Grafomaania. Kirjanike Liidu noorte almanahh. Koost. Elisabeth Heinsalu jt. Tallinn: Kultuurileht, 2022. 96 lk. 9.99 €.
kas elu peabki nii üksildane olema?
kas oma inimeste leidmine
peabki nii raske olema?
kas inimesed päriselt elavadki nii??
käiaksegi haudadel koeri jalutamas
ja sitta luulet kirjutamas?
(Helin Müüdla, lk 16)
Noorel autoril on ütlemata kerge Eestis kiiresti tuntust koguda: piisab vaid ühe kogumiku väljaandmisest, ning võrdlemisi lühikese aja jooksul saab see tähtsaimatelt kultuuriväljannetelt tähelepanu. Esikteosed pälvivad laitust või tunnustust Värske Rõhu igakevadises debüüdiülevaates,[1] noorkirjanikega tehakse põhjalikke intervjuusid,[2] neid nomineeritakse Betti Alveri nimelisele debüüdipreemiale, kutsutakse kirjandusõhtutele jne.
Seesama kehtib ka Kirjanike Liidu noorte almanahhi „Grafomaania“ puhul: juba on ilmunud kaks põhjalikku arvustust Sirbis ja Postimehes, tulemas on retsensioonid Värskes Rõhus ja Loomingus. Nõustun Pille-Riin Larmi ja Alvar Loogi mõtetega kogumiku koostajate hoiaku osas. Minuski tekitas kummastust Kirjanike Liidu ja Tiit Aleksejevi ümmardamine („grupp isehakanud kirjandusbroilereid,“ arvab koguni Alvar Loog[3]) ning ühiskonnakriitilise noodi peaaegu täielik puudumine – pigem ootaks noortelt vastupidist, seda, et Aleksejev neid ümmardaks, sest noortesektsioon on pärast Peeter Helmet kõige põnevam asi, mis Kirjanike Liidust on viimasel ajal välja lennanud.
Muide, enam-vähem samasugust kriitikat on pälvinud ka Värske Rõhk! Mikk Pärnits kirjutas 2016. aasta suvenumbri kohta lausa hävitava hinnangu, seejuures oli ka tema kriitikateravik suunatud institutsioonile: „Milline oleks siis too suund, milles mina VR’i oleks tahtnud minemas näha? Ergum, rõõmsam, julgem. Vähem halli. Praegu meenutab see pigem vanadekodu, kuhu noored surema saadetakse ja Sirbi/Kirjandusministeeriumi ajaks on nad laibad valmis (kuid siiski riiklikult tunnustatud laibad). … Noorus on sealt puudu. Raamid liiga kitsad, mässamist ei lubata, sest formaat is king. Minu arust on riik suurel määral „erastanud“ noorte loomingulisuse, sest kui sa tahad siin riigis ilmuda pead läbi käima riigikultuuriväljaannete kadalipu. Nemad sätestavad mis on vastuvõetav noortekirjandus, nemad määravad mis jõuab lettidele. See on päris tõhus filter.“[4]
Kentsakas oli ka raamatu sissejuhatuses väljendatud seisukoht, et kui „Grafomaania“ oleks ilmumata jäänud, oleks noor kirjandus Eestis endiselt varjusurmas. Iseäranis viimane väide viitab Larmi sõnul enesekesksusele: „Kogumiku koostajad ei ole kas kursis Värske Rõhu, lavaluuleõhtute[5] ja paljude veebikeskkondade olemasoluga või ei pea neid mainimisväärseks.“[6] Tõsi, eesti kirjanduselu lausa pakatab noortele autoritele mõeldud väljunditest ja avaldamisvõimalustest, rääkimata arvustuse alguses mainitud pidevast institutsionaalsest tähelepanust. Seega kõlab noortesektsiooni esimehe Reijo Roosi tõdemus, nagu Eestis oleks „tohutult palju noori, kelle luuletused jäävad igaveseks ajaks sahtlisse tolmu koguma, sest nad ei oska või ei julge oma värssidega midagi peale hakata“ (lk 12), paraku lahtisest uksest sisse murdmisena. Sedasama konstateerib ka Alvar Loog, jõudes lausa järelduseni, et „kui eesti kultuuril ja ühiskonnal on maailma mastaabis aastakümnete lõikes üldse midagi uhket ette näidata, siis on selleks ilmselt riiklikult finantseeritud avaldamisvõimaluste pakkumine kohalikele noorkirjanikele“.[7] Lugedes aga lähemalt kogumiku paratekste (Emma Lotta Lõhmuse eessõna, autorite tutvustusi ning Roosi kokkuvõtet sektsiooni esimesest tegutsemisaastast), selgub tõsiasi, millele senised arvustajad muude aplombikate väidete ohtruse tõttu pole veel tähelepanu pööranud. Nimelt: kirjandus tähendab kogumiku koostajate jaoks kogukonda ning noorkirjanik olemine elustiili.
Roosi päevikuvormis kokkuvõttest, mis muidu keskendub hooaja jooksul korraldatud kirjandussündmuste ja noortesektsiooni ootamatult tabanud tähelepanu kajastamisele, leiab manifestilaadse tõdemuse: „Koolipingid on täis raisatud potentsiaali. Koolikirjanditega tapetakse loovust. Loovkirjutamise kursuseid napib. Kaks kolmandikku Kirjanike Liidu liikmetest on pensioniealised. Lugemisklubid on killustatud, neid on raske leida ja yldjuhul on need lihtsalt väikesed sõbrapundid, millega polegi võimalik liituda.“ Lõpuks jõuab ta selle arvustuse kontekstis olulisima tõdemuseni: „Kirjanike Liidu noortega tahamegi need kirjandushuvilistest noored, olgu lugejad või kirjutajad, kokku tuua ja anda neile võimalus tutvuda teiste kirjandushuvilistega ja alustada oma kirjanduslikku teekonda“ (lk 12).
Tundub, et väide noorkirjanduse surmast on lihtsalt ebatäpne ning Roosi mure seisneb hoopis selles, et „eesti nooremal kirjandusmaastikul“ puudub avalik, kõigile ligipääsetav literaarsete huvidega noori inimesi koondav kogukond, kus luua tutvusi, arutada raamatute üle, kirjutada tekste, anda üksteisele tagasisidet, korraldada kohtumisi kirjanikega jne. Sellega võib ju tõesti nõustuda: gümnaasiumiõpilaste kultuuriblogi Kaktus[8] viimane postitus ilmus 2018. aastal, ja ehkki Tartu Ülikoolis tegutseb jõudsalt kirjandusring Ellips,[9] on Tartu ja ülikoolielu Tallinna abiturientidest ju kaugel. Kirjanike Liidu noortesektsioon on aasta jooksul muutunud just selliseks kõigile avatud paigaks ja kogukonnaks, millest Roos unistas: septembrist juunini toimusid igal neljapäeval endises Faatumi toas (ning vahel ka musta laega saalis: „lagi on must ja varsti langeb me hauale“, lk 63) loovkirjutamise töötoad, omaloominguõhtud, arutelud lingvistika, kirjandusrühmituste ja prantsuse kirjanduse üle, kohtumised kirjanike, kirjandusuurijate ja toimetajatega jne. Kahtlemata ei jõuaks kirjandustunnis käsitleda pooltki neist teemadest ja valdkondadest, mida noortesektsioon on fookusesse võtnud, aga eneseharimise kõrval on vaat et olulisemgi korraldajate initsiatiiv ja järjepidevus. Eelmisel hooajal kuulusid grupi „tuumikusse“ abituriendid, kes koolitükkide tegemise ja eksamiteks valmistumise kõrval otsisid iganädalastele sündmustele teemasid, külalisi ja osalejaid, paistsid silma sotsiaalmeedias (mis ei ole noorte autoriteni jõudmiseks sugugi väheoluline oskus!), kogusid „Grafomaania“ jaoks tekste ning viisid läbi õnnestunud Hooandja kampaania, et raamat lõpuks välja anda – ja seda kõike puhtast entusiasmist ja koostegemislustist. Seega võiks arvustuse alguses kõlanud Helin Müüdla kurblikule küsimusele „kas oma inimeste leidmine peabki nii raske olema?“ vastata: ei, ei pea. Kirjanduskogukonna loomise eest väärivad Kirjanike Liidu noored kindlasti tunnustust.
Ilmselt on kuulumisvajadusega tihedasti seotud „Grafomaania“ autorite soov defineerida ennast just kirjaniku või laiemalt loovisikuna, mis tuleb iseäranis kenasti välja enesetutvustustest. Küll nimetatakse ennast „kunstnikuks“, „nooreks“ või „hingelt kunstnikuks“, „luuletajahakatisest tuustiks“, „rokitüdrukuks ja mantralauluneiuks, luuleks ja luuletajaks“, „õpilaseks, tütreks, nooreks naiseks, luuletajaks, lugejaks“ jne. Püüdlusele saada luuletajaks osutab ka noortesektsiooni tuumiku Siuru-mäng, klassikute mainimine ja matkimine, aga ennekõike eesmärk anda noortele võimalus alustada kirjanduslikku teekonda, mis enamiku jaoks algabki käesoleva kogumikuga. Siht jõuda parnassile väljendub minu hinnangul ka selles, et esikkogud ilmuvad aina varem – noorim Värske Rõhu debüüdiülevaatesse jõudnud luuletajatest on sündinud 2004. aastal! (Muide, tänavu avaldas oma debüüdi ka noortesektsiooni juhtfiguur, 19-aastane Reijo Roos.) Ühelt poolt selgitab fenomeni soov gümnaasiumi loovtöö raames koostatud raamat ka „päriselt“ välja anda, teisalt näitab see, et hoolimata lõpututest võimalustest internetis luuletajana kuulsust koguda, on paljude kirjutavate noorte jaoks tähtis just trükisõna – päädida iga hinna eest raamatus.
Nii nagu Loog ja Larm, ei näe minagi ennast olevat positsioonis, et „Grafomaanias“ ilmunud tekstide ilukirjandusliku väärtuse üle üksikasjalikult arutleda. See oleks isegi ebaõiglane – kogumiku panid kokku kooliõpilased ja mu arvates võiks selle sihtgrupp samamoodi olla nendesugused noored, mitte laiem kultuuriavalikkus. Ehkki nõustun seniste arvustajate seisukohaga, et almanahhi teostus ei jõua sektsiooni erakordsele entusiasmile järele, ning kahtlen, kas raamatu kuus koostajat ja kolm (!) toimetajat (pea-, keele- ja sisutoimetaja) õngitsesid tekstidest ikka välja nende tuuma – luuletuste peamine viga on nende liigne pikkus –, sooviksin siiski välja tuua mõned eredamad sähvatused.
Esiteks, Nadežda Tjuska luuletus pealkirjaga „nadežda“: „Kannan enda nime / nagu pisaraid mis voolavad / ja imbuvad nahka“ (lk 58). Tjuskat on siin-seal veel kiidetud, ning küllap asja pärast – tema luuletustest leiab kindlasti midagi grigorjevalikku, kuid mitte ainult. Teiseks raputab end „Grafomaania“ muidu ennast maru tõsiselt võtvast kuuest välja lauseke Liisbet Urba jutust: „rinda katab paks karvkate, millest piisaks väikelapse kasuka meisterdamiseks“ (lk 29), sama saab öelda ka ühe Annabel Agasilla luuletuse kahe esimese rea kohta („Sa vihkad talve, ma sündisin siis / Ma olen metsatulekahju, sa kustutad mind“, lk 81). Kolmandaks käivitab ühe Helin Müüdla teksti avarida („purjus vene mees kinkis mulle täna koplis lille“, lk 19) järgneva kurbnaljaka stseeni efektselt, seejuures juhtub selles kaheksasõnalises reas rohkem kui mõnes teises luuletuses ühtekokku.
Mõistagi leiab kogumikust lootustandvaid autoreid veelgi (Reijo Roosi ja Emma Lotta Lõhmuse kõrval näiteks Kelli Kiipus, Mortimer ja Paul Nurk, kui nimetada vaid mõnda), aga paraku ei täitu „Grafomaania“ kõrge ambitsioon näidata maailmale, kuidas noored inimesed päriselt mõtlevad ja kirjutavad. Ühelt poolt ei ole ühegi autori hääl veel nii julge ega kõlav, et seda eesmärki pisutki uskuma jääda (ehkki sissejuhatuses kõlanud suurejoonelised väited selleks lootust ju annavad), teisalt on sellist ülesannet niivõinaa võimatu täita. „Grafomaania“ on ühe seltskonna aastase tegevuse jäädvustus (või kokkuvõte või tagajärg), aga mitte kõikide Eestis elavate noorte autorite tekstide antoloogia. Ja just seda – entusiasmi ja kogukonnatunde edasiandmist – kogumiku olulisemaks saavutuseks pidada julgengi. Kui Kirjanike Liidu noored veel mõned aastad sama järjepidevalt koos käivad, loevad, kirjutavad, üksteisele tagasisidet annavad ning tekste põhjalikumalt toimetavad, siis võib „Grafomaaniast“ saada kogumik, mis pakub kirjanduslikku elamust ka laiemale lugejaskonnale.
[1] Vt R. Alliksaar, Kes tasub trükitöölise vaeva? Märkmeid noore kirjanduse aastast 2020. Värske Rõhk, 2021, nr 70, lk 116–124.
[2] Vt P. Karro, See pole täiuslikkuse tallermaa. Intervjuu Sanna Kartauga. Värske Rõhk, 2022, nr 75, lk 26–37.
[3] A. Loog, Grafomaania räsib noori hingi. Postimees, 17.08.2022.
[4] M. Pärnits, Värske Rõhu suvenumber võiks olla rõõmsam ja julgem. Kultuur.err, 20.06.2016.
[5] Tõsi, alates 2017. aastast ei tohi Tarslämmil alaealised luuleprõmmujad enam üles astuda.
[6] P.-R. Larm, Titesammul klassikute radadel. Sirp, 17.06.2022.
[7] A. Loog, Grafomaania räsib noori hingi.
[8] Vt https://kkaktus.wordpress.com/.
[9] Vt H. L. Korp, Ring nimega Ellips. Värske Rõhk, 2022, nr 75, lk 74–81.
Lisa kommentaar