisse astusin, pöörasid laudade taga istuvad eestlased ennast vaikides ümber ja vahtisid mind nagu akvaariumikala. Ma vahetasin kassas peaaegu rubla peenrahaks. Ma kartsin isegi aitäh öelda. Kadusin hääletult pimedusse ja liikusin taas automaadi poole. Kuidas ta võis?!
Ükskord kiilus uks kinni, selle oleks nagu kokku keevitanud jää – või olid need kõigi õnnetute armastajate pisarad? Mäletan, umbes neli minutit tundsin ehtsat paanikat: kas tõesti veedan siin terve öö, aegamisi ära külmudes, ja hommikul tiritakse telefonikabiinist välja minu härmas laip? Ukse avas mööduv eestlane, rapsates seda enese poole. Ma loovutasin talle koha putka sisemuses. Milline õnn oli joosta selle vaikivate – kui mitte just vaenulike – nägudega klubibaarini: seal oli vähemasti soe ja valge. Reproduktorist voogas nõukogude estraad: „Vahest on mu number sinul meelest läinud, vahest minu truudus sulle nalja teeb. Ei ma suuda mõista, mida sulle teinud – ära enam naera, mulle ruttu kõne tee.“[2] Võib-olla ei pagenud ma sugugi kommunistliku võimu ega postkommunistliku laostumise eest, vaid õnnetu telefoniarmastuse tõttu. Et jääda kinni, nüüd juba päriselt, oma nõukogude mineviku museaalsesse koopiasse?
Mustad puutüved suusaraja servas ujusid sujuvalt mööda. Seljakotis oli varuks suusamääret, kuid tolle sõidu ajal määret tarvis ei läinud. Selle kuu lumi oli kuiv, kuid mitte jäine, pehme, kuid mitte kleepuv; suusad ei libisenud, nagu seda juhtub jäätunud suusarajal, kuid ka ei takerdunud kleepuvasse raskesse lobjakasse. Asjalik lumi oli. Siin oli kõik asjalik. Suusarada aimas suusataja jala kavatsusi ette. Suusarada oli hästi sisse sõidetud, kuid ei säranud jäiselt. Suusad mahutasid ennast rajale libedalt ja lahedalt – suusk ja rada on eraldi, kuid moodustavad üheskoos nagu õnneliku armastajapaari. Ja siiski suutsin ma libastuda.
Suusakepiga käsi langes ja tõusis, torgates ennast lumme rütmiliselt ja täpselt nagu dirigendikepp, kinnitades mõtlemise rütmi. Muide, mõte oli üksainuke: „Kuidas ta võis?“ Lihtne mõte, kuid igaühe jaoks, kes seda endamisi veeretab, on sellel pakkuda lõputult varieeruvat sisu ja laokil emotsioone. Kuidas ta võis, selle punapäise prillipapaga. Ainult sellepärast, et mees spetsialiseerus kromosoomide topoloogiale, samal ajal kui mina inseneriosakonnas jootekolviga telefonijuhtmete ühendusi tinutasin ja surnud konnadega eksperimente tegin? Võib-olla sellepärast, et tema moodsas habemetüükas oli pisut halli, nagu praegu Melvini meelekohtadel? Paistab, et selle mõtte juures ma libastusingi.
Tegelikult olin salamisi rahul, et jala välja väänasin. Oli võimalus koju jääda ja mitte Ljova ja Lenaga metsas suusarajal ringi loivata. Mind ärritasid Ljova ja Lena optimism, energia, teineteise jumaldamine. Kui armastatu on sind reetnud, pole midagi hullemat kui olla võõra õnne tunnistajaks. Paarike oli armunud – justkui krapsakad tuvikesed kudrutasid nad lumel, keskendudes vaid teineteisele, loopisid teineteist lumepallidega. Isegi suusatamise ajal ärritas mind mõlema žestide armutelegraaf: näis, et kumbki ei suru peos mitte oma suusakeppi, vaid armastatu kätt. Me keerasime näljastena lahti ajalehte pakitud võileivad: kergelt külmavõetud Lemmiku keeduvorst musta leiva ja võiga. Väikese lumele tehtud lõkke ümber rüüpasime termosest peale kuuma teed. Ja lagistasime põhjuseta naerda. Äkitselt hakkas palav, ja Lena pani huultele lund. Ja jälle suusad. Esimestel päevadel oli see vabanemisseisund. Tänutunne – rõõmustasin, et Ljova ja Lena olid mulle augu pähe rääkinud Moskvast ära sõita. Kuid väga ruttu kurnasid Moskvasse helistamised mu ära. Üldse pole matkaolud mulle kunagi meeldinud, eriti suusaretked. Ma olen alati eelistanud hubast lihtsust. Õhtuti oli seesama kohalikust toidupoest pärit vorst või purgitäis sprotte portveini kõrvale – ma jäin uniseks, kuid Ljova ja Lena armusosin ja vaoshoitud õhkamine alkoovis, nagu meenutus reetmisest Moskvas, ei lasknud uinuda. See tähendas, et olin kättemaksuigavuse tõttu valmis Lenaga flirtima, kuid ta ignoreeris kõiki neid lähenemiskatseid ja käitus põiklevalt: oli siis põhjuseks täielik mõistmatus ja naiivsus või kaalutlus ja hirm Ljova kaotada, aga pigem nii ühte kui teist – kaalutlev naiivsus, nagu kõigil sellise õrna meelelaadiga piigadel. Mulle jäi vajaka skandaalsest kokkupõrkest, kas või mingist Lermontovi stiilis intriigikesest.
Majaomaniku naist panin ma neil päevil vaevu tähele. Tema mees, Ülo, sisendas oma kasvu ja raske alalõuaga hirmu. Kuid ta intelligendiprillid ajasid segadusse. Kumerad nagu allveeujumise okulaarid. Metallraamis nagu John Lennonil. Nende kumerate läätsede tõttu ei näinud ma tema silmi. Tema pilku ei õnnestunud tabada, ka turistide ja pererahva suhtlemises ei olnud võimalik sõbraliku neutraalsuse kompromissitooni kasutada. Tema maneerides ei märganud ma mingit vaenulikkust. Pigem ülearust, ma ütleks demonstratiivset viisakust. Öösiti ei kostnud nende ülakorrusel asuvast magamistoast mitte abieluvoodi raevukat kriginat, vaid kirjutusmasina klahvide mõõdukas, aeglane tonksimine – selgelt vilumatu, tukkumajäävat rähni meenutav, ebakorrapärase rütmiga. Mida ta seal ümber toksis? Soome-ugri keelerühm. Aeg-ajalt saabus ta oma sõbrameeste seltsis, kes olid sama hiigelsuured ja kondised. Nad tervitasid tseremoniaalselt, seejärel aga ronisid peremehe kannul trepist üles, üritades oma raskete saabastega mitte müdistada.
Kui ma jala välja väänasin ja koju jäin, tõi Ülo mulle kargu. Sain aru, mis oli juhtunud: mingis punktis oli suusarada hargnenud kaheks. Ühest rajast tekkis kaks – üks juhatas eemale mäejalamile, kaugema metsatuka juurde. Paistab, et kõigepealt oli üks seltskond selles sihis suusatanud, aga pärast lumesadu oli tulnud teine turistide seltskond, ja nood teised suusatajad olid sisse sõitnud teise, eelmisega paralleelse suusaraja. Kuid künkanõlval hargnesid need kaks rada kumbki eri suunda. Minu parem jalg jätkas liikumist mööda ühte rada, samal ajal kui vasak jalg hakkas eemale vasakule, künkast alla sõitma. Vasak jalg läks liiga ette, keha kaldus tahapoole, raskuskese muutus ja ma kukkusin, väänates parema jala välja. Selgitasin seda pikalt Ülole. Ma polnud kindel, kas ta saab minust aru või mitte. Võib-olla saab, kuid teeb näo, et mitte. Paksude prilliklaaside tagant polnud üldse võimalik silmade ilmet välja lugeda: need prillid tegid ta sarnaseks pimedaga. Ülo seisis liikumatult ja kuulas segase kirjelduse jala väljaväänamisest viisakalt ära. Ta ei öelnud sõnagi. Õhtul töölt tulles tõi ta mulle kohalikust haiglast invaliidikargu, et saaksin toas ringi liikuda. Tegelikult polnud karku tarvis, kuid invaliidi rolliks oli see sobiv butafooria.
Andis põhjuse terveks päevaks raamatu seltsis voodisse heita ja oma depressiooni mugavasti hellitada, selle asemel et läbi külma öö telefoniputka poole komberdada, Moskvasse helistada ja selgitust paluda, miks pean mina pimedas komberdama läbi külma öö, telefoniputkasse maailma teises otsas, samal ajal kui võiksin hoida teda siin ja praegu oma käte vahel. Tema käe asemel puudutasin möödaminnes Tonja kätt. Tonja tõi mulle teed ja võileibu, kui ma veel ei suutnud trepist alla kööki minna. Maja oli hiigelsuur. See maja vapustas meie nõukogude kujutlusvõimet otsekohe. Pealtnäha oli see ju küla, aga tualett asus majas sees, koos täiskomplekti mugavustega. Kolm korrust, puha hööveldatud puidust, kõik klappis, kõik töötas – veevärk, elekter, küte. Tõsi, küte lülitati sisse vaid mõneks tunniks hommikul ja õhtul, aga kemmerg – kogu tsiviliseerituse juures – oli kütmata. Või mulle näis, et mul on külm pärast Moskva umbseid kortereid, kus radiaatorid ööpäev läbi huugasid. Alles talvise Londoni ja Rooma külastamise järel jõudis mulle pärale, et tsiviliseeritud maailmas elatakse kümme kraadi madalama sisetemperatuuriga kui Venemaal.
Meie jaoks oli toona imelik, et tavakodanikul on omaenda kätega ehitatud kolmekordne kivimaja. Mitte lagunev tare, vaid just asjalikult püsti pandud mugav kolmekordne maja. Ja mitte ainult tema, vaid praktiliselt kõik eestlased ehitasid endale maju. Venelased elavad kus juhtub, üritades kevadet mitte ülearu taga igatseda. Aga eestlastel kulub majaehitamise peale kogu elu. Maja on tähtsam kui elu. Aga õnne pole sellises elus üleüldse, pahandas Tonja, heites meie omavahelises suhtluses kõrvale kõik pansioni perenaise käitumisnormid. „Minult küsitakse, millal me lapsed saame. Ja mul hakkab õudne,“ rääkis Tonja. Aina sagedamini käis ta istumas diivani kõrval, kus ma päeval vedelesin. Ta uuris Moskva kohta. Ülo on asjalik, kindel mees. Napsi võtab vaid laupäeviti. Kuid iga kopikas on arvel. Kõik läheb majapidamisse. Või kulub eestikeelsetele raamatutele. Kellele on tarvis soome-ugri keelt? Tonja oli harjunud suure riigi, suure kultuuriga. Ta oli pärit Tuulast, Lev Tolstoi kodukandist, kuid Üloga sai tuttavaks Moskvas, kui mõlemad õppisid energeetikainstituudis. Seal oli intensiivne kultuurielu. Oma lõbus seltskond, koos käidi matkadel, lauldi lõkke ääres, küpsetati kartuleid, vaadati terava poliitilise alltekstiga teatrilavastusi. Jevtušenko, füüsikud ja lüürikud. Nemad olid Üloga ühel kursusel. Ülo rääkis vähestega. Kuid aina vaatas Tonjat. Kas naine suudab vastu panna, kui teda nii kaua vaadatakse? Mitte keegi ei suuda vastu panna. Temagi ei suutnud. Siin on kõik teisiti. „Estonõ“, nagu ta eestlasi kutsus, saavad kokku vaid pühade ajal. Meil instas oli rahvusvaheline seltskond – isegi Läänest oli välismaalasi –, kuid kõik rääkisid vene keeles, polnud komplekse. Aga siin teed vene keeles juttu – vaatavad kõõrdi. Tonja on muidugi abikaasa ja sellepärast tehakse talle erand. Kuid mille poolest on vene keel eesti keelest kehvem? Meil on Puškin, Tolstoi, Dostojevski, aga kes neil on? Milleks rahvuslikud traditsioonid, kui need on nii tüütud? Kõik töötavad nädal otsa nagu sunnitööl, et laupäeviti juua ennast mälukasse ja arutleda rahvuslike traditsioonide üle. Kui kerge on rääkida omas keeles selle soome-ugri kamarajura asemel.
On hämmastav, aga kogu see sõnamulin ei tähendanud midagi. Võib-olla ei omanud see mingit tähendust mitte ainult minu, vaid ka Tonja enese jaoks. Ta patras välja kõik, mis pähe tuli, lihtsalt selleks, et enda viibimist toas, kus olin mina, pikemaks venitada. Kõik juhtus, kui ta aitas mul ühel päeval alla kööki minna. Enne seda oli olnud veel üks olukord. Hommikuti tõi ta mulle teed. Asetas kušeti kõrvale öökapile. Jõudsin riivata – juhuslikult – tema kätt, ja tema käsi jäi mu pihku pidama. Märkasin, kuidas ta võpatas. Sel hetkel möödus paokil uksest Ülo. Ta ei jäänud seisma – ehkki tavaliselt jäi, et öelda tere hommikust. Nüüd aga läks ilma seisatamata edasi. Kuid päris kindlasti jõudis mulle otsa vaadata. Ilma prillideta. Ja tegi näo, et ei märganud midagi. Tonja lahkus kiiresti, otsekui libises mehe kannul trepimademele. Rasked sammud trepil. Ukse paukumine. Naise kõrge sopran ja kuiva kiviklibu kõmin mehe kõris. Hääled läksid aina vihasemaks.
Mäletan, kuidas ükskord keskpäeva paiku, kui kodus polnud kedagi, tuli Tonja taas kord minu tuppa, et aidata mul asemelt püsti tõusta. Hoidsin tal käest kinni, ja välja kukkus nii, et ma ei tõusnud püsti, vaid Tonja lasi sündida, et ma peaaegu juhuslikult ta enese ligi tõmbasin. Mäletan selgelt, kuidas tema keel tõmbas minu huuled lahti ja kuidas ma sisenesin temasse sama kergelt ja veatult nagu sissesõidetud suusarajasse. Mäletan tema ülespoole nina, otsaesiselt kõrvale lükatud tukka, imelikku huulde hammustavat naeratust. Noh, juhtus intsident. Mul on alati tunne, et ma ise ei otsusta iial midagi, kõik juhtub ilma minuta – olen vaid kaasosaline ammu ette planeeritud sündmustes. Hunnik segadust. Naine tahtis tunda, et elab, mina lihtsalt sattusin olema käepärast. Silme ees olid vaid mõned lähedushetked ja täielik vabanemistunne – ma ei mõelnud enam telefoniputkale. See oli kõige tähtsam: ma ei püüdnud enam helistada Moskvasse.
Pole mõtet hakata ringi pöörama seda, mida sa võib-olla meeleski ei hoia – ja ega ei hoiagi, kui just meenutama ei hakka. Ehkki, ütlesin ma endale, mida on siin häbeneda. Kellega ei juhtuks. On täitsa selge, et Tonja poleks niikuinii suutnud Üloga kokku elada, ütlesin ma iseendale. On arusaamatu, kuidas üldse keegi suutis kokku elada sellel rahutul, konfliktsel ajal: sula, Kuuba kriis, samizdat. Ainult meie ei saanud sellest aru. Noorus, oma olemuselt amoraalne, pühendunud vaid iseendale, laseb kõrvust mööda iseenda ajaloo võtmesündmused, mis võtavad revanši tulevases teadlikus elus, kui on juba hilja midagi muuta ja jääb üle vaid käestlastud võimalusi kahetseda. Mineviku sündmuste põhjused leiab alati tulevikust. Minu meelest lugesin seda kõike George Eliotilt.
Ärasõidu eel äratas meid varahommikul (koit oli äsja hahetama löönud, kuid oli veel pime ja sellepärast pandi majas tuled põlema) ukse kloppimine ja kontsade klõbin trepil. Pimedas aknas valgustasid öölaternad välja halli Pobeda maja ees. Uksed paukusid. Ebamääraselt, kuid visalt tänitasid hääled eestoas. Üks ja sama hääl korrutas ühte ja sama pausiga lõppevat lauset, nagu oodates vastust, kuid vastust ei tulnud. Seejärel kõlas vali koputus meie toa uksele ja see paisati viivitamatult, nagu jalahoobist, pärani. Koridoris hoidis miilits Ülot küünarnuki alt kinni. Kõrval seisis Tonja, hommikumantliga, poolpaljas, lükkas tukka tahapoole ja tegi närviliselt suitsu. Uksel oli kaks meest, nagu kaksikud ühesugustes hallides ülikondades. Üks neist astus meie tuppa ja tundis huvi, mida me seal teeme. Suusatamisest kuuldes päris erariides mees: „Kas Moskvast?“, ja nõudis passe näha. Lappas, andis passid tagasi, tegi reveransi: „Puhake, noored, suusatage, koguge jõudu!“, ja pani ukse enda järel kinni. Taas kolisesid trepil saapad, sedapuhku alla minnes. Ülot me rohkem ei näinud. Tonja hulkus hommikumantli väel majas ringi, suitsetas vahet pidamata ja korrutas: „Mis must saab, mis must saab?“
Mitte midagi ei saa. Sul ei saa olema kodu. On ärakriibitud, katkitaotud nurkadega kohver. Ma ei kavatse Melvinile sellest vahejuhtumist rääkida. Liiga pikalt tuleks seletada.
Koristaja lasi mind vangiputkast välja varahommikul. Kutsus töömehe, kinnikiilunud uks tehti lahti. Koristaja vahtis mind, suu ammuli, see oli sama suur kui tema käes olev mopiga ämber. Jõudsin hädavaevu muuseumitualetti joosta. Jäin hotellis pärast vannis vedelemist ja habemeajamist tukkuma ning paari tunni pärast siirdusin kerges pohmellis õhku hingama – see oli viimane päev Tallinnas. Tundsin ennast nagu kinnipeetu vangla väravate ees. Liikusin baari otsides piki sümpaatset tänavat hotellist paari sammu kaugusel, kui märkasin enda ees valge ülikonnaga meest. Adusin, et temas on midagi tuttavlikku, kuid ei suutnud selle sarnasuse tarvis sõnu leida, justkui oleksid need olemas keeles, mida ma pole veel ära õppinud. Kui mees kadus ühe kõrtsi ukse taha, läksin talle järele ja võtsin luba küsimata tema kõrval baaripukil istet. Mine võta kinni, kust mul see julgus. Valge pintsak tervitas minu naabrust vaikides, noogutades kergelt, nagu olekski seda oodanud. Noor ereda naerusuuga baarmen heitis meile mõlemale pilgu ja viskas mingi eestikeelse nalja. Naaber sai ilmselt minu hajevil pilgu ja kohmetuse järgi aru, et baarmeni vaimukus ei jõua mulle kohale. Mulle tõlgiti ära: baarmen ironiseeris meie valgete ülikondade teemal – me oleks otsekui kaks ühest kauplusest pärit mannekeeni. Sel silmapilgul lubasin endale vastutulija lähemat silmitsemist – pealaest jalatallani. Tal oli Ülo nägu, tema välimus. Mind ei hirmutanud enam ei tema ehitaja ja samizdat-mehe kahemeetrine kasv ega ta neljakandiline sarnakas raskepäraste lõualuudega nägu. Ta avas ootamatult oma pintsaku hõlmad ja näitas mulle sisetasku juures kaubamärgi silti. Minu kohmetus kadus. Avasin enda hõlmad. Mõlemad ülikonnad olid tõepoolest sama kaubamärgiga, kauplusest Century-21, New York! Minu valge ülikond leidis endale teisiku: ei, see ei olnud stiilivääratus, piinlik olukord ega vulgaarne mõttetus – sellel väljakutsuvalt elegantsel pintsakul oli oma roll. Valesid asju ei ole olemas, neile tuleb leida õige koht. Lõpuks vaatasin ringi paigas, kuhu olin sattunud. Enam polnud selle koha suhtes mingeid kahtlusi. Ma ei tundnud enam, et ei sobi siia linna. Ei mõelnud enam telefoniputkale Okupatsioonide muuseumis. Siin ei huvitanud kedagi minu minevik – ei nõukogude, Ameerika ega mingi muu. The joy of non-belonging. Ma viibisin teisel pool seina sees asuvat rohelist ust. See oli geibaar. Minule pilgu heitnud, lausus baarmen jälle midagi vaimukat, mille peale „Ülo“ naeratas. Või tuleks jutumärgid ära võtta? Meie pilgud kohtusid. Mulle jõudis lõpuks pärale, et tal pole prille. Ei ole kumeraid prille. Ma tellisin endale ja talle vodkamartiini. „Can you accommodate?“ küsis ta pealetükkimatult. Noogutasin jaatavalt. Ta asetas oma raske käe minu põlvele.
Teel hotelli ei lausunud me sõnagi. Niipea kui minu numbrituppa sisse saime, vaevalt jõudsin ma alles närvitsedes kinni lüüa ukse sildiga Not To Be Disturbed, kui ta juba pintsaku seljast võttis ja oma raske püksirihma valla päästis. Lükkasin ta tugitooli juurde ja laskusin tema ette põlvili. Mul vilksatas läbi pea groteskne mõte, et mu peos oli paisumas miski, mille pärast Tonja oleks mind sel hetkel kadestanud, kuid pilgu aja pärast tõmbas mees mind õlgadest tihedalt enese vastu, ja pähe ei jäänud ainsatki mõtet – ainult rõõmus helisev tühjus ja raskus peos. Juba ta hingas katkendlikult, ja tema käe all, mis embas minu kukalt, sulandusid kõik minu mõtted kokku ühes tulises punktis, kus minu suu sulas kokku tema libeda pinges ihuga. Enam ei olnud tarvis kirjeldada Tallinna, natsismi, kommunismi, Melvini maja, Marina nukraid silmi, katkist kipsist Mercuriust. Hippokrene juga paiskus mulle näkku ja voolas mööda huuli laiali. Kuum lumi. Pärastpoole, kui mu käed enam ei värisenud ja me mõlemad olime toibunud, juba uksel, söandasin ma (inglise keeles) küsida: „Miks teil ei ole prille? Teil peaksid olema prillid.“ Tema imestas: „Ma pole kunagi prille kandnud.“ Ma käisin peale (ehkki sain aru oma pealekäimise absurdsusest): „Kas teie nimi ei olegi Ülo?“ Ta silmitses mind jahmunult ja kehitas õlgu. Ta lahkus, jätmata oma nime ega telefoninumbrit. Ja sellel oli samuti oma põhjendus.
Ka sellest vahejuhtumist ei saa Melvin iial teada. Ma kõigest tsiteerisin oma Tallinnas-käigu tulemusi kokku võttes lõbusat eestlasest teejuhti: „On hämmastav, kuid Kremlis usuti siiralt, et Eesti ei saa ilma Venemaata hakkama, et ilma venelasteta on eestlastega kaputt.“
Kruusa krabin tema maja värava ees. Pealetükkimatu tervitussignaal: takso viib kohalikku Merideni jaama, rong Penn Stationisse. „Miks ma seda kõike räägin,“ ütleb Melvin mind tuikuval kõnnakul taksoni saates. Olen nähtavasti lasknud kõrvust mööda selle, mida ta mõne minuti eest kõneles: „Kui ma töölt ära pensionile lähen, siis teie ametikoht, nagu ma aru saan, kaotatakse.“ See on huvitav. „See on huvitav,“ kostan Melvinile vastuseks. Veel hiljaaegu oleksin olnud šokeerivast uudisest paanikas – Melvinil on kombeks taolisi asju teatada justkui muuseas. Aga nüüd kutsus see uudis esile midagi paanikale vastupidist, justkui oleksin ma nimelt seda ammu oodanud. Äraunustatud vabadusetunne, nagu Venemaalt lahkudes. Äraunustatud minevik on salapärastel põhjustel tuleviku pilti muutnud. Mineviku enda põhjendused on lagedale ilmunud. Ma astusin telefoniputkasse ühe inimesena, lahkusin aga teisena. Et ennast põlvedelt üles kergitada, tuleb enne neile laskuda. On veel ebaselge, mis õieti lõppes ja mis pole veel alanud, kuid selge on, et enam ei ole kõike seda, mis oli enne, kui ma teadsin, et tuleb toimida nii, nagu sinult oodatakse. „Te olete mõne tunni pärast New Yorgis. Tervitage Marinat!“ Tema naeratuses ei ole iroonia jälgegi. See kilpkonn mõistab hammustada. Nagu ikka, on ta kõigest väga hästi informeeritud. Ja ma jätan ta uksele seisma ühes ta enesekindla veendumusega võõraste marsruutide kulgemisest. Ma ei pea enam häbenedes ja kohmetult Melvini maja rotangtugitoolis nihelema. Oodates Marinat. Nähtavasti ei näita ma enam kunagi oma nägu selles majas, selles eksklusiivses ja prestiižses külas kesk Connecticuti haljaid künkaid, kus näib, et isegi sääsed laulavad peast Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni.
Amtrak liigub ruttamata New Yorgi poole loojangusse, ja maastikul Ameerika rongivaguni akna taga võiksid Connecticuti kuused ja tasandikud rännelda, emigreeruda ja märkamatult sulanduda Moskva-lähedaste küngaste ja metsatukkadega, viies nihkesse geograafia ja ajastud. Kuid see petlik illusioon kaob, kui Manhattanile lähenedes hakkavad akna taga kerkima eeslinnade industriaalsed kuhjatised – sillad, mitmekordsed garaažid, vabrikuhooned ja korstnad, veetornid ja laod, üle kõige hiigelsuured Colgate’i hambapasta ja hamburgerite, Coca-Cola ja vannitubade, mööbli ja valuvaigistite reklaamtulbad. Ja siis kohe, ilma üleminekuta, sukeldub rong kesk tuledesära pilvelõhkujate veealusesse maailma, mis kõiguvad nagu hiiglaslikud vetikad altpoolt valgustatud taeva all.
Juba Penn Stationile lähenedes ilmub mobiiliekraanile Marina sõnum: „I’m at 33rd & 3rd. Ära viivita, tule, ootan. Sinu M.“ Sõbranna aadress. Sa ootad inimest kümme aastat, kuid mõistad teda nähes, et oled naiivselt oodanud iseenda noorusaja naasmist. Ja Tallinnas ei puutunud ma sugugi kokku Ülo teisikuga – kuigi ma hellitasin üsna kaua seda illusiooni vältimatust ja hingepuhastavast võlaõiendusest, nagu transaktsiooni puhul rahanduses, kolmekümne aasta taguse abielurikkumise eest. Minu juhututtaval polnud mingit pistmist Üloga minu minevikust. Ta vanus vastas selle kujuteldava Ülo vanusele, keda võis näha Tonja sel ajal, kui nad Moskvas tuttavaks said. Asi pole selles, kuidas ajalugu kordub – kas tragöödia või farsina. Asi on selles, et see kordub, aga meie ei märka seda. Või teeme näo, et see pole kordumine, vaid lihtsalt juhus. Juhuslik kokkusattumus.
Penn Stationi perroonilt väljapääsu poole teel olles kuulen, kuidas ratastel kohvrit vedav naine minu selja taga nähtavasti oma pojaga vene keeles õiendab: „No kuhu sa kogu aeg ronid? Kust sa selle prügiaugu leidsid? Vaata ennast. Üleni ära mäkerdatud!“ Kõik plekid tulevad keemilises puhastuses välja. Vaatan ringi, lootes näha emmet, kes oma poju natist kinni hoides edasi tarib. Kuid see pole ta poeg, vaid valge puudel. Sellel valgel puudlil ei ole ilmselgelt elektrikaelarihma. Ümberringi kõmiseb Manhattan – politseisireenid, rahvahulga jutukõmin, tänavamuusika, teetöölise piikvasara tärin. See on teine maailm, teine kodu, kus keegi ei märka haavatud Mercuriust tükkis tema sümboolse pooliku tõega korporatsioonihoone katusel. Piirid eksisteerivad selleks, et neid ületada. Ma ei pööra Kolmekümne kolmanda tänava vaksali juurest mitte Marina juurde Kolmandale avenüüle, vaid vastupidises suunas. Ma ei olegi Marinale vastanud. Ja nähtavasti ei vasta ka.
Jutt on läbi, teie aeg sai täis. Ma lükkasin oma iPhone’i välja. Üheksandalt avenüült võib alati leida korraliku vanamoodsa baari. Kas või näiteks see – poleeritud tammepuidust baarilett, kulunud nahktugitoolid ja diivanid, värvitud huultega mulatist baarmen. Valgustatud baari poolhämaruses näen ma valge ülikonnaga meest. Võib-olla pintsak ainult paistab valge, sest kerkib esile kõrtsi poolhämarusest ja on üle kallatud baarileti äärse ereda valgusega. Ja ma lähen selle valguse poole.
Vaat nüüd olen ma valmis sulle rääkima absoluutselt kõike, nii soome-ugri kui ka ükskõik millises teises keeles.
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Ilona Martson
lmunud Vikerkaares 2021, nr 7–8
[1] „У вас была тоска в глазах усталых“ – tsitaat Sergei Jessenini luuletusest „Kiri naisterahvale“. Tlk.
[2] „Быть может, ты забыла мой номер телефона. Быть может, ты смеешься над верностью моей. Но я не понимаю, зачем ты так сердита. Ну перестань смеяться и позвони скорей“ – refrään aseri päritolu nõukogude estraadiartisti Polad Bülbüloğlu 1970. aasta estraadilaulust. Tlk.
Lisa kommentaar