VANESSA SPRINGORA. NÕUSOLEK. Prantsuse k-st tlk Anna Linda Tomp. Tallinn: Kultuurileht, 2022. (Värske raamat; 30). 176 lk. 15.99 €.
Lapsi ei peaks vägistama. Kas selle väitega ollakse ühehäälselt nõus? 1970. aastate Prantsusmaal leidus kultuurieliidis palju neid, kes radikaalsele kehalisele autonoomiale apelleerides hoopiski nõudsid, et täiskasvanute seksuaalsuhted teismelistega tuleks dekriminaliseerida. Eriti kuna kolme- ja neljateistaastased, kellega seksinud mehed parasjagu kohtu all olid, olevat ise vahekorraga nõus olnud. Seda juhtumit kirjeldab Vanessa Springora oma romaanis „Nõusolek“, et iseloomustada, millises õhustikus ta 1980. aastatel üles kasvas (lk 49–50). Ent Eestiski kõlasid veel mullu lapseealise seksuaalse ahvatlemise katses süüdi mõistetud kirjaniku[1] juhtumi kohta mõtted, et ehk oli tegu n-ö kirjandusliku materjali kogumisega, mitte ihast tuleneva ahvatlustööga, justkui see lunastaks toimepanijat.[2]
„Nõusolek“ on kirjutatud Springora isikliku elukogemuse põhjal – kui ta oli 14, võrgutas teda 49-aastane mees, tuntud prantsuse kirjanik. Suhe kestis umbes aasta enne, kui Springora selle lõpetas, ent teda jäi saatma eluaegne psüühiline trauma ning kirjanik jätkas tema ahistamist oma kirjandusteoste kaudu. Romaani lõpuosas kirjutab autor, et paraneda suutis ta sellest traumast alles kolm kümnendit hiljem, kui ise oma loo kirja pani (lk 168). Tema hääleks ongi see raamat.
Kogemuse sügavust ja ajatelje pikkust (1980. aastate lõpust tänapäevani) arvestades on romaan üllatavalt põgus. Springora ei ole sõnu raisanud. Samas on teos komponeeritud nii, et sellest vormub kristalselt välja strateegia, kuidas üks küpses keskeas kuulus meesautor manipuleerib 14-aastase tüdrukuga, et teda oma ihade huvides ära kasutada, nii et tüdruk samal ajal arvaks, et nende vahel on romantiline armastussuhe. Selleks kulub kaheksa sammu.
Strateegia esimene samm: vali välja saak – keegi, kes on haavatav. „G võttis sihikule üksikud, haavatavad tüdrukud, kes olid üle käte läinud või kelle vanemad olid osavõtmatud, ning teadis hästi, et sellised tema mainet ohtu ei sea“ (lk 168). V lapsepõlve kujundas isa lahkumine nende pere juurest, ootamatud kohtumised täiskasvanute seksuaalmaailmaga nii oma vanemate pealtnägemisel kui näiteks liputaja seiramisel, ning välja kujunev alaväärsustunne seoses oma välimuse ja väärtusega. Kaasa aitas ka see, et lugemisest oli saanud üksindust tundva lapse eskapismiviise, mille tõttu ta kirjandust müstifitseeris (lk 29).
Teine samm: loo ohvris tunne, et ta on kõige erilisem inimene maailmas. V meenutab õhtut, kui ta G-ga kohtus: „Tema kergelt kähisev hääl … leidis minusse tee nagu nõidus. Iga silp, iga sõna olid justkui otse mulle suunatud“ (lk 34–35). G hakkas V-le saatma kirju, mis olid täis mesisõnu. Lõpuks oli ühes ettepanek kohtuda. Nende seksuaalsuhte väljakujunemise algusajast tunnistab V, et tundis end kui väljavalitu, kelle jaoks on oluline mehe kui õpetaja heakskiit. Samal ajal lubas G kõik oma teised armukesed maha jätta ning vandus, et V on tema jaoks „taevane kingitus“ (lk 45).
Kolmas samm: isoleeri ohver tema perest, sõpradest, toetajatest. Kirju, mida G saatis, hoidis V oma ema eest kiivalt saladuses. Ta ei rääkinud ka G esimesest kutsest kohtingule mitte kellelegi (lk 38–39). Ehkki G käis V-ga käsikäes avalikes kohtades, kus liikusid ka teised kultuuriinimesed, suutis G V-d tema tegeliku tagala vastu ässitada: kui politsei lastekaitseosakonda saadeti G kohta anonüümne kaebekiri, suutis ta V ja V emaga autori isikut ära arvata püüdes juhtida vestlust nii, et kogu V tutvusringkond sattus kahtlusaluste nimekirja (lk 82).
Neljas samm: normaliseeri ohvri silmis olukorda. „Kas teadsid, antiikajal mitte ainult ei soositud, et täiskasvanud noortele seksuaalset väljaõpet pakkusid, vaid seda peeti koguni auasjaks? Oled kuulnud, et 19. sajandil oli väike Virginia ainult kolmteist, kui Edgar Allan Poe temaga abiellus?“ jne (lk 47). Täiskasvanud minajutustaja, kes oma teismeea kogemustele tagasi vaatab, teab nüüd vahele pikkida, et Irina Ionesco, kelle erootilised fotod omaenda lapsest olid G kodus aukohal, kaotas tegelikult tütre hooldusõiguse (lk 48). Ebavõrdset suhet normaliseeriva diskursuse loomise juures on oluline tahk see, et tuleb kureerida ka iseenese karakterit seal. G valis täpselt, mis infot ta V-le enda kohta avaldas. Näiteks keelas ta V-l oma päevikuid lugeda, ning oma avaldatud romaanidest lubas ainult teatud pealkirjadega kaasi avada. Põhjusega – kui V lõpuks keelust üle astub, kohtub ta päevikulehekülgedel G-ga, kes ostab Manilas 13-aastastelt filipiini poistelt seksi (lk 98).
Viies samm: ära jäta jälgi / jäta vaid õigeid jälgi: V täheldab oma refleksioonis, et G ei jätnud tema kehale kunagi sinikaid ega teisi üleliigse jõu kasutamise märke, vastupidi, ta kohtles teda alati väga õrnalt: „ta ei valmistanud oma partneritele kannatusi. Ja kui ei ole kannatusi ega sundimist, ei ole teadagi ka vägistamist. Ettevõtmise keerukus peitus selle rusikareegli austamises ühegi erandita. Füüsiline vägivald jätab mälestuse, mille vastu mässu tõsta“ (lk 133). V kirjutab, et ka nendevahelise kirjavahetuse üks tagamõtteid võis olla see, et G-l oleks hiljem ette näidata kirjalik asitõend, et tüdruk oli suhtega nõus või isegi algatas teatud tegevusi. Nii kaitseb G ennast võimalike süüdistajate eest – ta ise tahtis! (lk 75).
Edasised sammud jõuavad ebavõrdse suhte arengukaare sellesse kohta, kus küps vili hakkab üleküpsema. Kui V sattus G päevikust lugema tema teise armukese, Nathalie kohta, rakendas G sammu, mida teha siis, kui ohver hakkab loodud narratiivis mõrasid nägema: gaslight ehk manipuleeri ohvrit arvama, et kõik on tema armukadedas ja paranoilises peas. G väitis, et tegu pole päeviku, vaid romaani käsikirjaga. V tegi suitsiidikatse (lk 108). Hiljem hakkas ta tundma ka ise, et „oma isastki vanema mehe suguiha“ rahuldamine ei ole päris õige (lk 114). Ta sõbrunes 22-aastase Youriga, kes, olles V lugu kuulnud, ütles talle otsesõnu, et tegu on ärakasutamisega (lk 114). Ning V tundis raevu, kui G mentor, Emil Cioran, ütles talle, et naine peab olema isetu ja ennastohverdav, kui ta armastab kunstnikku: „Tema, ülim autoriteet, palus vaevu viieteistaastasel tüdrukul oma elu seisma jätta vana perverdi hüvanguks?“ (lk 112). V sai vaikselt aru, et tüdrukute võrgutamine ei ole G jaoks mitte ootamatu erand V-sse armumise tõttu, vaid käitumismuster.
Kui kuues samm peaks siiski jõudma selleni, et ohver jätab manipulaatori maha, pöördu tagasi teise sammu juurde: kinnita talle oma erakordset armastust, et ta on sulle muusaks. Et teievaheline armastus on ainukordne. Kui V oli G kirja teel maha jätnud, väljendas viimane täielikku uskumatust, et V võiks olla lakanud teda armastamast: „Kuidas võisin ma teha lõpu meie muinasloole, millest kaunimat ega ehedamat ei olnud?“ (lk 121).
Romaanis sellest viimasest jõupingutusest siiski kasu polnud ning V jäi kindlaks oma otsusele G maha jätta. Kusjuures seda suutis ta lõpuks teha tänu omavanustele sõpradele, kes teda toetasid, ning mitte oma emale, kes lahkumineku üle üllatus.
Ent strateegilise pedofiili jaoks ei ole lahkuminek lõplik kaotus. Kaheksas samm: kui suhe on läbi, haara narratiiv enda kätte. G hakkas kohe peale nende suhte lõppu avaldama romaane, päevikuid ja kirju, kuhu G poolt moondatuna oli sisse põimitud V karakter. See mõjus V-le ahistavalt. „Tean …, mis tunne on jääda lõksu eksitavasse ülesvõttesse, mis annab edasi pisendava, groteskse ja karikatuurse pildi. Röövida sellise julmusega kelleltki tema pilt on sama hea kui röövida tema hing,“ arutleb autor (lk 136).
Narratiivi enda kätte haaramiseks avaldas G romaani, kus V-d oli kasutatud peategelase prototüübina, ta avaldas ka oma päevikusissekanded kohtumisest V-ga ning neljateistaastase tüdruku armastuskirjad talle; lahkuminekukirjad; ta rääkis avalikes esinemistes V-st eesnime pidi. Viimased teosed ilmusid üheksa aastat pärast seda, kui nad olid lahku läinud (lk 137–138). Oma n-ö päevikus „tegi ta meie loost täiusliku fiktsiooni. See oli lugu liiderdajast, kellest sai pühak, paranenud perverdist, uskmatust, kes otsis indulgentsi. … Mina olin reetur, ideaalse armastuse rikkuja, kes kõigele vee peale tõmbas, kui keeldusin selle metamorfoosi ajal tema kõrvale jäämast“ (lk 138).
Vanessa Springora on peenelt välja joonistanud, milliseid manipulatiivseid võtteid võib kasutada pedofiil, kelle päralt on veel ka alaealistega seksuaalsuhete loomist soosiv ühiskond. V ärakasutamiseks ei olnud G tööriistakastis mitte ainult tema sarm ja manipulatsioonioskused, vaid ka sotsiaalne positsioon hinnatud kirjanikuna, mis aitas V õnge püüda. Seejuures sai tema kirjanikupraktikast viis V-d edasi ahistada, kui füüsiline suhe oli juba lõppenud (strateegia lõpp: kummita haua tagant). Siin võib peituda ka põhjus, miks väide „ta tegi seda kirjandusliku materjali kogumiseks“ ei kaitse tegelikult inimese pedofiilset käitumist, kui ta on juhtumisi ka kirjanik. G oli „teinud oma kirjanikuametist alibi, millega õigustada oma sõltuvust“ (lk 106).
Vilja Kiisler on oma arvustuses romaanile andnud hinnangu, et tegu on pigem ajakirjandusliku aruande žanri kui ilukirjandusega, kuna „nullstiilne, kujundivaba, analüütilise põhikoega ja ülimat objektiivsust taotlev tekst ei paku kunstilist elamust või valgustust, … ei loo kunstilist kujundit…“[3] Kiisler ütleb, et Springorat kannustas lihtsakoeline tõekäsitus, soov „rääkida lugu ära nii, nagu see oli“. Ma ei ole selle väitega nõus. Esiteks põhjusel, et Springora pani 170 leheküljel kirja sündmused, mis toimusid temaga kolmkümmend aastat tagasi. See on igal juhul konstrueeritud tekst, mitte lihtne jutustus asjadest nii, „nagu nad olid“. Võrdluseks võib mõelda probleemile, et kas näitleja saab mängida iseennast. Peamiselt aga oponeerin Kiisleri argumendile sellega, et nõusolek ongi romaani keskne kujund. Springora on oma „nullstiilse“ keelekasutusega suutnud kaardistada kogu selle keerulise maatriksi, milleks on seksuaalsuhted inimeste vahel, kes on üksteisega ebavõrdsed nii mitmel viisil. Miks ei ole nõusolek lihtne „jah“, kui tegemist on 14-aastase tüdruku ja 49-aastase mehe, pealegi veel kuulsa kirjanikuga? „G võttis sihikule tüdrukud, … kes ei ütle sõnagi, on järelikult nõus“ (lk 168). Springora on näidanud ilma liigsesse enesehaletsusse või pisaralüpsmisse laskumata, kui rängad psühholoogilised tagajärjed võivad olla seksuaalvägivalla kogemisel. Maarja Kangro tegi oma „Klaaslapses“ midagi sarnast: raporteeris ränki inimkogemusi nii, et nende kogemuste ränkus jõudis lugejale kohale just tänu teksti kuivale toonile, mitte selle kiuste.
Aga eelkõige vormub nõusolek kui kujund meie silme ees lahti sellega, et läbi romaani kasvavad teismelise tüdruku läheduseotsingud täiskasvanud naise arusaamiseks, et teda kasutati ära. „Nõusolek“ harutab lahti küsimuse, miks ebavõrdsetel alustel seksuaalsuhetes ei ole lihtsaid ei- või jah-vastuseid. Ka kirjanikel on ohvrid.
[1] Kirjanik Peeter Helme süüdimõistmine jõustus. ERR, 17.08.2021.
[2] Andrei Hvostov intervjuus Vilja Kiislerile: „Minu hüpotees on see, et ta kogus materjali ühe transgressiivse teksti loomiseks.“ V. Kiisler, Podcast „Vaim vardas“: Kas kirjanik võib olla pervert? Kas Dostojevski oli pedofiil? Delfi, 07.01.2021.
[3] V. Kiisler, Kõik teadsid ja keegi ei teinud mitte midagi. Sirp, 15.07.2022.
Lisa kommentaar