Freudi unenägu

J. G. Ballard. Koleduste väljapanek. Inglise k-st tlk Jan Kaus. Tallinn: Salv, 2021. 190 lk. 16.99 €.

Kohtusin hiljuti sõbraga, kes oli äsja kolinud mu kodulinna Los Angelesse. „See linn pole üldse see, mida ma ootasin,“ ütles ta umbes esimese asjana. „Mõtled, et sind ootavad palmid, vabaõhurestoranid, rahulik elu – ja tegelikult suurema osa ajast veedad autode keskel ummikus ja mõtled, kas keegi sõidab sulle külje pealt sisse.“

Umbes samade sõnadega võiks J. G. Ballard kirjeldada oma arusaama maailmast. Kusjuures pole üldse selge, kas ta mõtleks seda kriitika või kiitusena.

Autodel on briti ulmekirjaniku loomingus keskne koht. Tema teostest üks kuulsamaid, „Kokkupõrge“ (eesti keeles 2013, pealkirjaga „Crash“), räägib mehest, kes pärast autoõnnetusse sattumist kohtub inimestega, kelle jaoks on autoõnnetustest saanud erootilise laengu allikas. Rühma liider unistab suremisest laupkokkupõrkes autoga, milles sõidab koos filmistaar Elizabeth Tayloriga. Ka „Koleduste väljapanekus“ tehakse autodega asju: neis seksitakse, neis surrakse, ühes peatükis jutustatakse ümber USA presidendi John F. Kennedy atentaati kui võidusõitu (kommentaar Dallase tänavate kohta: „Seda peetakse allamäge-autoralli üheks kõige ohtlikumaks ringrajaks, millest ette jääb ainult 1914. aastal pooleli jäänud Sarajevo rada“, lk 172), ühes peatükis võrreldakse Ronald Reagani suguelundit Cadillaci heitgaasi väljalasketoruga. Autod on Ballardi loomingus ühtaegu libidinaalsed imeesemed ja tüdimuseni banaalsed. Õieti sarnaneb autosõit tema jaoks kompulsiivse onaneerimisega, mille käigus tegevused, mis esimesel paaril korral mõjuvad sütitavalt, muutuvad ühel hetkel lihtsalt mehaaniliseks hõõrumiseks füsioloogilise reaktsiooni esilekutsumise eesmärgil.

Autoõnnetuses suremine ei tundu enam nii ebamaine, kui sa näed seda igal õhtul telekast.

Ballardi äsja eesti keelde tõlgitud teoses „Koleduste väljapanek“ (mis avaldati USA-s alternatiivse ja tabavama pealkirjaga „Armastus ja napalm“) on üldse palju asju, mis ei ole selged. Esiteks näiteks küsimus, mis žanriga on tegemist. Kas see on romaan? Jutukogu? Hulk fragmente? Sürreaalne teadvuse vool? Tekstis korduvad mõned reaalselt eksisteerinud ja mõned fiktiivsed nimed. On peategelane, kelle nimi on mõnikord Travis, mõnikord Traven ja vahel hoopis midagi kolmandat, aga kelle iseloomu või omaduste kohta ei ole võimalik ka pärast mitmekordset lugemist suurt midagi kosta. Ei ole selge, kas tegevus – mis koosneb põhiliselt seksuaalfantaasiatest, autoõnnetuste kirjeldustest, teraapiasessioonidest, paranoilistest tagaajamistest ja kuulsuste surmade üle kinnismõtlemisest – leiab aset reaalsuses, kellegi peas või kusagil vahepeal. Ja muidugi kõige keerulisem küsimus: mida peaks lugeja nendest perverssetest nägemustest lõpuks arvama?

Üldjoontes vaatleb „Koleduste väljapanek“ nähtusi, mis eksisteerivad banaalsuse ja erutuse piirimail, kus igapäevasus varjab plahvatuslikku seksuaalset energiat või vastupidi, kus üleküllastatus on tuimestanud kõik meeled ja igasuguse erutuse kogemine on muutunud võimatuks. Ühes episoodis kasutatakse ringvaateid Vietnami sõjaväljadelt Ameerika kodanlaste neurooside raviks („On juba selgunud, et hukkamist ja laste väärkohtlemist kujutavatel filmisimulatsioonidel on eriliselt kasutoov mõju psühhootiliste laste teadlikkusele ja verbaalse väljenduse hõlbustamisele“, lk 150). Kusagil mujal võrdleb üks mees oma kallimat Marilyn Monroe laiba ja sajandi keskpaiga modernistliku arhitektuuriga. Justkui Prantsuse uue laine filmist maha kirjutatud puhkusereisil sulandub alasti naise rind ühte korrusparklaga ja tema reied rooliseadmega. Kas need kujundid teevad seksi argisemaks või argiobjekte seksuaalsemaks? Kas pidevalt televisioonist ja raadiost pommitavad vägivallakujutised tuimestavad meid reaalse vägivalla suhtes – või paljastavad need hoopis seda, kui vägivaldsed meie tungid tsivilisatsiooni dekoratsioonide taga tegelikult on? Nendele küsimustele Ballard ei vasta.

Omaette obsessiooniks on Ballardil kuulsused. Elizabeth Taylor, Marilyn Monroe, Malcolm X, JFK, Ronald Reagan käivad läbi pea igalt leheküljelt, ent nad ei figureeri mitte niivõrd inimeste kui arhitektuurina, millest romaani peategelane mõtleb umbes samamoodi nagu parklatest või kiirteedest – erutunult ja ükskõikselt. Siit paistab välja ajastu vaim: 1970. aastal kirjutatud „Koleduste väljapanek“ tegeleb samamoodi üleküllastunud meediapildi, reaalsusena esitatud massimeediafiktsioonide ja muu taolise postmodernse ängiga, nagu tegid seda Andy Warholi siiditrükid või Marshall McLuhani sotsiaalteaduslikud traktaadid. Hüperseksualiseeritud kujutised kuulsustest ja hüpervägivaldsed kaadrid Vietnami sõjast (teisisõnu, tavaline päev Ameerika televisiooni vaadates) sulavad Ballardi tekstis kokku ja muutuvad ühetaoliseks tapeediks. Lugeja otsustada jääb, kas peategelase ilmselge psühhoos on selle massimeedia üledoosi tagajärg – või hoopis põhjus.

Üks võimalus „Koleduste väljapaneku“ lugemiseks on näha seda Sigmund Freudi unenäona, nägemusena maailmast, kus kordamissund on viidud üle viimasegi piiri. Freud mõistis kordamissunnina protsessi, kus neurootiline inimene üritab oma traumaatilise kogemuse üle kontrolli saada, seda üha uuesti ja uuesti korrates. Näiteks võib väikelaps, kes kardab üksinda jäämist, oma lelu muudkui ära visata, et siis jälle uuesti ja uuesti seda enda kätte nõuda. Mõte on selles, et lelu ära visates üritab laps hallata traumaatilist kogemust, mis mõnes muus olukorras – näiteks kui ta ema hommikul tööle läheb – on temast täiesti sõltumatu. Meie televisualiseeritud maailm pakub muidugi lõputult võimalusi kordamissunni harjutamiseks, seal on materjali igat laadi neurootikutele – seksiärevusest surmatungideni.

Teksti saatvates märkustes ei tee Ballard ka saladust, et paljud tekstid on inspireeritud tema enda isiklikest traumadest: lapsepõlvest Jaapani koonduslaagris, naise ootamatust surmast jne. Ühes punktis küll imiteeris elu kunsti – Ballard sattus raskesse autoõnnetusse alles mitu aastat pärast „Koleduste väljapaneku“ osana avaldatud novelli „Kokkupõrge!“ avaldamist. See novell muide sai aluseks ka tema hilisemale samanimelisele kultusromaanile.

Õigupoolest mõjub terve teos kui neurootiku päevaraamat – kui talitada nii, nagu Ballard sissejuhatavas märkuses soovitab, ja pöörata lihtsalt lehti, kuni silma jääb mõni huvitav lõik, võib kiiresti avastada, et ega neil lehekülgedel suuri erinevusi ei ole. Samad motiivid ja mõtted korduvad veidi erinevates kombinatsioonides, ikka ja jälle kohtuvad kuulsuste kujutised, naiste kehaosad, autode kroomjad detailid ja banaalsete mööbliesemete ja arhitektuuriobjektide detailsed kirjeldused. Esmapilgul võib see tunduda üsna tüütu lugemiskogemusena… aga järjekordses Los Angelese (või miks mitte Pirita tee) liiklusummikus istudes on raske saada lahti tundest, et Ballard tabas midagi olulist.

Tõnis Kahu, tsiteerides kriitik Mark Fisherit, nendib kurbusega, et tänases meediaruumis pole Ballardi fantaasiad enam võimalikud. Kõik on muutunud liiga banaalseks, kadunud on see perverssus ja erootilisus, mis Ballardi kliinilistes kirjeldustes kahtlemata olemas on, isegi kui esineb vaid tuima nendinguna. 21. sajandi meedias ei ole enam erutust, on ainult kitš. Ma ei ole kindel, kas see vastab tõele. Me elame maailmas, kus iga päev tuleb teateid inimkonna surmatungi uutlaadi väljendustest, kliimamuutuste põhjustatud tulekahjudest, üleujutustest, orkaanidest ja põudadest, mille peale suur osa meediaeliidist kehitab lihtsalt õlgu ja soovitab muretsemise asemel „Rannamaja“ vaadata. Maailmas, mis on poolteist aastat töötanud ekraanide vahendusel, kus inimesed tähistavad sünnipäevi ja peavad matuseid läbi arvutiekraani, käivad pidudel oma magamistoas või kolikambris, kus kõik tegevused on sulandunud kokku üheks eristamatuks tuimaks ja väsitavaks lögaks. Mis võiks olla rohkem ballardlik?