Kadri Isakar, Kalev Kallemets, Kaspar Kööp jt. Tuuma energia. Nüüdisaegse tuumaenergeetika arengusuunad ja väikesed moodulreaktorid. Tallinn: Postimees, 2021. 216 lk. 22.95 € .
Elektrihind tõuseb rekordkõrgusse, et kukkuda järgmisel hetkel nii madalale, et tarbimise eest makstakse peale. Sellist turbulentsi põhjustab vajadus sõlmida rahu planeediga Maa ja liikuda kõigil elualadel keskkonnasäästlikumate lahenduste poole. Energeetikat – soojuse ja elektri tootmist – on tabanud muutused kiiremini ja valusamalt kui teisi valdkondi. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, energeetika tähendab siiani suuresti maa alt asjade väljatoomist ja nende põletamist. Teisisõnu on kuni tänaseni kehtinud tõdemus, et energeetika ja seeläbi maailmamajandus on jäigalt seotud fossiilsete kütuste kasutamisega.
Mainitud rahulepingu üheks tingimuseks on selle mustri murdmine. Arvamused lahknevad aga nii selles, kuhu me edasi liigume, kui ka liikumisviisis endas. Poliitteadlane Carl Schmitt esitas juba pea sajandi eest väite, et leppida kokku rahus tähendab leppida kokku uue konflikti toimumise tingimustes. Nii on keskkonnarahu taotlus sünnitanud kultuurisõja, mille lahinguväljadel Euroopa otsib oma järgmist suurt narratiivi. Valikus on nii süvakohanemine, kestlik kahanemine kui ökomodernism või -fašism. Jääb vaid märkida maha oma rajajoon, valida pool ja võimendada oma kõlakojas endale meelepäraseid sõnumeid saabuvast maailmalõpust või lunastusest.
Energeetika ei hooli aga kultuurisõdadest. „Ära usu, mis paistab. Usu ainult numbreid!“ ütleb Vladimir Beekmani juba 1968. aastal ilmunud lasteraamatu „Aatomik ja küberneetiline karu“ üks nimikangelane. See „pooljuhipirtsidest“ ja „juhtmejuppidest“ loodud omamoodi tehisintellekti eelkäija, elektrooniline karukujuline monstrum, kehastab teaduslik-tehnilist ratsionaalsust kogu oma keerukuses. Võimetus mõista kultuurilisi ja poliitilisi vastandusi ning osaleda neid kujundavates ühiskondlikes debattides on kahtlemata teaduse üks nõrkus – kogu oma intellekti juures on ja jääb küberneetilise karu väljenduslaad robustseks ja kohmakaks.
Selle metafooriga tahan illustreerida tõdemust – energeetika üle toimuvad Eestis ja Euroopas tulised debatid, mille fookuses on aga visioonid, mitte tehnoloogilised lahendused ja nende tegelik võimekus varustada inimkonda energiaga. Maailma küberneetilised karud mõmisevad nende diskussioonide äärealadel ja nende poole pöördutakse enamasti vaid siis, kui on vaja tsiteerida arvamusartiklis oma seisukohale sobivaid fakte.
Selleks et ühiskond saaks pidada diskussiooni, on aga vaja arvamustele ja suhtumise demonstreerimisele lisaks teadmisi. Ei tohiks tulla üllatusena, et teadmisi saab teadlastelt ning mitte kõik arvamused ei ole ega peagi olema võrdse kaaluga. Üheks teoseks, mille kaal puhta energia alase diskussiooni edendamisel võiks ületada tema väärtuse uksestopperina, on „Tuuma energia“. Raamatu autoriteks on üheksa teaduskraadiga eesti spetsialisti tuumafüüsika, energeetika või geoloogia valdkonnast.
Paarsada lehekülge tihedat teksti on jaotatud viieks peatükiks, mis algavad ülevaatega tuumaenergia kasutamisest maailmas. Seejärel tutvustatakse tuumaenergia saamislugu, valdkonna teerajajaid ja tähtsündmusi. Edasi siseneb raamat juba reaktorifüüsika maailma ja seletab lahti, kuidas tähetolmust sünnib energia. Peatükk „Tuumareaktorid“ aitab luua selgust kohati juhuslikuna näivas tähesupis reaktoripõlvkondade osas ja heidab pilgu ka tehnoloogiatele, mis praegu on alles projekteerimisel või litsentsimisel. Eraldi peatükis käsitletakse materjale, mida tuumaenergeetikas vajatakse, sealhulgas tuumkütust ja selle käitlemist, samuti nendega seotud ohte ja mõjusid inimestele. Teosest ei puudu viited kasutatud kirjandusele ja register. Kokkuvõtvalt taotleb raamat „Tuuma energia“ ülevaate andmist tuumaenergeetikast ja selle kõigist peamistest väljakutsetest läbi ajaloo kuni uuemate teadussaavutusteni välja ning räägib maailma suundumuste kõrval ka sellest, mida on tehtud või mis teoksil siinses maailmanurgas.
„See raamat aitab õppida kõige võimsama jõu – tugeva vastastikjõu kasutamise kohta,“ ütleb sissejuhatuses Eestisse tuumajaama kavandava Fermi Energia asutaja, geoloogiadoktor Kalev Kallemets. Seda mõtet kannab ka üleskutse „Mitte karta, vaid mõista“, mida omistatakse tänapäevase radioloogia teerajajale ja alusepanijale Marie Curiele, kes oma kodumaal Poolas on tuntud nime all Maria Salomea Skłodowska. Poola, muide, on energeetikas otsustanud mitte järgida Saksamaa narratiivi täielikust üleminekust taastuvenergiale ja veab Kesk-Euroopa riikide allianssi, kes näevad tulevikus olulist rolli tuumaenergial.
Populaarteaduslik kirjandus peab tegema mitmes mõttes tänamatut tööd, püüdes säilitada faktitäpsust ja terminoloogilist täpsust seal, kus temalt nõutakse ka meelelahutust. Paigutub ju iga teos konteksti koos varasematega ja peab tahes-tahtmata neid kõnetama. „Tuuma energiat“ ei võrrelda Eestis tõenäoliselt mitte teiste populaarteaduslike kogumikega, vaid HBO 2019. emotsionaalselt laetud menusarjaga „Tšornobõl“ või isegi varem viidatud Vladimir Beekmani lasteraamatuga. Ja see viimane kõrvutus oleks mingis mõttes isegi ausam, sest Nõukogude süsteem tootis väga palju noortele mõeldud populaarteaduslikku kirjandust ning erinevalt „Tšornobõli“ sarjast on Aatomiku-lugudes sees natuke sügavam filosoofiline alge. Viies ellu grandioosseid kliimaprojekte, ümiseb pisut ulakas aatomikupoiss tihti lauluviisi „Päeval paistab päike, öösel kumab kuu, olen ise väike, kuid mu jõud on suur.“ Selliselt on juba 1968. aastal võetud kokku ja seletatud ära kõik olulisemad energiaalased väljakutsed, tuumaenergeetika väike keskkonnajälg ning taastuvenergia juhitamatu iseloom. „Tšornobõl“ on samas detailideni ajastukorrektne aknaraamide ja elektrilülitite kujutamisel, ignoreerides ja moonutades samas vaataja emotsioonide suunamiseks fakte elektrijaamas tegelikult toimunud sündmuste kohta.
Kuigi kõrvutus Nõukogude Liidu aegse legendaarse lasteraamatu ja Hollywoodi meistriteosega võib tunduda kohatu, asetub „Tuuma energia“ Eestis just nendega samasse ritta. Meil ei ole ju vaja raamatut tuumaenergiast, mille lugejaks oleksid tuumaenergeetikud. Eestis on vaja raamatut tuumaenergiast justnimelt sellele lugejale, kelle teadmised ongi „Aatomiku“ ja „Tšornobõli“ tasemel. See mudellugeja ei ole kuidagi rumal või harimatu, lihtsalt tänini pole olnud seda vajalikku teost, mida ta saaks oma öökapile asetada. Kuid just sellise haritud ja avatud meelega lugeja positsioonilt ilmnevad kohe ka teose nõrgad kohad. Konarlik keelekasutus, suur hüplikkus materjali käsitlemise detailsuses ja ebaühtlane stiil teevad raamatu läbilugemise omaette väljakutseks. Võtame kasvõi lause „Reaktori töötamisel neutronivoo jaotus kõrguse suunas mõnevõrra ühtlustub ja tänu neutronivoo vähenemisele väheneb mürgituse mõju ja väheneb ka südamiku keskmine aurusisaldus“ (lk 83).
See on eesti keel, aga ei ole ka. Igatahes ei kannata see lause välja võrdlust Beekmani elegantsiga või menusarja massiivse silmailuga. Seda etteheidet ei saa aga otseselt teha ühe või teise peatüki autorile, kes on küberneetiliste karudena jäänud oma väljenduslaadi juurde. Raamat ei anna ühtegi põhjust kahelda selles, et iga teema on kirjutanud lahti just need spetsialistid, kes seda kõige paremini tunnevad. Tükkidest terviku kokkupanek on aga jäetud toimetaja ülesandeks, kes on teose autoriteringis ka ainus, kelle nime taga ei ole reaalteadlase kraadile viitavaid lakoonilisi lühendeid. Mihkel Loide, usun ma, on andnud endast parima, kuid teose ülesehitus ei ole võimaldanud siinkohas palju mänguruumi ja traagelniidid paistavad kahjuks kaugele välja.
Raamatu „Tuuma energia“ suurim probleem ei ole mitte selles, et seal poleks sisu, vaid et Eestis ei ole aastaid tuumaenergiast midagi sisulist kirjutatud ning tänane lugeja võtab teose kätte ootustega, mida raamat täita ei suuda. Kas aga selline mudellugeja projitseeritud ootustele vastav ideaalraamat oleks üldse võimalik? Ühest vastust ma sellele küsimusele ei annaks, sest tühik, mida täita vaja, on lihtsalt liiga suur ning selle kuristiku ületamiseks võib kuluda kaugelt enam kui ühe toimetaja töö. Ometi kujutan ma ette raamatut, mis püüaks kõnetada oma lugejaid läbi selliste võtete nagu materjali näitlikustamine, eeskujude toomine jm poeetika tööriistakasti kuuluvad instrumendid.
Minu kujutluses algaks raamat tuumaenergeetikast emotsionaalselt ülelaetud kaadritega väikese tuletikumüüja surnukskülmumisest Kopenhaageni tänaval ning looks lugejas meeletu loomaliku igatsuse soojuse ja valguse järele. Nii nagu Frank Herberti „Düün“ paneb lugeja igatsema puhta külma vee järele. Minu kujutluste raamat viiks meid Esimese maailmasõja keerisesse, kus Marie Curie tõelise Marveli superkangelasena ehitab maailma esimesed mobiilsed röntgeniaparaadid ja päästab nendega tuhandeid ja tuhandeid elusid. Minu kujutluste raamat püüaks mõista Robert Oppenheimeri südames sündinud heitlusi, kui ta peale esimese tuumapommi lõhkamist tsiteeris hindu pühakirja „Bhagavadgītāt“: „Nüüd on minust saanud Surm, maailmade hävitaja.“
Ainuüksi mõte sellisest raamatust täidab mind lugemisootusega. Olgu siis taas kord öeldud — „Tuuma energia“ ei ole see raamat. Kuna Eestis ei ole aga väga pikalt olnud uut praktilist ja faktidel põhinevat teost, mis kõneleks tuumaenergiast, selle ajaloost ja tänapäevast, siis on „Tuuma energia“ absoluutselt parim pakkumine turul. Kui leppida tõdemusega, et küberneetiline karu eelistab malet ja ei tulegi meiega kulli mängima, siis annab raamat tegelikult päris hea ülevaate ja aluse edasimõtlemiseks.
Lisa kommentaar