Tehnoloogilised edusammud on võimas jõud, mis suunab inimkonna ajalugu. Majandusest ja poliitikast kultuuri ja jõudeajani on tehnoloogia imbunud kõigisse valdkondadesse ning teda kujundavad omakorda laiemad sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud kontekstid. Siiski on vaid vähesed muud elualad tehnoloogilise progressiga nii tihedalt põimunud kui sõda ja sõdimine. Tehnoloogia pakub järjest arenevaid sõjariistu, samas kui sõdadeks valmistumine ja nende pidamine kuuluvad kõige tähtsamate päästikute ja kiirendite hulka, mis tõukavad tagant kõige julgemaid meie rahuaegset elu muutnud tehnoloogilisi uuendusi.
21. sajand on siiski mõneti teistsugune. Rahuaegse innovatsiooni kiirus ja ulatus tsiviilelu avalikus ja eriti ärisektoris on jätnud kaugele maha kõik, mida kaitseettevõtted suudavad sõjalisel otstarbel rahastada ja välja töötada. Kõik relvajõud – isegi kõige võimsamate riikide omad – näevad nüüd vaeva sellele järelejõudmise nimel, püüdes leida, kätte saada ja oma vajadustele kohandada suurt valikut murrangulisi tehnoloogiaid, mis pole välja töötatud mitte sõjaväe laborites, vaid eraettevõtetes. Paljud kõrgelt arenenud sõjaväelised organisatsioonid on aga pikka aega hellitanud teatud käsitusi sõjapidamisest, mis on alles praegu tänu sellele tsiviilsele innovatsioonilainele saamas võimalikuks. Ükski tehnoloogia ei illustreeri seda dünaamikat paremini kui tehisintellekti (AI) esiletõus või pigem terve tehnoloogiate kobar, milles AI on kesksel kohal.
AI igal pool
Kitsas AI, mis praegu jookseb masinsüvaõppe algoritmidel ja ületab inimvõimeid komplekssete, kuid väga spetsiifiliste probleemide lahendamisel, ei ole enam fiktsioon, vaid reaalsus. Asjakohane näide on AlphaGo algoritm, mis võitis maailma parimaid go-mängijaid, olles õppinud seda mängu kõigest mõne tunni. Sama kehtib sõjaliste operatsioonide puhul, kus ainult AI algoritmid suudavad kindlustada näiteks õhu- ja raketikaitsesüsteemide toimetuleku kiirelt lendavate lennukite, rakettide ja tiibrakettide barraažidega, kus millisekundilised vahed reaktsioonikiiruses võivad olla otsustava tähtsusega. Parimad näited on USA Aegis ja Iisraeli Iron Dome. Simulaatorites võidavad AI juhitavad hävitajad õhulahingutes juba praegu inimestest piloote. Paljud luureanalüüsi distsipliinid, nagu näiteks kujutise- või signaaliluure, ei saa enam läbi ilma nutikate algoritmideta, mis sõeluvad läbi massiliselt toorandmeid, et teha kindlaks ja tuua esile mustreid või ebakõlasid. Moodsad taktikalise lahingujuhtimise süsteemid toetuvad situatsioonianalüüsi, otsusetegemise ja juhtimise (command and control, C2) küsimustes juba praegu rohkem AI-le kui sõjaväeüksustele.
Algav robotiseeritud sõjategevuse ajastu, kus sõjaväerobotid toimivad nii maa peal, õhus ja merel kui ka kosmoses ja küberruumis, ei ole võimalik ilma AI-ta, ükskõik millist laadi masinaid ka sõjaväljale saadetaks – oma ülesannete täitmisel kaugjuhitavaid, pool- või täis-autonoomseid. Lisaks sellele kõigele paistab asjade interneti (IoT) sõjaline versioon lummavalt tõotavat, et kõiki operatsioonivaldkondi hõlmav, omavahel ühendatud sensoritest, platvormidest, relvasüsteemidest ja juhtimissõlmedest koosnev võrgustik võib saada tõepoolest ühtseks militaarorganismiks, kus kõike kontrolliv AI kindlustab ka selle toimimise säärasena. Seega on mõistetav ka arvamus, et militaarandmete „pilvega“ ühendatud sisseehitatud protsessoriteta jäävad kõigest niisugused argised varustuselemendid nagu labidad või lusikad. Aga isegi logistikas ja muudes tugifunktsioonides tõotab AI palju paremat varustuse hooldust, materjali ladustamist ja varustamist või sõdurite tervise ja sooritusvõime monitoorimist – nii lahinguväljal kui sellest eemal.
Siiski jätavad selle kõik varju ärisektori massiivsed investeeringud tsiviilseteks rakendusteks mõeldud AI arendusse. Veel enam, tundub, et isegi kõige kaugemale haaravad ja radikaalsemad nägemused AI mõjust sõjale ja sõdimisele ei lähe väga palju lahku 1990. aastate või isegi varasematest ideedest ja nägemustest, kui isegi esimese põlvkonna AI oli alles lapsekingades.
Vanad kontseptsioonid saavad võimalikuks
Idee relvajõududest, mis võitlevad omavahel tihedalt ühendatud üksuste, süsteemide ja platvormide võrgustikuna, on juba ammu tuntud võrgukeskse sõjapidamise nime all. Sellest kontseptsioonist kasvas välja parvlemistaktika, mille puhul sellisest laialt hajutatud võrgustikust sai kiirelt koondada sihtmärkidele surmava tulejõu. Luure- ja seiretehnoloogiate edusammud, täpsuslahingumoon ja kaugmaalöök ning mehitamata lahingutehnika üheskoos aina kasvava arvutusvõimsusega ning sõjaliste juhtimisprotsesside digiteerimisega hakkavad praegu seda nägemust lõpuks realiseerima. Aga tõeliselt ärkab see ellu alles siis, kui AI jõuab igale poole ning pakub inimtunnetusest etemaid organiseerimise, arusaamise ja üle võrgustike informatsiooni jagamise viise, võib-olla isegi võimaldades ülematel leida võimalusi ja tegutsemisviise, millega nad ise ei oskaks välja tulla – üsna samamoodi, nagu AlphaGo töötas välja lähenemisi, mille peale polnud veel kunagi tulnud ükski inimesest mängija.
Tõsiasi, et AI suudab suuri andmehulki kiirelt töödelda ja haarata, kindlustab sõjaliste operatsioonide kolme tähtsat – ja äärmiselt ihaldusväärset – joont, nimelt kiirust, üllatuslikkust ja täpsust. Aeg on igasuguse strateegia kriitiline komponent ja selle kaotamist ei ole võimalik korvata. Mida kiiremini saab kõik andmed lahinguruumist kokku koguda, neid mõista ja nende põhjal tegutseda, seda suuremad on väljavaated hoida initsiatiivi ning lüüa vastane tasakaalust välja ja taganema. Seda võimendaks üllatusmoment, mis luuakse järgides tegevuskursse, mille on välja töötanud kiirelt õppivad AI-algoritmid. Ja AI võimaldatava löögitäpsuse täielik ärakasutamine kõigis operatsioonides aitaks säästa ressursse ning vältida kõrvalkahjusid. Ehkki sedalaadi kiire domineerimine ehk „šokk ja hirm“ (shock and awe), mis tugineb kiiretele manöövritele ning tulejõu tõhusale koondamisele, läheb tagasi Lääne moodsa sõjalise mõtlemise juurteni, pakuvad AI võimaldatava hüperkiire sõjategevuse võimalikud konsekventsid mõtteainet ka tänapäeva militaarmõtlejatele.
Kui niisugused „tapavõrgud“ lõpuks tekivad, seisab kaitse silmitsi hirmuäratava väljavaatega, et ründaja näeb alati kõike ja suudab kõigeni jõuda, ilma et jääks ainsatki kaitstud paika AI võimaldatava ja juhitava täppistule eest. Aga ka kaitse püüab AI-d ära kasutada, et vastast ära petta ning tema kognitsiooni häirida, omaenda kavatsusi ja positsioone varjata ja maskeerida, rikkuda vastase AI algoritmides kasutatavaid andmeid ning viia eksiteele tema AI süsteem ning otsusetegijad. See viib loogilise järelduseni, et sõjas jääb peale see sõjaline jõud, mis saadab nn algoritmide sõjas lahinguväljale paremaid AI algoritme. Veelgi fundamentaalsem tähtsus on siiski andmete kättesaadavusel ja kvaliteedil, sest isegi parimad algoritmid äparduvad, kui neile ei söödeta ette täielikke, täpseid, õigeaegseid ja kõigil operatsioonitasanditel ning -valdades standardiseeritud andmeid. Andmed pole mitte üksnes tsiviilmajanduste uus nafta, vaid ka sõjanduse uus püssirohi.
Sõda tuleb kodule ligemale
Sõjalise jõu „intellektistamine“, kui kasutada Hiina teoreetikute leiutatud mõistet, ei mõjuta mitte ainult relvajõude. Sarnaseid, ehkki siiski üsna eristuvaid radu liikudes mõistavad Vene, Hiina ja Lääne militaarmõtlejad AI-d kui midagi, millega mõjutada vastast tugevamini mitte ainult kineetiliselt, vaid ka mittekineetiliselt. AI toel toimivad sotsiaalmeedia botiarmeed, „süvavõltsingud“ AI loodud kujutiste, videote ja tekstide näol ning elutähtsa infrastruktuuri vastu kasutatavad autonoomsed küberrelvad hakkavad tegema laastamistööd tervete ühiskondade arusaamade ning psüühe kallal juba ammu enne tegeliku sõjalise vaenutegevuse algust, aga ka sõja ajal. Nad saavad tähtsaks kodanike demoraliseerimise, otsustajate segadusseajamise ja eksitamise, nende tegevuse halvamise või vastase kasuks töölepaneku tööriistaks. Seegi ei ole lausa uus mõte, kuivõrd laieneb vanale kujutelmale „süvalahingust“ – sõjategevusest, mis annab löögi sügavale vaenlase võimu südamesse – ja kajastab niisuguseid mõisteid nagu „refleksiivne kontroll“ ja „piiramatu sõjategevus“, mida on välja käinud vastavalt Vene ja Hiina mõtlejad. Kuid AI ajastul pannakse need lähenemised steroidide peale ja võivad osutuda kohutavalt laastavateks, kui neid rakendatakse meie ühiskondade ja riigikordade, aga ka sõjaliste ja diplomaatiliste liitude vastu. Sageli nende sihtmärgid isegi ei taipa, et nad on juba sõjas või kelle vastu nad on sõjas, enne kui algab kineetiline tegevus (kui seda üldse vaja on).
Veelgi kurjakuulutavam on see, et info-, psühholoogiliste ja küberoperatsioonide liit – mida mõnikord kollektiivselt nimetatakse „kognitiivseks sõjategevuseks“ – tervete vastasühiskondade vastu koos ülal kirjeldatud kineetilise hüperkiire sõjategevusega hakkab omandama ühe teise sajanditaguse mõiste, totaalse sõja konnotatsioone. Kõikjale ulatuva AI-ga võimendatult kujuneb sellest samm sõjaspiraalis edasi, võrreldes totaalse sõjaga industriaal- ja informatsiooniajastul. Ei ole ime, et just samal ajal, kui rahvusvahelises süsteemis tõuseb domineerivaks paradigmaks taas „suurvõimude“ rivaalitsemine, on kiirenemas võidujooks eriti USA ja Hiina vahel saavutamaks edumaad AI tehnoloogias. Ja see on veelgi murettekitavam seetõttu, et selles mänguliigas lõikuvad AI edusammud ühe teise strateegilise dimensiooniga, nimelt tuumavõimuga. Industriaalajastu totaalse sõja riskid ja mõjud kahvatuvad selle kõrval paratamatult.
Siiski ei peaks me unustama veel üht sõjategevuse trendi, mida AI võimendab – nimelt riigisiseseid ja hargmaiseid konflikte, milles mitteriiklikud tegutsejad esitavad väljakutse riigivõimule. Odavatesse vägivalla- ja mõjutamisinstrumentidesse paigaldatud AI loob uusi vahendeid, millega külvata valu, hirmu ja segadust ning õõnestada valitsuste legitiimsust. Nood, kes lootsid, et 11. septembri järgsete „igavesti kestvate sõdade“ lõputu kaos ja stress asenduvad järk-järgult stabiilsema riikidevahelise rivaalitsemisega, näevad oma lootusi purunemas – ükskõik kas AI selles mängus kaasa lööb või mitte. AI annab rohkem eeliseid mitteriiklikele sõdijatele asümmeetrilistes konfliktides, sest nende vahendid ei muutu mitte üksnes odavamaks, vaid ka järjest nutikamaks ja aina raskemini neutraliseeritavaks, nõudes valitsustelt kulukaid ja inimõiguste ning tsiviilvabaduste perspektiivist tihti kahtlasi tehnoloogilisi ja taktikalisi vastumeetmeid.
Alati on mingi „aga“
Samal ajal peavad paratamatult pettuma nii viimsepäevaprohvetid kui ka optimistlikud visionäärid, kes kujutlevad sõjategevuse teisenemist AI mõjul. Esiteks ja ennekõike kutsub tehnika üksi vaid harva esile radikaalseid nihkeid kogu sõjategevuse raamistikus – seismilisi sündmusi, mida teoreetikud nimetavad „revolutsioonideks sõjanduses“.[1] Kui näiteks Hiina oma fundamentaalselt teistsuguse väärtussüsteemi ja huvidega ning võib-olla ka väga erineva sõjapidamisviisiga peaks kunagi saama Ameerika Ühendriikide asemel maailma suurimaks sõjaliseks jõuks, siis ei juhtu see mitte AI tõttu, või vähemalt mitte ainult selle tõttu. Säärase nihke sündimiseks peab kokku sattuma veel terve leegion teisi tegureid – millest ainult mõned on tehnoloogilised. Isegi kui Amazon või Google saaksid sõjaväestatud üksusteks, mis suudaksid oma sõjalist võimu kasutada riikidega samaväärselt oma huvide kaitseks kõikjal maailmas, oleks AI vaid üks säärase teisenemise koostisosi.
Muidugi suudab tehnoloogia tõugata tagant mõningaid väiksemaid sõjandusrevolutsioone, mis muudavad sõjategevuse iseloomu, kuid need osutuvad sama raskesti saavutatavaks ja asjade suuremas pildis sama tähtsusetuks, nagu seda on olnud paljud varasemad sõjandusrevolutsioonid. AI levik relvajõududes ei saa olema lihtne. See tugineb tehnoloogiate tohutule hulgale, mis tuleb omavahel õmblusteta ühendada ja laitmatus kooskõlas toimima panna – alates sensoritest läbi side- ja küberjulgeoleku kuni arvutusteni, suurandmete töötluseni ja relvade kohaletoimetamise ja juhtimiseni. Eri andmebaasid tuleb standardiseerida kindlustamaks, et AI suudaks väga erinevatest, üle mitmete talituste, väeliikide või (koalitsioonioperatsioonide puhul) isegi riikide laiali pillatud allikatest pärit andmeid haarata ja nendest õppida. Algoritmide võimekus väheneb, need aeguvad ja muutuvad ebatäpseks – mõnikord väga kiiresti. Inimestel on raskusi tehnoloogia lõimimisega organisatoorsetesse protsessidesse või isegi täieliku usalduse saavutamisega AI algoritmide turvalisuse ja soorituse vastu. Ja seda veel enne, kui me üldse jõuame autonoomsetest robotsüsteemidest koosneva armee lahinguväljal hooldamise logistika üksikasjade juurde. Sõjale iseloomulik hõõrdumine tagab, et kõik see heidab oma varju suurejoonelistele nägemustele AI toel toimuvast teisenemisest.
Ja siin on asja konks: kitsas AI sõja loomust ei muuda. Sõda jääb alati kaootiliseks võitluseks täis hõõrdumist, ebakindlust ja „udu“, kus edu ja nurjumise juures mängib pöördelist rolli juhus. AI ei asenda „napoleonlikku sõjageeniust“ toimetulekul nende sõja loomuse püsiaspektidega, vaid ainult abistab sõjaväelisi ülemaid nende jõupingutustes. Olukord võib muutuda väga kauges tulevikus, kui reaalsuseks saab üldine AI – õppiv ja tundmisvõimeline, suutlik mõistma jõukasutuse mitmesuguseid kontekste ning langetama efektiivseid otsuseid, mis mõnikord ei ole mõistetavad inimestelegi.
Meie oleme hädas juba kujutlusega, et kitsas AI saab võimeliseks – ja et ta seejärel volitatakse – langetama otsuseid „elu ja surma“ üle lahinguväljal, ilma et inimestest operaatoritel oleks isegi võimalik vahele astuda. Üldine AI, mis saab „süsteemide süsteemi“ – õppimis- ja arutlemisprotsesside, mis võivad käia inimestel üle mõistuse – kõikelõimivaks ajuks, manab vaimusilma ette „Terminaatori“ või „Maatriksi“ tüüpi ulmefilmide sarnaseid stsenaariume. See väljavaade ärataks tõelist õudust ja kujutaks endast tõepoolest järgmist revolutsiooni sõjanduses. Nii nagu tuumarelvad tegid külma sõja ajal kaunis mõeldamatuks konventsionaalse sõja ülivõimude vahel ning seadsid strateegilise mõtlemise keskmesse heidutuse, nii muudaks sõjalise üld-AI saabumine fundamentaalselt seda, kuidas me sõjast ja strateegiast mõtleme.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
[1] Williamson Murray ja McGregor Knoxi järgi on sõjandusrevolutsioonid kõige suuremad teisenemised, mis „vormivad ümber mitte ainult sõjaväelisi organisatsioone, vaid ka ühiskonna ja riigi“. Nad loendavad senises Lääne ajaloos kõigest viis säärast sündmust: nüüdisaegse rahvusriigi loomine (17. sajandil), Prantsuse revolutsioon (18. sajandil), tööstuslik pööre (18. sajandi lõpp ja 19. sajand), Esimene maailmasõda (mis sulandas ühte Prantsuse revolutsiooni ja tööstusliku pöörde pärandi) ning tuumarelvade saabumine (20. sajand). Vt: The Dynamics of Military Revolution, 1300–2050. Toim. W. A. Murray, B. M. W. Knox. Cambridge, 2001, lk 6–7.
Lisa kommentaar