Urmas Vadi. Hing maanteeserval. Tartu: Kolm Tarka, 2021. 209 lk. 17.99 €.
Ütlen kohe ära, et minu jaoks on Vadi alati olnud kõigepealt novellikirjanik, kuigi ka romaanidest võib ju leida palju säärastki, mis ta lühiproosas sümpaatseks on osutunud (niisamuti kui mõnegi eelkõige-romaanikirjaniku novelli- või luuleloomingust vägagi väärtuslikku võib leida, selge see). Aga ikkagi sattusin paar aastat tagasi ootamatusse kimbatusse, saavutamata kuidagi kontakti tema kontseptuaalselt raamistatud lühiproosakoguga „Elu mõttetusest“. Olgu, need seal polnudki ju novellid, aga midagi selles kontseptsioonis ei saanud ega saanud omaseks, ehkki alustasin ikka korduvalt uuesti. Minu subjektiivse isiku jaoks polnud see päris see. Seda enam rõõmustas, kui „Hing maanteeserval“ ennast taas vägagi sellena näitas. Raamat koondab paljuski Vadi varem kultuuriperioodikas ilmunud lühiproosat, mis aga raamatus satub näiteks järjekorra tõttu (sest mõistagi oleks saanud palad järjestada ka teisiti) hoopis uude valgusse. Nõnda oli ka 2014. aasta koguga „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“. Sarnasusi on viimatinimetatul aga uusimaga veel.
Võibolla kõige üldisemalt võib öelda, et ka „Hing maanteeserval“ koondab lugusid kirjanduselust ning natuke laiemalt kultuurisfäärist. Vähemasti peategelased kipuvad pea eranditult olema kirjanikud, tihti rüselevad nad (keskealistele) (mees)kirjanikele omaste teemadega, nagu mure keskpäraseks osutumise („Soosaare“, ehk ka „Küla“) või oma kirjandusliku pärandi elujõulisuse („Mälestustuba“) pärast. Seejuures ei saa öelda, et kirjandus oleks siin alati olemas teemana, teinekord on ta rohkem nagu koht või laiem taust, sfäär, kus lihtsalt hargnevad mingid sündmused: „Vana armastus kutsuski Samueli, aga mitte enda juurde, vaid kirjanike liidu üldkogule“ (lk 140). On ka lugusid, kus peategelane on küll kirjanik – millest annab märku näiteks see, et ta loeb vahel sõpradele mingeid oma tekste ette ja vahepeal tabab teda ka suleblokk –, aga see on üsna kõrvaline, muidu tegeldakse ikka n-ö üldinimlike teemadega. Samas päris kirjanduseta ei saa siin kuidagi, juba sellepärast, et ka kõige lihtsamas inimeses „on peidus Juhan Liiv“ (lk 27).
Nõnda võiks ju arvata, et suurem osa vähemasti Vadi novellide publikust pruugibki moodustuda sellesama kultuurisfääri teistest asukatest – kirjarahvast ja sfäärile muidu väga lähedal seisvatest isikutest –, aga lõpuni nii see kindlasti ei ole. Midagi peale kirjarahvale äratuntavate rüseluste, üldkogude jm peab ikkagi veel olema, see tähendab – nagu teab ka tegelane nimega Janika Kronberg jutus „Testament“ – „kirjanik peab rääkima rahvaga“ (lk 174). See midagi veel on Vadil muidugi esmajoones huumor. See huumor, ma arvan, räägib rahvaga küll. Aga ka need jutud, mis tegelevad otseselt kirjanduslike teemadega, ei jää arvatavasti „laiemale publikule“ üksnes elevandiluust tornist hüüdmiseks, sest Vadi tabab inimloomuse jaburust tihti palju üldisemalt – ole sa inimene või kirjanik, jabur oled sa ikkagi. Liiati võivad kitsamat kirjanduselu käsitlevad jutud viimast „rahvale“ lähemale tuua, näidates või meenutades, et olgu kui tahes (enese)irooniliselt, tegelikult ongi loomeinimesed tihti iseennast ja oma loomingut puudutavas üsna haprakesed ja ebakindlad.
Nii laiutavad kirjandus, inimloomuse jaburus ja huumor käsikäes raamatu kõige pikemas tekstis „Casablanca“, mille vist siinkohal tituleeriksin kohe heaga „kirsiks tordil“. Tegemist on jutustusega seiklustest ja muljetest, mis ühes eesti kirjamehes kogunevad residentuurväljasõidul Rootsi loomemajja, ju vist Visbysse. „Casablanca“ tegelastegalerii on võrratu, karakterid ja nende lood (või jutustaja muljed neist) on tõeliselt rikkalikud ja nad kõik põrkuvad tegelasjutustajaga ühel või teisel moel – tähelepaneku, et tegelaste totruse tasakaalustab tihti minajutustaja teatav normaalsus, võib muidugi laiendada kogu raamatule. See on teada-tuntud ja lihtne, kuid toimiv võte teatud tüüpi koomilistes tekstides (selle sõna laiemas tähenduses) – esindatud peavad olema nii kõrvalekalle kui normaalsus, nõnda tuleb situatsiooni absurd paremini esile.
Olemata kunagi loomeresidentuuris viibinud, aiman – paljuski sekundaarsete allikate põhjal, aga küllap ka loogiliselt ekstrapoleerides –, et sealset õhustikku võib võrrelda mõnel juhuslikult valitud korteriühistu koosolekul tekkivaga. Pean siin silmas olukorda, kus tõeliselt demokraatlikult saavad omavahel kokku (ja on mingi piirini sunnitud selles olukorras viibima) inimesed, kes muidu väga tõenäoliselt kokku ei satuks. Sest eks me kipume muidu ju ikka omasuguste hulka hoidma, kas siis geograafilistel, kultuurilistel, sotsiaalmajanduslikel, maailmavaatelistel või muudel alustel – aga mida sellest õieti niiväga kirjutada olekski? Niisiis on tegemist jällegi lihtsa, aga tõhusa impulsiga kõikvõimalikeks koomilisteks interpretatsioonideks (ja pole küllap ka juhus, et nii korteriühistud kui loomeresidentuurid on võrdlemisi ohtralt kunstilisi käsitlusi ellu kutsunud).
„Casablanca“ tegelasi ühendab küll kirjandussfäär, aga pea kõik ülejäänu paistab niisiis tekitavat pigem konflikte ja põrkumisi. Kusjuures kõik need värvikad tegelased saavad – oma veidi totral ja paiguti väiklasel moel – lausa armsaks, sealhulgas jutustaja ise. Ülihingestatud rootsi poetess Anna, keda üle kõige rusub sõda; üliaktiivne udmurdi tõlkija Jakari kehastamas klišeed idaeurooplasest, kellele kuidagi ei taha pähe mahtuda lääneeurooplane, kes seeni täis metsad jätab puutumata, aga ostab samas poest šampinjone; alatasa hingevaluks (või vastavalt: eluga rahuloluks) maskeeritud pohmelliga võitlev („võimalik, et ilma hingeta“ – lk 112) potentsiaalsest KGB/FSB spioonist valgevene luuletaja Volodja jne. Kõik nad on ilukirjanduslikult üle võlli keeratud, aga see ei häiri üldse, sest tendents avaneb samm-sammult, nõnda nagu loo jooksul avanevad ja süvenevad ka eesti kirjanikust jutustaja siseheitlused. Sealjuures on need tüpaažid nii äratuntavad (ja seda isegi mitte hoolimata groteskist, vaid arvatavasti just selle tõttu), iseenesest kerkib silme ette üks või teine vaste pärismaailmast, meile lähedasest kultuuripildistki. Lisaks kõrvaltegelastele avab jutustaja siin sümpaatselt klišeed vaikivast ja salamisi vimma koguvast eestlasest, kes ei taha Eestile välismaal häbi teha, aga võitleb seejuures oma sisemuses ka kannatava eestlase klišeega: „Oli aeg astuda lahingusse, et meil oleks lisaks Paju lahingule veel mõni võit“ (lk 112); „Mul on ikka sees soov jääda sellistes avalikes kohtades väliselt viisakaks, sest ma ei taha jätta endast kui eestlasest halba muljet. Ma ei taha hakata jaurama, ega end täis juua, või helistada majahoidjale keset ööd ja öelda, et mu toa võti on kadunud“ (lk 81). Pole ilmselt tarvis öelda, et (tüüpilise eestlasena?) hea mulje jätmine siinselgi tegelasel põrmugi ei õnnestu.
Tõdemus, et (üle võlli keeratud) tüpaažidele kerkib silme ette päris maailmast, meile lähedasest kultuurisfäärist, mõni päris konkreetse näo ja kuju ja ka häälega vaste, ei kehti mitte üksnes „Casablanca“ puhul, vaid kipub ilmnema ka ülejäänud teoses. Nimesid muidugi nimetamata – ja olen ka päris kindel, et need kõik ei saagi kokku minna autori taotlustega –, aga kokkuvõttes näitab see, et olgu kuitahes klišeed, paiguti lausa rõhutatult üheplaanilised, on need siiski oskuslikult kokku pandud tegelased. Näiteks kes võib olla kibestunud näitleja Pierrot, kes (näite)kirjanikust peategelaselt kiuslikult küsib, miks too kirjutab (lk 119)? Me kõik oleme ju neid Pierrot’sid kohanud, oleme kohanud ka neid (näite)kirjanikke, ja vähe sellest – oleme ka kuulnud (umbes täpselt sõna-sõnalt) sedasama vestlust. – „Tahan ja kirjutan“ (lk 119). Jääbki üle tõdeda, et koos Vadi hingega oleme maanteeservas meie kõik. Väikese vindiga ja ilukirjanduseks vormitud küll, aga see kõik on olemas, see on toimunud, see on päris.
Naerma ajada Vadi, nagu juba öeldud, oskab, tihti lausa kõva häälega, eks selle teenistuses kõik need klišeed ongi. Sekka satub muidugi ka huumorit tegelasjutustajate endi üle, sest ka nemad on osa meie väikesest kirjandusmaastikust, näiteks lugu „Traagika“, mille puhul lihtsalt vägisi tekib tunne, et need telefonikõned on päriselt toimunud – detailid küllap, jah, ikka võimendunud, aga telefonikõned ise… Võiks ju olla. Mõnikord on tegelastele antud ka päris maailmas eksisteerivate isikute nimed, millest mõnigi tundub täitsa veenev (iseäranis ohtralt kohtame neid „Tänukõnes“), samas kui lugu „Testament“ arvatavasti siiski päriselust päris otse üle kantud ei ole, ehkki peamine koomiline võte on siin küll reaalselt eksisteeriva isiku nimi, kellele läbivalt osutataksegi rangelt ees- ja perekonnanimega: „… vaid veidi veel kanda seda kõike oma südames ja kätel, sest peagi kõik koltub, laguneb, pudeneb põrmuks, me kukume ilma konteksti ja tähenduseta kaduvikku. Kas keegi püüab meid kinni? – Ma loodan, et seda teeb Janika Kronberg. – Ma olen temasse uskunud juba lapsepõlvest peale, ta oli mu vanaema üüriline. Janika Kronberg on sellest ka ise oma mälestustes kirjutanud…“ (lk 163). Millegipärast meenub seda lugu lugedes alati Jim Jarmushi linateos „Kohv ja sigaretid“, täpsemalt selle üks lõik „Deliirium“, kus Wu Tang Clani liikmed GZA ja RZA Bill Murray kehastatava tegelase (nimega Bill Murray) poole rangelt läbivalt ees- ja perekonnanimega pöörduvad.
Küllap ongi huumori kõrval Vadi loomingus kõige võluvamad need kõikvõimalikku äratundmist tekitavad hetked. Isegi kui kirjandus(sfäär) on tagaplaanil, tunneme ära kohmetuid (olme)olukordi. Sest me kõik oleme jaburalt, ebaproportsionaalselt põhjalikult vihastanud umbes millegi sellise peale, kui uue madratsi toonud mehed ei vii vana ära, kuigi nii oli lubatud, oli kokku lepitud („Madrats“), me kõik oleme valmistanud emale pettumuse ja õde alt vedanud („Antropoloogia“), nagu oleme ka kõik olnud ääretult kohmetus olukorras, kus kogemata on korraga külla kutsutud erinevad, omavahel võõrad (kohmetud) inimesed („Vaikus“)… Või ka: „Eks meil on kõigil elus erinevaid aegu, on aeg teha tööd, on aeg suhelda, on aeg olla üksi, aeg olla koos, me kõik otsime tasakaalu“ (lk 129).
Eks muidugi on ka veidi konarusi, aga kus neid ei oleks? Neist tähelepanuväärseimale pööraksin siiski hetkeks tähelepanu, nimelt sellele, kui üsna raamatu alguses, loos „Armastajad“ muutub peategelase kaasa Karmen ühtäkki Liisiks, ilma mingisuguse eelneva ja järgneva seletuseta. Jah, oleks ju justkui igati tõenäoline, et see on lihtsalt väike apsakas – nimi on lihtsalt mõne toimetamisringi käigus muutunud, aga ühes kohas siiski tähelepanuta jäänud, selliseid asju ikka juhtub. Aga teisalt meenub sellega seoses üks hoopis teine raamat, nimelt Viivi Luige „Varjuteater“ (2010), milles leiduvale sarnasele apsakale pühendas kunagi terve Sirbi „Märkaja“-veeru Stepan Karja, summeerides teravmeelselt: „Autorile tuttav daam Kristiine tahab rääkida põnevat lugu eruohvitserist hambaarsti vastuvõtul käimisest. Lugeja silme ees rulluvad mõtterikkad päevad ja leheküljed, kuni leiabki ühe muuseumi kohvikus aset daamide kohtumine, et rääkida hambaarstil käimise kogemustest. Ühekorraga aga on kuulaja vestluskaaslaseks sattunud keegi Irma, kes on samuti tutvunud säärikuid kandva, s.t eruohvitserist hambaarstiga, saanud kenasti abi ja kibeleb pajatama, mis tol päeval õigupoolest juhtus. … Nii läheb doktori vastuvõtule ikkagi Kristiine, ta istub halastajaõe tanuga assistendi ette, kes suitsu tehes märgib üles patsiendi delikaatsed isikuandmed. Daami suitsuotsast pudeneb tuhka… Irma jalgadele.“[1] Nii-nii, aga! Justnimelt peategelase Tõnu keerulisest suhtest oma hambaarsti Margitiga räägibki esmajoones seesama Vadi lugu! Kas ikkagi peen ja hästipeidetud hommage? Miks siis ka mitte! Kogu viimane lugu „Soosaare“ näib aga paiguti nii mehisheinsaarelik, et see nagu ei saakski olla juhus, kas siis hommage’i või hoopis paroodiana, seda ma ei tea, aga loo lõpuküsimus on igatahes tõesti nii ootamatult veider, et see ei ole esiteks enam mehisheinsaarelik, aga peab ka tõdema, et veelgi vähem on see urmasvadilik. Seda. Ma ei oodanud.
[1] S. Karja, Rooma hambaarst ja tema haihtunud patsient. Sirp, 19.08.2011, lk 7.
Lisa kommentaar