Kui küsitakse kirjanduse tuleviku kohta, siis tavatsen ikka vastata Henri Bergsoni sõnadega: „Kui ma teaksin, milline võiks olla tuleviku suurteos, peaksin selle ise kirjutama.“ Nõnda kõneledes pidas Bergson silmas mõistagi asjade üldist ennustamatust – seda, et asi saab olema võimalik olnud üksnes pärast seda, kui ta on tegelikuks saanud. Spekuleerida võib muidugi alati: näiteks et (ikka veel) üha vaatemängulisemaks ja osaluspõhisemaks muutuvas kultuuris kandub romaanile omane kirjanduslikkus üha enam üle ka audiovisuaalsetesse ja interaktiivsetesse vormidesse, mille ulatus seda kanda võimaldab. Selles suunas paistavad osutavat voogedastusplatvormidelt hooaegade kaupa järjest vaadatavad või mitmekümnetunniste sisudega arvutirollimängudes kogetavad pikad ja keerukad süžeekaared ning põhjalikult üles ehitatud paljutahulised maailmad. Hoopis ümberpööratult võib oletada, et just vastukaaluna süvenevale vaatemängulisusele tagab „hea vanamoodne“ romaanivorm endale iseäranis totaalsel kujul kestvuse: mustad sõnad valgel paberil pakuvad rahulikku ja stabiilset vaheldust tavaelu kaleidoskoopilisele peapööritusele; pikka aega raamatuga „kahekesi olemine“ rebib meid hädatarvilikult välja ühiskonnaelu tehniliselt võimendatud osalusvoogudest. Nii mõndagi juhtub ilmselt ka sõnakunstiteose poeetilise ja loolise tekstuuriga, alates intensiivsete võrgustikuliste igapäevakeskkondade süvenevast mõjust proosateksti narratiivsele sündmuslikkusele ja süntaktilisele ökonoomiale ning lõpetades ainiti digitaalseks muutunud kirjaoskuse igakülgselt muundava mõjuga luuletusele. Kuid niimoodi rääkides ei räägiks ma õigupoolest tulevikust, vaid olevikust või otsapidi suisa minevikust: protsessidest, mis on tasahilju juba ammu käivitunud.
Mõeldes kirjanduse (ja) tuleviku peale, on mind pikka aega paelunud teadusulme ning selles kujutatud tulevikuga seonduvad muutused, mis kindlasti pikenevad tulevikku. (Teadusulmegi on teatud laadi tehnika: kindla seesmise mehhanismi, toime ja funktsiooniga tuleviku (ette)kujutamistehnika.) Need on ajaloolised teisenemised, mis kujutavad endast suurt kultuuriteoreetilist ja kirjandusteaduslikku väljakutset ning nõuavad sestap mitmetahulist ja järjekindlat eritlemist. Muutused, mida silmas pean, tulid iseäranis ilmsiks kusagil nullindatel, mil mitmesugused tehnoloogilised nähtused ja protsessid, mille küberpunkulme oli juba paar aastakümmet temaatilisse keskmesse võtnud, said üha enam osakeseks igapäevasest tegelikkusest: digitaalvõrgustikud, virtuaalsed suhtlustehnoloogiad ja esimesed sotsiaalmeediaplatvormid; kõrgel tasemel geeni-tehnoloogia ja inimkeha üha harilikum proteesimine; ajaloosündmuste vahendatud intiimsus ja kübersõjapidamise väljakujunemine; vaatemänguühiskonna süvenemine ja finantskapitali üha virtuaalsem liikumine. Kõik see polnud enam ainuüksi teadusulmeliste kujutluste pärusmaa, vaid määra(tle)s silmanähtavalt juba igapäevast üleilmastuvat tegelikkust. Jäi mulje, et paljud küberpungi jaoks kesksed spekulatiivsed elemendid olid fiktsioonist otsejoones reaalsusse imbunud. Sellega ei taha ma öelda, et küberpungil oleks õnnestunud kuidagi tulevikku ennustada (teadusulmel on tuleviku ennustamises kurikuulsalt vilets teenistusleht). Tahan pigem öelda, et tehnoloogiline areng jõudis küberpungile järele. Või õigemini, et küberpungi sisemine intensiivsus, selles kujutatud tehniline küllastumus ning asjad, millele ta tähelepanu pööras, haakusid ühtäkki tunnetuslikult igapäevategelikkuse sisemise intensiivsuse, tehnilise küllastumuse ning asjadega, mida siin oluliseks peeti. Neid arenguid, mille tulemuseks oli teatud laadi teadusulme realistlikkus või teatud laadi realismi teadusulmelisus, olen kaardistanud mitmes artiklis.
Kuid küberpungile omaste temaatiliste elementide „realiseerumisest“ märkimisväärsem oli seda esile kutsunud tehnoteaduslike arengute puhas kiirus ning sellele vastav kultuurilise muutuse intensiivsus, mida tunnetati igapäevaelus. Ühtäkki tundus, et muutus on kaasaegse üleilmastunud elu ainus konstant. Ning selline olukord esitas iseäranis tuletavamat laadi teadusulmele uusi representatsioonilisi väljakutseid: kuidas üldse enam piisavalt laiaplaanilist ja küllaldaselt üksikasjalikku tulevikku (ette) kujutada? Mis tagaks sellele nüüd vähesegi hõlmavuse ja usutavuse ning üürikesegi püsimajäämise? Veel enam, süvenev spetsialiseerumine ja pidevad arengud teaduses hakkasid üha enam ära sööma kujutlusvaru, millel varem põhines teadusulmeliste tulevikuleiutiste uudsus ja usutavus. Selleks et olevikuteaduse arenguid tulevikku pikendada ja paisutada, tuli neid põhjalikult tunda – kuid selleks oli teadus juba siis liiga üksikasjalik, spetsiifiline ja keerukas (nn kõvateadusulme teravaimad tipud ongi sügava reaalteadusliku ekspertiisiga kirjanikud, kelle teoseid suudavad küllaldase põhjalikkusega lugeda üksnes samaväärse ekspertiisiga lugejad). Teisisõnu, „igapäevateadus“ ise oli muutunud mingis mõttes teadusulmeliseks, liiga uudseks ja uuenevaks, võõritavaks ja läbitungimatuks, et sellele veel mingit edasist ekstrapolatsiooni ehitada. Tulevik tundus olevat teadusulmeliselt täiesti ennustamatu. Mõneti annavad sellest praeguseni märku paari viimase aastakümne kaks ilmselt populaarseimat teadusulmelist motiivi: tehnoloogiline singulaarsus (millest edasi pole võimalik oluseisu prognoosida) ning maailmalõpp (millega lõpeb prognoositavus kui niisugune).
Need arendused tingisid teistkümnendatel teadusulme üldise fookuse nihkumise tuletava teadusulme metonüümselt mehhanismilt spekulatiivse teadusulme metafoorsele mehhanismile: selle, mille teadusulme kaotas tuleviku usutavuses, võitis ta tagasi oleviku kriitilises peegelduses. (Lem ütles „Solarises“, et me ei vaja mitte teisi maailmu, vaid peegleid. Ta jättis ütlemata, et teadusulme loob teise maailma, et pakkuda peeglit.) See liikumine peegeldub väga laiapõhjaliselt tegelikkuse ja teadusulme praegustes suhetes: struktuursed mehhanismid, millega on alati loodud teadusulmelisi maailmu, kõlbavad nüüd ühtlasi (või pigem?) praeguse ühendatud ja tihendatud kultuuriruumi kirjeldamiseks. Teadusulme on alati olnud spekulatiivne (ta on „kaubelnud futuurides“), kuid nüüd põhineb kogu maailmamajanduse finantsloogika spekulatsioonil. Teadusulme on alati olnud tuletav, kuid nüüd tuletavad meie vajadusi, eelistusi ja maitseid kõikvõimalikud algoritmid. Paralleelmaailmade loogika on „materialiseerunud“ ühismeediaplatvormide mullistavasse toimesse, alternatiivajalugude kontseptsioon on „alternatiivsete faktide“ populistliku mõjuvälja võimalik objekt, jne. Rääkimata siis veel sellest, kuidas teadusulmele harjumuspärased planetaarsed või galaktilised mõõtkavad haakuvad globaalse teadlikkuse hüppelise kasvuga või kuidas teadusulmele loomuomast (kuid sageli varjus püsinud) keskkonnatundlikkust võib minna tarvis ökotsentristlikule ilmavaatele ärgitamisel. Kõik see annab minu arvates aluse oletada, et teadusulme muutub lähikümnenditel üha a(s)jakohasemaks: isegi kui see ei suuda enam „usutavalt“ tulevikku tuletada, oskab see üha paremini olevikku mõtestada. Kuid silmapiirile on tekkinud ka uusi ja võrdlemisi ennustatavaid konstante, millele teadusulme saab kujutletavaid tulevikke stabiilsemalt rajada. Praegune ökoloogiline kriis on üks nendest ning pole juhus, et kirjanduses on seni just teadusulme sellega kõige põhjalikumalt tegelenud.
Lisa kommentaar