Kristjan Haljak. Illuminatsioonid. Luuletused 1974–1990. Tallinn: Tuum, 2020. 100 lk. 14.99 €.
„Ja jälle skald võõrast laulu loob,
Kui enda oma meie ette toob“
(Ossip Mandelštam,
„Ma pole kuulnud Ossiani lugusid…“)[1]
Kristjan Haljak on sündinud 1990. aastal. Sellest on võimalik teada saada mitte üksnes näiteks Vikipeediast, vaid ka arvustatavast raamatust endast, kui avada see 25. leheküljelt ja lugeda sealset märksõna „töölisaeg“. Aga muide, mitte see pole peamine. Keskseks probleemiks, mille ümber on rajatud Haljaku raamat, mis vaid esmapilgul näib eraldiseisvate ja eri stiilides sententside kogumina, on kahtlemata kirjanik, kes heitleb kirjandusega. Kas on võimalik ette kujutada poeeti, kes astub välja värsi vastu – või on see nonsenss?
Oluliseks teetähiseks värsivastase võitluse ajaloos kujunes Moskva kontseptualism. Näiteks Lev Rubinštein meenutab oma esimeste värsikartoteekide teket nii: „Umbes 1972. aasta lõpust kuni 1974. aasta keskpaigani oli mul tormilise, aktiivse ja mitmekülgse eksperimenteerimise periood justnimelt mitte teksti enesega, vaid tema käibimise viisiga – mis oli minu jaoks tähtsam kui tekst ise. See oli väga tormiline, väga järjekindel värsivastane võitlus. Ja see viis mind eri väljendusvormide juurde: kord kirjutasin tekste veinipudelisiltidele, kord tikutoosidele. Kord jalutasin oma fotograafist sõbraga … mööda kesklinna, astusime läbi mahajäetud sisehoovidest, kus kirjutasin lagedale seinale mingi imeliku mõttetera ja tema pildistas seda, ning me koostasime temaga neist fotoalbumeid. Midagi sellest muide ei ole säilinud. Ja mingil hetkel nende eksperimentide reas tekkiski kartoteek.“[2]
Haljak seostab 1974. aasta otseselt asjaoluga, et siis olevat ilmunud raamatu „Rimbaud’ haav“ taskuväljaanne koos eessõnadega – ei rohkem ega vähem kui – Mati Undilt ja Jacques Derridalt (vt lk 91). Muide, Rimbaud’ haava tekitas just nimelt Verlaine’i revolver. Kuid jätame praegu kõrvale „neetud luuletajate“ omavahelised suhted nagu ka Haljaku kahe raamatu pealkirjade vahelise seose ning jätkame siin „Illuminatsioonide“ võrdlemist kontseptualismiga. Seega püüame sõnastada mõned viimase konstitutiivsed tunnusjooned, juba ette tõdedes, et loetelu saab paratamatult ebatäielik:
– püüe kõrvaldada (või vähemalt minimeerida) lõhet kirjanduse ja elu vahel; selles vastasseisus pääseb võidule elu ehk, Rubinšteini sõnadega: „elu saab aeg-ajalt, kirjandusega heideldes ja seda alati võites, ise kirjanduseks“;[3]
– ideaalne kontseptualistlik tekst (isegi kõige lühem) peab kujutama endast performance’it, sest selline tekst eeldab alati pealtvaatajat; tekstid ise on sealjuures hübriidsed: värsid võivad seguneda proosaga, neid võivad (pealtnäha sageli motiveerimatult) katkestada välised sekkumised;
– looming on alati ühtaegu nii tõsine kui ka naljakas, ta kannab endas mingit positiivset programmi ja samas irvitab selle üle;
– niihästi põhiline inspiratsiooni- kui ka parodeerimisobjekt on keel (harilikult ametliku argielu keel selle ilmetus steriilsuses), sellepärast ei ole kontseptualisti jaoks esmatähtis mitte ümbritsev maailm (ja selle kunstilises tekstis kujutamise viisid), vaid just keel, mille abil seda maailma kirjeldatakse;
– kõige iseloomulikumaks võtteks on keeleliste klišeede ja kulunud metafooride sõnasõnaline tõlgendamine, nende „elluäratamine“; niimoodi hakkab läbi harjumuslike kõnemallide rääkima keel ise.
Üheks reaktsiooniks kontseptualismile sai nn „uus siirus“. Kuid on kõnekas, et esimesena kasutasid seda sõnaühendit kontseptualistid ise: „keelte tänapäevase kinnistunud totaalse konventsionaalsuse piires võibki kunsti pöördumist eeskätt traditsiooniliselt väljakujunenud lüürilis-pihtimusliku diskursuse poole nimetada „uueks siiruseks“.“[4] Dmitri Prigov ei kõnele siin mitte siirusest selle sõna tavapärases tähenduses, vaid veel ühest performance’ist: lugejale (või isegi vaatajale) pakutakse etendust siirusest.
Autoritele, kes tulid kirjandusse pärast kontseptualiste ja olid algusest peale omaks võtnud, et midagi põhimõtteliselt uut ja tõeliselt oma öelda on juba võimatu, osutus küsimus, kuidas siis ikkagi kõnelda lugejaga originaalselt ja kordumatul viisil, võtmeliseks ja sugugi mitte triviaalseks. Vastus, mida „uussiirad“ luuletajad sellele pakuvad, on ligikaudu järgmine: kui looming vältimatult tähendab võõra omastamist, mis kasu on siis keerukalt põimitud sõnadest, tsitaatidest, viidetest ja vihjetest? Võib ju kasutada kõige lihtsamaid ja mõistetavamaid sõnu, ärgu need pealegi kõlagu efektselt, kuid see-eest ei saa keegi keelata luuletajal nimetada neid enda omadeks – olgugi banaalsed, on nad ühtaegu ka kordumatud.
2000.–2010. aastatel sai „uussiirusest“ domineeriv trend. Näiteks vene „uussiira“ luule ühe silmapaistvama esindaja Kirill Medvedevi raamat „Tekstid, mis ilmusid autori loata“, mis ilmus 2008. aastal ka eestikeelses tõlkes, osutus mainimisväärseks sündmuseks siinseski kirjanduselus. Ja raamatu tõlkija – kakskeelne luuletaja Igor Kotjuh – liigub omaenda loomingus ka praegu edasi samas suunas. Kõige selgemini ilmnes see päris hiljuti, 2020. aastal, kui arutlused inimese peataolekust ja jõuetusest globaalset mõõtu katastroofiliste sündmuste palge ees muutusid eriti aktuaalseks ja taganõutuks. Veel samal aastal jõudis Kotjuh avaldada värsikogu „The Isolation Tapes“, kus otsesõnu kõneldakse ühelt poolt raskustest, mida kogeb luuletaja, kui peab otsima täpseid sõnu väljendamaks inimese tundeid, kes on sattunud õnnetuse all kannatavasse maailma (kus, nagu ta ütleb: „9/11 on iga päev, palju päevi järjest, kõikides riikides korraga“). Teisalt aga fikseerib luuletaja üksikasjaliselt seda, mida kannavad temani infoplahvatuste lained:
nad räägivad seriaalidest
nad soovitavad raamatuid
nad näitavad pilte õhtusöögist veiniga
nad vaidlevad poliitika üle
nad lavastavad õlimaale elavate piltidena
nad toetavad väljakutset „avalda endast mustvalge foto“
istuvad kodus
peaaegu kuskil ei käi
karantiin
aga meie mõtleme
mis juhtub, kui neil saab raha otsa
mis juhtub, kui lõpeb eelmise elu inerts
millest nad siis räägivad
mida nad siis soovitavad
mida nad siis pildistavad
mille üle nad siis vaidlevad
mida nad siis lavastavad
milliseid väljakutseid nad siis toetavad
me ei tea, kui kaua see kõik kestab
me ei kavatsenud soetada endale nii palju lemmikuid
Selle näite varal on hästi näha, mille poolest erineb „uus siirus“ kontseptualismist: kontseptualistlikus tekstis seisab autor kõigi lausungite taga ja toob ilmsiks nende klišeelikkuse, anastatuse eri tüüpi diskursuste (eeskätt ametliku) poolt – nagu Prigovi kuulsates „Nekroloogides“ (1980):
NLKP Keskkomitee, NSV Liidu Ülemnõukogu, Nõukogude valitsus teatavad sügava kurbusega, et 10. veebruaril (29. jaanuaril) 1837. aastal katkes traagilise duelli tagajärjel suure vene luuletaja Aleksandr Sergejevitš Puškini elutee.
Seltsimees A. S. Puškin paistis alati silma printsipiaalsuse, vastutustundlikkuse, nõudliku suhtumise poolest nii endasse kui teistesse. Kõigil töökohtadel, kuhu ta suunati, ilmutas ta piiritut ustavust talle usaldatud ülesannete täitmisel, sõjamehelikku vaprust ja kangelaslikkust, parimaid omadusi patrioodi, kodaniku ja poeedina.
Ta jääb alatiseks oma sõprade ja lähedaste südametesse kui pummeldaja, naljamees, seelikukütt ja häbitu võllaroog.
Puškini kui vene luule tunglakandja nimi jääb igavesti elama meie rahva mälus.
Kotjuh, vastupidi, näitab, kuidas autor on valmis samastama end igaühega oma kangelastest, igaühes neist näeb ta omajagu klišeelikkust ja etteaimatavust, kuid samal ajal ka täisverelisust ja siirust. Luuletaja püüab mõtestada karantiiniaja korratut infovoogu, mis vallutab sealjuures ta endagi teadvuse, ja paratamatult asetub ta nii omaenda tähelduste vaatleja positsioonile. Selline – metarefleksiivne – vaatepunkt iseloomustab ka kontseptualismi, kuid selle erinevusega, et sealses süsteemis toimib see märgina mistahes loominguakti sekundaarsusest.
Väärib tähelepanu, et Kotjuhi ja Haljaku raamatud ilmusid ühel ja samal aastal: kaks suunda, mida siin põgusalt vaatlesime, sattusid reaalsuses kõrvuti, ilma et neid lahutaks mingi ajavahe või Hiina müür.
Pole raske aimata, et Haljak on kirjutanud kontseptualistliku raamatu (või raamatu kontseptualismist): sellest kõneleb juba raamatu alapealkiri, kus toodud dateering viitab ühtlasi kirjandusliku kontseptualismi õitseajale. Alustan näitest, kus asetatakse kõrvuti kirjandus ja elu – ja võidab viimane:
transliteratuur (< lad. littera ‘täht’), ühe või teise keele kirjaliku teksti tähttäheline või mitte-tähttäheline edasiandmine ühe või teise keele tähestikus (näit. Tjuttšev – Tjuttšev; Kodanlane – Tööline; Inimene – ХОМО; Kirjandus – Elu; Kirjandus – Krjnds) (lk 25).
Erinevalt elust on kirjandus hõlpsasti taandatav lühenditele, st teatud tähtede kogumile. Prigov on ühes oma luuletuses, mis on pühendatud ta kesksele kultuurilisele kangelasele Militsjonäärile, järeldanud: „On Elu lühike, Kunst – pikk. / Kuid nende võitluses jääb peale Elu.“
Tsiteeritud lõik Haljaku raamatust oli ühtlasi näiteks, kuidas autor käib ringi entsüklopeedilist tüüpi diskursusega. Selle diskursusega õigupoolest juba kogu raamat algabki: „a, 1. häälik, eesti keeles on a labialiseerimata madal tagavokaal…“ (lk 7) jne, kusjuures sellised entsüklopeedilist tüüpi märkused ilmuvad teksti sporaadiliselt – mis ilmselgelt travesteerib ideed entsüklopeediast kui universaalsest väljaandest, mis peaks endasse süstemaatiliselt koondama kõik teadmised maailma kohta. Juba samas, raamatut avavas entsüklopeedilises märkmes kerkib esile ka raamatu peakangelane – mõistagi kõige ootamatumas kohas:
2. (A,a), eesti ja paljude teiste tähestike 1. täht. Pärineb vanast semiidi (foiniikia) tähestikust. Et selle märk oli härja pea kujuline, sai ta nimeks aleph (‘tööline’); siit ka kreekakeelne nimetus alfa.
Aleph teatavasti tähendab (veo- või künni-) härga ja sugugi mitte töölist. Siiski ei saa öelda, et Haljaku tehtud asendus oleks päris meelevaldne. See tugineb fraseoloogiale (s.o keele päristuumale endale): sõnaga „härg“ kaasneb püsikonnotatsioon, mis seostub raske tööga (vrd nt kinnisväljendit „töötavad nagu härjad“). Keeleline seos tuuakse raamatus hiljem ilmsiks nende mõistete otsese võrdsustamise kaudu: „homo (lad., ‘inimene, härg, tööline’)“ (lk 30). Seegi näitab, et Haljaku raamatu keskmes on keel – ühelt poolt kui luuletaja töövahend, teisalt aga kui mängu ja refleksiooni objekt. Algul justnagu juhuslikult teksti sugenev tööline kasvab järk-järgult tõeliselt mütoloogiliseks Tööliseks, kes oma mõõtkavalt ületab enda kirjandusliku eelkäija Rimbaud’ proosaluuletuses, mis lõpeb sõnadega: „Tahan, et see sitkust saanud käsivars enam ei toetaks üht kallist kuju.“[5] Mingit kallist kuju ei tule nüüd enam endaga kaasas tassida: nagu igasugune mütologeem, täidab ta ise enesega kõik kuni taevaste kaugusteni välja – on ju „Suur Vanker, ka S u u r T ö ö l i n e (lad. Ursa Major)“ (lk 45). Hiljem öeldakse juba otse: „Kahekümne esimesel sajandil ei lase Euroopa oma ajalugu oma magamistuppa. … Ajalugu jääb värava taha“ (lk 65). Kui ajalugu on välja visatud, jääb üksnes müüt. Selle poolest meenutab Haljaku Tööline neid Prigovi läbivaid ja „kõikehõlmavaid“ tegelaskujusid – eelkõige Militsjonääri:
Нет, он не сам собой явился
Но его образ жил как ген
И в исторический момент
В Милицанера воплотился
О, древний корень в нем какой!
От дней сплошного Сотворенья
Через Платоновы прозренья
До наших Величавых дней.[6]
Vaatame, kuidas kulgeb tee läbi nendesamade nägemuste Haljaku esituses:
Dialoogist ei ole iial sündinud midagi katastroofilist, midagi plahvatuslikku või „suurt“. Kui inimkond oleks kasvõi ajaviiteks omaenda jõududest vaikinud, oleks ta jõudnud kaugemale Platoni-aegsest maailmapildist ja mudelitest. Dialektilisel materialismil pole õnnestunud kahjustada reflekside spontaansust ja müütide noorusvärskust ega pisendada Töölist kõhklevaks ja kõikuvaks kujuks. … Polümorfne mõnu on nakatanud igat ihukiudu ja ajanud juured lugeja keskajju. Ja nii ei elagi inimene enam kirjanduses, vaid kirjanduse teoorias (lk 74).
Seejärel pannakse ette teha Platonist hakkliha ja profaneeriv passaaž lõpeb kogu oma kahemõttelisuses meeldejääva tekstikohaga: „Anna ta üheks ööks minu kätte ja ma topin selle dialektilise mateeria fallilise elemendi talle kurku, ma talle näitan, kuidas keelt kanda ja intrigeerida!“ Ja tõepoolest: kuidas „kanda keelt“? See on tõeliselt kontseptualistlik küsimus: kust ja kuidas leida poeesiat, kui kogu ruum on läbi põimunud tohutust hulgast infovoogudest?
Vastust sellele küsimusele otsitakse, töötades eri tüüpi diskursustega. Entsüklopeedilisest oli juba juttu, kuid selle kõrval on ka teisi ja nendega käib Haljak ringi samas travesteerivas maneeris.
Alustame teaduslikust diskursusest: „Jah, kõik see semiootika ja lotmaniaana ja strukturalism ja modern ja postmortem ja whatnot on küll väga põnev, aga…“ (lk 39). Nende sõnadega algab joonealune märkus pseudoentsüklopeedilisele märkmele, milles parodeeritakse humanitaarteadlaste innustumist tehnilisest terminoloogiast: „summuti, tehn. 1. seadis, mis vähendab (summutab) kirjanduse vm. aparaadi (modelleeriva süsteemi) liikuva osa inertsist põhjustatud võnkumist tasakaaluasendi ümber…“ Sellele paroodilisele „põhjale“ asetab Haljak järgmise travesteeriva kihi: humanitaarteadlase stiilis arutlused, mis sünnivad sealsamas joonealustes märkustes, tõmbavad endale tähelepanu juba üksi oma ptiikirjaga – mis mõnikord võib võtta enda alla kaks kolmandikku raamatu leheküljest, aga ka koguni täita selle tervenisti. Kõnekas on seegi, mis sorti sõnadega see pseudoteaduslik ptiikiri sisustatakse: näivalt teaduslikku vormi kätkeb Haljak sellist tüüpi kirjutuse, mis demonstratiivselt ei allu ratsionaliseerimisele, vaid oma ekstaatilisuses meenutab pigem seksuaalelamust – millest tõepoolest ongi tsiteeritud märkuses jutt. Veel enam, väljumist metatasandile saadavad sõnad nagu „metatekst“, „metasüsteem“ ja „metakeel“:
… mina olin vait ja Maria oli vait ja küll pisut vaevaliselt tõusime ja võtsime end riidest lahti ja ma katsusin Maria käelaba, sääri, kõhtu, rindu, varbaid ja jalgevahet ja tema mind ja tema mind ja tema mind ja meie kehad-keeled uputasid teineteist ja meie meeled kaselehed uppusid ja meie mütoloogilise situatsiooniga kooskõlas kooskõlas metakeele osa maailmamudel rindu varbaid jalgevahet ja määratlusest järeldub mõnus magus ja kirbe lõhn käelaba sääri kõhtu rindu varbaid ja meie keeled-kehad kohtusid ja siis me ei hinganud ja siis me meie me jah me (lk 40).
Kvaasiteadusliku sõnastuse kaudu kodifitseerimise katse saavutab vaid illusoorse tulemuse, palju tähtsam on, et meie ees hargneb võimas stiihiline protsess, millele on raske mingeid ettekirjutusi teha.
Niimoodi, kergesti äratuntava vormi kaudu, hakkab kõnelema keel ise – stiihiline ja ennustamatu. Sarnaselt on üles ehitatud ka üks Rubinšteini kõige kuulsamatest teostest „Kangelase ilmumine“ (1986): igale kaardikesele selles – esimesest kuni üheksakümne neljandani – on kantud tekst, mis koosneb ühest (värsi)reast, igaüks neist ridadest on oma sisult rõhutatult ebapoeetiline ja kujutab endast kontekstist välja rebitud argikeelefraasi, mis juhtumisi paigutub neljajalalisse jambi (kõige levinumasse vene värsimõõtu): „Ну что я вам могу сказать?“, „Он что-то знает, но молчит“, „Не знаю, может, ты и прав“ jne.[7] Lugeja ootab kangelase ilmumist, samas kui too ongi juba siin – selleks on keel ise. Kui ahvatlev polekski siin kõnelda võimalikest mõjutustest (aga erinevalt teistest vene kontseptualistidest on Rubinšteinilt eesti keelde tõlgitud terve raamatu jagu tekste), tundub mulle antud juhul olulisem, et tegu on ühe ja sama mehhanismiga.
Seda enam, et Haljaku raamatus leidub kontseptualistliku kirjutusviisi muidki silmatorkavaid tunnusjooni. Neist räägime juba ühe teist tüüpi – poeetilise diskursuse näitel. Kontseptualistlikus süsteemis on teose klassifitseerimisel luuleks või proosaks teatavasti kõike muud kui esmajärguline tähtsus: palju relevantsemad on sellised määratlused nagu „tekst“ või „projekt“. Kuid eraldiseisvad värsilised fragmendid lülituvad hõlpsasti suurema terviku osadeks. Nii sugeneb ka Haljakul raamatu kestel aeg-ajalt värsse, millest kõige märkimisväärsemad on kängitsetud sonetivormi (mis on Haljaku lugejale tuttav juba ta eelmise raamatu „Verlaine’i revolver“ kaudu). Vormi valik on mõistetav: sonett on piisavalt iidne, sealjuures ka paljudele kirjandustraditsioonidele ja kultuuridele ühine populaarne vorm. Kuid ka siin talitab Haljak nõnda, et läbi range värsivormi hakkaks kõnelema keel ise, esiteks teadlikult pikendades või lühendades värsiridu, teiseks lisades otsekui sonetti katkestavaid ühesõnalisi kiilundeid (vabavärsi kasutamisest ja riimide puudumisest rääkimata):[8]
kõigub tuules siia-sinna allutab oma kutsele gravitatsiooni
allutab õunapuud lombid allutab naise kes silmade pilkudes
vaatab vihma tuult iseennast heledates juustes see on algus
kus tuju on pisut psühhedeelne ja algusest lõpuni arusaadav
…
prantsuse kommet
mille järgi rahvad ise oma saatuse otsustasid
ei kiideta enam heaks
eelnev kujundlik arutlus kultuuri kolme põhiliigi olemusest
pärineb saksa ajaloolase ja modernistliku kirjanduse
impersonaliseerunud klassiku viimasest
tõsiselt
võetavast
ööst
Selline kirjutustehnika, mis detailsemalt on välja töötatud „Verlaine’i revolvris“, saab nüüd osaks „Illuminatsioonide“ „projektist“ – koos mõnede ühiste tegelaskujudega: ka seal esinesid Haljakul juba nii „kunda majakovski“ (kes uues raamatus on ülendatud „Kunda Majakovskiks“) kui ka „naine nimega PÄIKE“ (kellest „Illuminatsioonides“ on saanud „NÕUKOGUDE PÄIKENE“). Siin tundub kohane tõmmata veel üks paralleel kontseptualismiga. Prigovi üheks firmamärgiks luuletajana oli „üleliigne“ sõna, mis otsekui valgub alla järgmisse ritta ning üldjuhul ei mahu värsimõõtu, vaid rikub seda demonstratiivselt – sel kombel paljastatakse vastuolu keelestiihia ja värsistruktuuri vahel:
Вот спит в метро Милицанер
И вроде бы совсем отсутствует
Но что-то в нем незримо бодрствует
То, что в нем есть Милицанер
И слова тут ни пророня
Все понимают, что так надо
Раз спит милицанер – так надо
То форма бодрствования
Такая[9]
Värsiloome iseäralikkustelt siirdume veel ühe olulise kirjandusliku tehnika juurde, mis lähendab Haljakut kontseptualismile. Pean silmas võõra omakstegemist, mida Pille-Riin Larm on nimetanud „lõika-kleebi-muunda-meetodiks“.[10] Mina nimetaks seda tekstiks, mis on kirjutatud võõra teksti sõrestikule. 1974. aastal (sic!) kirjutas Prigov luuletusi, millest moodustus üks tema esimesi kontseptualistlikke kogusid „Kultuursed laulud“ („Культурные песни“) ning kus ta „toimetas“ ülipopulaarseid vene värsstekste alates Puškinist, Lermontovist, Nekrassovist jt ning lõpetades tundmatu autori romansiga „Sära, sära mu täht“ (Prigovil „Kremli täht“) ja Vassili Lebedev-Kumatši „Lauluga kodumaast“ (Prigovil „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu“). Paigutatuna teistsugusesse ideoloogilisse, stilistilisse ja värsistuslikku konteksti, ei olnud need tekstid enam pelk kogum tsitaate vene kirjandusklassikutelt, vaid muutusid sügavama – keelelise – mehhanismi indikaatoriteks: keele vaatepunktist ei erine tsitaat millegi poolest idioomist või mõnest muust kinnisväljendist. Haljakul avaldub see lähenemisviis kõige ilmekamalt „Illuminatsioonide“ IV osas, mis kannab pealkirja „Ivanov“ ja mille avab (pseudo)epigraaf Camus’lt, kus Sisyphos on asendatud Ivanoviga: „Il faut imaginer Ivanov heureux“ („Ma arvan, et Ivanov on õnnelik“). Võrrelgem järgmisi tekstifragmente (paksus kirjas esiletõstud tsitaatides on minult):
| Tšehhov (1887) | Haljak (2020) |
|
IVANOV (tuleb pargiteel nähtavale koos Lvoviga): Teie, kallis sõber, lõpetasite ülikooli alles möödunud aastal, te olete veel noor ja ärgas, aga minul on juba kolmkümmend viis aastat turjal. Mul on õigus teile nõu anda. Ärge võtke endale naiseks juuditari, psühhopaati ega sinisukka, vaid valige midagi argipäevast, halli, värvitut ja vaikset. Üldse rajage kogu oma elu šablooni järgi. Mida hallim ja ühetoonilisem on taust, seda parem. Kullake, ärge minge üksi tuhandete vastu, ärge võidelge tuuleveskitega, ärge jookske peaga vastu müüri… Hoidku taevas teid igasugustest ratsionaalsetest majapidamistest, ebatavalistest koolidest, ägedatest kõnedest… Sulgege end oma teokarpi ja tehke oma väikest, jumalast määratud tööd… Niiviisi on soojem, ausam ja tervislikum. Aga see elu, mida mina olen elanud – kui väsitav see on. Ah, kui väsitav…! Kui palju vigu, ebaõiglust, kui palju jaburat! (Märkab krahvi, ärritatult.) Alati sa, onu, tolgendad mul silma all, midagi ei saa omavahel rääkida!
ŠABELSKI (nutuse häälega): Ah, kurat võtaks, ei ole mul paika kusagil. (Hüppab püsti ja kaob majja.) IVANOV (hüüab talle järele): Noh, palun vabandust, vabandust! (Lvovile.) Miks ma teda solvasin? Ei, ma olen tõesti liimist lahti. Ma pean endaga midagi ette võtma. Tõesti pean… |
IVANOV (tuleb nähtavale koos Lvoviga): Teie, kallis sõber, lõpetasite ülikooli alles möödunud aastal, te olete veel noor ja ärgas, aga minulgi on alles kolmkümmend kolm aastat turjal. Mul ei ole mingit õigust teile nõu anda. Võtke endale naiseks juuditar, psühhopaat või sinisukk, ärge valige midagi argipäevast, halli, kodanlikku ega vaikset. Üldse rajage kogu oma elu šablooni järgi. Mida haiglasem ja kohatum on taust, seda parem. Kullake, ärge minge üksi tuhandete vastu, minge üksi vastu miljonitele, tervetele rahvastele, riikidele, kultuuridele, lühidalt – tsivilisatsioonile kui sellisele. Ärge võidelge tuuleveskitega paljakäsi, kasutage veetlevamat taktikat, kasutage vahendeid, mis on ennast tõestanud. Lõhkeained, sabotaaž, te ju teate, millest ma räägin. Ärge jookske palja peaga vastu müüri… Hoidku taevas teid igasugusest karjäärist, ebahuvitavatest seksuaalpraktikatest, ägedatest kõnedest, rahvuslikust vaimust, maaklerite ja turvameeste esoteerikast… Sulgege end oma teokarpi ja tehke oma väiksest, jumalast määratud teokarbist terve universum… Niiviisi on soojem, kunstlikum ja kaunim. Aga see elu, mida mina olen elanud – kui võluv see on! Ah, kui võluv…! Kui palju õnnestumisi, ebaõiglust, kui palju jaburat! (Märkab Lautréamont’i krahvi, ärritatult.) Alati sa, onu, tolgendad mul silma all, midagi ei saa omavahel rääkida!
LAUTRÉAMONT (irvitades): Ah, jumala eest, ei ole mul paika siin ilmas. (Hüppab püsti ja kaob.) IVANOV (hüüab talle järele): Noh, palun vabandust, vabandust! (Lvovile.) Miks ma teda solvasin? Ei, ma olen tõesti liimist lahti. Ma pean midagi sisse sööma. Tõesti pean.. |
Ainult esmapilgul näeb säärane Tšehhovi „„Ivanovi“[11] ümberkirjutamine välja nagu kanoonilise vene kirjaniku näidendi pööramine absurdiks. Tegemist on kontseptualistliku sisseelamisega võõrasse autorisse, kus lähtetekstis leiduvad ideoloogilised tendentsid viiakse nende äärmise piirini: provintsielust piinatud ja võlgades vene mõisniku epistlist saab kontseptualistlik manifest, milles ilmselge omaksvõtu kõrval jääb ruumi ka võõritusele. See on eelkõige võõritus kirjanduslikkuse kui teatava kvaliteedimärgi suhtes, püüe vabaneda traditsiooni, ideaalis aga ka keele diktaadist, distantseeruda eksisteerivatest ideoloogiatest ja igasugusest etteantusest üldse. Just nii tuleks tõlgendada ka Ivanovile pühendatud tekstiosa lõppu: „Ivanov ei saanud rääkida, ent ometi ta rääkis. Tema keel võnkus nõnda, et ta näis sõnade tähendust väljendavat sõnadeta“ (lk 67), ja ka kogu Haljaku raamatu finaali:
Saatus tahtis, et just mina saaksin esimeseks korralikuks inimeseks, et just mina tunneksin end vastusena aastatuhandete pettusele. Suunduda tõbise-oopiumilt tervemate substantside ja väärtuste poole ning ümberpöördult – täiusliku ja enesekeskse elurikkuse seest taas dekadentsiekstrakti varjatud tööd jälgida – see on minu kauakestev treening, minu tegelikkuse kogemus, ja kui üldse milleski, siis just selles saan ma meistriks (lk 97).
Kuid siin tekib siiski üks probleem. Kirjandus on kirjanikule nagu kibuvitsapõõsas Jänku-onule „Onu Remuse juttudest“: kui väga ta ka ei paluks, et teda sinna ei visataks, selgub lõpuks, et kibuvitsapõõsas ongi tema kodu, ta kindlus. Ei saa öelda, et Haljak oleks selle probleemi lahendanud, kuid tal on õnnestunud viia sellest kõnelemine metatasandile. „Illuminatsioonid“ on kontseptualistlik raamat kontseptualismist, mis suuresti liigub selle kirjandusliku puhangu jälgedes, kuid ühtaegu ka parodeerib seda. Vene keeles – just nimelt kontseptualismi õitseajal 1970. ja 1980. aastate piiril – hakati sellist lähenemisviisi nimetama žargoonisõnaga стёб (ca „aasimine“) ehk „väljasseisu iroonia“: selline „aasimine … erineb tuntumatest vormidest – pilkest, sarkasmist, mõnitusest, absurdihuumorist – selle poolest, et põhineb kõneleja hüperidentifikatsiooni suhtel oma iroonia objektiga. Seetõttu on mõnikord võimatu kindlalt öelda, kas tegu on siira toetusavaldusega objektile, peene pilkega selle pihta või kummalise kombinatsiooniga neist mõlemast“.[12] Sama kehtib ka Haljaku raamatu puhul, mis lubab uue pilguga näha kaht mitte kunagi oma aktuaalsust kaotavat maksiimi: „Uus on alati hästi unustatud vana“ ja „Ei ole midagi sisukamat vormist“.
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud K. P.
[1] И снова скальд чужую песню сложит / И как свою ее произнесет.
[2] К. Головастиков, „Дана установка на неразличение добра и зла“: Интервью Льва Рубинштейна „Медузе“, 25.07.2015. https://meduza.io/feature/2015/07/25/dana-ustanovka-na-nerazlichenie-dobra-i-zla.
[3] L. Rubinštein, Kirjaniku skelett. Tlk M. Trunin. Sirp, 23.10.2015.
[4]? Д. Пригов, Предуведомление к текстам „Новая искренность“ (1984). Vt rmt-s: Словарь терминов московской концептуальной школы. Koost. A. Monastõrski. Moskva, 1999, lk 64–65.
[5] A. Rimbaud, Töölised. Tlk H. Krull. Vikerkaar, 1993, nr 2, lk 1.
[6] Ei, ta ei ilmund iseenesest/ Kuid ta kuju elas nagu geen / Ja sel ajaloolisel viivul / Militsjonääriks kehastus // Oh kui iidne on ta sugu! / Lausa Loomispäevist peale / Läbi Platoni nägemuste / Meie Ülevate päevadeni.
[7] „No mis ma teile öelda võin?“; „Ta teab ju küll, kuid püsib vait.“; „Ei tea, ehk ongi sinul õigus.“ L. Rubinštein, Kartoteegid. Tlk A. Pilv. Tallinn, 2003.
[8] Vt üksikasjalikku analüüsi Haljaku sonetitehnikast retsensioonis: R. Lotman, „Verlaine’i revolvri“ poeetikast ja retoorikast. Keel ja Kirjandus, 2019, nr 7, lk 573–577.
[9] Näe, magab metroos Militsjonäär / Ja justkui oleks täitsa ära / Kuid miski temas nähtamatult on ärkvel / See, et temas on Militsjonäär // Ja sõnagi siin lausumata / Kõik mõistavad, et nii on vaja / Kui magab Militsjonäär – siis nii on vaja / Sest ärkvelolu vorm on / Selline.
[10] P.-R. Larm, Kingitus bordelli perenaisele. Sirp, 18.01.2019.
[11] Tlk E. Raudsepp. Rmt-s: A. Tšehhov, Näidendid. Tallinn, 2006.
[12] А. Юрчак, Это было навсегда, пока не кончилось: Последнее советское поколение. Moskva, 2014, lk 489.
Lisa kommentaar