Mõni aeg pärast Donald Trumpi valimist presidendiks muutusid võrdlused maailmasõdadevahelise Euroopaga lausa klišeeks. Fašismi eelaimused täitsid õhku nagu paks suits, käivitades alarmi niihästi liberaalsete kui ka vasakpoolsete vaatlejate seas; väljavaade langeda tagasi sõdadevahelise aja tulekahjude kätte on kummitanud Läänt 1945. aastast saati, kuid harva säärase intensiivsusega nagu 21. sajandi teisel kümnendil. Paremäärmusluse juhid asusid lõket usinalt suuremaks puhuma. Näiteks 2018. aasta oktoobris kirjutas Alexander Gauland Frankfurter Allgemeine Zeitungis loo sellest, kuidas maailma valitseb „globalistlik eliit“. See ühendavat hargmaiseid firmasid, ÜRO-d, meediat, ülikoole, valitsusväliseid organisatsioone ja väljakujunenud parteisid; kontrollivat informatsiooni; varastavat maksumaksjatelt miljardeid dollareid, kinkivat neid ühtviisi pankadele ja immigrantidele ning püüdvat tagada „kultuurilist kirevust“. AfD juht kasutas ka järgmisi sõnu: „Selle eliidi liikmed elavad peaaegu eranditult suurlinnades, kõnelevad vabalt inglise keelt, ja kui nad oma töökohta vahetades kolivad Berliinist Londonisse või Singapuri, leiavad nad igalt poolt eest sarnased korterid, majad, restoranid, poed ja erakoolid … Nende side ükskõik millise kodumaaga on nõrk. Oma kauges paralleelühiskonnas tunnevad nad end maailmakodanikena. Vihm, mis sajab nende kodumaale, neid märjaks ei tee.“
Saksa ajaloolased panid kohe tähele üht sarnasust. 1933. aasta novembris pidas Adolf Hitler Berliini linnaosas Siemensstadtis kõne sellest, kuidas maailma valitseb „väike, juurteta, rahvusvaheline klikk“. Ta kasutas järgmisi sõnu: „Need inimesed on kodus ühtaegu eikusagil ja igal pool, neil pole kusagil pinda, kus nad oleksid üles kasvanud, kuid nad elavad täna Berliinis, homme Brüsselis, ülehomme Pariisis ja siis jälle Prahas või Viinis või Londonis ning tunnevad end kodus igal pool.“
Publik vastas, röökides: „Juudid!“ Ajaloolased süüdistasid Gaulandit, et ta kirjutas oma loo füüreri kõne pealt maha. Tema eitas seda ja üldse igasugust teadmist kõnealusest passusest. Oletagem, et ta rääkis tõtt. Sel juhul struktureerisid Hitleri sõnad Saksa kõige edukama sõjajärgse paremäärmusliku partei juhi teksti nähtamatu tindina – ning tema salgamised ei sisenda ka siis sugugi kindlustunnet. Tahtmatu sarnasus pole sugugi vähem jube. Sama käib võtmesõnade kohta, mis figureerivad teatavates AfD avaldustes, nagu Lügenpresse või Volkstod, rääkimata Volksgemeinschaft’ist, mis paistavad nopituna NSDAP leksikonist. Igatahes on ebatõenäoline, et Saksa paremäärmusluse juhid ei tea, mida nad teevad.
Kui Bolsonaro kultuurisekretär Roberto Alvim kuulutas välja uue kunstiauhinna, kirjeldas ta hea kunsti kriteeriume uue režiimi ajal: „Järgmise kümnendi Brasiilia kunst saab olema kangelaslik ja see hakkab olema rahvuslik, sellel on tohutu võime emotsionaalselt kaasa haarata ja see on sügavalt pühendunud rahva pakilistele püüdlustele – või seda ei tulegi.“ Kuus aastat varem oli Brasiilias ilmunud Joseph Goebbelsi elulugu, mis sisaldas järgmist lauset tema kõnedest: „Järgmise kümnendi Saksa kunst saab olema kangelaslik, see hakkab olema terasromantiline, see saab olema faktiline ja täiesti sentimentaalsusvaba, see saab olema rahvuslik, suure paatosega ja pühendunud – või seda ei tulegi.“ Sekretär ütles, et tegu oli „retoorilise kokkusattumusega“. Kui Marine Le Pen ristis oma partei ümber Rassemblement Nationaliks, siis valis ta nime, mida olid kasutanud natsikollaborandid 1940. aastate alguses. Siseministrina puistas Matteo Salvini fraase Benito Mussolinilt ning pöördus rahva poole rõdult, kus diktaator oli pealt vaadanud hukkamisi. Hispaania Voxi juht Santiago Abascal on frankistliku linnapea lapselaps ning jäänud lähedaseks Franco perekonna frankistlikele osadele. Partei teisedki esindajad võtsid osa vanale diktaatorile korraldatud missast, milles osalejad tegid fašistliku tervituse, või on avaldanud manifeste tema au kaitseks. Frankistlikke kolonele ja Falangi veterane ühendav Vox on kutsunud üles tema nime au sees hoidma.
Kõik see ja palju muudki paistab kordusetendusena. Seni võib see küll olla algsündmusest vähem tõsine, simulaakrum või teist-korda-farsina-naasmise tüüpi kordus, võib-olla obsessiiv-kompulsiivne natsistlik kõhurääkimine. See on paistnud banaalsema ja magedamana kui klassikaline fašism – aga kas pole see jõudnud sellele piisavalt lähedale, et juba välja teenida vastav epiteet? See, kuidas paremäärmusluse tõusust Euroopas ja kogu maailmas täpselt aru saada, pole olnud kaugeltki selge. Ka selle poolest peegeldab olukord sõdadevahelist aega. Kui fašism tormas ajaloolavale, ei teadnud selle vaenlased, mida arvata. „Fašismi osas on valitsenud suur segadus,“ alustas Clara Zetkin oma 1923. aasta esseed. Tema ja ta kaaslased otsisid vihjeid Marxi kirjutistest kontrrevolutsioonilise poliitika üle, peamiselt 1848. aasta Prantsusmaal, kus tõusis prototüübina esile „bonapartism“ kui despootlik riik, mis näis seisvat võitlevate klasside kaklusest kõrgemal, pekstes aga samas tagasi kõik töörahva demokraatlikud püüdlused; kuid niisugune paralleel ei tabanud toimuvat. Fašismil polnudki päris eelkäijat. Marksistide ja teiste antifašistide seas valitses sõdadevahelisel ajal kaua teoreetiline segadus ning nad tundsid, et neid on tabanud mingi kummaline sotsiaal-geoloogiline lihe või et nad nagu „libiseksid alla järsust nõlvast, tõmmatuna kaasa raskusjõust“. 21. sajandi alguses on asjad teistmoodi muidugi seetõttu, et fašismi just nimelt juba laialdaselt tuntakse. Seekord on praeguse kogemuse analoogia kohe igaühel võtta ning kõiki klassifitseerimis- ja mõistmiskatseid tõmbab selle poole nagu magnetiga. Kuid segadus valitseb endiselt. Mõne jaoks esindab nüüdisaegne paremäärmuslus „neofašismi“, teiste jaoks „postfašismi“, „kvaasifašismi“, „prefašismi“, „protofašismi“ või „hilisfašismi“, ning see pole kaugeltki ammendav loetelu.
Kõikide nende variantidega kaasnes üks tuttav risk: „fašismi“-sõna lohakas, rutakas ja poliitiliselt eksitav kasutamine, olgu prefiks milline tahes. See oli stalinistliku kominterni põhiviga, kui see kuulutas Saksa sotsiaaldemokraatia sotsiaalfašismi kandjaks, natsismi kaksikvennaks. Välistades sotsiaaldemokraatide ja kommunistide ühisrinde NSDAP vastu, säärane mõisteinflatsioon üksnes soodustas tõelise fašismi võimuletulekut. Samamoodi on 21. sajandi algul, mis on nii teistsugune ja ometi nii sarnane, saanud juured alla „islamofašismi“ idee, millest lõikab kasu üksnes islamofoobia. „Ma tahan, et fašistlik koraan ära keelataks,“ on öelnud Geert Wilders. „Sotsiaal-“ ja „islamofašismi“ vahele jääval ajal on esinenud musttuhat säärast väärkasutust ja hundi eest hoiatamist, mis annab praeguse olukorra jaoks veel ühe õppetunni. On selge, et tähtis oleks jõuda mingi analüütiliselt täpse ja poliitiliselt tabava töödefinitsioonini.
Mõne jaoks esindab nüüdisaegne paremäärmuslus „neofašismi“, teiste jaoks „postfašismi“, „kvaasifašismi“, „prefašismi“, „protofašismi“ või „hilisfašismi“, ning see pole kaugeltki ammendav loetelu.
Siin ei saa mööda Roger Griffini töödest, kes on „võrdleva fašismiuurimise“ juhtkujuna tegelenud kogu oma akadeemilise karjääri vältel fašismi olemuse destilleerimisega. Tema käsitleb seda ühemõtteliselt ideede kogumina, mille saab rekonstrueerida fašistide kirjutatud tekstidest. Nende südameid sütitav ühisusk oli kaunis lihtne: eelkõige peab rahvus sündima uuesti. Rahvuse all ei peetud siin silmas mingit põhiseaduslikku üksust, mida määratlevad selle kodanike õigused ja kohustused, seda mõisteti hoopis orgaanilise kogukonnana, pärandi ja verega ühendatud rassi või kultuuri või tsivilisatsiooni pärandusena. Sellisena läks see kaugemale liberaalsest rahvusekontseptsioonist ja nii nimetab Griffin sellist usku „ultranatsionalismiks“, mis laiades joontes vastab nähtusele, mida meie oleme nimetanud „etnonatsionalismiks“. Fašistide meelest tuleb üllas rahvus päästa surivoodilt. Selle üle hõljub eksistentsiaalne ähvardus geopoliitilise ja sõjalise alanduse, rassilise veresegamise, majandusliku kärbumise, identiteedi kadumise, kultuurilise mandumise, ideoloogilise hälbimise või mõne muu surmakuulutaja kujul: rahvus tuleb päästa ja uuesti sünnitada. Kõik fašistid esinesid hindamatu kingituse toojana. Itaalias tahtsid nad aidata roomlaste pärijail uuesti tiibu sirutada; Saksamaal põhja- ja germaani rassil lendu tõusta über alles; teistel maadel pidid mõne muu kuulsusrikka seisuse järeltulijad, mis ähvardas igavikku kaduda, tõusma meelekindla tegutsemisega majesteetlikesse kõrgustesse. Selle müüdi jaoks on Griffin kohaldanud termini „palingenees“, mis ühendab kreeka sõnad „sünni“ (genesis) ning „uuesti“ (palin) kohta. Seega saab fašismi defineerida kui palingeneetilist ultranatsionalismi. Võimalikud olid ja on mitmesugused permutatsioonid. Aga alati ja igal pool, kus fašism välja ilmub, sätestab ta ülistatud ja eksklusiivse rahvuse tee mineviku hiilgusest kuni praeguse kriisini ja eesootava taassünnini.[1]
Sellisel definitsioonil on omad salgamatud voorused. Nagu Zetkin juba aimas, ei saa fašismi mõista, pööramata kohast tähelepanu selle ärgitavale väele, veetlusele sui generis maailmavaatena ja võimena sütitada hingi: „Massid voogasid fašismi poole tuhandete kaupa. Sellest sai varjupaik poliitiliselt kodututele, sotsiaalselt väljajuuritutele, ilmajäänutele ja pettunutele. Ja selle saavutamist, mida nad revolutsiooniliselt proletariaadilt ja sotsialismilt enam ei lootnud, lootsid nad nüüd iga ühiskonnaklassi kõige võimekamatelt, tugevamatelt, otsusekindlamatelt ja julgematelt elementidelt. Kõik need jõud peavad tulema kokku üheks kogukonnaks. Ja see kogukond ongi fašistide jaoks rahvus.“[2]
Või ühe kõige terasema marksistliku fašismivaatleja Arthur Rosenbergi sõnul 1934. aastast: „Natsipropaganda juhtidee on rahvuslik taassünd.“ Kuigi Griffin ei taha seda tunnistada, sest peab ennast tolle fašismituuma esmaavastajaks, rõhutasid juba läbinägelikud võitlejad nagu Zetkin ja Rosenberg ikka ja jälle, et vaenlast ei saa võita, kui ei võeta tõsiselt ega neutraliseerita tema ideoloogilist tulejõudu.
Kuid oleks rumal väita, nagu oleksid tolle peemotiga reaalajas maadelnud marksistid jõudnud ka täiusliku teadusliku teadmiseni sellest. Tagantjärele saab selle kontuure täpsemalt välja joonistada. Laialt mõjukas vormel „palingeneetiline ultranatsionalism“ tabab fašismi olemuslikku aspekti hästi, nii nagu klassivõitlus ja võrdsus tabab sotsialismi või omandiõigused ja vabadus liberalismi olemust. See toob esile midagi, mis on õigupoolest jäänud tihti varju: kõige äärmuslikuma parempoolsuse ideed, mis paistavad pühendamatutele kummalised, kuid truudele järgijatele kõige loogilisemad. See ärgitab otseselt tegelema nende ideedega. See võimaldab Griffinil tuvastada terve hulga liikumisi ja grupuskuleid sõdadevahelises ja sõjajärgses Euroopas, moodsas Ladina-Ameerikas ja Lõuna-Aafrikas ning mujal fašismi erikujudena, niivõrd kui neile on ühine Griffini määratletud „müütiline tuum“ ehk „fašistlik miinimum“. Selleks ei tarvitse neil aga kellegi jaoks tähtsust olla. Üksildane vinniline seitsmeteistkümneaastane skinhead võis istuda 1980ndate Lõuna-Rootsis, kleepida seinale haakriste, unistada aaria rassi uuest aastatuhandest ning olla selgelt fašist, võib-olla isegi mõne fašistliku sekti liige, ilma et tema ja ta sõbrad olnuksid võimelised mõjutama sündmuste kulgu laiemal kui puhtkohalikul skaalal.
Siin on tarvis sisse tuua eristus: fašismi kui ideedekogumi ja fašismi kui reaalse ajaloolise jõu vahel. Viimase definitsioon peaks minema doktriinidest ja stiilist kaugemale. Õigupoolest oli säärane programmiline sisu ja filosoofiline sidusus, mille Marx andis sotsialismile või Mill liberalismile, midagi kaunis kõrvalist fašismi jaoks neil kahel maal, mis andis selle võimu musternäited: Itaalias ja Saksamaal. Säärane lisavarustus oli fašismile ebaolulisem kui ühelegi ta võistlejale. Griffin ise tsiteerib Mussolinit, kuidas too heidab hoolikalt viimistletud ideedesüsteemid kõrvale „elava teo“ ja „võimutahte“ elementaarse jõu nimel. Seetõttu tundub mõneti kohatu taandada kõikidest ajaloolistest jõududest just fašism sellele, mida see mõtles ja ütles, selmet keskenduda sellele, mida see tegi ja kuidas seda teha sai. Nii väitis Robert Paxton, kelle tegelikku ajalugu sünteesiv käsitlus „Fašismi anatoomia“[3] võistleb oma mõjujõult Griffini omaga. Perfektne sõnastikudefinitsioon raamib „staatilist pilti millestki, mida oleks parem tajuda liikuvana“ – „parem mõista protsessina“. Eelkõige – fašism ei oleks kunagi omandanud ajaloolist jõudu, kui ta poleks tulnud võimule. Püüe mõista fašismi tema ideelise olemuse määratlemise kaudu on umbes nagu leiva maitse tabamine selle retsepti vaadates. Kaasatud peavad olema koostisosad, fermentatsioon, tainast sõtkuvad käed, just õigele temperatuurile seatud ahi: rida ajaloosündmusi ja tingimusi, ilma milleta müüt taassündivast rahvusest jääks üürikeseks fantaasiaks paberil. Või kui tsiteerida Lev Trotskit otse kuuma võitluse keskelt: „Meie tarkpeast kooliõpetajale on tähtis ainult fašismi „olemus“ … Kuid kogu asi seisneb selles, et fašismi „pogrommiolemus“ saab tuntavaks alles siis, kui see on võimule tulnud. Ja ülesandeks on just nimelt mitte lasta sel võimule tulla … Ei piisa üksnes fašismi „olemuse“ mõistmisest. Tuleb suuta hinnata seda ka kui elavat poliitilist nähtust, kui teadlikku ja kavalat jõudu.“[4]
Püüe mõista fašismi tema ideelise olemuse määratlemise kaudu on umbes nagu leiva maitse tabamine selle retsepti vaadates.
Ühelt poolt on tarvis alal hoida fašismi kui ideedekogumi definitsiooni, et tuvastada fašismi ka tingimustes, kus võimuhaaramisest on asi kaugel: see võib olla hingevaakuv nähtus, poisikese unistus või nostalgiline unelm, kuid ikkagi fašism oma ideelise sisu poolest. See suudab ka rännata ühest kontekstist teise, säilitades oma „pogrommiolemuse“ puutumatuna, isegi kui tal ei õnnestu seda välja elada. Sellises mõttes fašismi puhul me aktsepteerime, kuid ainult ajutiselt, Griffini definitsiooni.
Selleks aga, et fašism eksisteeriks kui reaalne ajalooline jõud, läks tarvis enamat ning esimeseks tingimuseks oli kriis. Viirusliku natsionalismi ideed – rahvus kui ülim väärtus, võõraste maade vallutamine kui patriootlik kohus, juutide demoniseerimine, mundrite kultus – olid tulnud käibele juba 19. sajandi Euroopas, kuid ei suutnud maksvusele pääseda, kuni kestis suhteline stabiilsus. Alles Esimene maailmasõda tegi neile ruumi. Massilised tapatalgud kaevikutes olid Euroopa ühiskondade jaoks traumad, need normaliseerisid vägivalla ja päästsid valla veteranide rändsalgad, kes arvasid endal olevat õiguse maadele, mille eest nad olid võidelnud, ja moodustasid nii squadrismo kui ka Freikorps’i tuumiku. Venemaalt puhus revolutsiooni tuul, mis peaaegu oleks lammutanud kapitalistlikud riigiaparaadid üle terve maailmajao. Itaalia ja Saksamaa seisid kokkuvarisemisele eriti lähedal. Ka nende kahe rahva territoriaalsed ambitsioonid lükati rahulepingutega tagasi, tukslevad ekspansiooniimpulsid summutati ning Saksamaa puhul pöördusid need hoopiski nii kodumaiste kui koloniaalalade otseseks kaotuseks. Kõige tipuks saabus 1929. aastal globaalne majanduskriis.
Piiratuna vaenlastest ning nii sisemistest kui ka välistest söövitavatest jõududest langesid Itaalia ja Saksamaa sõjajärgses kriisis nii sügavale, et riigi põhifunktsioone – säilitada oma ühiskondlike formatsioonide sidusus ja tagada kapitali jätkuv akumulatsioon – ei saanud enam teostada ühelgi harjunud viisil. See kriis oli fašismi kui reaalse ajaloolise jõu jaoks määrav ja mitte lihtsalt tilgake meres, nagu said kohe aru Zetkin, Rosenberg, Trotski ja enamik teisi marksiste ja nagu tunnistab ka Griffin, tegemata sellest küll olulisi järeldusi. Seevastu Paxtoni jaoks on see esimene punkt pikas kirgede reas, mis mobiliseerisid fašistlikke aktsioone: „tunne, et on saabunud määratu kriis, kus ei aita ükski traditsiooniline lahendus“. Nüüdisajaloolastest on seda elementi kõige enam rõhutanud siiski Geoff Eley, kes kõneleb „fašismile viivatest“ ja „fašismi tekitavatest“ kriisidest. Igaühe jaoks, kes muretseb fašismi võimaliku taasilmumise pärast, saab „võtmeküsimuseks: missugune kriis kutsub päevakorda säärase poliitika?“.[5]
Kuid ükski kriis pole veel viinud fašismini automaatse põhjuslikkuse teel, nii nagu koostisosad ei küpseta ennast ise leivaks. Keegi hoiab pagarikoda ikkagi käigus. Paxton tõstab esile tõsiasja, et nii Mussolini kui ka Hitler said võimule traditsiooniliste võimuhoidjate korraldusel. Mõlema mehe kutsusid ametisse vastava riigi legitiimsed esindajad – kuningas Vittorio Emanuele III 1922. aasta oktoobris, president Paul von Hindenburg 1933. aasta jaanuaris –, kes tegutsesid vastavalt oma domineerivas klassis üldiselt tehtud kindlale otsusele teha panus fašistlikele jõududele kui parimale teele ummikust välja. Niihästi Il Duce kui ka füürer olid varem teinud katse omal käel võimu haarata – esimene 1919. aasta valimiskampaanias ja teine 1923. aasta õllekeldriputšis –, ning haledalt läbi kukkunud. Nende tee valitsusse kulges läbi liidu olemasoleva ladvikuga. Kumbki ei soovinud murda paleedesse üldstreigi turjal või relvastatud ülestõusuga või mõne muu sellise sotsiaalse mullistusega, mis võinuks vallandada vasakjõud, mida nad just välja juurida soovisid. Mõlemad ihkasid sõjaväe ja politsei poolehoidu. Võimu korrakohane üleandmine oli ainus mõeldav stsenaarium ja nõnda ka läks: ükski fašist ei ole iial troonile tõusnud valitsevate võimukandjate tahte vastaselt. Seal, kus nad ära põlati – nagu Prantsusmaal, Belgias ja Ühendkuningriigis –, ei olnud neil ka šanssi, ükskõik kui palavikulist propagandat nad ka tootsid või kui palju musklijõudu tänavale mobiliseerisid.
Säärane analüüs ei tohiks viia pinnapealse vaatekohani, nagu olnuks fašism suurkapitali kavandatud ja manipuleeritud hüpiknukk. Tähelepanelikud vaatlejad juba Zetkinist alates tundsid fašismis ära omaette massiliikumise, millel oli oma ehe järgijaskond – isegi mõningates proletariaadi kihtides – ning paeluv natsionalistlik ind, mida ei saanud taandada ühegi domineeriva klassi fraktsiooni vajadustele. Fašism polnud kunagi kuninga või presidendi esimene valik. Pigem oli see viimane abinõu, mille poole ametlikud võimumaaklerid ja kodanlikud kihid pöördusid oma meeleheitliku vajaduse tunnil. Pikka aega pidasid nad fašiste vastikuteks, vulgaarseteks, veidrikeks ja potentsiaalselt destabiliseerivateks ning oleksid tugevasti eelistanud Londoni või Stockholmi rahulikumaid vesi. Trumpi-aja varjus kirjutatud uurimuses „Demokraatia surm: Hitleri tõus võimule“[6] esitab Benjamin Carter Hett hoolika rekonstruktsiooni sellest, kuidas Weimari vabariigi ülemised ešelonid – ärimehed, ohvitserid, maaomanikud, konservatiivsed poliitikud – liikusid samm-sammult leppe poole Hitleriga. Pärast Hitleri kantsleriks nimetamist ütles tema eelkäija Franz von Papen väljavalitud tegelase kohta: „Me oleme ta tööle võtnud.“ Fašismi olemasolu teine tingimus ongi siis domineeriva klassi teatud sektorite valmisolek kutsuda appi fašistid, et leevendada kriisi.
Seega polnud fašism midagi harilike aegade jaoks. Massid ei oleks pidanud seda veetlevaks, kui poleks tundnud maapinda kadumas jalge alt. Ükski domineeriv klass ei oleks selle teenuseid palunud, kui tema domineerimine oleks püsinud kindlana. Nii kaua kui elu arenenud kapitalismimaades jätkus sissetallatud rööbastes, nihestuste ja korralageduse tavataseme juures, nagu oli pikka aega enne Esimest maailmasõda ja uuesti pärast Teist, sai poliitikat hallata kodanliku demokraatia normaalprotseduuridega: parteide rahumeelse konkurentsiga, korrapäraste valimistega, valitsuste vaheldumisega, tsiviliseeritud vestlusega, õigusriigiga, vähemalt mingi elementaarse väljendusvabadusega ja muude demokraatlike õigustega. Riikides, mida sõdadevahelised kriisid ainult kergelt puudutasid, ei arenenud fašism kunagi välja reaalseks ajalooliseks jõuks. Näiteks Rootsis oli tubli hulk fašistlikke unistajaid ja demagooge, aga Esimene maailmasõda ei olnud riigi territooriumi puudutanud, kapitalistide klass laskis suuremate imperiaalvõimude turjal liugu, revolutsioonilise töölisklassi oli reformism hambutuks muutnud, võistlevate klasside juhid sõlmisid suure majanduskriisi ajal partneritena kestva rahu.
Aga riikides, kus kriis jõudis suurima sügavuseni, andis normaalne riik teed pruunis või mustas vormis erakorralisele režiimile. Selle käitumine astus kaugele üle normaalsuse piiride. Poulantzas on oma raamatus „Fašism ja diktatuur: Kolmas Internatsionaal ja fašismi probleem“ kapitalistliku riigi selle modaalsuse tõstnud teoorias kesksele kohale;[7] Mussolini ja Hitleri ajal iseloomustas võimu kasutamist üldine vägivald. Õigus peatati, et anda teed juhi meelevaldsele tahtele. Valimised jäeti ära ja parlamente säilitati vaid üheparteivõimu fassaadidena, konkureerivate parteide juhid pandi trellide taha või läks neil veelgi halvemini; ideoloogilised riigiaparaadid sulandati täielikult kokku teiste võimuharudega, nii et kohtunikud ja politseiülemad pidid tegutsema ühtlasi propagandistidena. Rohkem kui normaalsed riigid marssisid fašistlikud erandid sisse ka majandusse, et kindlustada individuaalseid kapitale. Seda erandlikkuse aspekti on hiljem rõhutanud Jane Caplan: fašistliku riigi tegi tõeliselt omalaadseks selle palju otsesem roll kapitali igapäevase akumulatsiooni juhtimisel – tooraine hankimisel, turgude avamisel, tööjõu pakkumisel ja kontrollimisel – otsekui eestkostjana, kes hooldab pahandustesse sattunud alaealist.[8]
Kuid fašismi kui jõu eritunnus paistab siiski olevat just füüsilise vägivalla tase ja ulatus riigi siseasjades (erinevalt kolooniatest, kus see ei olnud midagi uut). „Mis on fašism?“ küsis 1921. aastal Antonio Gramsci: „See on katse lahendada tootmis- ja kaubavahetusprobleeme kuulipildujate ja püstolilaskudega.“ Eley märgib, et sotsialiste võidi taga kiusata ja diskrimineerida ka Saksa keisririigis, kuid nende tapmine oleks tähendanud lahtiütlemist konstitutsiooniliselt piiratud poliitika suhteliselt auväärsetest maneeridest. Kuid sotsialistid ei olnud säärase vägivalla kaugeltki ainus märklaud. „Demagoogiline natsionalism otsib spontaanselt objekti, mille abil igapäevaselt demonstreerida omaenda ülimust ja mille pihta lasta valla oma deliirset rassiraevu,“ kirjutab Arthur Rosenberg. Fašism vallandas meeletu massiterrori mustatud Volksfeinde vastu, taotledes nende likvideerimist. Nagu Griffin õigesti märgib, oli ja on fašism alati „olemuselt rassistlik“, kuigi selle kontseptsioonid rassist ja ohvrite valik võivad varieeruda; olgu siis unelmais või praktikana, ikka taotleb ta ülirahvuse insaiderite domineerimist autsaiderite üle.
Selle nüüdseks üsna tuntud ajaloo põhjal saame pakkuda lihtsa provisoorse definitsiooni fašismile kui ajaloolisele jõule. Fašism on palingeneetilise ultranatsionalismi poliitika, mis tõuseb esile sügava kriisi olukorras, ning kui domineeriva klassi juhtivad sektorid asuvad ta selja taha ja annavad võimu talle üle, viib see erakorralise režiimini, mida iseloomustab süstemaatiline vägivald nende vastu, keda määratletakse rahvuse vaenlastena. Säärane definitsioon võtab Griffinilt üle ideede ühisnimetaja, kuid seob selle ajalise protsessiga ja ühiskonnasuhetega, mida rõhutavad Paxton jt. Selle asemel et peatada objekt stoppkaadrisse, saab liikumist jälgida alates platvormide sõnastamisest ja massikoosolekutest kuni raudse riigikorralduse sisseseadmiseni.
Kuigi sõdadevaheline Euroopa jääb näidisvormiks, tuleks tagasi lükata fašismi kui jõu mõistmine viisil, nagu oleks see lahutamatult „seotud sõdadevahelise aja ainulaadsete tingimustega“, sest nii välistataks aprioorselt selle tagasitulek. On ju selge, et päris need tingimused ei kordu kunagi. Ei tule Põhja-Prantsusmaa kaevikusõja teist raundi ega Vene tsaari kukutamist ega pogromme Ukraina juudikülade vastu ega mustsärklaste kolonne, kes hüppavad Rooma suunduvatele rongidele – aga nagu tihti on märgitud: kes otsib taga täpset reinkarnatsiooni, on määratud kardetu tegeliku tagasituleku maha magama. „Ajaloonähtused ei korda ennast kunagi täielikul kujul,“ manitses Trotski neid, kes otsisid paralleele bonapartismiga. Kuid see ka ei takista meid jagamast inimsuhteid taksonitesse, mis võivad tulla ja minna (kapitalism, nälg, demokraatia, kollaps), selle asemel et lahustada ajalugu lõputusse hulka äratuntamatutesse juhtumustesse. See, mida meie puhul välistada ei saa, on niisuguse poliitilise pooluse moodustumine, kus saavad kokku sarnased ideed, sarnase ulatusega kriis ning valitsejad ja grupihuvid, mis korralduvad samasuguseks koalitsiooniks. Kui midagi sellesuunalist peaks juhtuma, „siis me saame kindlasti kasutada sama terminit“ (nagu on öelnud Geoff Eley).
Ja midagi sellesuunalist võib olla aimatav ka olevikus. Eley rõhutab: „Me peaksime muret tundma fašismi potentsiaalide loomise pärast“, olema „valvsad niisuguse kriisi suhtes, kus fašismiga sarnanev poliitika saaks koonduda“. Kindlasse aega raamistatud pilt soodustab silmade kinnipigistamist, „kuid portatiivne fašismimõiste aitab neid ohumärke loetavaks muuta“. Ja kuna tegu on salakavala vaenlasega, tuleks mõistet põhjalikumalt kohandada; õigupoolest ei pea me oma definitsiooni revideerimagi. Heuristilistel eesmärkidel ja valvsuse säilitamiseks sellest esialgu piisab. See kinnitab ka, et fašismi mis tahes esiletõusule on võimalik selle mis tahes staadiumis vastupanu osutada: palingeneetilise ultranatsionalismi poliitikat saab desarmeerida ideoloogiliste ja muude vasturünnakutega. Sügavale kriisile annab lahendust leida teisest suunast. Kui domineeriv klass kaldub fašistliku lahenduse poole, saab seda nurjata, ja kui sel ikkagi peaks edu olema ja seataksegi sisse erandrežiim, jääb siiski veel ruumi – nagu näitab ajalugu – mingitele järgmistele vastupanuvormidele.
Kuni päris viimase ajani paistsid fašismi kui jõu väljavaated olematud. Asjakohase konsensuse järgi olid selle kaks peamist tingimust puudu. Esiteks ei olnud silmapiiril sügavat kriisi. Progressi osas võis küll esineda pinnapealseid konarusi, kuid vähemalt Euroopas olid „rahu, jõukus, funktsioneeriv demokraatia ja siseriiklik kord“ 1945. aastast peale kindlalt paigas ega näidanud märke sügavaks vastassuunaliseks pöördeks, nagu ka Paxton „Fašismi anatoomias“ 2004. aastal kinnitas. Oma suurteoses „Fašismi loomus“ (1991) oli Griffin küll tunnistanud, et palingeneetiline ultranatsionalism jääb alati paeluma mõningaid marginaalseid tegelasi, „kuid aktiivse tegurina ajaloo ümberkujundamisel on fašism ammendunud jõud“.[9] Ees seisab rahulik ilm ja „on igati põhjust eeldada, et fašismile keeldutakse andmast seda poliitilist ruumi“, mida see vajab. Kui Griffin oma hinnangut 2018. aastal värskendas, siis pidas ta Anders Breiviki tegu tõestuseks sellest, et palingeneetilise ultranatsionalismi – mille olemust massimõrvari ideed täiuslikult peegeldavad – staatus on „kummaliselt privaatne ja sotsiaalselt isoleeritud“, „olemata enam sünkroonis maailma objektiivse seisundiga“. Breivik oli lask pimeduses. Fašismi möödalasud pärast 1945. aastat olid seletatavad sellega, et „puudus üldistunud subjektiivne tunne rahvuse ja moodsa liberaalse tsivilisatsiooni eksistentsiaalsest kriisist“.[10] Hullumeelsete jaoks ei olnud võimalust. Silmapiiril ei olnud sääraseid kodanlikku ühiskonda raputavaid krampe, nagu oli olnud Esimene maailmasõda; ei olnud lämmatava kriisi tunnet, mille ees oleksid traditsioonilised lahendused jõuetud; polnud säärast ärevust tuleviku pärast, mis pannuks inimestel pea pööritama.
See kinnitab ka, et fašismi mis tahes esiletõusule on võimalik selle mis tahes staadiumis vastupanu osutada: palingeneetilise ultranatsionalismi poliitikat saab desarmeerida ideoloogiliste ja muude vasturünnakutega.
Teiseks, sellest tulenevalt näis kapitalistlikel klassidel olevat väga vähe isu tegelikult eksisteerivate paremäärmuslike parteide järele. Kõige põhjapanevama hinnanguni jõudis selles küsimuses Richard Saull, kes väitis, et kapital on pärast sõdadevahelist aega teinud läbi metamorfoosi ning selle formaat ei mahu enam riiklikesse lahtritesse, vaid ta on üleni globaliseerunud. 20. sajandi alguses klammerdusid kapitalistid oma riikide külge ja ootasid, et nood vallutaksid territooriume, kehtestaksid tariife ja võitleksid nende konkurentidega; 21. sajandi alguses ühinevad nad üle piiride ühisettevõtetesse ning kauplevad aktsiate ja tehastega, pööramata tähelepanu riikidele ja rahvustele. Neil puudub soov imperiaalsete avantüüride või müüride järele. Selle asemel kalduvad nad vaatama rahvuslastele ülalt alla kui sallimatutele matsidele, kes ohustavad kaupade, sealhulgas tööjõu vaba liikumist. Väikefirmad, mis on rahvuslikel turgudel nurka surutud, ja teised pisiettevõtted võivad küll olla natsionalismi agendale vastuvõtlikud, kuid kapitali kõrgkiht on pühendunud niisugusele poliitökonoomiale, mis on sellega otseses vastuolus; pealegi on paremäärmuslus „üha enam lahutatud“ kapitali juhtivatest fraktsioonidest – täiesti vastupidiselt sõdadevahelise olukorraga Itaalias või Saksamaal.[11] Selle vaate järgi on globaliseerunud hiliskapitalismi ajastul paremäärmuslus olemuselt plebeilik jõud, mis on määratud pelgalt kisendama oma jõuetus immigratsioonivastases raevus. Temast ei saa fašismi, sest üks põhieeldus selleks – domineeriva klassi toetus – jääbki saavutamata. Seetõttu olid eri koolkondade uurijad aastatuhande alguses „täiesti ühel meelel, et midagi ajaloolise fašismi taolist on tänase arenenud kapitalismi maailmas selle piirkonna liberaalse demokraatia fundamentaalse tugevuse tõttu võimatu“.[12] Need optimistlikud hinnangud olid meie definitsiooniga loogilises kooskõlas. Kas need olid ka empiiriliselt tabavad?
Selle konsensuse juures ei puudunud omad teisitimõtlejad. Eley oli 2013. aastal lõpetanud oma raamatu „Natsism kui fašism: Vägivald, ideoloogia ja nõusoleku alus Saksamaal 1930–1945“[13] süngemal noodil, sest oli tabanud küpseva sügava kriisi märke. „Globaalne keskkonnakatastroof ja eriti kliimamuutus esitavad nüüd väljakutse tõhusale ja vastutustundlikule valitsemisele“ ja „võivad väga hästi võimaldada fašismi meenutava poliitika kujunemist“. Kaks aastat hiljem pühendas üks teine tähtis ajaloolane ja algse kataklüsmi uurija, liberaalse usutunnistusega Timothy Snyder oma raamatu „Must muld: Holokaust kui ajalugu ja hoiatus“ viimase peatüki globaalsele soojenemisele kui seesugusele kriisile, mille ootel varitseb fašism. „Kui silmapiiril seisab apokalüpsis,“ oletas ta, „kerkivad esile vere ja pinnase demagoogid.“[14] Kohe me jõuamegi nende stsenaariumide sisuni. Mis puutub domineeriva klassi toetuse komponenti, siis oleme nüüdseks tuttavad juba mõnede üsna kaalukate fraktsioonidega, mis näivad olevat paremäärmuslike parteide ja presidentide suhtes pehmelt öeldes sallivad. See, mis neid peibutab, ei tarvitse tingimata olla natsionalism kui niisugune. Suurem tähtsus võib olla muudel tunnustel ja eelistustel. Tuleme tagasi ka selle küsimuse juurde, kuid esmalt peame küsima, mida võiks tähendada termin fossiilfašism. Sellele nähtusele – olgugi vaid alles in potentia – võib läheneda kahe nurga alt. Me võime selles näha kahe idee – energia ja rahvuse – ühendust või siis sügava kriisi ühendust domineeriva klassi huvidega, mille juured on fossiilkütustes; kas kui ideede kogumit või kui reaalset ajaloolist jõudu. Alustagem viimasest.
Mõned fossiilfašismi stsenaariumid
Võib ette kujutada mitmesuguseid kriise, mis viivad fossiilfašismini. Kujutlege, et millalgi tulevikus – ning asjade seisu arvestades ei tarvitse see olla väga kauge tulevik – saab hoo sisse kampaania emissioonide radikaalseks kärpimiseks. See seab eesmärgiks heitmete kahandamise mõnes arenenud kapitalistlikus riigis 5 või 10% aastas. Naftapuuraugud ja kivi-söekaevandused määratakse kohesele sulgemisele. Seaduseelnõu, mis keelab ehitada mis tahes uut infrastruktuuri – ei ühtki uut torujuhet ega ühtki uut puur-auku –, pälvib toetuse rahvasaadikute grupilt, mis saavutab kiiresti enamuse. Käivad jutud vedelgaasi ikka veel tulusa ekspordi keelamisest juba järgmisest aastast. Mingi komitee on juba koostanud plaani fossiilkütuste põletamise täielikuks peatamiseks elektritootmises nagu ka transpordis; kõik majandussektorid allutatakse aastakvootidele, direktoritele pannakse seadusega vastutus nendest kinnipidamise eest, ületarbijaid karistatakse trahvidega ja lekked suletakse, et jõuda – seekord tähtaegu pikendamata – vähem kui kahe aastakümnega null-emissioonini. Koos sellega valmistatakse ette taastuvenergia tootmise suurendamist ning nullsüsiniku-lahendusi kui kõikehõlmavaid ja mõnedes ringkondades ka pööraselt populaarseid asendajaid. Globaalse soojenemise realiteedid on jõudnud poliitilisse korda kohale, selle materiaalsed alused on määratud põhjalikule ümbertegemisele: niisugusel juhul on meil tegu leevenduskriisiga.
Mõne kapitalistliku klassifraktsiooni jaoks on selline olukord eluohtlik. Primitiivne fossiilkapital vaagub likvideerimise äärel, suutmata end ümber kohandada eluks uues fossiilivabas majanduses: kivisöekaevandused ei suuda toota tuult. Leiukohtadesse maetud investeeringuid ei ole võimalik mujal rakendada. Isuäratavad ärivõimalused, hiiglaslikus koguses põhikapitali, terve akumulatsioonivaldkond kaob jäädavalt. Koidab eksistentsiaalne kriis, mida see klassifraktsioon on kartnud vähemalt 1980. aastatest peale, koos muu kapitali struktuurse kriisiga, mis on seda konvulsiivsem, et on olnud pikka aega edasi lükatud: on jäänud pisut rohkem kui tosin aastat, et riigi rangel juhtimisel üleminek teoks teha. Kapitalismi esmast prerogatiivi – eraomandis tootmisvahendite käsutamist – ei saa enam pidada puutumatuks. Struktuurne kriis võib kasvada ohuks ka laiematele kapitalisegmentidele.
Kuid kujutlegem, et sellel tõehetkel leidub ka paremäärmuslik jõud, mis on juba iseseisvalt hoogu kogumas. See näeb maailma teistes värvides. See ei poolda mingit tegutsemist; see keeldub haipi uskumast; see soovib pigem hoolitseda oma ülirahvuse tervise eest. See on täielikult avatud tehingule establishment’iga ning näitab näpuga mõnele teisele grupile, mis tuleks poliitilisest kehast eemaldada. Selles stsenaariumis võime ette kujutada, kuidas fossiilkapital hakkab toimima domineeriva klassi eliitjõuna, astudes esile, et sõlmida tehing paremäärmuslusega – rahastamise abil, koalitsiooniläbirääkimistel, asudes samale poolele sümpatiseerivate elementidega repressiivses riigiaparaadis, või mõne teistsuguse töövõtuvormi kaudu –, et kaitsta ennast ja fossiilkapitali üldiselt eksistentsiaalse struktuurse kriisi eest. Ülejäänu võib jätta kujutluse hooleks.
Säärane stsenaarium paistab kõige tõenäolisem riigis, milles käib fossiilkütuste ekstensiivne ammutamine ja kus on olemas mõningane etnonatsionalismi traditsioon. Meelde tuleb USA, aga ka Saksamaa, Poola ja Norra, ning neile võime lisada Austraalia, Kanada, Venemaa ja võib-olla teisedki naftariigid. Aga võime ette kujutada ka sotsiaalseid formatsioone, kus primitiivne fossiilkapital on vähem kaalukas kui fraktsioon, mis valitseb agrotööstust või lihatootmist, mille eksistents satuks samuti hädaohtu päeval, kui algab reaalne leevendustegevus. Siin on kaalul tervete äriliinide lõpetamine, mis kliima stabiliseerimise imperatiividega vastuollu lähevad: nii nagu gaasivarud tuleb jätta puutumata, tuleb jätta ka puud saagimata ja deforestatsioon tuleb pöörata pikas perspektiivis oma vastandiks. Fossiilkapitali üldisemalt ei saa samuti arvestusest välja jätta. Autotööstuse omanikke Ungaris, Austrias või Saksamaal võivad tabada hiigelkahjud, isegi kui neil on parem šanss leevenduskriis üle elada. Seni on vähe märke, mis näitaksid, et need domineerivad klassid oleksid valmis oma eksistentsist loobuma ning pikema jututa läbi tegema nõutava transformatsiooni; pigem näib, et nad kalduvad kõikvõimalike vahenditega oma tooreid huve kaitsma.
Isegi kui leevenduskriisid, milles kõiki eelnimetatud abinõusid rakendatakse, peaksid kulgema ilma fašismini jõudmata, hakkame me teisalt kindlasti kogema esile kerkivaid kohastumiskriise. Oletagem, et korduvad kliimašokid hakkavad murendama ühiskondade materiaalseid alusmüüre märksa sügavamalt kui käesoleva sajandi esimesel kahel kümnendil: kuumalained on viis kuni kümme kraadi kuumemad; metsatulekahjud möllavad kuid; toiduvarustussüsteemid on murdumise äärel; tormid tõukavad mere kümnete kilomeetrite ulatuses maismaale – siin pole vaja kujutlusvõimet palju pingutada. Seda kõike on teadus juba ette kuulutanud. Kohastumiskriisid löövad rivist välja olemasolevad varud ja biofüüsiliste ressursside ringed. Hädaolukorrad, mis panevad proovile „rahu, jõukuse, funktsioneeriva demokraatia ja siseriikliku korra“, ei ole lõppude lõpuks nii väga ebatõenäolised – sõna otseses mõttes nad juba ootavad konveieril oma järge ja nende pärast ongi tundnud muret sellised fašismiuurijad nagu Eley ja Snyder. Esimene muretseb, mis juhtub siis, kui kätte jõuab tõsine nappus. Kui elamiskõlblikku maad ja söödavat toitu hakkab nappima, siis need, kes on veel küllusega õnnistatud, asuvad tõenäoliselt kiivamalt kui kunagi varem seda valvama ja autsaidereid eemale tõrjuma: võime oodata „tsitadellimentaliteeti, ärevusest ja sissepiiratuse tundest lähtuvaid poliitikaid kui tõusvaid sotsiaalseid paradigmasid“. Väravad pannakse lukku, et üha hinnalisemaid ressursse kaitstuna hoida – prognoos, mis on kliimaprojektsioone juba pikka aega saatnud.
Selle loogika järgi ei tarvitse kahaneva asustuskõlbliku pindalaga planeedil õnnelikumad elanikkonnakihid enam ka piirduda kinnihoidmisega sellest, mis neil on, vaid nad hakkavad ühtlasi rajama puhvreid. Cara Daggett hoiatab võimaluse eest, et „kliimamuutus mõjub katalüsaatorina fašistlikele soovidele kindlustada endale Lebensraum, eluruum, majapidamine, mis on barrikadeeritud meid ähvardavate teiste vastu“.[15] Snyder viib selle mõttelõnga tagasi koonduslaagriteni: „Holokausti meenutava massitapmise stsenaariumis võivad mõne arenenud riigi juhid järgida või üles puhuda paanikat tulevase nappuse pärast ning tegutseda ennetavalt, määratledes ökoloogilise probleemi allikana mõne inimgrupi ning hävitades teisi riike kas meelega või kogemata. Nagu natside näide osutab, ei tarvitse leidudagi mingit vastupandamatut põhjust muretseda elu ja surma pärast, piisab hetkelisest veendumusest, et eluviisi säilitamiseks on tarvis dramaatilist tegutsemist.“[16]
Hädaolukorrad, mis panevad proovile „rahu, jõukuse, funktsioneeriva demokraatia ja siseriikliku korra“, ei ole lõppude lõpuks nii väga ebatõenäolised
Kõrvaldatavateks inimesteks võivad osutuda moslemid, juudid, gay’d või mis tahes muu grupp, kellega oma ärevustundeid seostada. Isegi kui neil pole tõusvate õhutemperatuuridega vähimatki pistmist, võib äärmine kriis – või ka lihtsalt subjektiivne kriisitunne – panna mõnel vere keema: „Ükski roheline poliitika ei ole kunagi nii põnev kui punane veri mustal mullal.“ Snyder arvab ka, et Lähis-Ida moslemid võivad hakata enda praadimises süüdistama juute ning maksta kätte Iisraeli riigile. Või et Hiina võib 2030. aastatel hakata tegema seda, mida Saksamaa 1930. aastatel, ning taotleda endale Lebensraum’i, koloniseerida Aafrika või Venemaa ning hävitada iga Untermensch’i oma teelt.
Siin on oht üle piiri minna. Snyder laseb kujutlusel vabalt lennata, kuni hakkab oma tulevase kliimaholokausti stsenaariumi projitseerima tagasi natsismile enesele: nüüd kujutab ta Hitlerit ökoloogilise võitlejana. Füürer järgis „pakilist kutset tulevikust (ökoloogilist paanikat)“. „Hitleri ökoloogia kohaselt olid planeedi laastanud juudid“, kelle kadumine kuulus „ökoloogilisse restauratsiooni“; vastupidiselt käibetarkusele olnud „võitlus juutide vastu ökoloogiline, sest see ei puudutanud mõnd spetsiifilist rassivaenlast ega territooriumi, vaid elu tingimusi maa peal“.[17] Need on mõned üsna kummalised anakronismid, mida kuidagi ei põhjendata. Juudid olid natside jaoks just nimelt spetsiifiline rassivaenlane ning natsid ei kõnelenud üldse mingist „ökoloogilisest restauratsioonist“ ega muretsenud elu pärast maa peal. Kui Snyder võtab oma „Musta mulla“ kokku väitega, et „me jagame Hitleri planeeti ja paljusid tema ettevõtmisi“, siis rikub ta seda, mis peaks olema igasuguse säärase võrdluse esimene reegel: seekord on asi teisiti, muuhulgas ka seetõttu, et selles katastroofide ahelas, mis seob kahte maailmasõda, kliimakriisi ei figureerinud. Spekulatsioonid pead tõstva fašismi üle peaksid samuti alluma analüütilistele kitsendustele.
Kui jääda meie ideaaltüüpide juurde, võib öelda, et leevenduskriisis satuks ohtu fossiilkapitali akumulatsiooni jätk. Kohanemiskriis võib aga kõik omandikategooriad üldse segi paisata. Mõlema stsenaariumi korral oleks domineerivatel klassidel huvisid, mida kaitsta, ning ultranatsionalismi poliitika – palingeneetiliste või, nagu me peatselt näeme, muudegi lippude all – võib siis käepäraseks osutuda. Seda võidakse kasutada, et lüüa tagasi mõne massiliikumise väljakutse vms jõud, mis taotleb üleüldist üleminekut või ressursside ümberjaotamist nendelt, kellel on rohkem kui küllalt, nendele, kes vaaguvad piiri peal; küllap iga kohastumiskriis hakkab sünnitama sääraseid üleskutseid. Luksusoaasidel ei maksa eeldada, nagu nende rahu jääks ka kuumuses kestma. Mõlemal kriisitüübil näib seega olevat potentsiaali mitme algse komponendi taasilmumiseks: riigid, mis pingutavad oma formatsioonide sidususe säilitamise ja jätkuva akumulatsiooni kindlustamise nimel; traditsioonilised võimuhoidjad lahenduste otsingul; valmisolek eksperimenteerida majanduse otsese juhtimisega, et tavapärast äriajamist käigus hoida; käsi haaramas püstoli ja kuulipilduja järele. Rassist võib saada diversiooni ja tähelepanu kõrvalejuhtimise vektor; see võib energiaid ümber suunata märklaudadele, mida saaks julgelt hävitada, ilma et status quo või selle fassaad saaksid kannatada: paremäärmuslusel tekib võimalus teostada oma elimineerimisprogramm erandriigi abil. Kõneleme siin rangelt hüpoteetilistest stsenaariumidest.
Pärast fašistlike tagajärgedeni jõudvat leevenduskriisi tuleb võimule fossiilfašism kui ajalooline fakt ja jõud. Kuidas aga läheb kohastumiskriisi korral? Siin oleks fossiilenergia ühtlasi ka kriisikolle – mitte kui objekt, mille pärast konkureeritakse, vaid kui materjal, mis on saabuva kliimakriisi tekitanud. Pealegi on kaitstavate ressursside kontsentratsioonid tõenäoliselt korrelatsioonis fossiilkütuse põletamise ajalooga. Me teame, et kõige haavatavamad populatsioonid on need, kes on globaalset soojenemist kõige vähem tagant tõuganud; ja vastupidi, need, kes suudavad oma rikkusesaartele garnisoni varjuda, saavad rajada oma asundused fossiilkütuste paar sajandit kestnud põletamisele. Fossiilfašism paistab nimetusena sobivat mõlemale stsenaariumile.
Rassiliste teiste kohalolu võidakse hakata tajuma kui midagi kohastumisega seostuvat: kujutlege, kui Niiluse delta põhjaosa jääks vee alla. Kujutlege, et mõned egiptlased ei mahu enam Kairosse ega taha rännata ka ülekuumenenud Ülem-Egiptusse, vaid püüavad ületada Vahemerd. Kujutlege, et see langeb ajaliselt kokku toiduhindade tõusuga Euroopas, sest varustusahelad on ülekoormatud: siis võidakse tahta kasutada ründelennukeid, panna paadid põlema ning miks mitte ka jätkata moslemite ahistamisega Euroopa pinnal – on aeg ajada nad tagasi nende kodurandadele! Niisuguse stsenaariumi kujutlemine ei tähenda allakirjutamist arusaamale maailmast kui kõikide sõjast kõikide vastu. See lihtsalt eeldab, et leidub neid, kes maailma niimoodi vaatavad. Raamatus „Malthuse moment“ näitab Thomas Robertson, kuidas Ameerika neuroos maailma rahvastikukasvu pärast 1968. aasta paiku oli ühtlasi ka mehhanism Kolmanda Maailma mullistuste tõlgendamiseks: Vietnam; rahvuslikud vabastusliikumised; närvutav vaesus, mis kandis „kommunismi tõusuhoovust“ – kõik see projitseeriti mugavalt mingisuguseks mässuliseks sigimistungiks.[18] See ei tähenda, nagu oleks neid arenguid päriselt põhjustanud ülerahvastus, vaid ainult seda, et mõned tõlgendasid neid läbi malthusiaanliku prisma, ja on kaunis tõenäone, et paremäärmuslus hakkab tegema sedasama alati, kui ressursside tarbimise normaalseid kanaleid tabab ülekoormus. Toitu ja maad võib leiduda ellujäämiseks piisavalt kõigile, kes asuvad juba Euroopas, pluss veel ka näljastele Niiluse deltast – tingimusel, et neid jagataks õiglaselt. Kuid ultranatsionalistid seda ei tunnista.
Niisiis kohastumiskriisi puhkemiseks ja selle arenemiseks rünnakuteni rassilise teise vastu ei pruugi need nappused olla reaalsed, vaid pigem kujuteldavad. Aga nad võivad olla ka reaalsemad kui 20. sajandil: ei saa välistada, et kriis kokkuvõttes kahandabki ressursibaasi. Ka sellisel juhul hüppavad välja ultranatsionalistid nõudega, et raiutaks maha paadiparda külge klammerduvad käed, ning kasutavad rassilisi liigitusi, et eristada ellujäämisväärseid nendest, kellest tuleb vabaneda. Võib kindel olla, et mittevalgetel ei saa nende silmis olema õigust pretendeerida rahvuse hulka kuulujaiks. See olekski tipphetk paremäärmuslusele, mis on aastakümneid elanud demograafiliste viirastuste küüsis („Asi on iibes“); seesugune fossiilfašism sulandab kergesti endasse ka rohelise natsionalismi. Selles voolus muutub eriti oluliseks malthuslik element. Aga samasuguse mõttesoga võib esile kutsuda ka leevenduskriis, nagu näitab üks tekst, mis neid eristusi ähmastab.
Vastusena Extinction Rebellioni massiaktsioonidele, leevenduskriisi väga õrnale eelaimusele, avaldas Spectator 2019. aasta augustis artikli, kus pakuti vastust sellele, milles olevat reaalne probleem.[19] Autor Lionel Shriver väitis end kliimamuutuse reaalsuse osas olevat „agnostik“, kuid tunnistas, et seda põhjustab ülerahvastus. Vastupidiselt „märatsejate“ jutule ei ole kriis (kui seda üldse eksisteerib) sugugi „Lääne süü“: selle taga on Aafrika ja Lähis-Ida rahvad, kes tahavad saada liiga palju lapsi. Varsti hakkavad need lapsed liikuma Euroopa poole ja „kõiki neid hakatakse nimetama kliimapagulasteks. Kuid mandril [Aafrikas], mis pole kunagi olnud inimesele kuigi lahke elupaik, on nad tegelikult rahvastikupagulased“. Mingi Aafrika loomuomane puudujääk paneb selle mandri eritama inimeste üleküllust, kellel pole moraalset õigust siia tulla. Nõnda näis Spectator olevat sama meelt AfD äärmusfraktsiooniga Der Flügel. Shriver teeb näo, nagu peituks mis tahes kliimakriisi lahendus kontratseptiivide jaotamises Aafrikas ja Lähis-Idas, kuid tema seisukoht heidab tulevikule veel ühe varju: kui konfliktid selle kriisi üle lähevad tuliseks, siis hakkavad mõned – nagu juba praegu – näitama näpuga mittevalgetele inimestele lihtsalt selle pärast, et nad on olemas. Säärane mõtteliin on vägivallast tiine.
Võrsugu fossiilfašism kas leevendus- või kohastumiskriisist, on sellel ikkagi sarnased kalduvused. Lisaks on veel võimalik ette kujutada kliimakaose ja ükskõik kui paljude muude kriiside vastasmõju, mis puudutab rahandust, tööpuudust, ebavõrdsust, geopoliitikat, relvastust, mulla kvaliteeti, elurikkust, putukate väljasuremist, ookeanide seisundit; õigupoolest ongi raske ette kujutada puhast kliimakriisi. Kandidaate üledetermineeritud „rahvuse ja moodsa liberaalse tsivilisatsiooni eksistentsiaalseks kriisiks“ – mida Breivikil väidetavasti veel polnud – näib leiduvat hulgi. Igal ökoloogilisel komponendil on oma siseloogika, mis sarnaneb globaalse soojenemisega. Mädaniku levides võib see varem või hiljem sütitada leevenduskriisi, milles mõni punkt kapitalistliku tootmisviisi materiaalses baasis – võib-olla esmajärjekorras industriaalne põllumajandus – tuleb võtta avalikkuse kontrolli alla ning üleni restruktureerida, või muidu puhkeb samal ajal rida kohastumiskriise. Paremäärmuslus võib neile vastata ikka ühtemoodi. (Shriveri meelest ongi ju mitte ainult kliimakriis, vaid „ka iga muu globaalne peavalu, mida te vaid oskaksite nimetada“ – liikide väljasuremisest kuni kõrbestumiseni –, ajendatud Aafrika ja Lähis-Ida liigsigivusest.)
Kuid ette võib ka kujutada stsenaariumi, kus paremäärmuslus kaob kiiresti pildilt, kuna selle varjutab kliimaaktivism või saabub mingi megatuletorm või -põud, mis ei soosi enam üldse mingisugust poliitikat. Kliimakriis võib kulgeda oma lõpuni entroopilisel moel, nii et inimkonna üritus hargneb lahti ja selle sisetülid lõpevad mitte paugu, vaid visinaga. Samuti võib solaarne geoinseneeria töötada nii hästi, et praegused kliimaarengud kaotavad oma ähvardavuse. Või jäävad ootele. Või lülituvad mingile teisele rajale, näiteks biokeemilisele bonapartismile, kus aerosoole piserdav täidesaatev võim saavutab säärase autonoomia, mis läheneb diktatuurile, olgu sellel siis masside toetus või mitte – ühesõnaga, juhtuda võib kõike. Kõik sõltub poliitilistest lahingutest ja sellest, kuidas need murravad endale teed läbi looduse protsesside. Lihtsalt mõned stsenaariumid suudavad teistest paremini ekstrapoleerida praegusi, 21. sajandi alguse tendentse. Kliimafiktsiooni ehk cli-fi žanri viljelevad romaanikirjanikud on näidanud, kuidas seda teha.
Muutuse kujutlemine
Muidugi saab ette kujutada, kuidas leevendus- ja kohastumiskriis sulavad kokku üheks. Arvestades tavamajandamise vintskust viimastel aastakümnetel, võib leevenduskriis osutuda ebatõenäoliseks ilma kaasneva väga sügava kohastumiskriisita: näiteks tehakse radikaalseid emissioonikärpeid mingil suvel, kui viiendik Euroopa territooriumist on juba leekides. Aga kas saab loota, et mõistus pääseb maksvusele isegi siis? Romaanis „Ameerika sõda“[20] kujutab egiptuse-ameerika kirjanik Omar El Akkad USA käekäiku, kui seda 21. sajandi teisel poolel ründab kliima soojenemine. Suured lahmakad lõunaosariikidest on uputanud meri. Tammid on minema uhutud; tormidest tingitud tulvaveed liiguvad edasi-tagasi üle Mississippi ja Louisiana jäänuste; põgenikelained kulgevad põhja poole; pealinn on kolitud Washingtonist kaugemale sisemaale. 2070. aastate alguses esitab president viimaks „Jätkusuutliku tuleviku seaduse, mis keelab fossiilkütuste kasutamise kõikjal Ühendriikides“. Talle korraldatakse kiiresti atentaat. 2074. aastal otsustab rida lõunaosariike, mida on laastanud meretõus ja põuakuumus, protestiks selle seaduse vastu USA-st välja astuda ning see paiskab riigi kodusõtta.
Analoogia orjandusega pole muidugi juhuslik. Peamine erinevus on asjaolus, et lõunaosariigid paistavad fossiilkütuste keelust justkui kõige rohkem võitvat – aga ometi just „siin, Lõunas, otsustas terve piirkond ühendusest lahkulöömiseks uuesti sõtta minna, selle asemel et lõpetada keelatud kütuse tarvitamine, mis kandis nii ränka süüd riigi õnnetustes“. Romaanis kujutatud erakorraline režiim on sõjamasin, fossiilkütuste Sparta, mis on korraldatud kaitsma põletamisõigusi põhjaosariikide sekkumise eest. Hoolimata analoogiast orjandusega kuuleme rassivägivallast vähe; vägivalda, mis kätkeb massiterrorit tsiviilelanikkonna vastu, rakendatakse hoopis põhjapoolse vaenlase vastu. Ultranatsionalism ei tõmba siin tähelepanu leevendusähvarduselt kõrvale, vaid ründab seda otse. Lõunaosariikide ideoloogiaks saab üleüldine austus kõige fossiilse vastu. Igaüks, kes tabatakse põletamast kütust Põhja kontrollitud territooriumidel, vahistatakse, aga Lõunas saab kütusest kultusobjekt. Naftat neelava sõiduki omamine ei kõnele „üksnes kogunenud jõukusest, vaid sidemetest ja staatusest“. „Võitluseks üles köetuna“ kogunevad Lõuna massid lippude alla, mäletades naftaga toidetud hiilgust ja igatsedes uut rahvust; separatistide vägedel on ehedaid järgijaid kaugel väljaspool naftatööstuse magnaatide ringi. „Ameerika sõja“ protagonist noor Sarat läheb vaimustusega vabatahtlikuks. Teel rindele „kihutab bussist mööda vana fossiiljõul töötav muskliauto, mille kapotile on maalitud stiliseeritud lõgismadu“. Sõda nõuab miljoneid elusid. Veteranina meenutab Sarat „vana sõjafilmi karjuvatest lõunaosariiklastest suurte fossiilveokite kastis, mis müristasid trotslikult oma mootoreid“.
Kuid ette võib ka kujutada stsenaariumi, kus paremäärmuslus kaob kiiresti pildilt, kuna selle varjutab kliimaaktivism või saabub mingi megatuletorm või -põud, mis ei soosi enam üldse mingisugust poliitikat.
„Ameerika sõjas“ toob kohastumiskriis kaasa leevenduskriisi, aga sündmused võivad hargneda ka teisiti. Leevenduskriiside fašistlikud tulemused sulgevad akna süvenevate kohastumiskriiside vältimise ees ning suurendavad tõenäosust, et omakorda needki annavad fašistliku tulemuse. Parempoolne kriisijuhtimine ühel poolusel annab hoogu paremnihkele teisel poolusel. Midagi seesugust näib olevat juhtunud tolles Ühendkuningriigis, mille määratlemata tulevikku kirjeldatakse briti kirjaniku John Lanchesteri romaanis „Müür“.[21] Kahanenud saareriigi kogu rannikujoone ümber on ehitatud kümne tuhande kilomeetri pikkune müür, mis on keskmiselt viis meetrit kõrge, iga kolme kilomeetri järel vahitorn koos betoonist kindlustuste, kasarmute ja maandumisplatsidega. Müür on mõeldud kaitseks „Teiste“ vastu. Sobivalt hajus jäänukkategooria „Teised“ hõlmab inimesi, kelle elu mujal on laastanud „Muutus“, nagu globaalset soojenemist ametlikult nimetatakse. Mõned neist püüavad leida teed suhteliselt ohutusse Britanniasse, kus rahvas naudib veel viisakat elatustaset ning vahetevahel näeb „uudistes suurt pilti ikalduvatest saakidest või lagunevatest riikidest või rikaste riikide vahelisest koordinatsioonist või mõnest muust detailist selle uue maailma kohta, milles me elame pärast Muutust“.
Lanchester pillab piisavalt vihjeid Teiste etnilisuse kohta: üks indiviid on mustanahaline; teine kõneleb suahiili keelt; üks infiltreerujate grupp on pärit Sahara-alusest Aafrikast. „Nad saabuvad aerupaatidega ja kummiparvedel, täispuhutud rehvidel, rühmiti ja sülemitena, paarikaupa, kolmekaupa, üksinda; sageli on nii, et mida vähem neid on, seda raskem on neid tabada.“ Kui keegi neist peaks Kaitsjatest mööda pääsema ja ronima üle Müüri, püütakse ta kinni, sest kõigil rahvuse liikmetel on residentsuseks vajalik digitaalne kiip. Vangidele antakse siis kolm valikuvõimalust: eutanaasia, deporteerimine tagasi merele või teenistus orjana rikaste majapidamistes. Sarnaselt „Ameerika sõjaga“ on fossiilkütusel töötava sõiduki omamine siin võimu märk; insaideritele sisendab mootorpaadi hääl kindlust. Eliit lendab endiselt eralennukitega. Lähenevate Teiste tapmiseks kasutatakse lennukeid ja droone. Romaani keskosas oodatakse uusi gruppe, kes pagevad oma ajutistest varjupaikadest, mida pealetungiv Muutus järjest laastab. Üks tegelane eliidi seast valmistab Kaitsjaid ette saabuvateks tapatalguteks, kiites Müüri kui „parimat maailmas. Te olete parimad maailmas. See maa on parim maailmas“. Merest ümber rahva, mis arendas esimesena välja fossiilmajanduse, on saanud verine vallikraav.
Üks vähem tuntud cli-fi romaan, milles kliimakollapsit nimetatakse samuti „Muutuseks“, maalib veel süngema pildi:[22] kuumus ajab põgenikke Skandinaavia poole, kus valitsused seavad üles hävituslaagreid, „mis on ainus viis sissevoolu kontrollimiseks. Vähemalt nii nad lootsid. Likvideerimisvahetused töötasid ööd ja päevad ning taevas muutus tuhastunud lihast mustaks“. Kuid paremäärmusluse tõus 2010. aastatel pole olnud sääraste düstoopiate eeltingimus; juba 1993. aastal oli Octavia Butler kujutanud mustanahalise feministi vaatepunktist sarnaseid taandarenguid romaanis „Külvaja tähendamissõna“.[23] Siin kannatab Lõuna-California 2020ndate lõpul närvutava põua all. Orkaan tapab päevas 700 inimest, tornaadod lömastavad lõunaosariigi, „meretase tõuseb koos kliima soojenemisega“ ning ameeriklased vaidlevad ikka veel selle üle, kas see kõik on reaalne. Peategelane ütleb: „Inimesed on muutnud maailma kliimat“, kuid tema sõber vastab: „Su isa ütleb, et ei usu, nagu oleksid inimesed kliimat muutnud, ükskõik mida ka teadlased arvaks.“ Vastvalitud president lubab viia riigi tagasi vanadesse headesse aegadesse – aega, mil autokütuseks oli veel bensiin – ning asub lammutama keskkonnakaitseseadusi ja laiali saatma teadusasutusi. Põgenikud tormavad põhjalaiuskraadidele, üritades läbida valgete enklaave, kus töötingimused on lähedal orjandusele ja värvilisi uustulnukaid vaenatakse: „Ameerika sõja“ ja „Müüri“ elemendid põimuvad siin üheks looks.
Mõistagi on tulevastel õudustel keskne koht žanris, mis ei saagi pretendeerida integreeritud hinnangumudelite täpsusele – kuid samas ei tarvitse kuumeneva maailma poliitkriisid alluda ka arvutisimulatsioonidele. Cli-fi autorid suudavad lugeda oleviku pulssi. „Olukorra loogika“ on praegu selline, et „Ameerika sõja“ ja „Müüri“ süžeed ei mõju hullumeelselt uskumatuna. Marksistlikud antifašistid kasutasid sõdadevahelisel ajal rõhubaromeetrina „olukorra loogikat“ ning leidsid, et see ennustab katastroofi; mutatis mutandis saame ka meie teha sedasama ning kõneleda oleviku fašistlikest tendentsidest. Täielikult välja arenenud fašismi – fossiilset või muud – kui reaalset ajaloolist jõudu ei leidu veel üheski käsitletud riigis, kuid on võimalik tabada tendentse, mis selles suunas mõjutavad: tõusvat natsionalistlikku poliitikat; küpsevat sügavat kriisi; valitseva klassi huvide koondumist. Üks termin sääraste tendentside jaoks on fašiseerumine, mida kasutasid sõdadevahelise aja antifašistid, kes nägid oma ühiskondade libisemist hukatusse. Võib-olla me saame praegu rääkida fossiilfašiseerumisest.
Fašistliku tulemusega leevenduskriisi loogikat on lähiajalugu võib-olla juba leebelt ette aimanud: selles, kuidas primitiivne fossiilkapital asus toetama Trumpi pärast kliimaliikumise mõningaid Obama aja lõpul saavutatud võite; selles, kuidas piirangud deforestatsioonile panid Brasiilia põllumajandustööstuse üle minema Bolsonaro leeri; selles, kuidas AfD reageeris Saksa kliimamobilisatsioonile; selles, kuidas levib selektsioonisündroom. Mootorite trotslikku müristamist võib kahvatult aimata ka Rootsi Demokraatide 2018. aasta valimistulemuses. Üks võimalus mõista paremäärmusluse tõusu 21. sajandil ongi näha seda algul ennetava ja hiljem otsese reaktsioonina kliimakriisi kiirelt lähenevale läbimurdele. Mõned ühiskonna struktuursed süvajõud, mis seisavad vastu igasugusele üleminekule, paistavad olevat kaldunud selle poliitilise pooluse poole. Selle loogika järgi muudab kriisi süvenemine need külgetõmbejõud üksnes tugevamaks ning need tendentsid ei puuduta üksnes leevendusabinõusid.
Kui nõustuda märkidega sellest, et enneolematu inimtekkeline põud Viljaka Poolkuu aladel oli üks paljudest sädemetest, mis süütas Süüria, siis saame Euroopa reaktsiooni 2015. aasta nn pagulaskriisile võtta kui tulevaste kohastumiskriiside ettekuulutust. Teiseks endeks on migrantide kohtlemine USA lõunapiiril. Põhjusseos kliimašokkide ja Kesk-Ameerikast lähtuva migratsiooni vahel võib olla otsesemgi kui Süüria puhul, vaesust on süvendanud paigast nihkunud ilmastikumustrid, põudadega vahelduvad üleujutused, uputuste all kannatavad linnad, riknenud saagid. Kui orkaan Doraina 2019. aasta septembris laastas Bahama saari, siis saadeti Floridas randunud 199 ellujäänut tagasi. Trump selgitas, et ta ei lase sisse gruppi, kellel pole õigust USA-s viibida, kuna sellesse kuuluvad „mõned väga halvad inimesed ja mõned väga pahad gängiliikmed ja mõned väga-väga pahad uimastikaubitsejad“. Polnud tarvis kuigi suurt kujutlusvõimet uskumaks, et sel kirjeldusel oli mõningane seos merehädaliste mustanahalisusega.
Me ei paista kulgevat trajektooril, mis juhiks meid fossiilfašismi stsenaariumidest turvaliselt eemale. Vastupidi, mõned Lääne lähiajaloo jooned, alates reaktsioonidest Ja1mes Hanseni tunnistusele kongressis 1988. aasta erakordselt kuumal suvel kuni 2010. aastatel kerkinud müürideni, on tõlgendatavad niisuguse tuleviku eelaimustena. Tundub, et lähiminevikust on raske selgelt lahku lüüa. Primitiivne fossiilkapital on juba toiminud kui kogu fossiilkapitali de facto eliitvägi ning heitnud mesti paremäärmuslusega, lõigates kasu samastumisest valge rahvuse kui sellisega ning selle taha varjudes. Kliimaeituse ja obstruktsionistliku lobitöö finantseerimine on üldiselt kaitsnud fossiilkapitali struktuurse kriisi eest ja samamoodi on toiminud ka partnerlus paremäärmuslusega. Kõik see on toimunud seetõttu, et fossiilkapital – selle kogutervik – on tajunud leevenduskriisi küpsemist ning pole säästnud jõupingutusi selle välistamiseks. Ja paremäärmuslus on juba omandanud kliimasüsteemis oma kiirgusjõu. Tuleviku atmosfääril on ka poliitiline koosseis: osa CO2-st suunavad sellesse poliitilised jõud nagu AfD, FrP, PiS, Fidesz, Trumpi ja Bolsonaro valitsus. Nad on lõkkele puhunud tegelikke, reaalseid leeke, mis omakorda toovad kaasa kohastumiskriise; tagasisidesilmus võib juba käivitunud olla.
„Postfašism“ ei ole selles kontekstis õnnestunud termin. See annab mõista, justkui kaasaegne paremäärmuslus tuleks pärast seda, kui fašism on juba toimunud, umbes nii nagu postmodernism järgnes modernismile. Pigem tuleks küsida, kas ja kuidas see aimab ette fašismi kui jõudu: mil moel see kujutab endast prefašismi või protofašismi, mis võib areneda oma lõppkuju poole, kui sellele aktiivselt ja efektiivselt vastu ei seista. (Eelistatavam termin oleks „hilisfašism“, sest hiljaksjäämine iseloomustab kogu seda katsumust.) Kuid ei maksa sündmustest ette tormata. Selle asemel et jääda ülesande juurde ennustada kiiresti kuumeneva maailma poliitilist tulevikku, saame minna tagasi rahvuse ja energia kohta käivate ideede juurde tegelikult eksisteerivas paremäärmusluses. Jubedamad spekulatsioonid selle üle, kui halvaks saavad asjad minna, jäägu parem kirjanikele.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Andreas Malm and the Zetkin Collective, Towards Fossil Fascism? Rmt-s: White Skin, Black Fuel: On the Danger of Fossil Fascism. London; New York: Verso, 2021.
[1] Kõige viimati on see fašismiteooria esitatud rmt-s: R. Griffin, Fascism: An Introduction to Comparative Fascist Studies. Cambridge, 2018. Kuid selle väljatöötamist alustas Griffin juba 1990. aastatel.
[2] C. Zetkin, Fighting Fascism: How to Struggle and How to Win. Tlk J. Riddell. Chicago, 2017, lk 31.
[3] R. O. Paxton, The Anatomy of Fascism. London, 2004.
[4] L. Trotsky, The Struggle against Fascism in Germany. New York, 1971, lk 229–230.
[5] G. Eley, Fascism Then and Now. Socialist Register, 2016, kd 52, lk 93.
[6] B. C. Hett, The Death of Democracy: Hitler’s Rise to Power. London, 2018.
[7] N. Poulantzas, Fascism and Dictatorship: The Third International and the Problem of Fascism. London, 1979.
[8] J. Caplan, Theories of Fascism: Nicos Poulantzas as Historian. History Workshop, 1977, kd 3, nr 1, eriti lk 95–96.
[9] R. Griffin, The Nature of Fascism. London, 1993.
[10] R. Griffin, Fascism: An Introduction to Comparative Fascist Studies, lk 123–124. Vt ka R. Griffin, Limaseenest risoomini: Sissejuhatus grupuskulaarsesse parempoolsusse. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2011, nr 9.
[11] R. Saull, Capitalism, Crisis and the Far-Right in the Neoliberal Era. Journal of International Relations and Development, 2015, kd 18.
[12] D. Riley, Enigmas of Fascism. New Left Review, 2004, kd 30, lk 146.
[13] G. Eley, Nazism as Fascism: Violence, Ideology, and the Ground of Consent in Germany 1930–1945. London, 2013, lk 217.
[14] T. Snyder, Black Earth: The Holocaust as History and Warning. London, 2015, lk 326–327. (Eesti k-s 2017, tlk O. Teppan.)
[15] C. Daggett, Petro-masculinity: Fossil Fuels and Authoritarian Desire. Millennium: Journal of International Studies, 2018, kd 47, nr 1.
[16] T. Snyder, Black Earth, lk 326.
[17] T. Snyder, Hitleri maailm. Tlk M. V. Vikerkaar, 2015, nr 10/11.
[18] T. Robertson, The Malthusian Moment: Global Population Growth and the Birth of American Environmentalism. New Brunswick (NJ), 2012.
[19] L. Shriver, Contraception is the Answer to Climate Change. Spectator, 17.08.2019.
[20] O. El Akkad, American War. New York, 2017.
[21] J. Lanchester, The Wall. London, 2019.
[22] G. Price, By the Feet of Men. Winchester, 2019.
[23] O. E. Butler, Parable of the Sower. New York, 2007 [1993].
Lisa kommentaar