Pentti Linkola. Teisitimõtleja märkmed. Soome k-st tlk Priit-Kalev Parts. Loodi: MTÜ eesti rahvusliku ehituse selts, 2021. 96 lk. 19.95 €; Pentti Linkola. Ellujäämise küsimus: Linkola programm. Soome k-st tlk Priit-Kalev Parts. S.l.: MTÜ Eesti Rahvusliku Ehituse Selts, 2021. 120 lk. 29.95 €.
Viimase kümne aasta jooksul on hoiatused planeedi ülemäärase ekspluateerimise tagajärjel terendavast hävingust üha enam peavooluteadvusse jõudnud. Ühelt poolt on sellele kaasa aidanud kvaliteetne keskkonnaajakirjandus, mis paljastab avalikkusele meie praeguse ressursitarbimise tõttu tekkiva saaste ja laga, teiselt poolt aga üha enamate inimeste reaalne kokkupuude ümbritseva reostuse ning muul viisil aset leidva laastamisega.
Olgu selleks siis noor ema tehase naabrusest, kelle lapsed said perekonna suureks kohkumuseks kemikaalimürgistuse, või väikeasula elanik, kelle igituttavat parkmetsa ähvardab ootamatu lageraie. Ehkki vormilt erinevad, kajastavad need sündmused sisult ühe ja sama maailmakorra kõrvalnähte, kusjuures üks nimetab seda „progressiks“, teine „enesetapuühiskonnaks“. Viimast väljendit kasutas ka silmapaistev poleemiline mõtleja Pentti Linkola (1932–2020), kes figureerib Soome keskkonnafilosoofias äärmusliku, mõnelt poolt koguni marurahvuslikuks ristitud kirjamehe ja „ökosoofina“.
Eesti lugejale sai Linkola lähemalt tuttavaks 1997. aastal tõlgitud raamatuga „Juhatus 1990-ndate mõtlemisse“. Nüüd süveneb see tutvus veelgi 2021. aasta suvel ilmunud artiklikogumikuga „Teisitimõtleja märkmed“, mis koondab Soome Rousseauks hüütud autori artikleid aastatest 1979 kuni 2004, ja mõni kuu hiljem ilmunud „Ellujäämise küsimusega“. Viimase kaante vahel leidub 1986. aastal kirjutatud „Rohelise liikumise sihtprogramm“, mida uuele tõlkekogumikule eessõna kirjutanud publitsist ja lektor Kaupo Vipp nimetab „esimeseks terviklikult läbi mõeldud säästuühiskonna mudeliks maailmas“ (lk 19). Lisaks leiame kogumikust programmi lähtekohti selgitava kirja Soome rohepoliitikule ja hilisemale sotsiaalministrile Osmo Soininvaarale. Samuti enam kui kümme aastat hiljem, 1999. aastal kirjutatud artikli „Kuidas ellu jääda?“, kus Linkola jätkab tema kirjatööd eesti keelde tõlkinud Priit-Kalev Partsi sõnade kohaselt „ellujäämisühiskonna kirjeldamist vahepeal veelgi kitsamaks jäänud maailma vaatenurgast“ (lk 23).
Juba „Teisitimõtleja märkmetes“ saame Linkolast ülevaate kui kompromissitust ja otsekohesest, praktilise eluvaatega mehest, kes lähtub eeskätt omaenese kogemusest ja paremast äranägemisest, aga mitte ümbritsevate arvamistest või positsioonidest. Linkola ei kartnud vastuvoolu ujuda, see oli tema jaoks ainus mõeldav suund – oma arusaamade õigsuses veendunud, valis ta ainuvõimalikuna näiva raja, tehes sapiseid märkuseid selle kohta, kuidas ülejäänud maailma minek kulgeb hävingu ja mitte elu poole.
Sündinud soome lektori ja botaanikaprofessori Kaarlo Linkola pojana, läks Pentti juba õige noorelt loodusteadusi õppima, kuid jättis ülikooli peagi pooleli. Oma sõnutsi avastas ta eneselegi üllatuseks, et raamatukeskne kabinetielu pole tema jaoks. Soovides tegutseda vabas, looduslikus keskkonnas, jäi tal – nagu ta 2004. aastal antud intervjuus Virpi Adamssonile tunnistab – ainsaks võimaluseks hakata kalameheks.[1] Samas polevat ta seda valikut kunagi kahetsenud. Vastupidi – just kalurielu näib olevat Linkolale mõõdupuuks, millega ülejäänud maailma väärtust või väärtusetust hinnata. Sest Soome ökosoofi eesmärgiks on jätkusuutlik, püsivalt kestev maailm, missugust potentsiaali ta kaluriametis ja enda poolt valitud tagasihoidlikus eluviisis ka selgesti näeb ja esile tõstab.
Paraku kaasneb valitud positsiooniga teatav piiratus ja enesekesksus. Kui „Teisitimõtleja märkmetesse“ koondatud artiklites avaldub Linkola meile kui antropotsentristlike ja looduse ekspluateerimisel põhinevate dogmade lammutaja – positiivne kangelane negatiivses maailmas –, siis „Rohelise liikumise sihtprogrammis“ näeme tema nägemust sellest, kuidas tuleks asju maailmas korraldada, et inimkonnal oleks võimalik ülemäärase ressursitarbimise tõttu eesootavat ökokatastroofi vältida või selle tagajärgi vähemalt pehmendadagi. Nii et sedapuhku kujustab Linkola inimliigi ellujäämise ja kestmise seisukohast positiivset nägemust, paraku avaldub selle käigus senisest enam ka kirjamehe tumedam ja dogmaatilisem poolus. Seepärast ei pruugi tema ellujäämisprogrammi lugemine isegi paadunult rohelise ilmavaatega inimeses esile kutsuda mitte lootusrikkusest kergenenud hingamist, vaid ärevusttekitava lämbumistunde, mis toob keelele küsimuse – kas tõesti pole võimalik ehitada jätkusuutlikku maailma, jättes inimesele alles ka ta vabaduse?
Sarnast lämbumistunnet kogesin ma Thomas More’i (1478–1535) kurikuulsa „Utoopia“ lugemisel. See oli küll ilukirjanduslik teos, ent esitas samuti nii-öelda täiusliku ühiskonna kirjelduse, avades suure poliitilise ja majandusliku täpsusega Utoopia nime kandva saare ühiskondliku korralduse. Kui jätta siin kõrvale paljuvaieldud teema, millist poliitilist positsiooni More selle teosega lõppkokkuvõttes väljendada soovis, ning keskenduda vaid „täiuslikku ühiskonda“ kirjeldava teksti tonaalsusele, siis on paralleelid ilmsed. Nii More’i „Utoopia“ kui „Rohelise liikumise sihtprogramm“ lähtub olemasoleva maailmakorra kriitikast, kuna hea uus ilm pole mitte niivõrd vaba unistus ja sõltumatu fantaasialend, vaid katse praeguste hädade põhjusi juba eos ja alatiseks likvideerida. Seepärast ei ole kumbki utoopia mitte inimese vaba olemisviisi võimaldava ühiskonna kirjeldus, vaid nägemus sellest, kuidas vabastada inimkonda tema enda tekitatud ebaõigluse ja vaeva kütkest.
Kui More keskendub sellele, kuidas juurida ühiskonnast varanduslikku ebavõrdsust ja üldist vaesust, mis end 16. sajandi Inglismaa argireaalsuse põhiprobleemina pidevalt ilmutas, siis Linkola eesmärgiks on lahendada küsimus, kuidas inimestena kestma jääda ja planeedi sandistamisega kaasnevast hävingust pääseda. More osutab peamise probleemina eraomandile, Linkola programmis nähakse inimkonna kaela seotud veskikivina aga tehnoloogiat kui sellist. „Maakera huku äärele viinud arengu olemuslik osa on teadus, teaduslik uurimine,“ kirjeldab Linkola oma programmi teaduspoliitika osas, ja jätkab otsustavalt: „anarhistlik teaduse vabaduse nõue on saatuslik eetiline eksitus. Roheline liikumine ütleb sellest otsustavalt lahti, tunnistades alandlikult, et inimesele ei ole hea kõike teada“ (lk 68). Linkola utoopias hääbuvad „kalleid seadmeid, laboratooriume jms eeldavad alad“ (lk 69), „kus vähegi võimalik, asendatakse masin inimtööga“ (lk 60), jne. Koguni haridust andes „õpetatakse noored varakult mõistma inimese tragöödiat: et inimene kui „liiga silmapaistev“ olend on sunnitud elama „kärbitud tiibadega“, peab loobuma paljudest igatsustest ja isikuvabaduse paljudest vormidest, et elu võiks jätkuda“ (lk 67). Kirjas Soininvaarale täpsustab Linkola, et ta ei taha keelustada mitte tehnoloogiat kui sellist, vaid tehnoloogia arendamise. Ta selgitab: „rohelises programmis on autobussid, elektrivalgus ja jalgrattad. Tagasiulatuvalt võib üksikuid tehnoloogia saadusi (võib-olla) kasutusse jätmiseks välja valida – kogu aeg neile kui vältimatule pahale kohta kätte näidates. Uusi katsetusi tuleb tõepoolest vältida nagu katku“ (lk 85).
Linkola ei näe rohelist maailma vabade jätkusuutlike kogukondade ühendatud võrgustikuna, vaid tsentraliseeritud aparaadina, kus võim kuulub vähestele väljavalitutele, kes suunavad rangel käel inimeste tarbimist ja elustiili. Politseijõud on praegusega võrreldes „märgatavalt tugevdatud“ (lk 19), karistades inimesi näiteks ära visatud toidupalade (lk 55), lubatud 18-kraadise toatemperatuuri ületamise (lk 62) jms eest. Igale perele on rahvastiku ehk teiste sõnadega planeeti survestava inimmõju vähendamiseks lubatud vaid üks laps, kusjuures 1999. aastal avaldatud täiendavates selgitustes on Linkola kõnealust ideed eugeeniliste printsiipide alusel täpsustanud: „geneetiliselt või kasvukeskkonna mõttes sobimatutesse kodudesse sünnituslitsentsi ei anta, samas vaimselt kõige kvaliteetsemad pered saavad mitu luba“ (lk 107).
Tsentraliseeritud võimuaparaat ei sekku ühiskondlikku ellu mitte ainult aineliste ressursside hoidliku jagamise teel, vaid ka inimeste moraalselt kõlbeliste valikute kindlustamises, kuna ainult sellistest inimestest koosnev ühiskond on Linkola nägemuses võimeline nn kokkuhoiuühiskonda välja kandma. Abielude lahutamine on raskendatud, soodustamaks nende eluaegset püsimist (lk 74), igasugused narkootikumid – peale alkoholi – on täielikult keelatud (sh tubakas ja kanep), kusjuures alkoholi valmistamine ja müük on „riigi monopol“ (lk 74), tunnustatakse „kiriku asendamatut tähtsust hingeharijana“ (lk 75), ülistatakse füüsilist tööd ja selle praktilisust. „Töö on inimelu tähtsaim sisu, mille kaudu inimene ennast teostab,“ kinnitab Linkola oma programmi selgitavas kirjas ka Soininvaarale (lk 93).
Samal ajal vastandub Linkola täielikult sotsialismiideedele, mida kõikvõimalike sotsiaalsete garantiide näol (nagu tasuta haiglad jms) ka More’i „Utoopias“ näeme, sest ehkki pea kõik olulisemad ressursid, sh tehnoloogia, on eeskätt tsentraliseeritud, üheparteisüsteemis tegutseva riigiaparaadi vallata (lk 82), pole inimestel ei kohustuslikku pensionisüsteemi (lk 63), tasuta arstiabi ega tööandja poolt makstavat haigustoetust (lk 73). Ka kultuurilisi tegevusi (lk 71) või ülikoolis käimist (lk 69) – mida võimaldatakse vaid valitud ringile – peavad kompenseerima kodanikud ise. Seega – ehkki inimene on riigi ees põlvili löödud, ei kaasne sellega pea mingisugust sotsiaalset turvatunnet, vaid ainult vastutus kaasinimeste tervise ja arengu eest.
Kui lisada siia veel, et kõige kõrgtehnoloogilisemad ressursid peaksid Linkola hinnangul kuuluma politseile (lk 79) – kes peab ühtlasi valvama selle järele, et kodanikud ei kasutaks oma ajupotentsiaali uute tehnoloogiate välja mõtlemiseks (lk 98) – ja sõjaväele (lk 80) – sest peale otsustavat ökoloogilist pööret on Soome järsult välja astunud pea kõigist rahvusvaheliselt võetud kohustustest (lk 76) –, siis tekib paratamatult kujutluspilt viljapõllust, kus ära vaevatud inimesed härjarakenditega vagusid veavad, samal ajal kui riigi poolt arendatud robotsõdurid neid röntgensilmadega jälgivad. Juhuks kui mõni peaks üritama luuslanki lasta või „illegaalset tehnoloogiat“ kasutada.
Aga ehk ei peakski Linkola nägemust võtma mitte niivõrd praktilise suunise, vaid pigem teatava psühholoogilise positsioonina. Ehkki Linkolast saab ellujäämisühiskonna kujustamise käigus kontrollijanune türann, on see protsess alguse saanud täiesti adekvaatsest hirmust maailma olukorra pärast. Kusjuures – selle on tõepoolest sünnitanud ühelt poolt inimese määratu tehnoloogiline võimekus, teiselt poolt aga ühiskondlik võimetus selle tehnoloogiaga vastutustundlikult ümber käia. Hirm ei ole kunagi hea teejuht, eriti kui see kohtub ülemäärase eneseusuga. Antud juhul saab hirmu tundmist aga poleemilisele Linkolale vaevalt et süüks panna.
Ehkki Linkola pidas oma programmi ratsionaalseks lahenduseks Soome riigile ja ka inimkonnale üldisemalt, ei saa seda lugedes ometi lahti tundest, et teadliku mõistuse taga kujundas tema mõttesuunda ka lõpuni teadvustamata ja analüüsimata solvumine ning hirm. Õilis, ent kibestunud vanahärra, kes tunneb oma südamepõhjas lakkamatult, et kui ülejäänud maailm elaks, nagu elatakse tema muutumatuks jäänud ja vähenõudlikus kalurikülas, siis poleks planeedi asjad kunagi nõnda destruktiivset pööret võtnud. Miks peavad Linkola ja tema kaaskondsed kannatama selle pärast, et kusagil tahavad mõned hullpead „lõbusat elu“ elada? Nemad ei ole seda ju mitte kuidagi ära teeninud. Nemad ei ole ennast ega maailma raisanud – ei ainelises ega moraalses vaates. Miks peab ühiskond jooksma hullude enesetapjate lõbujanu järel, aga mitte käima nende järgi, kes oma eluviisiga meie planeedi ja inimliigi püsimajäämist ei ohusta?
Sellele küsimusele vastamine nõuaks paraku omaette analüüsi, ehk tervet raamatut. Aga lugedes Pentti Linkola „Ellujäämise küsimust“, võiks ehk mõelda ka sellest, kuidas jõuda säärase olemiseni, kus inimvaimu nii ummikusse ei aetakski, et ta – maailmalõpuhirmust ja õigluse puudumisest haavatuna – peaks hakkama unistama totalitaarsest rohelisest riigist kui maapealsest paradiisist.
[1] Interview with Pentti Linkola 10-2-2004; http://www.penttilinkola.com/pentti_linkola/ecofascism_writings/interview_10-2-2004/.
Lisa kommentaar