„Elavad linna all, nagu muinasjutus, vaalad, delfiinid ja triitonid.“
Bohdan Ihor Antonõtš
Elavad linna all delfiinid, vaalad.
Ja triitonid. Kus koopa sügav suu
ja pimedate kaevanduste laavad,
öökuristikku langeb mustav kuu –
seal elavad nad: silmud ja sireenid,
kaheksajalad, käsnad ja mureenid.
Meduusi kuma vargsi jahtides
käib kaevudes, me hinge šahtides.
Seal lõvid näevad und ja kuumavarju
loob nende üle rohu kõrge sein.
Lendsebrasid, gaselle, hobukarju
savanni põhjas peidab õitsev hein.
Ka krokodille linna all on liikvel.
Liaanidesse mässituna kiikvel
on varjudena ahvid, papagoid.
Ja kärbsed, sipelgad, kärnkonnad, koid.
Elavad linna all ka ürgsed veised,
öös möirgab nende külmund vase hõik.
Looduse kasulapsed: gnuud jt
öömaade äärel käivad söömas kõik.
Ja mammutid, kes kuulekad kui lambad,
ja mastodonid. Kivist tammesambad
neist vappuvad ja värisevad maad.
On siia küttide eest tulnud nad.
Käib elu linna all ka inimestel:
kaupmehed, kleerus – käistes tiivapaar.
Taas pöörleb nagu sajandite kestel
seesama liisund lust ja pillerkaar
kui nõiaringis. Õllefestivali
jaur, pulmapillid, suudlused ja nali,
naer, nutt ja kilked kostmas hämarast.
All linna – mis on lakand olemast.
Ukraina keeles tõlkinud M. V.
Lisa kommentaar