Stephen Kotkin on üks kõige sügavamaid ja viljakamaid Vene ajaloo uurijaid. Tema meistriteos on Jossif Stalini biograafia, millest on seni ilmunud kaks köidet: „Võimu paradoksid, 1878–1928“, mis pääses Pulitzeri preemia finaali, ja „Oodates Hitlerit, 1929–1941“. Kolmas köide peaks viima jutustuse läbi Teise maailmasõja, Stalini surma 1953. aastal kuni totalitarismi pärandini, mis kujundas edasist Nõukogude kogemust. Kasutades ära ligipääsu kaua keelatud arhiividele Moskvas jm, on Kotkin kirjutanud biograafia, mis ületab Isaac Deutcheri, Robert Conquesti, Robert C. Tuckeri ja paljude teiste omi. Kotkinil on akadeemilistes ringkondades kõrge maine. Ta on ajalooprofessor Princetoni ülikoolis ja vanemuurija Stanfordi ülikooli Hooveri asutuses. Tal on ohtralt allikaid tänase Venemaa valitsus-, äri- ja kultuuriringkondades. Kotkin on ühtaegu põhimõttekindel ja pragmaatiline ning tal on paremad sidemed kui ühelgi mulle teada oleval reporteril või analüütikul. Alates sellest kui me kohtusime aastaid tagasi Moskvas, kus Kotkin kogus parasjagu materjali stalinistliku tööstuslinna Magnitogorski kohta, olen ma pidanud hindamatuteks tema seisukohti kõiges, mis puudutab Putini režiimi struktuuri ja selle juuri Vene ajaloos.
Käesoleva nädala alguses vestlesin ma Kotkiniga Putinist, Ukraina invasioonist, Ameerika ja Euroopa reaktsioonist, sellest, mis saab edasi, kaasa arvatud võimalikust paleepöördest Moskvas. Meie vestlust on lühiduse ja selguse huvides redigeeritud.
David Remnick: Oleme niihästi minevikus kui ka praegu kuulnud hääli, mis ütlevad, et toimuva põhjuseks on, nagu väljendas George Kennan, NATO itta-laienemise strateegiline prohmakas. Suurvõimurealismi koolkonna ajaloolane John Mearsheimer rõhutab, et suur osa süüst selles, mida me praegu näeme, langeb Ameerika Ühendriikidele. Alustagem sellest, kuidas teie sellist argumenti analüüsiksite.
Stephen Kotkin: Mul on George Kennani vastu suurim lugupidamine ja John Mearsheimer on hiiglane õpetlaste seas. Kuid kogu austuse juures ma vaidlen vastu. Nende argumendi nõrgaks kohaks on eeldus, justkui ilma NATO laienemiseta poleks Venemaa samasugune või väga sarnane sellega, milline ta on praegu. See, mida me praegu Venemaal näeme, ei ole mingisugune üllatus. See pole mingisugune kõrvalekalle ajaloolisest mustrist. Ammu enne NATO tekkimist, juba 19. sajandil oli Venemaa seesugune: seal oli isevalitseja. Seal toimus rõhumine. Seal valitses militarism. Seal suhtuti kahtlustavalt välismaalastesse ja Läände. Selline ongi meile teadaolev Venemaa; see pole Venemaa, mis oleks saabunud eile või 1990ndatel. See ei ole vastus Lääne tegudele. Venemaal on oma sisemised protsessid, mis seletavad seda, kus me praegu oleme.
Ma läheksin isegi kaugemale. Ütleksin, et NATO laienemine on andnud meile parema positsiooni, et tulla toime Venemaa sellise ajaloolise mustriga, mida me praegu näeme. Kus me oleksime praegu, kui Poola või Balti riigid NATO-sse ei kuuluks? Nad kuuluksid samasse eelpõrgusse, samasse maailma, kus on Ukraina. Õigupoolest on Poola astumine NATO-sse NATO selgroogu tugevdanud. Erinevalt mõnest muust NATO riigist on Poola mitmel korral Venemaale vastu hakanud. Võib isegi öelda, et Venemaa on murdnud kahel korral oma hambad Poola peal: esiteks 19. sajandist kuni 20. sajandi alguseni, ja siis uuesti Nõukogude Liidu lõpul, seoses Solidaarsusega. Niisiis, George Kennan oli küll uskumatult tähtis õpetlane ja praktik – suurim Vene ekspert, kes kunagi elanud –, aga ma ei arva, et Lääne süüdistamine lähtuks õigest analüüsist selle kohta, kus me praegu oleme.
Kui te kõnelete Venemaa sisedünaamikast, siis mulle meenub artikkel, mille avaldasite Foreign Affairsis kuus aastat tagasi ja mis algas sõnadega: „Pool aastatuhandet on Venemaa välispoliitikat iseloomustanud lennukad ambitsioonid, mis on ületanud selle maa võimekust. Alates Ivan Julma valitsemisest 16. sajandil on Venemaal õnnestunud laieneda aastasadade jooksul keskmise kiirusega 50 ruutmiili päevas, hõlmates lõpuks ühe kuuendiku maismaast.“ Seejärel te kirjeldate Venemaa tõusu kolme „pagevat hetke“: esiteks Peeter Suure võimuaeg, siis Aleksander I võit Napoleoni üle ja siis muidugi Stalini võit Hitleri üle. Seejärel te aga ütlete, et „kui need kõrged veemärgid kõrvale jätta, on Venemaa peaaegu alati olnud suhteliselt nõrk suurvõim“. Sooviksin, et te selle lahti räägiksite ja kõneleksite, kuidas Venemaa sisedünaamiku on viinud välja praeguse momendini Putini võimu all.
Meil on käinud sarnane vaidlus Iraagi üle. Kas Iraak oli selline, nagu ta oli, Saddami tõttu, või oli Saddam selline, nagu ta oli, Iraagi tõttu? Teisisõnu, on olemas keegi isiksus, mida ei saa salata, aga on olemas ka struktuursed tegurid, mis seda isiksust kujundavad. Üks argumentidest, mille ma oma Stalini-raamatus esitan, on see, et diktaatoriks olemine, Vene võimutipus olemine tollases maailmas ja tollastes oludes tegi Stalini selleks, kes ta oli, ja mitte vastupidi.
Venemaa on väljapaistev tsivilisatsioon: kunstides, muusikas, kirjanduses, filmis. Igas sfääris on see üks sügav ja märkimisväärne paik – terve tsivilisatsioon, midagi enamat kui lihtsalt üks maa. Samal ajal tunneb Venemaa, et tal on maailmas „eriline koht“ ja eriline missioon. Seal valitseb vene õigeusk, mitte läänekristlus. Ja Venemaa tahab tõusta esile kui suurvõim. Venemaa probleemiks pole kunagi olnud see enese- või identiteeditaju, vaid tõsiasi, et tema võimekus ei ole kunagi olnud vastavuses püüdlustega. Ta on alati näinud vaeva, et nendele püüdlustele vastata, aga ta ei suuda seda, sest Lääs on alati vägevam.
Venemaa on suurvõim, kuid mitte peamine suurvõim, välja arvatud neil haruldastel hetkedel, mida te äsja mainisite. Selleks, et Läänega võrdväärne olla või vähemalt toime tulla vahemaaga Venemaa ja Lääne vahel, otsib Venemaa abi sunnivõimust. Nad kasutavad väga tugevalt riigikeskset lähenemisviisi, et kannustada maad edasi ja kõrgemale, et olla Läänega kas sõjaliselt ja majanduslikult võrdväärne või et Läänega võistelda. Ja mõnda aega see töötab, aga väga pinnapealselt. Venemaa sooritab majanduskasvus spurdi ja ehitab üles oma sõjaväe ja jookseb siis muidugi vastu seina. Sellele järgneb pikk stagnatsiooniperiood ja probleem läheb hullemaks. Püüdlus probleemi lahendada ainult süvendab probleemi ning lõhe Läänega laieneb. Läänel on tehnoloogia, majanduskasv ja tugevam sõjavägi.
Vene ajaloo säärase dünaamika halvim osa on Vene riigi kokkukasvamine isevalitsejaga. Selle asemel et saavutada ihaldatud tugev riik ning ületada lõhe Läänega ning tõugata Venemaad kõrgeimate tasemete poole, saavutatakse hoopis isikuline režiim. See tähendab, et jõutakse diktatuurini, mis tavaliselt muutub despootiaks. Nad on selles silmuses olnud juba mõnda aega, sest nad ei suuda loobuda sellest erandlikkuse tundest, püüdlusest olla suurim võim, aga nad ei suuda ka sellele ambitsioonile reaalsuses vastata. Euraasia on lihtsalt palju nõrgem kui Anglo-Ameerika võimumudel. Väga sarnaste mudelitega Iraan, Venemaa ja Hiina püüavad kõik Läänele järele jõuda, tulla kuidagi toime Läänega ja selle võimuvahega.
Mis on putinism? See pole sama mis stalinism. Kindlasti pole see sama mis Xi Jinpingi Hiina või Iraani režiim. Mis on selle erijooned ja miks need erijooned panevad tahtma vallutada Ukrainat, mis paistab ju niivõrd rumala teona, rääkimata veel selle jõhkrusest?
Nojah, sõda ongi tavaliselt valearvestus. See põhineb eeldustel, mis ei kehti, asjadel, mida sa pead tõeks või tahad, et vastaksid tõele. Muidugi ei ole see sama režiim, mis Stalinil või tsaaridel. Vahepeal on toimunud suur muutus: linnastumine, kõrgem haridustase. Välismaailm on samuti ümber kujunenud. Ja see ongi šokk. Šokk on see, et kuigi nii palju on muutunud, me näeme ikka sedasama mustrit, millest nad välja ei pääse.
Võimul on autokraat – või pigem juba despoot –, kes langetab otsuseid täiesti omapäi. Kas ta saab sisendit teistelt? Võib-olla. Me ei tea, kuidas asi seestpoolt välja näeb. Kas ta pöörab sellele tähelepanu? Me ei tea. Kas talle kantakse ette informatsiooni, mida ta kuulda ei taha? Tundub ebatõenäoline. Kas ta arvab, et teab kõike kõigist teistest paremini? Tundub väga tõenäoline. Kas ta usub omaenda propagandat või omaenda konspiratiivset maailmavaadet? Ka see tundub usutav. Need on oletused. Väga vähesed inimesed, olgu venelased või välismaalased, suhtlevad Putiniga.
Ja seega me arvan, kuigi kindlalt ei tea, et ta igakülgset informatsiooni ei saa. Ta saab seda, mida kuulda tahab. Igal juhul usub ta, et on teistest kõrgem ja targem. Selles ongi despotismi probleem. Just selle tõttu despotism või ka kõigest autoritaarsus on ühtaegu kõikvõimas ja habras. Despotism loob tingimused iseenese õõnestamiseks. Informatsioon käib alla. Üha rohkem sigineb tallalakkujaid. Korrektiivmehhanismi jääb vähemaks. Ja vigadel on üha rängemad tagajärjed.
Putin uskus arvatavasti, et Ukraina ei ole tõeline riik, et ukraina rahvas ei ole tõeline rahvas, vaid venelastega sama rahvas. Ta arvas, et saab Ukraina valitsusega kergesti toime. Ta uskus seda, mida talle öeldi või mida ta tahtis uskuda omaenda sõjaväe kohta: et seda on moderniseeritud niisugusel määral, et see suudab korraldada küll mitte sõjalise sissetungi, vaid kiire riigipöörde, võtta Kiiev paari päevaga ning panna isegi ametisse nukuvalitsus või sundida praegust valitsust ja presidenti alla kirjutama mõningatele paberitele.
Aga mõtelge Praha kevade peale augustis 1968. Leonid Brežnev saatis Varssavi pakti tankid peatama „inimnäolist sotsialismi“, Alexander Dubčeki reformiliikumist. Brežnev ütles Dubčekile korduvalt: tõmba pidurit. Ära tee seda. Sa hävitad kommunismi. Ja kui sa ei lõpeta, siis me tungime sisse. Brežnev tungibki sisse, nad võtavad Dubčeki ja teised Tšehhoslovakkia juhid endaga Moskvasse kaas. Neil pole nukuvalitsust, mida ametisse panna. Kremlis küsib Brežnev Dubčekilt pärast seda, kui on tankid maale saatnud ja Dubčeki kinni võtnud: mida nüüd teha? See paistab naeruväärne ja see oligi naeruväärne. Aga muidugi põhines see valearvestustel ja valesti mõistmistel. Ja nii nad saatsid Dubčeki Tšehhoslovakkiasse tagasi ja ta jäi võimule [kuni 1969. aasta aprillini] veel pärast seda, kui tankid olid tulnud Praha kevadet lömastama.
Teine näide on see, mis juhtus Afganistanis 1979. aastal. Nõukogude Liit ei sooritanud invasiooni. Ta sooritas Afganistanis riigipöörde, saates pealinna Kabulisse eriväed. Ta mõrvas Afgaani juhtkonna ja pani ametisse marioneti, Babrak Karmali, kes oli olnud maapaos Tšehhoslovakkias. See oli täielik edulugu, sest Nõukogude eriväed olid tõesti head. Aga loomulikult nad leidsid, et Afganistani uue režiimi julgeolek vajab kindlustamist. Seega nad saatsid sisse mitmesuguseid sõjaväeüksusi, et tagada julgeolekut ja said lõpuks kaela vastupanuvõitluse ja kümneaastase sõja, mille nad kaotasid.
Ukraina puhul oli tegu eeldusega, et sellest saab Afganistani edukas versioon, aga nii ei läinud. Tuli välja, et ukraina rahvas on vapper; nad on valmis vastu panema ja oma maa eest surema. On selge, et Putin seda ei uskunud. Kui tuli välja, et „telepresident“ Zelenskõi, kelle toetus enne sõda oli kakskümmend viis protsenti – mis oli ka ära teenitud, sest ta ei osanud valitseda –, nüüd tuleb välja, et tema toetus on üheksakümmend üks protsenti. Tuli välja, et tal on cojones. Ta on uskumatult vapper. Pealegi, maa valitsemine teleproduktsiooni firma abil ei ole küll hea mõte rahu ajal, aga sõjaajal, kui sinu üheks eesmärgiks on infosõda, on selline oskus suurepärane.
Muidugi on Putinile suurimaks üllatuseks Lääs. Kogu see lollus sellest, kuidas Lääs on mandunud, et Lääs on minevik, et Lääs käib alla, sellest, kuidas maailm on multipolaarne ja Hiina tõuseb jne – kõik see on osutunud jamaks. Ukraina rahva vaprus ning Ukraina valitsuse ja president Zelenskõi julgus ja nutikus, on tuletanud Läänele meelde, mis ta on. Ja see on šokeerinud Putinit! Selline on olnud ta valearvestus.
Kuidas te defineerite „Läänt“?
Lääs on rida asutusi ja väärtusi. Lääs ei ole geograafiline koht. Venemaa on Euroopas, kuid pole Lääs. Jaapan on Lääs, kuid pole Euroopas. „Läänelik“ tähendab õigusriiklust, demokraatiat, eraomandit, avatud turgusid, lugupidamist üksikisiku vastu, mitmekesisust, arvamuste paljust ning kõiki muid vabadusi, mida me kasutame ja peame mõnikord enesestmõistetavaks. Mõnikord me unustame, kust need on tulnud. Aga selles seisnebki Lääs. Ja see Lääs, mida me 1990ndatel laiendasime – minu meelest õigesti – Euroopa Liidu ja NATO laiendamisega, on nüüd taaselustunud ja on Vladimir Putinile vastu seisnud viisil, mida ei tema ega Xi Jinping ei oodanud.
Kui sa eeldasid, et Lääs annab lihtsalt alla, sest on alla käimas ja põgenenud Afganistanist; kui sa eeldasid, et ukraina rahvas ei ole midagi reaalset, et nad polegi rahvus; kui sa oletasid, et Zelenskõi on kõigest telenäitleja, koomik, üks venekeelne juut Ida-Ukrainast – kui sa oletasid kõike seda, siis võib-olla sa ka arvasid, et võtad Kiievi ära kahe või nelja päevaga. Aga need eeldused olid valed.
Rääkige Vene režiimi loomusest. Putin tuli võimule 23 aastat tagasi, ja Jeltsini ajast olid jäänud mõned tegelased, kaheksa-üheksa tükki, keda kutsutakse oligarhideks. Putin andis neile karmi hoiatuse: võite oma rikkused endale pidada, kuid peate poliitikast eemale hoidma. Need, kes oma nina ikka veel poliitikasse pistsid, nagu Mihhail Hodorkovski, said karistada, saadeti vanglasse. Teised kolisid välismaale, võttes oma varandusest kaasa nii palju, kui said. Aga me räägime ikka veel oligarhidest. Milline on režiimi ja sellele ustavate inimeste loomus? Kes neist on tähtis?
Tegu on sõjalis-politseilise diktatuuriga. Need inimesed ongi võimul. Lisaks on veel ringkond andekaid inimesi, kes juhivad makromajandust. Keskpanka, rahandusministeeriumi – kõike seda juhitakse kõige kõrgemal professionaalsel tasemel. Seetõttu ongi Venemaal see makromajanduse kants, need välisvaluuta reservid, see „halbade päevade“ fond. Inflatsioon on mõistlikkuse piires, eelarve on vägagi tasakaalus, riigivõlg väga väke – 20% SKT-st, suurtest majandustest kõige väiksem. Venemaal oli parim makromajanduslik juhtkond.
Seega on võimul sõjalis-politseilik diktatuur ning makromajanduse meeskond haldab eelarveliselt seda militaarriiki. Need inimesed konkureerivad selle nimel, kumma sõna rohkem maksab. Makromajandusliku stabiilsuse ja majanduskasvu jaoks on tarvis viisakaid suhteid Läänega. Aga režiimi sõjalis-julgeolekuline osa, mis domineerib, peab Läänt vaenlaseks: Lääs püüab sind õõnestada, ta püüab su režiimi mingisuguse nn värvilise revolutsiooniga kukutada. Seega nihkuski nende gruppide vaheline tasakaal rohkem sõjalis-julgeolekuliste tegelaste kasuks – nimetagem seda režiimi kõrilõikajalikumaks osaks. Ja Putin ise mõistagi on välja kasvanud nende seast.
Oligarhid pole Putini ajal kunagi võimul olnud. Putin kärpis nende tiivad. Nad töötasid tema heaks. Kui nad tema heaks ei töötanud, võisid nad oma rahast ilma jääda. Putin paigutas toolid laevatekil ümber. Ta jagas välja raha. Ta lubas omaenda oligarhidel, inimestel, kes olid temaga koos üles kasvanud, kes harrastasid temaga judo’t, kes temaga koos suvitasid, eksproprieerida teisi. Inimesed, kes olid endistel aegadel koos temaga Leningradis või nõukogudejärgses Peterburis KGB-s töötanud – nemad said oligarhideks ja eksproprieerisid omandit, et harrastada luksuselu. Mõned Jeltsini ajastu alguse inimesed kas eksproprieeriti, põgenesid või kõrvaldati positsioonidelt. Putin rajas uuesti niisuguse režiimi, milles eraomand sõltub valitsejast. Kõik teadsid seda. Ja kui kohe ei teadnudki, said seda omal nahal peagi tunda.
Paraku õhutas see inimesi nii ülal kui ka allpool röövima teiste inimeste ärisid ja omandit. Kõik muutus kõigile saagiks. Kui seda tohivad Putin ja tema semud, siis tohin seda ka mina kui kolkakuberner. Režiim korrumpeerus järjest rohkem, muutus järjest tooremaks, ebausaldusväärsemaks ja ebapopulaarsemaks. See muutus seest õõnsaks. Nõnda see diktatuuridega käibki.
Kuid mulle näib, et säärased inimesed ja säärane režiim hooliksid ainult rikkusest, luksusest, võimust. Miks neile peaks korda minema veel Ukraina?
Pole kindel, kas see neile korda lähebki. Me räägime parimal juhul kuuest mehest ja kindlasti ainult ühest otsustajast. See on üks autoritaarsete režiimide häda: nad ei saa millegagi hakkama. Nad ei suuda oma rahvast toita. Nad ei suuda tagada oma rahva turvalisust. Nad ei suuda oma rahvast harida. Ja neil on tarvis olla edukad ainult ühes – ellujäämises. Kui nad suudavad välistada poliitilised alternatiivid, kui nad suudavad sundida kogu opositsiooni pagendusse või vanglasse, siis nad jäävad ellu, olgu nad kui tahes saamatud või korrumpeerunud või julmad.
Aga kuigi ka Hiina on korrumpeerunud, on seal ju päästetud kümneid miljoneid inimesi äärmisest vaesusest. Haridustase tõuseb. Hiina juhid kirjutavad enda nimele tohutuid saavutusi.
Aga kes seda päriselt on teinud? Kas seda tegi Hiina režiim? Või hiina ühiskond? Tuleb olla ettevaatlik, et mitte lasta Hiina Kommunistlikku Parteid kujundlikult öeldes eksproprieerida selle ühiskonna miljonite inimeste ränka tööd, ettevõtlikkust ja dünaamilisust. Te ju teate, et Venemaal arreteeriti Navalnõi –
– Jutt käib Aleksei Navalnõist, Putini kõige säravamast poliitilisest rivaalist, keda FSB mürgitas ja kes istub nüüd vanglas …
Jah. Ta pandi Ukraina invasiooni n-ö eelõhtul vangi. Tagantjärele võib ilmneda, et see oligi ettevalmistus invasiooniks, nii nagu näiteks Al Qaeda laskis Ahmad Shah Massoudi Põhja-Afganistanis õhku just enne seda, kui hävitati kaksiktornid.
Kui alternatiivid on välistatud, mis tahes opositsioon alla surutud, vahistatud, pagendatud – alles siis on võimalik õilmitseda eliidina ja seda mitte majanduskasvu toel, vaid lihtsalt varastades. Ja Venemaal tuleb rikkus ju otse maa seest. Autoritaarse režiimi jaoks ei seisne probleem majanduskasvus. Probleemiks on see, kuidas maksta eliitide patronaaži eest, kuidas hoida eliitide, eriti julgeolekuteenistuste ning kõrgemate ohvitseride lojaalsust. Kui raha voolab välja otse maa seest süsivesinike või teemantide või muude mineraalide kujul, siis saab rõhuja ennast rõhutavatest emantsipeerida. Rõhuja võib ütelda: meie teid ei vaja. Meil pole tarvis teie makse. Meil pole tarvis teie häält. Meil pole teid millekski tarvis, sest meil on nafta, gaas, pallaadium ja titaan. Majanduskasv võib olla null, aga nemad naudivad ikkagi selle parimaid palasid.
Autoritaarses režiimis pole kunagi mingit ühiskondlikku lepingut, millega inimesed ütleksid, hea küll, me võtame majanduskasvu ja kõrge elatustaseme ning anname teile ära oma vabaduse. Sellist lepingut pole. Režiim ei paku majanduskasvu ega hakka ütlema: oh, teate, me rikkusime oma lubadust. Me lubasime majanduskasvu vabaduse vastu ja nüüd me astume tagasi, sest ei täitnud oma lepingut.
Mis seletab sellise auritaarse režiimi „populaarsust“ nagu Putinil?
Neil on lugusid, mida jutustada. Ja nagu te teate, lood on alati vägevamad kui salapolitsei. Jah, neil on muidugi ka salapolitsei ja tavaline politsei ja need on karmid mehed ja see on õudne, mida nad teevad nendega, kes sõja vastu meelt avaldavad ja paigutatakse üksikkongi. See on karm režiim, mida ei maksa kergelt võtta. Aga neil on ka lugusid. Lugusid Venemaa suurusest, Venemaa suuruse tagasitulekust, vaenlastest kodus ja vaenlastest välismaal, kes tahavad Venemaad alla suruda. Ja need võivad olla juudid või George Soros või IMF või NATO. Need võivad olla igasugused vaenlased, keda riiulist vabalt võtta, just nagu raamatuid.
Me mõistame tsensuuri kui informatsiooni allasurumist, kuid tsensuur seisneb ka teatavate rahva seas vastukaja leidvate lugude aktiivses levitamises. Püüdlus olla suurvõim, püüdlus viia ellu eriline missioon maailmas, hirm ja kahtlustus, et võõrad püüavad neid lõksu meelitada või alla kiskuda: need on lood, mis Venemaal töötavad. Need ei ole igaühe jaoks. Te tunnete palju venelasi, kes selliseid lugusid ei osta ja teavad asju paremini. Aga Putini versioon on võimas ja nad määrivad seda igal võimalusel kõigile kaela.
Lääs on arusaadavatel põhjustel otsustanud Venemaa vastu mitte sõtta minna ega ka mitte kehtestada lennukeelutsooni. Majandussanktsioonid on osutunud ulatuslikumaks ja võimsamaks, kui võib-olla mõned nädalad tagasi oodati. Kuid näib, et inimesed, kelle vastu need on kõige otsesemalt sihitud, suudavad need ka üle elada.
Sanktsioonid on relv, mida kasutada siis, kui sa ei taha võidelda kuumas sõjas, sest sa seisad vastamisi tuumavõimuga. Üks asi on pommitada Lähis-Ida riike, kellel tuumarelvi pole; teine asi on tuumaajastul kaaluda Venemaa või Hiina pommitamist. On arusaadav, et majandussanktsioonid, sealhulgas tõeliselt võimsad sanktsioonid, on need tööriistad, mille järele me haarame.
Kuid samas me ka relvastame ukrainlasi hambuni. Ja küberruumis toimub väga palju asju, millest me ei tea midagi, sest need, kes räägivad, ei tea, ja need, kes teavad, ei räägi. Ja relvastatud kokkupõrked on väga ägedad, tänu ukrainlaste vaprusele ning NATO ja seda juhtiva Washingtoni reaktsioonile ja logistikale.
Me veel ei tea, kuidas sanktsioonid tööle hakkavad. Sageli põhjustavad sanktsioonid suurimaid kannatusi tsiviilelanikkonnale. Mõnikord suudavad režiimid sanktsioone üle elada, sest nad hakkavad lihtsalt siseriiklikult rohkem varastama. Kui sa eksproprieerid kellegi pangakonto Londonis või Frankfurdis või New Yorgis, siis jääb ju ikkagi alles allikas, kust see raha algselt tuli, ja nad võivad Venemaal selle juurde tagasi minna ja sealt uuesti ammutada – paraku. Putinil ei ole välismaal niisugust raha, mida meie saaksime lihtsalt sanktsioonide alla panna või eksproprieerida. Putini rahaks on kogu Vene majandus. Tal pole eraldi pangakontot tarvis ja kindlasti ei hoiaks ta seda haavatavana mõnes lääneriigis.
Suurimad ja tähtsaimad sanktsioonid puudutavad alati tehnoloogia ülekannet. Küsimus on selles, kuidas nad kõrgtehnoloogiast ilma jätta. Kui meie kaubandusministeerium jätab nad ajapikku ilma Ameerikas valmistatud tarkvarast, seadmetest ja toodetest, mis mõjutavad peaaegu kogu tähtsat tehnoloogiat maailmas, ja kui püstitada konkreetne siht ja jõustatav mehhanism selle saavutamiseks, siis saab režiimi haavata ning luua seal tehnoloogiline kõrb.
Aga enne seda meenutatagu, mida Vene väed tegid Groznõis 1999–2000 ja mida nad tegid Aleppos. Venemaaga on nii, et kui täppislöögid ei tööta, siis hakatakse linnu maatasa tegema. Seda me näeme praegu Harkivis ja muudes Ukraina osades. Ja võimalik, et see on alles algus.
Venemaal on palju relvi, mida nad pole veel kasutanud, aga siin on mõni tegur. Esiteks, Ukraina on seda sõda praegu võitmas üksnes Twitteris, mitte lahinguväljal. Nad ei ole võitmas. Venemaa tungib hästi edasi lõunas, mis on äärmiselt oluline Musta mere ranniku ja sadamate pärast. Nad tungivad edasi ka idas. Kui pealetung idast ja lõunast saavad kokku, siis Ukraina armee põhijõud piiratakse sisse ja lõigatakse ära. Seni on küll läbi kukkunud Venemaa püüdlus vallutada Kiiev välkrünnakuga. Muidu aga kulgeb nende sõda hästi. See on kestnud ainult paar nädalat; sõjad kestavad märksa kauem.
Aga siin on mõned kaalutlused: pärast kolme-nelja sõjanädalat tuleb teha strateegiline paus. Tuleb korrastada oma relvastust, täiendada laskemoona ja kütuse varusid, remontida lennukeid. Tuleb kasutusele võtta reservid. Pärast kolme-nelja nädalat tehakse alati planeeritud paus.
Kui Kiiev peab selle pausi vastu, siis on võimalik, et ta peab vastu kauemgi, sest Kiievi varusid saab täiendada samal ajal, kui venelased täiendavad pausi ajal oma varusid. Pealegi on tähtsaim ja kaalukaim kaalutlus see, et Venemaa ei suuda Ukrainat edukalt okupeerida. Neil pole nii palju vägesid. Neil pole vajalikku hulka administraatoreid ega elanikkonna kollaboratsiooni. Neil pole isegi veel oma Quislingit.
Mõeldagu kõikidele neile ukrainlastele, kes jätkavad vastupanu. Natsid jõudsid Kiievisse 1940. Nad haarasid enda kätte kõik luksushotellid, kuid mõne päeva pärast hakkasid need õhku lendama. Need olid täis miine. Kui sa oled administraator või ohvitser okupeeritud Ukrainas ja sa tellid endale tassikese teed, kas sa ikka julgeksid seda juua? Kas sa julged keerata auto süütevõtit? Või vajutada lülitit oma kontoris? Piisab mõnestki atendaadist, et kogu okupatsioon rivist välja lüüa.
Mingem tagasi Moskvasse. Me teame küll, kuidas tsaar Paul I tapeti. Hruštšov kukutati ja asendati lõpuks Brežneviga. Kas Putini puhul on mingit paleepöörde võimalust?
Paleepööre on alati võimalik. Siin on aga mõni detail. Üks on see, et Lääs näeb kõvasti vaeva, et saavutada mõne tähtsa nina ülehüppamine. Me tahame, et mõni väga kõrge julgeolekuametnik või sõjaväelane istuks lennukisse ja sõidaks Helsingisse või Brüsselisse või Varssavi ja korraldaks pressikonverentsi, kus ütleks: „Ma olen kindral see-ja-see, ma töötasin Putini režiimi heaks ja olen selle sõja ja selle režiimi vastu. Ja see režiim näeb seestpoolt välja nii- ja niisugune.“
Samal ajal muidugi näeb Putin kõvasti vaeva, et niisugust ülehüppamist ära hoida, samal ajal kui meie luureteenistused näevad kõvasti vaeva, et midagi niisugust korraldada – mitte kultuuritegelaste või endiste piliitikute, vaid režiimi siseringi kuuluvate kõrgete julgeolekuametnike ja sõjaväelaste ülehüppamist. Seda juhtus Stalini ajal, kui julgeolekukindral Genrih Ljuškov hüppas 1938. aastal jaapanlaste poolele üle koos Stalini sõjaliste ja julgeolekuplaanidega ning oma arusaamisega režiimist. Ta mõistis Stalini Tokyos pressikonverentsil hukka.
Niisiis, praegu me jälgime huviga Moskvat. Millised on sealse režiimi dünaamikad? Tuleb silmas pidada, et säärased režiimid harrastavad midagi niisugust, mida nimetatakse „negatiivseks selektsiooniks“. Teie edutate toimetajaid ja värbate autoreid, sest nad on andekad: te ei karda seda, kui nad on geeniused. Aga autoritaarses režiimis nii ei toimita. Seal värvatakse inimesi, kes, nagu vene keeles öeldakse, on pisut тупые, mitte eriti säravad. Neid värvatakse just seepärast, et nad pole liiga kompetentsed, liiga nutikad, et organiseerida riigipööret. Putin ümbritseb ennast meelega inimestega, kes võib-olla ei ole sahtli kõige teravamad tööriistad.
Sellel on kahesugune mõju. See võimaldab tal ennast tunda kogu oma paranoia juures kindlamalt, sest nad ei ole piisavalt targad, et teda maha võtta. Aga see kahandab ka Vene riigi võimsust, sest neil on seal kaitseministriks ehitustööde juhataja [Sergei Šoigu], kes söötis Putinile ette mitmesugust totrust selle kohta, kuidas neil Ukrainas minema hakkab. Negatiivne selektsioon kaitseb küll juhti, kuid samas õõnestab tema režiimi.
Aga taaskord, meil pole vähimatki aimu, mis seespool toimub. Me kuuleme küll jutte. Me kogume mitmesuguseid hämmastavaid luureandmeid ja see ajab hiinlastele hirmu nahka, pannes nad muretsema: Äkki me oleme tunginud sama sügavale ka nende eliitidesse? Aga need jutud pärinevad inimestelt, kes ei kohtu just palju Putiniga näost näkku, ja need räägivad sellest, kuidas ta võib olla hulluks läinud. Alati, kui sa teed valearvestuse, kui sinu eeldused on kehvad, siis hakatakse arvama, et oled hulluks läinud. Putin teeskleb hullu, et meid hirmutada ja saavutada mõningat mõjujõudu meie üle.
Kas teie arvates käib see ka tuumaähvarduse kohta?
Minu arvates pole kahtlustki, et just seda ta püüab teha. Probleem on selles, et me ei saa eeldada, et see on bluff. Me ei saa eeldada, et see on hullumeelsuse poos, sest tal on ju olemas vastav võimekus, ta saab vajutada tuumanuppu.
Steve, hiina sõjateoreetik Sun Tzu on kirjutanud, et vastasele tuleb alati ehitada „kuldne sild“, et tal oleks taganemistee. Kas Ühendriigid ja NATO saavad aidata ehitada Venemaa jaoks teed, et lõpeks see kohutav ja mõrvarlik invasioon, enne kui asi läheb veel hullemaks?
Te tabasite naelapea pihta. See on suurepärane tsitaat. Meil leidub siin mõningaid võimalusi. Üks võimalus on see, et Putin teebki Ukraina maatasa: kui mina seda endale ei saa, siis ärgu saagu seda keegi, ja nii ta teebki Ukrainale seda, mida tegi Groznõile või Süüriale. See oleks uskumatu, traagiline tulemus. Sellel teel me aga praegu oleme.
Isegi kui ukrainlasi saadab nende vastupanus edu, toob see ikkagi kaasa loendamatult surnuid ja hävingut. Meil oleks tarvis sellist tulemust vältida. Selleks tuleb kaasa aidata protsessile, millega Putin haarataks diskussiooni näiteks Soome presidendiga, keda ta austab ja tunneb hästi, või Iisraeli peaministriga, kellel on olnud temaga kokkupuuteid; vähem tõenäoliselt ehk Hiina juhtkonnaga, Xi Jinpingiga. Et oleks keegi, kes haaraks ta mingisugusesse protsessi, kus ta loobuks oma maksimaalsetest nõudmistest, ja see aitaks võita aega, et sõjatandril midagi juhtuks, mis muudaks pilti sellest, mida ta suudab saavutada.
Asi pole selles, et me ei üritaks. Soomlased tunnevad Venemaad paremini kui ükski riik maailmas. Iisrael oleks teine hea võimalik variant, olenevalt sellest, kui osavaks Naftali Bennett osutub. Ja siis on juba ebatõenäolisem variant Hiina, mis maksab praegu ränka hinda, ja Xi Jinpingist alamad eliidid saavad sellest aru. Hiina eliidid on praegu väga murelikud, aga ohjad on Xi Jinpingi käes ja temal on Putiniga isiklik suhe. Xi on ennast Putiniga sidunud. Aga kui kaua see kestab, sõltub sellest, kas eurooplased hakkavad hiinlasi karistama. Eurooplased on nende suurim kaubanduspartner.
Hiinlased jälgivad toimuvat väga tähelepanelikult. Nad jälgivad (a) meie luure sisseimbumise sügavust, (b) despootia vigu ja (c) hinda, mida tuleb maksta, kui USA ja Euroopa erafirmad Venemaad järjest välistavad. Xi Jingping, kes liigub sügisel oma pretsendenditu kolmanda ametiaja poole, vajas seda sama palju kui kuuliauku pähe. Aga nüüd on see ka tema probleem.
Ja lõpuks on veel üks kaart, mida me oleme üritanud mängida: Ukraina vastupanu sõjatandril ja meie relvatarned Ukrainale üheskoos sanktsioonidega. Kõik see võib võrrandit muuta. Mingil moel me peame seda kurssi hoidma kõikide vahenditega, mis meil on – survega, aga ka diplomaatiaga.
Lõpuks, te olete tunnustanud Bideni administratsiooni selle eest, et ta avaldas luureandmeid saabuva invasiooni kohta, samuti sanktsioonide eest ja teatava täiskasvanuliku reaktsiooni eest toimuvale. Mida on nad valesti teinud?
Nad on toiminud palju paremini, kui ootasime selle põhjal, mida nägime Afganistanis, ning selle põhjal, kui saamatult nad klaarisid allveelaevade austraallastele müümise tagajärgi. Nad on oma vigadest õppinud. See on Ameerika Ühendriikide puhul tähtis. Meil on korrektiivmehhanismid. Me õpime oma vigadest. Meie poliitiline süsteem karistab vigade eest. Meil on tugevad institutsioonid. Meil on võimas ühiskond, võimas ja vaba meedia. Administratsioonid, mis käituvad halvasti, suudavad õppida ja muutuda paremaks, mis aga ei pea paika Venemaa või Hiina puhul. Seda eelist ei tohi unustada.
Praegune probleem pole selles, nagu oleks Bideni administratsioon teinud vigu; probleem on selles, et on raske leida viisi, kuidas deeskaleerida, kuidas saada vastastikuse maksimalismi spiraalist välja. Me tõstame panuseid üha enamate sanktsioonide ja tühistamistega. Meile avaldatakse survet „teha midagi“, sest ukrainlased surevad iga päev, samal ajal kui meie vaatame sõjaliselt justkui kõrvalt. (Kuigi, nagu ma ütlesin, me varustame neid relvadega ja teeme palju ära kübervallas.) Meil on surve olla maksimalistlik, aga mida rohkem neid nurka ajada, seda vähem on Putinil kaotada ja seda kõrgemaid panuseid saab ka tema paraku teha. Tal on palju vahendeid meile kahju tegemiseks, mida ta pole veel kasutanud. Meil on tarvis maksimalistlikust spiraalist deeskaleeruda ja meil on tarvis natuke õnne, võib-olla Moskvas, võib-olla Helsingis või Jeruusalemmas, võib-olla Beijingis, kuid kindlasti Kiievis.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
The Weakness of the Despot. An expert on Stalin discusses Putin, Russia, and the West. The New Yorker, March 11, 2022.
https://www.newyorker.com/news/q-and-a/stephen-kotkin-putin-russia-ukraine-stalin
Lisa kommentaar