Korea popbänd BTS annetas 5. juunil 2020 miljon dollarit rassismivastasele liikumisele Black Lives Matter. Nende fännid algatasid sotsiaalmeedias kampaania teemaviitega #MatchAMillion, et koguda kokku teine miljon. See õnnestus ainult 25 tunniga! Tunamullu kevadel jõudis Black Lives Matter kõigi telerite, arvutiekraanide või telefonideni. See on ilmekas näide nüüdisaegse poliitilise osaluse kohta: noored asuvad pigem tegutsema konkreetse maailmavaate nimel, millesse nad usuvad, ning osalus on läbi põimunud noortekultuuride ja sotsiaalmeediaga ning mõjutatud piirideülesest inforuumist.
Traditsiooniliselt on poliitilist osalust mõõdetud koventsionaalsemate vormide, organisatsioonidesse kuulumise või valimistel hääletamise kaudu. Kuna noored pole kuigi aktiivsed parteide või osaluskogudega liitujad, on arvatud, et nad on passiivsemad kui kodanikkond tervikuna. Ometi võib ülaltoodud näidet tõlgendada tõendina noorte soovist poliitikas osaleda. #MatchAMillioni rambivalguses toimusid ka arutelud ja kogemuste jagamine rassistlikest suhtumistest. Paljud sotsiaalteadlased ongi oletanud, et noorte osalus pole väiksem kui eelmistel põlvkondadel, vaid lihtsalt teistsugune: kodanikud pole võõrandunud, apaatsed ja poliitikakauged, vaid usuvad, et otse tegutseda on kasulikum kui loota poliitikutele ja poliitilisele süsteemile. 1960. aastatest saadik on läänemaailmas tõusnud järjest esile uusi sotsiaalseid liikumisi, mille eesmärk on olnud luua uusi elustiile ja muuta väärtusi ning kultuurinorme.
Anthony Giddens eristab vabastavat (emantsipeerivat) poliitikat ja elupoliitikat.[1] Vabastava poliitika eesmärgiks on muudatused, mis heidaksid kõrvale ühiskonna ahistavad tavad ja traditsioonid ning lõpetaksid rõhumise ja ebavõrdsuse. Selle ideoloogiliseks aluseks on imperatiivsed ideed õiglusest, võrdsusest ja osalusest. Eesmärk on muuta ühiskonda lähtuvalt olemasolevatest moraalinormidest. Elupoliitika seevastu rõhutab vajadust uute elustiilide järele, mis toetaksid valikuvabadust. Eesmärk pole niivõrd olemasoleva ühiskonnakorralduse puudustest vabanemine, vaid millegi uue loomine: uutes üleilmsetes tingimustes tuleb luua nii uued eluvormid kui ka uus eetika („kuidas me elama peaksime“). Vabastusliikumised mobiliseerivad jõude ebaõigluse ja ebavõrdsuse vastasesse võitlusse. Seda illustreerib Eesti liikumine PunaMust. Elustiililiikumised võivad tegeleda üksikute eetiliste probleemidega ja ühendada inimesi mõne maailmaparandusliku idee ümber, mis kujundab maailmapilti ning mida oma isiklikes valikutes praktiseeritakse. See haakub nn elatud kodakondsuse mõistega,[2] mis tähendab kodanikuosaluse praktikaid kui igapäevaelu osa, mis sageli seostuvad üleilmsete liikumistega. „Elatud kodakondsus“ iseloomustab noori, kes on mitmesuguste liikumistega lõdvalt seotud.
Nüüdisaegsete noorte poliitilist aktiivsust ei saa kuigi hästi mõõta ainult sellega, kui suur on nende tegevuse ühiskondlik mõju. Kuigi peamiseks osaluse motivaatoriks on soov kaasa rääkida ja ühiskonda paremaks muuta, ei pruugi see anda kohe silmatorkavaid tulemusi. Noorte osalus poliitikas võib olla midagi isiklikumat ning – nagu osutab ka algul toodud näide – seotud meelelahutuse, eraelusfääri ja elustiilivalikutega. See tähendab, et noored väljendavad poliitilist meelsust peale nähtava aktivismi ka väiksemate tegevustega – kirjutades alla mõnele petitsioonile, osaledes kogukonna tegevuses, minnes meeleavaldusele, kui teema neid isiklikult puudutab, lähtudes tarbimises eetilistest kaalutlustest ja avaldades arvamust sotsiaalmeedias.
Protest ja anarhism: poliitilise osaluse kujunemine Eestis
Eesti demokraatia on üsna noor. Ehkki noorte vähene osalemine tavapärastes poliitilistes vormides on üleilmne trend, on nende osalus postsotsialistlikes riikides veelgi väiksem kui küpse demokraatiaga maades. Seda on seletatud sotsialistlikult üheparteisüsteemilt pärandiks saadud passiivsusega. Postsotsialistlikke riike on iseloomustanud ka „kodaniku“ ja „riigi“ vastandumine. Demokratiseerumine Eestis ja teistes postsotsialistlikes riikides langes ka ajale, mil parteide ja peavoolumeedia mõju hakkas kogu Euroopas kahanema.[3] Praegune noorem põlvkond on globaalselt võrgustunud, suhtlus toimub üle piiride ja rahvusvaheliselt ning erinevused vanade demokraatiatega vähenevad. Kuigi Kesk-Euroopa ja Balti riigid eristuvad paljude postsovetlike riikide autoritaarsetest süsteemidest ja on integreeritud Lääne-Euroopaga,[4] on siiski säilinud mõned olulised erinevused. Usaldus poliitiliste institutsioonide ja meedia vastu on üldiselt madalam kui Lääne vanades demokraatiates.[5]
Mis puutub kodanikuks olemise viise, siis oletatakse, et postindustriaalsetes ühiskondades on toimunud üleminek nn kohusetundlikult kodakondsuselt (dutiful citizenship) nn aktualiseeruvale kodakondsusele (actualizing citizenship).[6] Kui kohusetundlik kodanik osales organisatsioonides, mida valitsus talle pakkus, väljendas oma huve parteide kaudu ning hankis infot peavoolumeediast, siis aktualiseeruv kodanik pigem ei usalda poliitikuid ega peavoolumeediat, eelistab osaleda kogukondlikes võrgustikes ja väljendada oma huvisid lähtudes isiklikest arusaamadest. Arvatavasti ei ole kohusetundlik kodakondsus olnud Eestis pärast Teist maailmasõda kunagi valitsev trend. Nii ei saa rääkida selle asendumisest, vaid pigem kodanikuks olemise viiside kujunemisest.
Nõukogude aja lõpu aktivism avaldus pigem noortekultuuris kui komsomolis. Punkarite protest väljendus elustiilis, kaaskodanike šokeerimises oma välimusega, mis tahes-tahtmata õõnestas Nõukogude ühiskonna alustalasid. Punkari välimus – harjassoengust kuni haaknõelteni – polnud mitte niivõrd signaal võimalikust ühiskonnaohtlikust käitumisest, vaid asi iseenesest, mis rääkis „avangardse kunstiteosena“ vastu „nõukogude inimese“ moraalile ja tõekspidamistele. 1980. aastate lõpul muutus tagakiusatud vastukultuur uue ärkamisaja avangardiks. Eestis oligi pungi hiilgeajaks 80ndate lõpp ja 90ndate algus, kui selle protestivaim hakkas vastanduma valitsevale poliitikale. J.M.K.E. laulust „Tere perestroika“ sai hümn eesseisvatele arengutele. Subkultuuriga läks pealiskaudselt kaasa rohkelt inimesi, kes ei tajunud end mitte punkkultuuri liikmete, vaid tärkava omariikluse pooldajatena. Ka hilisemad globaalsed protestid on saanud alguse pungist, paljud loomaõiguslased või kliimaaktivistid on leidnud tee aktivismini just pungist inspireerituna.[7] Nii Eestis kui ka mujal on punkkultuur läbi põimunud eetiliste tarbimisvalikute ning veganliku elustiiliga.
Punkliikumine pole enam sama silma-torkav kui varem. Aga ei saa öelda, et noortekultuurid oleksid pärast iseseisvumist jäänud ühiskondlikest teemadest kaugele. Nullindate metal’i liikmed rõhutasid oma patriootlikkust ja isamaalisust. Kohalikus metal-muusikas oli ideoloogilisi sõnumeid eestlusest, etno-metal’iks kutsutav alamstiil miksis metal-muusikat rahvaviisidega.[8] Irooniliselt suhtub eduühiskonda hiphop-lüürika. Seda illustreerib löövalt näiteks väljend succiety, mis sisaldus kahe Rakvere räpparite albumi nimes. Sõnadest success ja society kokkupandud väljend kritiseeris Eesti ühiskonda, kus edu on muutunud peamiseks väärtuseks, mida suur osa inimestest vastuvaidlematu ettekirjutusena alandlikult järgib.[9]
Nullindate emantsipatsiooniliikumiste näiteks on PunaMust, mis loodi 2005. aastal. See määratles end anarhistliku veebikeskkonnana ja rõhutas alternatiivset maailmavaadet ning globaalse võrgustumise põhimõtet. PunaMust deklareeris, et tal puudub hierarhiline struktuur. Portaali ja foorumit haldas grupp vabatahtlikke. Eesmärkidena oli määratletud: „Alternatiivi loomine kapitalistlikule majandussüsteemile ja hierarhilisele ühiskonnakorraldusele; otsesel demokraatial põhinevate otsuste tegemise propageerimine, kapitalistliku süsteemi ebamoraalsuse paljastamine; tee rajamine mittehierarhilisele ühiskonna- ja majanduskorraldusele; indiviidi vabaduse väärtustamine.“ PunaMust korraldas proteste, demonstratsioone ja seminare-õpitubasid. Liikumisega seotuse astet oli võimalik valida. Paljud toetajad piirdusid netikeskkonnaga, mis hiljem jäigi esiplaanile. Foorum pakkus mõttekaaslastele keskkonda, kus jagada oma seisukohti ja arvamusi. Sealt kasvas välja teisigi liikumisi, millest paljud olid pühendatud mõnele kindlale teemale, näiteks Tiibet Vabaks!.
Uurimused kinnitavad, et Eestis saab rääkida vaid väga väikesest osast noortest, kes multiaktivistidena tegutsevad mitmes valdkonnas.[10] Oma ideede eest parema ühiskonna loomiseks asuvad võitlema vähesed. Liikumiste puhul nagu Black Lives Matter, LGBTQ, kliimaaktivism, loomade õiguste kaitse ja paljud muud saab eristada pühendunud eestvõitlejate väikest ringi ning paljusid teisi, kes toetavad nende ideid kas elustiiliga või meeleavaldustel ja muudel üritustel vahetevahel osaledes.
Niihästi mõnikümmend aastat tagasi kui ka praegu võib suuremat osa noori Eestis defineerida seega pigem ootekodanikena (stand-by citizen),[11] kes hoiavad ennast kursis päevapoliitikaga ja toovad poliitilisi teemasid igapäevaellu. Nad suudavad vajaduse korral aktiveeruda, kui teema on tähtis ja tegutsemisega kaasneb tunne, et see toetab enesearengut ja on ühtlasi ühiskonna huvides.
Poliitilise aktiivsusena saab tõlgendada väga erinevaid eneseväljendusi. Näiteks nn naudingukodanik (pleasure citizen) lähtub hedonismist ja sotsiaalsuse väärtustamisest ning arusaamast, et vabal ajal sõpradega poliitilistel teemadel arutlemine aitab kujuneda hoolivaks kodanikuks. Oluline on individuaalne „tunne“, et osaletakse. Järjest kasvab sotsiaalmeediaga läbi põimunud poliitilise tegevuse tähtsus, mis võimaldab näidata oma meelsust naudisklemist jätkates. Sotsiaalmeedia pakub võimalusi nii aktsioonide algatamiseks, mobiliseerumiseks kui ka üleilmsete uute sotsiaalsete liikumistega lihtsalt kursis olemiseks.
Monitoorimine, mobiliseerumine ja „korralekutsumine“ sotsiaalmeedias
Eesti noorte kohta on leitud, et nad usuvad Euroopa keskmisest rohkem sotsiaalmeedia demokraatlikesse võimalustesse ja samas, et ainult neljandik neist peab sotsiaalmeediat tõhusaks tööriistaks poliitika kujundamisel (võrdluseks: 32% Soome ja 44% Taani noortest).[12] Eesti noored eelistavad sotsiaalmeedias tegevusi, mis nõuavad väiksemat isiklikku pühendumist – üle poole on jaganud poliitilise sisuga uudiseid, muusikat või videoid, arutlenud poliitilistel teemadel või andnud allkirja petitsioonile. Kommentaariumides osalemist nähakse võimalusena oma mõtete katsetamiseks, mida võib tõlgendada kui oma seisukohtade kujundamist võimaliku eeldusena kaalutletud eneseväljendusele, kui selleks tekib vajadus. Poliitilise sisuga postituste laikimist võib näha kui esimest sammu ühiskondlike teemade vastu huvi tekkimisel või jõudmisel võrgustikeni, mis aitavad arvamusi kujundada ja seisukohti võtta. Petitsioonidele allakirjutamist e-keskkonnas on noored põhjendanud kui hea tahte avaldust, solidaarsuse ülesnäitamist ning kohati ka kui soovi ühiskonda mõjutada, olgu siis kasvõi ainult ühiskondlikult olulistele asjadele tähelepanu pööramisega.[13]
Hiljutisest uurimusest selgub, et end poliitiliselt mitteaktiivseks pidavad noored on siiski võrdlemisi hästi kursis nii uute sotsiaalsete liikumistega, rohket (sotsiaal)meediakajastust leidvate välispoliitiliste teemadega kui ka kohaliku igapäevapoliitika polariseerivate küsimustega. Mõned noored keskenduvad süsteemsele eneseharimisele, eriti infotainment-formaatides, teisteni jõuab poliitiline info n-ö iseenesest – sotsiaalmeedia, suunamudijate, sõprade ja meemide kaudu. Sotsiaalmeedias palju aega veetvatel noortel on poliitilist sisu pea võimatu vältida.[14] Poliitiliste meemide loomine ja jagamine on üks osalusviis, mis võib tõsta huvi poliitika vastu. Nii on sotsioloogid rääkinud noorte puhul ka mängulisest kodanikuks olemisest.[15]
Teisalt on noorte seas levinud ka ettevaatlikkus ja soov vältida võimalikku kriitikat.[16] Intervjuudest Eesti noortega on tulnud esile, et nad hoiduvad sotsiaalmeedias arvamuse avaldamisest, sest tunnevad end ebakindlalt ning kardavad negatiivseid reaktsioone ja hukkamõistu.[17] Kui jätta kõrvale pühendunud aktivistid, siis näivad noored arvavat, et poliitilistel teemadel sotsiaalmeedias arvamust avaldada on kardetavam ja riskantsem kui seda näost näkku teha. Hirmu ja ettevaatlikkusega on tõenäoliselt seotud ka uuem trend, et vestlused poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel, kogemuslugude ja poliitiliste meemide jagamine on kolinud kinnistesse sõbragruppidesse.[18] Noored ei taha avaldada oma arvamust keskkonnas, mis on avatud rünnakutele, ja teevad seda pigem enda loodud piiratud osalusega gruppides, kus nad kõiki osalejaid tunnevad.
Sotsiaalmeedia pakub mitmesuguseid võimalusi, kuidas poliitilist osalust suurendada, näiteks jagades nii mobiliseerumiseks vajalikku infot kui ka meeme ja lugusid, mis tekitavad kultuurilise konteksti tundjates tugevaid tundeid ja kaasamõtlemist. Samas on sellist tegevust ka kritiseeritud kui mõttetut „klikismi“,[19] mis annab inimestele hea enesetunde ka siis, kui nad suurt midagi ei tee. Eesti kontekstis, kus osalus poliitikas ja usaldus poliitiliste institutsioonide vastu on niigi olnud madal, ei ole alust karta, et osaluse n-ö simuleerimine sotsiaalmeedias tõmbaks noori ära sealt, kus ühiskonna või otsuste mõjutamine oleks tõenäolisem. Kuid on arvatud sedagi, et kavandatava protestimiitingu lehel registreerunute suurt hulka vaadates võib mõnel noorel tekkida tunne, et aktiivsemalt panustada polegi vaja.[20] Tõenäoliselt räägime me sel juhul siiski noortest, kes jääksid poliitilistest tegevustest muidu täiesti kõrvale. Sotsiaalmeedia annab aga mingi tagasihoidliku osalemisvõimaluse nendelegi, kes soovivad mõjutada ühiskonda argisemal tasandil.
Sotsiaalmeedia võimaluste ja uute sotsiaalsete liikumiste globaalse levikuga haakub woke-liikumine ja tühistamiskultuur. Seda liikumist aitab selgitada mikroagressiivsuse mõiste, mis viitab tahtmatule vähemusi diskrimineerivale ja solvavale käitumisele, näiteks sellele, kui tehakse kohatuid nalju ja kasutatakse kõnepruuki, mis alandab naisi, seksuaalvähemusi või tumedanahalisi. Sellest vaatepunktist lähtudes ei hoia homofoobseid, seksistlikke ja rassistlikke ideid elus mitte tõsimeeli võitlevad äärmusrühmad, vaid teadvustamata igapäevased käitumisviisid. Suur osa inimesi kannab neid ideid edasi eneselegi aru andmata. Woke-liikumine proovib neid hoiakuid ühiskonnast välja juurida. See tähendab, et „virgunutel“ on kohustus teadvustamata diskrimineerimist märgata ja sellele osutada.
Ameerika ühiskonna keskne woke-liikumine on levinud üle maailma ja tekitanud ka palju vastuseisu. Kui wokeness’i toetaja meelest parandab call-out (korralekutsumine) maailma, siis kriitikud kahtlevad niisuguses aktivismis, mis keskendub teiste inimeste süüdistamisele. See kriitika haakub ka nn klikismi kriitikaga. Nii nagu sotsiaalmeedia piiresse jäävat poliitilist aktiivsust on tõlgendatud kõigest enesepettusena, esitatakse samasugune etteheide wokeness’ile: kas see ikka on aktivism, kui pärast kellegi tänitavat „korralekutsumist“ Twitteris rõõmustatakse oma maailmaparandusliku panuse üle, et seejärel rahulikult õhtust süüa ja seriaale vaadata? Eesti puhul ei saa rääkida massilistest wokeness’iga seotud korralekutsumistest, kuid noored on sellest liikumisest ja probleemidest siiski teadlikud.
Tõendeid selle kohta, nagu suurendaks digitaalne osalus poliitilist ebavõrdsust, ei ole, aga pole ka märke sellest, et sotsiaalmeedia erinevusi vähendaks. Kuigi sotsiaalmeedia võimaldab põhimõtteliselt ühiskondlikel teemadel hõlpsamini kaasa rääkida, kasutavad ühiskondlikult passiivsemad rühmad seda võimalust vähem ja jäävad oma suhtumistes skeptiliseks. Elektroonilise hääletamise uurimine näitab, et Eestis kasutavad eri ühiskonnarühmad uusi tehnoloogiaid erinevalt,[21] ning sama käib ka muude veebis osalemise vormide kohta. Vene emakeelega noorte pessimism ja vähene aktiivsus väljendub ka digitaalses osaluses, eriti nende puhul, kes elavad ääremaadel. Ida-Virumaa venekeelsed noored usuvad vähem oma võimalustesse ühiskonnas midagi ära teha ning on seetõttu vähem aktiivsed kõikjal, ka veebis.[22]
Kodanikuallumatus ja negatiivne sildistamine
Kodanikuallumatusena tõlgendatud illegaalsed protestid on samuti üks poliitikas osalemise viis, mis oma äärmuslikul kujul sisaldab lõhkumisi ja rüüstamisi. Subkultuuriline ja loominguline tegevus võib sisaldada illegaalseid elemente, mis seavad kahtluse alla kehtivad reeglid ning äärmuslikul juhul ka demokraatlikud väärtused. Sellise käitumise puhul võidakse luua grupiidentiteet agressiivse vastandumisega negatiivselt tajutud „teistele“. Selle ilminguteks on vihakõne sotsiaalmeedias ja mõnikord tänavaaktsioonid.
Samas on piir tajutava ohu ning peavoolust hälbiva käitumise vahel õhkõrn. Õiguslik raamistik soodustab seda, et mõningaid poliitilisi osalusviise määratletakse hälbelisteks ka siis, kui need ei ole demokraatiavastased. Eestis traditsioonidega protestikultuuri ei ole ning sellega seonduvat mässu ja rüüstamist on toimunud harva. Erandiks on 2007. aastal pronksiöö.
Eesti loomaõiguslased ei ole kunagi olnud seotud terroriaktidega, aga nende tegevus on „teinud korrakaitseorganeid murelikuks“ ja nende vastu on võetud tarvitusele abinõusid kriminaalse tegevuse ennetamiseks. Nii on aktivistid omal nahal kogenud „moraalse paanika“ tekkimist ning neid on alusetult kahtlustatud potentsiaalses õigusrikkumises.[23] Kriitikat on pälvinud ka kliimaaktivistide liikumine Fridays for Future, millega liitunud noored puuduvad reedeti koolist, et osaleda meeleavaldustel. Neile on ette heidetud lihtsalt mugava põhjuse leidmist, et tundidesse mitte minna. Noori, kelle ühiskondlik tegevus väljub harjumuspärastest raamidest, on lihtne sildistada „ebaküpseks tõsistel teemadel kaasa rääkima“ või tembeldada nende tegevus „teismeliste radikaalide nišiteemaks“. Nende arvamust kuulatakse või arvestatakse vähem ning nende ühiskondlike ettevõtmiste puhul keskendutakse õiguslikele formaalsustele.
Lõpetuseks
Eespool oli kõne all noorte poliitiline osalus, mis jääb traditsioonilistest arusaamadest kõrvale. Kuigi juttu polnud valimistel osalemisest, ei tähenda see, et noored seda üldse oluliseks ei pea. Osalusviiside vahelised piirid on hägused. Ka traditsioonilistes osalusvormides (nt noortevolikogudes) ei ole osalus ühetaoline ja tavapärased poliitilised organisatsioonid võimaldavad osalejatel ka lihtsalt vaba aega veeta, pakkudes meelelahutuslikke tegevusi.[24]
Veebi vahendusel on lihtne poliitiliste teemadega kursis olla ja väikestviisi panustada neil, kes soovivad konventsionaalsemast poliitikast pigem eemale hoida. Ootekodanikud lähevad sotsiaalmeedias ja meeleavaldustel aktivistide algatuste ning diskussioonidega kaasa. Samas ei lähe noored kaasa mitte ainult demokraatlike algatustega. Samamoodi nagu vähemuste õiguste eest võitlejad või kliimaaktivistid, kasvatavad ja laiendavad endile toetajaskonda ka näiteks krüptofašistid, tuues nii äärmuslikke ideid peavoolu.
Noorte poliitikas osalemisega kaasnev moraalne paanika või sildistamine pole küll kadunud, aga loomaõiguslaste ja kliimaaktivistide tegevus on integreerumas traditsioonilisema poliitikaga. Loomaõiguslased on võrreldes kümne aasta taguse ajaga vähem marginaliseeritud ning nad on saanud rohkem tunnustust. Nähtamatute Loomade eestvedajat tunnustati vabatahtlike kaasaja ja juhendajana ning organisatsioon nimetati 2020. aasta vabaühenduseks Eestis. Noored on kaasatud kliimadiskussiooni 2019. aastal keskkonnaministeeriumi juurde loodud Noorte Keskkonnanõukogu kaudu.
Noorte liigitamine poliitiliselt aktiivseteks ja passiivseteks pole kuigivõrd õigustatud. Pühendunud aktiviste leidub Eestis küll vähe, aga oleks ebaõiglane tembeldada kõik ülejäänud passiivseteks. Eesti poliitika konteksti arvestades ei saagi pidada osalust konventsionaalses poliitikas kõige olulisemaks, sest kui küpse demokraatiaga riikides on kodanikuks olemise viisid asendumas ja muutumas, siis Eestis on need alles kujunemas.
[1] A. Giddens, Modernity and Self Identity. Cambridge, 1991.
[2] J. Häkli, K. P. Kallio, O. Ruokolainen, A Missing Citizen? Issue Based Citizenship In City-Regional Planning. International Journal of Urban and Regional Research, 2020, kd 44, nr 5.
[3] M. Lagerspetz, Still Citizens vs. State? Post-Communist Prospects for Democracy in Europe. Rmt-s: Civic Mind and Good Citizens Comparative Perspectives. Toim. A. Konttinen. Tampere, 2009.
[4] N. Bermeo, On Democratic Backsliding. Journal of Democracy, 2016, kd 27, nr 1, lk 5–19.
[5] V. Kalmus, R. Kõuts-Klemm, M. Beilmann jt, Long-Lasting Shadows of (Post)Communism? Generational and Ethnic Divides in Political and Civic Participation in Estonia. Rmt-s: (Mis-)Understanding Political Participation. London, 2018, lk 35–56.
[6] W. L. Bennett, Changing Citizenship in the Digital Age. Rmt-s: Civic Life Online: Learning How Digital Media Can Engage Youth. Toim. W. L. Bennett. Cambridge (MA), 2008, lk 1–24.
[7] A.-A. Allaste, R. Pirk, Teismeliste radikaalide mäss või maailmaparandajate algatatud uus elustiil? Rmt-s: Noorteseire aastaraamat 2019–2020. Noorte elu avamata küljed. Tallinn, 2020.
[8] A. Araste, Eesti metal subkultuur ja kommunikatsiooni roll selles. Magistritöö, Tallinna Ülikool, Eesti Keele ja Kultuuri Instituut. Tallinn, 2008.
[9] M. Kobin, A.-A. Allaste, Hip-Hop in Rakvere: The Importance of the Local in Global Subculture. Rmt-s: Subcultures and New Religious Movements in Russia and Central-East Europe. Toim. G. McKay jt. Oxford, 2009, lk 87–110.
[10] A.-A. Allaste, R. Pirk, M. Taru, Mapping and Typologising Youth Activism (Tartumaa and Ida-Virumaa). Publitseerimata uurimusraport, 2014; V. Kalmus, A. Siibak, Eesti noored virtuaalses arvamusruumis. Eesti Inimarengu Aruanne 2019/2020, 2020.
[11] E. Amnå, J. Ekman, Standby Citizens: Diverse Faces of Political Passivity. European Political Science Review, 2013, kd 6, nr 2, lk 261–281. Eesti keeles on mõistet varasemalt tõlgitud ka „valvekodanik“.
[12] A.-A. Allaste, K. Saari, Digital Participation in Estonia and Finland. Rmt-s: Digitalisation and Youth Work. Toim. H. Lauha, K. Nolvak. Helsinki, 2019.
[13] A.-A. Allaste, M. Beilmann, K. Tiidenberg, Digitaalne osalus. Rmt-s: Noorteseire aastaraamat 2017–2018. Noored ja osalus. Tallinn, 2018, lk 119–139.
[14] K. Tiidenberg, „Neil on õigus, aga nad ei tohiks olla nii sõjakad.“ End poliitiliselt mitteaktiivseks pidavate Eesti noorte seisukohad sotsiaalmeedia ja poliitilise osaluse/passiivsuse seoste kohta. Publitseerimata uurimisraport, 2021.
[15] R. Glas, S. Lammes, M. Lange jt, The Playful Citizen: Civic Engagement in a Mediatized Culture. Amsterdam, 2019.
[16] A.-A. Allaste, M. Beilmann, K. Tiidenberg, Digitaalne osalus.
[17] M. Sukk, Online-osalus ja mitte-osalus: Eesti noorte arvamused ja kogemused. Magistritöö, Tartu Ülikool. Tartu, 2018.; V. Kalmus, A. Siibak, Eesti noored virtuaalses arvamusruumis.
[18] K. Tiidenberg, „Neil on õigus, aga nad ei tohiks olla nii sõjakad.“
[19] R. Amin, The Empire Strikes Back: Social Media Uprisings and the Future of Cyber Activism. Kennedy School Review, 2010, kd 10, nr 1, lk 64–66.
[20] A.-A. Allaste, M. Beilmann, K. Tiidenberg, Digitaalne osalus.
[21] K. Vassil, M. Solvak, P. Vinkel jt, The Diffusion of Internet Voting. Usage Patterns of Internet Voting in Estonia between 2005 and 2015. Government Information Quarterly, 2016, kd 33, nr 3, lk 453–459.
[22] A.-A. Allaste, D. Cairns, Digital Participation and Digital Divides in Former Socialist Country. Rmt-s: Young People’s Participation: Revisiting Youth and Equalities. Toim. M. Bruselius-Jensen jt. Bristol, 2021, lk 99–117.
[23] A.-A. Allaste, R. Pirk, Teismeliste radikaalide mäss või maailmaparandajate algatatud uus elustiil?
[24] R. Pirk, R. Nugin, Multiple Faces of Conventional Political Activism: A Youth Council Case Study. Studies of Transition States and Societies, 2016, kd 8, nr 2, lk 81−100.
Lisa kommentaar