Trendikas on tõdeda, et ühiskonnas valitseb vaimse tervise kriis – pandeemia, nutiajastu, sõja, kiire elutempo, kapitalismi, ebarealistlike ilustandardite ja palju muu tõttu. Ilmselt kiidad kultuuriintellektuaalidest sõpradega järjekordset filmi või raamatut, mis käsitleb „vaimse tervise teemasid“, kuid sama tõenäoliselt lased iseend üle, kui regulaarselt töökoha vetsus nutmas käid. Kolm aastat tagasi ostsid allahindlusega eneseabiraamatu, kuid sellestki pole suuremat tolku olnud. Sul on parim sõber, kes on justkui psühholoogi eest, aga – olgem ausad – te mõlemad vajate teraapiat.
Pole hullu
Sa ei julge oma partnerile öelda „ma armastan sind“, sest sulle pole seda lapsena kunagi öeldud. Hommikuti on raske voodist tõusta. Kardad füüsilist lähedust, sest sind on kunagi enda tahte vastaselt puudutatud. Ärkad regulaarselt õudusunenägudest, üleni külma higiga kaetud. Jätad söögikordi vahele ning tunned selle üle uhkust, sest kasvasid dieedikultuses. Mõnikord, kui laps sõna ei kuula, jõuad endale märkamatult karjumiseni. Või meeldivad sulle „pahad poisid“, sest sul on oma isaga ebanormaalne suhe… Aga ma tunnen vist umbes kolme inimest, kellel on oma isaga normaalne suhe. Pole hullu.
Niisiis, pärast aastatepikkust vaagimist otsustad, et lähed teraapiasse? Guugeldad, millise psühholoogi juurde minna. Otsingumootor pakub palju nimesid ning veel veidramaid ametinimetusi. Üritad mõista, mida tähendavad sõnad „kognitiivne“, „holistiline“, „konstellatsioon“… Viimaks otsid „seda õiget“ ikkagi foto järgi. Ilmselgelt ei läheks sa psühholoogi juurde, kelle näost ei anna välja lugeda, on ta näiteks homofoob või kas ta arvab, et sinuvanusel inimesel võiksid juba lapsed olla, ning vaatab sind seetõttu kuidagi viltu. Muidugi oleks ebaprofessionaalne oma kliente hukka mõista, aga ka psühholoogid teevad inimlikke vigu. Sa ei taha minna ka meespsühholoogi juurde, sest temaga oleks ebamugav rääkida oma seksuaalelu peensustest, samas tunned end süüdi, et soostereotüüpide põhjal otsuseid vastu võtad. Tõsi küll, et stereotüüpides ja eelarvamustega mõtlemine sind elus hoiabki, aga tõsiselt, võta end kokku.
Otsi kohta, kus sa saad
Ühel hetkel kirjutab perearst saatekirja psühholoogile. Täielik lotovõit, et teraapiafond[1] (ehk ravi rahastamise süsteem) hüvitab koguni neli vastuvõttu. Kui otsid, et millised psühholoogid teraapiafondiga koostööd teevad, ei leia sa pea üheltki kodulehelt vastavat infot. Kuna pelgad telefonikõnesid, kirjutad umbes kümnele meiliaadressile: „Tere, mul on depressioon, ärevushäired, lapsepõlvetraumad. Kas te võtate patsiente ka saatekirjaga vastu?“ Sulle saadetakse viisakas kiri, et kahjuks on hetkel nii pikad järjekorrad ning alles on vaid tasulised ajad. Seega hakkad võtma perearsti poolt välja kirjutatud antidepressante.
Kuid kuna tablettidest pole teraapiata erilist tolku, otsustad siiski iganädalaselt 70 euro eest oma vanemaid taga rääkimas käia. Patsutad end viis korda õlale ning raputad seejärel kuus korda tuhka pähe, kuna pärast kolme nädalat teraapiat pole depressioon endiselt kadunud ning sul tekib hirm, et äkki psühholoog tunneb end ebapädevana. Kui ületad hirmu psühholoogile mitte meeldida ning jõuad oma murede tuumani, tõdeb psühholoog, et tal pole sinu traumaga tegelemiseks ikkagi vastavat väljaõpet. Ta soovitab proovida näiteks hobu- või kitseteraapiat või mõnda muud teraapiat, mille nimi meenutab ulmeraamatu peatükki.
Muidugi on alkohol, narkootikumid, tulirelvad, Püha Graal jms palju kättesaadavamad kui vaimse tervise abi, kuid sa ei anna alla. Sulle meenub kunagine kursakaaslane, kes psühholoogil käimise asemel nii palju hapet tegi, et ta traumaatilised eluhetked muutusid mannavahuks ja ta helpis selle sisse ning seedis õnneuimas näoga läbi. See ei lõppenud kuigi hästi, seega, võib-olla tasuks sul siiski kaaluda…
… psühhoanalüüsi, nagu filmides. Sa loodad, et seal pole musta nahkdiivanisse vajunud Freudi-fetišiga tüüpi, kes – piip suus – uurib, kas sul korduvaid unenägusid on. Sa uurid eneseteadlikelt sõpradelt ja tuleb välja, et inimesi, kes Eestis psühhoanalüüsi teevad, on arvuliselt vähem kui sul isiksusehäireid. Sinu elukaaslane otsustab kiirelt, et läheb ühe juurde neist. Sisendad endale, et see, kui su partner endaga tegeleb, on MÄRK TUGEVAST SUHTEST ega tähenda, et ta sinuga õnnetu oleks. Ütled endale rahustavalt, et oled tubli ja toetav partner. Järgmiseks ilmneb, et teise inimese juures käib juba su kolleeg, kolmanda juures käputäis ekse ning neljanda juures tõenäoliselt veel paar peretuttavat. Lõppude lõpuks lähed metapoodi, ostad tervendava kristalli, harrastad väikestviisi mediteerimist ning hakkad peas kujutama ette vestlusi, mida terapeudiga pidada võiksid.
Ja mis tunde see sinus tekitas?
Vabandust, ma lihtsalt pean küsima – kuidas te selles ruumis töötada saate? Siin pole ühtegi põrandalampi. Kas see laelambivalgus ei aja teid hulluks?
Ma pole sellele kunagi mõelnud. Aga ajab see sind hulluks?
Ma arvan, et mul on midagi viga. Eile hommikul ma nutsin pool tundi, sest mu särk oli valest materjalist. Ja ma nutan alati kaubanduskeskustes. Ja enne magama minekut loen pii komakohti ette. Vähemalt 200 kohta ja neljas erinevas keeles. Sosinal.
Ahah. Tegelikult võib see ka normaalne olla…
Ei, ma arvan, et mul on kas ADHD või midagi muud sellist. Kas te saaksite mind edasi suunata?
*
Ma töötan üle.
Siis tuleb oma tööaega piirata.
Et sellest ei piisa, kui ma siin rääkimas käin?
*
Ma pole neli kuud julgenud küsida… et kas psühholoogi peaks teietama või sinatama?
*
Ma arvan, et äkki ma olen halb inimene?
Kust see tunne tuleb?
Ma sõitsin lapsena oma vennast ATV-ga üle.
Oi, kus su vanemad sel hetkel olid?
Ma ei tea. Aga ma ei taha oma vanematele liiga ka teha. Minu mälestus neist on ju siiski subjektiivne. Kui ma asju nende perspektiivist ka vaataksin, oleks see kõik ikka teistmoodi. Äkki ma olin halb laps? Ma lihtsalt, jah, peangi mainima, et see kõik on siiski ikkagi ainult minu arvamus.
*
Ma vihkan varbaid. Võib see viidata mõnele tõsisemale haigusele?
Nagu näiteks?
Mõni isiksusehäire näiteks?
…häire on siis, kui see häirib.
Oh, mis sa arvad, kas kunst peaks olema häiriv? Või pigem nagu pehmesse tugitooli istumine pärast rasket päeva? Kust kunst tuleb? Kunstnikud on alati väga häiritud, on see siis ikkagi isiksusehäire?
Et kas kunsti tegemine on isiksusehäire?
Jah! Kui ma laps olin, siis ma käisin kunstimuuseumis ja läksin ühele Pollocki maalile väga lähedale. Ma tahtsin selle struktuuri näha, ma ei plaaninud seda puutuda. Aga sain ikkagi valvurilt pahandada.
Ja mis tunde see sinus tekitas?
Ma vist vihkan sellepärast kunsti.
Kas sa mitte ei tööta ise…
Jaa, sellepärast ongi keeruline. Ma pole kellelegi öelnud veel.
Äkki tingis sinu reaktsiooni olukorrale hoopis see, et sul on hirm pahandada saamise ees?
Ei tea jah.
*
Kas psühholoogias on mingi teooria või, noh, asi, et esimene laps on alati tark ja teine on lihtsalt spordis hea?
Ma ei tea küll.
Aga mis sina ise arvad?
See on vist veidi brutaalne üldistus.
Mh, olgu.
Kas sul oli veel midagi, millest sa täna rääkida tahaksid?
Heteronormatiivne ühiskond ajab mind sitaks närvi.
Nii?
Ega muud polegi. Lihtsalt mõte.
Olgu, aga ma vaatan kella ja mõtlen, et hakkame vaikselt lõpetama…
Aa, meelde tuli! Tahtsin mainida, et kui ma olin viieaastane, siis kogu minu perekond teeskles aasta aega, et ma olen nähtamatu. Kuna ma sõin ühel õhtul liiga palju kummikomme…
Aa, ahah… tead, ma panen selle kirja ja me saame seda järgmisel korral arutada.
*
Ma tahaksin paariteraapiasse minna, aga mu partner pole nõus.
Mis põhjusel sa sinna minna soovid?
See on kuidagi intellektuaalselt stimuleeriv.
Teeb miski teievahelises suhtes sulle muret?
Ei. Aga ma arvan, et me lähme varsti lahku.
Miks nii?
Tunne on selline.
Mis seda tunnet tekitab?
Ma ei tea. Kaua ta ikka kannatab.
*
Tead, kuidas lastel on beebiraamatud, kus on kirjas, millal tal esimene hammas kasvas, millal esimest korda juukseid lõigati ja millal esimest korda banaani sõi. Sinul on see märkmik, kuhu sa mu kohta asju kirjutad, eks…
Nii?
Kas siis, kui ma siin enam ei käi, kingid sa selle mulle? Nagu lõpukingitusena…
*
Oma tunnetest rääkimine on minu jaoks mugavustsoon, ma bullshitin iseenda ja teised oma eneseteadlikkusega ära. Kujuta ette, et mu tunded on üks tuba – ma olen iseendast nii teadlik, et ma tunnen selle ruumi iga nurgatagust. Võin igast tolmurullist rääkida. Aga ükspäev ma sain aru, et tegelikult on see nagu filmistuudio, suletud ruum, isegi mitte päris maja. Ning väljaspool seda on veel terve maailm, millest ma üldse teadlik pole. Kõik uksed on võltsid ja ma ei oska sellest imelikust toast kuhugi pääseda. Saaksid sa aidata? Tahaks nagu nii sügavale minna, et on valus.
See pole okei.
Kuidas?
See on ebanormaalne.
Sa oled mu psühholoog, sa ei saa seda öelda.
Sa mõtlesid mu ise välja.
Mis siis, kui ma sind ümber mõtlen?
Kui sa endale ausat peegeldust tahad, pane endale päris psühholoogi juurde aeg.
Ma maksaksin siis kellelegi lihtsalt selleks, et… et
…et mitte iseenda peas üksinda olla.
Sa vahel ütled nii tarku asju!
Niimoodi on veidi nartsissistlik rääkida.
Arvad, et ma võin olla nartsissist?
Mida sa ise arvad?
Ma ükskord laikisin Instagramis iseenda fotot. Küll kogemata, aga…
Sinu eksistents on kõigile koormaks.
Tegelikult peaks vist ikka päris psühholoogi leidma, jah?
*
Selle artikli tellinud peatoimetaja küsis, et kas praegust „vaimse tervise kriisi genereerib äkki hiliskapitalistlik individuaalsele konkurentsile suunatud ühiskond“…
Ja mis sa arvad?
Ju vist. Ma arvan, et ma ei oska seda artikli fookusega siduda. Aga jätan mõtte kindlasti lauale.
*
Mul ei ole raha, et teraapias käia.
Kui palju sa kuus alkoholile kulutad?
…
Kui palju oleksid sa nõus maksma, et mitte tunda end nagu hunnik sitta?
Psühholoogilise abi kättesaadavus
Igaühele tuleb kasuks tööriistakast oma vaimse tervise muredega hakkama saamiseks ning ideaalis võiks tööriistakast olla juba lapsepõlvest peale mitmekesine. Kuid mõnel on vaid kiviaegne haamer, paar roostetanud kruvi ja pool kahemehesaagi või siis pehmeks kulunud liivapaber. Vähemuses on need, kes end Makita akutrelliga elust läbi puurivad. Teraapias käimine – õnneks – on üha rohkem trendikas, kuid samas ka privileeg. Abi on kättesaadav neile, kes elavad asustatud või hea transpordiühendusega piirkonnas. Neile, kelle perearst on valmis nad psühholoogi juurde suunama, või kes saavad väljaminekut endale lubada. Neile, keda ümbritseb tugivõrgustik, kes aitab neil abi otsida ka olukorras, kus nad ise ei suuda. Ja neile, kellel on juba õigus oma elu üle ise otsustada.
Mis siis, kui mingisuguses utoopilises maailmas oleks normaalne, et psühholoog käib lastega peresid kodukülastuste raames nõustamas? Või kui psühhiaatrile aja saamine oleks sama kerge kui silmaarsti juurde minemine ning teadlikkus vaimse tervise muredest õiglases suhtes võimalustega neid lahedada. Kus haigekassa hüvitab teraapias käimist. Ning uus põlvkond inimesi ei väärkohtle tulevikus oma lapsi, ei satu vanglasse, ei hoia perega aega veetes nuttu kurgus kinni.
Osa meist saab endale teraapias käimist lubada, ajakirjanduses võivad ilmuda lood suitsiidi teinud inimese lähedastest, uuringud statistikaga hirmutada ja kooliseintel rippuda plakatid vaimse tervise olulisusest. Kuid kui tuhande õpilase kohta on üks koolipsühholoog ning psühhiaatri vastuvõtule pääsemiseks kulub vähemalt kolm kuud, mõjub iga järjekordne pingutus vaimse tervise teadlikkust tõsta populistlikult sisutühja hõikena, umbes nagu „stop the war“. Kes ja kuidas probleemiga tegelema peaks? Miks sellega juba tegeletud pole?
Psühholoogilises supervormis olevad inimesed ei tööta ületunde, sest neil pole vaja kellelegi midagi tõestada. Võib-olla on normaalne, et üks lõpetab vanglas või alkoholismi küüsis, kui selle võrra jõuab keegi teine Forbesi nimekirja. Ehk ei peaks võtma ravimeid, et kuidagi üheksast viieni elutempoga sammu pidada. Ja võib-olla ongi liiga etteruttav rääkida psühholoogilise abi kättesaadavamaks muutmisest riikides, kus inimestel pole tervisekindlustustki, või kus veel arutatakse, kuidas elektrihindadega toime tulla. Äkki on covidi ajal vaimse tervise teenuste pakkumine ja nõudlus lihtsalt tasakaalust välja läinud ning kulub veidi aega, et see paika loksuks? On vaimse tervise hädad praegu levinumad või räägitakse neist lihtsalt rohkem? Võib-olla oli Vargamäe Andresel depressioon, võib-olla oli igasugune melanhoolia preindustriaalses ühiskonnas leebem. On teraapia lihtsalt moodne hobi ning jäägu igaühe enda finantseerida? Äkki on kõik üldse liiga individualistlikud ning teraapia asemel piisaks toetavast kogukonnast? Või mis kasu on sellest, et indiviid käib teraapias, kui ühiskonnana probleemiga ei tegeleta? Kuidas edasi – nii riiklikul kui ka isiklikul tasandil?
[1] Vt https://www.haigekassa.ee/teraapiafond.
Lisa kommentaar