Enne suurt covidit
Töötan meelelahutuse ja kultuuri valdkonnas, loon inimestele keskkondi teistsugusesse, võimendatud emotsioonide ja aistingute maailma. Sündmused, kuhu panustan, triivivad meelelahutusmaailma spektri eri äärmustesse, reividest filmifestivalini ja Pühajärve jaanitulest klassikalise muusikani. Minu lemmikkoht on lava kõrval, vahetult enne seda, kui palavalt oodatud artist lavale läheb. Aeg nagu peatuks ja korraks on kõik võimalik. Eskapism oma kõige helgemas vormis.
Minu töö on kõige paremini tehtud siis, kui seda ei ole publikule näha. Personaalsed kogemused ja lood jõuavad minuni harva.
Pärast suurt covidit
Võiks öelda, et ma disainin jätkuvalt inimestele aistinguid, kuid minu sotsiaalne kogemus on tundmatuseni teisenenud. Nüüd jagatakse minuga personaalseid lugusid päris tihti. Vahel kuulen inimestega tutvudes juba esimese hingetõmbe jooksul, et „me oleme tegelikult palju lähedasemad“, sest ma seisan tema (või ta kaaslase) orgasmide taga. Vahel peatub mu kodu ees majasuurune auto keskealise paariga, kes kohe järgmises lauses paluvad pisut kohmetult kihistades „munnivurrile“ uut laadijat. Tuttav teretab Kopli baaris kiirelt ja vuristab ühe hingetõmbega ette, mitu vibraatorit neil kodus on ja milline meeldib enim, ning et üks jätvat abivahendina kasutades sinise tulukese tõttu mulje, nagu oleks naisel „põhjavalgus nagu nullindate ossibemmil“. Ma olen „sekspoodnik“.
Vahepeal
Esiteks olgu täpsustatud. Mind, õigemini meid (koos sõbranna Tiina-Malliga), võib küll nimetada sekspoodnikeks, kuid mitte ainult. Me lõime naistekeskse ja sekspositiivse naudingute brändi, mis innustab-harib-julgustab ilma tüüpilise sekspoe „tuhat türa näkku“ vulgaarsuseta.
Selle interluudiumi avastseen rullus lahti suure pandeemialaine esimestel päevadel, kui hetkega kadus kõik, millega olin end identifitseerinud. Lavakonstruktsioonid tolmusid laos, artistid katsetasid erinevaid meeleheitlikke kodu- ja zoomi-kontsertide formaate. Kontserdikorraldajad nagu mina õppisid küpsetama banaanileiba. Kõik, milles meiesugused kõige osavamad olid olnud, oli üleöö eluohtlik.
See oli kummaline koht, kust end leida. Pandeemia algul oli minu mullis umbes neli inimest, neist ühest – Tiina-Mallist – sai mu igapäevane jalutuskaaslane. Edukaimal päeval kõndisime kokku 32 547 sammu, mille jooksul vatrasime kõigest alates feminismist ja lõpetades mahlapresside ja vandenõuteooriatega.
Ühel sellisel retkel olime just haaranud Kopli piiril asuvast pagarikojast saiakesed ja kakao (meie koroonaaja väike luksus), kui vestlus rändas sekspoodide juurde. Kuidas poed on kaubast pungil, inimeste seksuaalsuse logistilist poolt teenindavad terved angaarid… kuid infot toodete ja inimese toimimise kohta on vähe. Ja lisaks seisavad riiulis kõrvuti huulepulgasuurused vibraatorid ja agregaadid, millega oskamatu võib end või partnerit päris korralikult vigastada. Küsimusi kogunes kiiremini kui vastuseid.
Nii ostsime pudeli veini ja hakkasime tegema revolutsiooni: ebaseksikat sekspoodi naistelt naistele.
Selle jalutuskäigu ja poe sünni vahele jäi üheksa tormilist kuud, mille jooksul jõudsime korduvalt järeldusele, et tegemist on täiesti ajuvaba mõttega. Milline terve mõistusega inimene paneb keset pandeemiat, mil ta põhimõtteliselt ei tea, kas või millal ta üldse enam tööd teeb, kõik oma säästud vibraatorite alla? Aga midagi paremat me ka tol hetkel teha ei osanud. See oli meie pandeemiaaegne teraapiaprojekt, miski, mille kallal vaikselt nokitseda ja üleüldist kaost ignoreerida.
Üht asja – aega – oli meil ometi külluses. Google’i abiga kirjutasime paarikümnele sekslelude tootjale, et sooviksime näidiseid ja siis enda logoga vibraatorit. Enamik vastas abivalmilt, et saab ikka ja tellimused algavad 2500 vibraatorist. Meie võimalustest käis see tol hetkel kõrgelt üle, sest meil oli säästetud ehk pikema puhkusereisi raha, mitte orgasmi-
impeeriumi rajamise kapital. Lõpuks leidsime siiski tootja, kelle jaoks paarsada oli aktsepteeritav kogus. Ma arvan siiani, et ilmselt sattusin mõne entusiastliku praktikandi otsa.
Sügise alguses valmis esimene kodulehe versioon ja hakkas selgeks saama, et pandeemiaulmana sündinud pood saab tõeks. Olin ka kindlameelselt teavitanud, et peame leidma ekspertidest kõneisikud, sest mina ei kavatse iialgi enda näo ja nimega avalikult seksuaalsusest rääkima hakata. Tahtsime lähtuda teaduspõhisusest ja võimalikult vältida soobinaarset ja heteronormatiivset lähenemist, kuna seksuaalsus on ju palju laiem kui vaid peenis tupes; selsamal põhjusel aga kartsin ka meeleheitlikult eksida, end lolliks teha või lihtsalt seosetut pläusti ajada.
Ning kõik läks hoopis teisiti.
Esimene veenev kinnitus, et puudutame oma käsitlusega inimesi õigest kohast, saabus ühel sügisõhtul jahedal terrassil, kus mu ümber tungles hulk fantaasiategelasi, kes kõik jagasid minuga isiklikke noppeid enda seksuaalsusest. Halloweenipeo korraldaja oli mind nimelt tutvustanud sõnadega: „Tema on Riina, tal on üks jube äge uus projekt. Riina, räägi nüüd!“ Ma polnud veel kohanenud isegi mõttega sekspoe tegemisest, ammugi seksuaalsusest avalikult rääkimisega. Kohmetusin madalamaks kui muru, kuid kogusin end ja võtsin lühidalt meie loo kokku. Piisas umbes kolmest lausest, et veeta ülejäänud pidu eelmainitud terrassil, ümbritsetuna kobarast nõidadeks ja vereimejateks kostümeeritud naistest, kes kõik soovisid oma kogemusi jagada. See, et olime teinud poe, oleks nagu legitimeerinud nende probleemid, küsimused ja hirmud, mida nad varem vaid enda omaks olid pidanud.
Napilt pärast veebipoe Naked Love avamist, kui olin ikka veel veendunud, et seisan tagaplaanil, kui eksperdid seksist räägivad, ilmus Õhtulehes artikkel, kuidas pangad meie sekspoele kontot ei avanud. Täpsemalt, mitu kodumaist panka ei nõustunud meile kontot avama ega pangalingi teenust pakkuma, sest erinevalt näiteks online-kasiinodest peeti kogu meie kaubavalikut, pöidlasuurust vibraatorit ja taskuformaadis libestipakikest, riskantseteks toodeteks, ühel pulgal relvadega. Nüüd teadis meie sekspoest juba kogu tutvuskond ja mis veel kohutavam, suguvõsagi. Niipalju siis vaikselt tegutsemisest.
Niisiis sai Naked Love osaks minust. Neil päevil räägin sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses seksuaalsusest oma näo ja nimega. Mõnel sugulasel on jätkuvalt kohmetu olla. Mul endalgi on alles vana turvaline kast lavatehnika, artistide ja publikuga, kus kõik on paigas. Ning siis see mull, mis on siiani ebamäärase kuju ja värviga ning mis kutsub kõrvalseisjais esile väga erinevaid reaktsioone. Uute inimestega tutvudes hakkab nüüd peas kohe ragistama lükati, mis püüab loetud sekundite jooksul meeleheitlikult kalkuleerida, kas õigem on tutvustada end nagu vanasti – või öelda, et olen Riina, naiste sekspoodnik.
Otsustasime juba üsna teekonna alguses, et meie pakutav sisu kodulehel ja sotsiaalmeedias on vähemalt sama oluline kui füüsiline toode ning peab olema tasuta. Teekonna alguses ei taibanud ma, et asi on tõsine – meie seas on mitu põlvkonda elujõus inimesi, kes on täiskasvanuikka aidatud seksuaalõpetusega, kus seksuaalsus piirdub seksiga, mis omakorda piirdub lastesaamise ja vahel ka lõbu pärast pistmisega. Kelle jaoks seksuaalsus laiemalt on kas tabu, ebamugav või lausa tundmatu. Kes on pärast fertiilsest east väljumist, üksi jäämist, kehakaalu muutust või suhete vahepeal enda seksuaalsuse maha kandnud. Kes pole harjunud ega soovigi oma partneriga vastastikku oma soovidest rääkida. Kes lasevad sooritussurvel ja orgasmisurvel oma seksuaalsust häirida ja vahel end lausa stressigi viia. Või usuvad siiralt, et seksiks ja seksuaalsuseks on üks õige viis. Omakeelne ja kaasaegne seksuaalharidus peaks olema inimõigus!
Kusagil päris alguses kujutasime ette, et paneme poe püsti, Instagramis reklaamid jooksma ja müük läheb käima. Oma naiivsuses ei osanud me ette näha sedagi, et seksist ja seksuaalsusest tohib Instagrami reklaamis rääkida vaid pereplaneerimise võtmes. Meelelahutuslikus võtmes seksuaalharidus, mis on meie suunaks, on sealse reklaamimasina jaoks täiesti vastuvõetamatu.
Kahe aastaga on Naked Love’i ümber tekkinud kogukond, kes arutab meiega kaasa, toetab ja võimestab üksteist. Ning mõnikord ka vaidleb. Näiteks tulime hiljuti välja uue, meie veebipoe jaoks kolmanda tootega, milleks on roosikujuline vibraator. Ütlesime tutvustavas tekstis lihtsameelselt, et kõige hirmsam on saada esimesel kohtumisel üks roos. Hulk naisi vastas seepeale, et neile pole kohtingutel kunagi midagi toodud ja üks roos oleks juba suur edasiminek; üks noormees kirjutas, et kuigi ajame õiget asja, panime seekord puusse, sest kui mees pingutab, ei tohiks seda naeruvääristada – ning naised tulevad „alati“ kaks kätt taskus.
Samas oleme olnud ka olukorras, kus küsisime oma jälgijatelt seksuaalse väärkohtlemise kohta. Lood, mida meiega jagati, isegi ainuüksi nende hulk, mõjus äärmiselt kainestavalt ja tõsiselt. Sel hetkel taipasime esmakordselt, et oleme loonud midagi enamat kui positiivne ja mänguline seksiblogi. Tajusime ühtäkki nii privileegi kui vastutust, mis sellise keskkonna loomisega kaasa tuli. Paljudele enda lugu jaganud inimestele oleme ilmselt ainus toetav ja turvaline koht oma kogemuse jagamiseks.
Naked Love oli kasvanud millekski palju suuremaks, kui oleksime kunagi osanud arvata. Sellest on saanud omamoodi kogukond. Suur pandeemia hakkas järele andma. Minu turvaline kast, kontsertide ja meelelahutusürituste korraldamine, hakkas taas elumärke näitama.
Vahel kilkab keegi, et ostis meie toote kingiks ka sõbrannale ja takkapihta emalegi. Naised ülikoolieast pensionieani jagavad meiega usalduslikult enda lugusid, nii õpetlikke, meeldivaid kui äärmiselt raskeid. Väikelinnades juhtub sageli, et esimesele tellimusele järgneb paar nädalat vaikust, ning siis plahvatanuks Tõrvas või Mõisakülas justkui sekspomm – lühikese aja jooksul peame tarnima sellise koguse vibraatoreid, et kui saaks neid vaid puldist ühekorraga käivitada, hüppaks sealne pakiautomaat rõõmsa surina saatel mööda peatänavat alla.
Ja mina olen nüüd kontsertide ja meelelahutusürituste korraldaja ning Naked Love’i, esimese naistelt naistele sekspositiivse brändi kaaslooja. Ühes rollis jätkuvalt vaikne taustajõud ning teisest kirjutan Vikerkaarde. Tasakaal, minu moodi.
Lisa kommentaar