1
Inimene on hüperaktiivne loom. Tal on vaja lakkamatult tegutseda, midagi otsida, uurida, ehitada ja lammutada, kuhugi minna, kedagi taga ajada, himustada, ihaldada, sõdida ja leppida, pidutseda, koguda ja kulutada, lammutada ja parandada. See elukas lihtsalt ei püsi paigal, ta ei ole kunagi rahul, tal on alati vaja midagi veel, ja kui mitte siin, siis kusagil mujal: kujutlustes, fantaasiates, jutustustes, ekstaatilises väljaspoolsuses. Kuna inimese meel jookseb alatasa kinni, on vaja seda lahti harutada, nii-öelda meelt lahutada, kuid selline meelelahutus tekitab pidevalt midagi juurde, loob midagi uut, nõnda et meelelahutusest endast saab loovuse allikas. See allikas sünnitab nii head kui kurja, sigitades ka uusi ohte, mille vastu peab omakorda midagi ette võtma, et ennast ja teisi kaitsta oma tegude tagajärgede eest. Lühidalt, lakkamatu sagimine tekitab olukorra, kus tuleb midagi välja nuputada, et seda sagimist ohjeldada, pidurdada või lausa takistada.
Sel taustal on ülimalt kummaline, et käiku on läinud arusaam, nagu oleks inimene oma loomult laisk. Tegevusetut inimest on ju väga raske leida; ja kui keegi ongi tegutsemisvõimalusest ilma jäetud, kui ta on nurka surutud ja tegevusetusse sunnitud, asub ta tihti tegevusse, et hävitada iseennast, oma elu ja tervist. Kõik see nõuab aega ja vaeva ning on sageli ka piinarikas, aga inimene ei jäta, ta teeb kõik, mis ta saab, nii et enesehävitusest saab tema uus ekstaas, uue väljaspoolsuse loomise meetod. Raske oli inimesel ennast üles ehitada; raske on tal ennast ka lammutada, oma kosmost koost lahti võtta. Aga ta saab sellega hakkama. Raskused teda ei murra, vastupidi – need ainult annavad hoogu juurde, tekitavad trotsi ja tahtmist veel ägedamalt näidata, milleks ta võimeline on. Sest inimesel on kogu aeg tahtmine midagi teha. See tahtmine on tugevam igast mõistlikust põhjendusest ja selle ohjeldamine nõuab ränka distsipliini.
Laiskuse idee tuleb seega kusagilt mujalt. Tavaliselt tahab inimene teha asju, mis on tema meelest vajalikud, mis teevad rõõmu ja pakuvad naudingut, millel on healoomuline tulemus ja millesse ta saab panna võimalikult palju iseennast. Inimene tahab oma tegevusega samastuda. Kui inimene mõnd asja teha ei taha, on põhjus enamasti selles, et seda pole talle vaja, see ei tee rõõmu ega paku naudingut; vahel võib häda olla ka selles, et ta ei usu healoomulisse tulemusse. Lõppkokkuvõttes, inimene ei suuda oma tegevusega samastuda. Kui aga kõrval seisab keegi, kelle arvates ta peaks tegema just seda, mida ta teha ei taha, sünnibki arusaam, et see inimene on laisk, sest ta ju lihtsalt ei viitsi! Laiska inimest tuleb sundida! Sundimiseks on palju vahendeid, meelitamisest vägivallani, kuid esimene käik on siiski alati üks: inimesel tuleb ära lõigata võimalus teha seda, mis talle meeldib, mida ta ise heaks ja vajalikuks peab. Seda kõike saab ta nüüd vaid jaokaupa. Nõnda on sündinud orjus, mis ongi laiskuse allikas. Ainult ori saab olla tõeliselt laisk, sest ta ei ole vaba tegema seda, mida ta heaks ja õigeks peab. Sest kui vaba inimene ütleks „ma ei viitsi“, tähendaks see lihtsalt väärtushinnangut, millegi olulisema eelistamist. Üksnes orja puhul tähendaks see täielikku tahtetust, soovimatust üldse midagi teha. Ori ei saagi viitsida, ta on lihtsalt sunnitud. Seega on laiskus orjuse põhitunnus. Laiska inimest peab tööle sundima. Oma olemuselt on töö niisiis sunnitöö ega saa olla loovuse allikas.
2
Kust tuleb töö? Sellele küsimusele on väga täpselt vastanud André Gorz raamatus „Töö metamorfoosid“: „See, mida me nimetame „tööks“, on modernsuse leiutis. Me teeme ja tunneme tööd just sellisel kujul, nagu see tööstuses leiutati ning hiljem tavaliseks muutus, ja seame ta just sellisena oma individuaalse ja sotsiaalse elu keskmesse.“[1] Töö ei koosne tänapäeval mitte neist korduvatest toimingutest, mis on inimesele vajalikud igapäevase elu jätkamiseks; samuti mitte pingutustest, mida inimene teeb, et endale ja oma lähedastele kasu tuua ning neile rõõmu valmistada. Veel vähem on töö midagi sellist, mille inimene võtab ette täiesti üksi, aega ja vaeva säästmata. Kõik kodused toimingud, enda ja teiste hoidmine, kogukondlike suhete sõlmimine ja viimaks ka kõik, mida nimetatakse „kunstiliseks loominguks“, jääb sellise töö kategooriast kõrvale. See töö, mida inimene „otsib“, mille ta „saab“ või „leiab“ ning mida talle „antakse“ või „pakutakse“, kuulub avalikku sfääri ja selle eest makstakse raha – mitte küll selle järgi, kui hea või oluline on töö vahetu tulemus, vaid selle järgi, milline on töökoha maine ühiskonnas.
Niisuguse töö leiutamine ja läbisurumine polnud mõistagi lihtne. Kapitalismi algses arengujärgus polnud töölistel mingit tahtmist kõvasti töötada ainult selleks, et rohkem raha teenida. Tööd tehti nii nagu vanasti, teenides just nõnda palju, kui pere ülalpidamiseks vaja, ülejäänud aeg kuulus aga töölisele endale. Nõnda ei saanud 18. sajandi lõpul manufaktuurides tootlikkust suurendada, sest töölised polnud sellest huvitatud. Olukord tekitas omanikele tublisti peavalu, kuni konkurentsi survel hakati palkasid alandama: nüüd pidi tööline rügama lihtsalt selleks, et teenida eluks vajalik miinimum. Sellega kaduski töö varasem tähendus. Töö polnud enam inimese elu loomulik osa, see ei koosnenud enam toimingutest, mida tehakse just nii palju, kui vajalikuks peetakse – selle asemel tekkis ratsionaalne töö, mille eesmärk oli üksnes rohkem toota, ehk nagu selgitab Gorz: „Töö ökonoomne ratsionaliseerimine ei seisnenud lihtsalt selles, et varasemad tootlikud tegevused muudeti metoodilisemaks ja eesmärgipärasemaks. See oli revolutsioon, mis lõi jalad alt kogu senisel eluviisil, kukutas väärtused, purustas ühiskondlikud suhted ja lõi sassi vahekorra loodusega: siin tõepoolest leiutati midagi sellist, mida polnud kunagi varem olemas olnud. Tootlik tegevus lõigati ära oma tähendusest, motivatsioonidest ja objektist ning sellest sai lihtsalt palga teenimise vahend. Tootmine polnud enam osa elust, vaid vahend „elatise hankimiseks“. Aeg töötada ja aeg elada olid nüüd teineteisest lahus; töö ise, tööriistad ja tooted muutusid eraldi reaalsuseks, mis ei kuulunud enam töö tegijale, sest need olenesid võõrastest otsustest.“[2]
Tööline ei pidanud enam tööst mõnu tundma – selle asemel pidi ta nautima hüvesid, mida sai osta teenitud raha eest. Nõnda tekkis „töötaja-tarbija“ (travailleur-consommateur), st „ühiskondlik indiviid, kes ei tooda midagi sellist, mida ta ise tarbiks, ega tarbi midagi sellist, mida ta ise toodaks“.[3]
Muutuse tagajärjed olid nii ulatuslikud, et paari lausega seda kokku võtta ei saa. Kõige silmanähtavam on ehk tõsiasi, et raha teenimine muutus eksistentsiaalseks tingimuseks: tööd ei tehtud enam selleks, et tööst ja tehtust rõõmu tunda, vaid selleks, et töötasu kätte saada ja ellu jääda. Mõne aja pärast sai sellest arusaam, et raha on kõrgem väärtus, midagi elust suuremat ja ilusamat, sest rahal on võim otsustada elu ja surma üle. Nõnda hakkas levima ja laienema kapitalismi eetiline põhimõte, mille on lühidalt kokku võtnud Max Weber: „Inimene on seotud rahateenimisega kui oma elueesmärgiga.“[4] Ühtlasi muutus töö ise töö tegijatele vastikuks, ehk nagu seletas Marx: „Masinate laialdasema rakendamise ja tööjaotuse tõttu on proletaarlaste töö kaotanud igasuguse iseseisva iseloomu ja seega kogu veetluse töölise silmis. Ta muutub lihtsalt masina ripatsiks.“[5] Teha vastikut tööd, et elus püsida, ja võidelda selle eest, et mulle rohkem makstaks – niisugune imperatiiv käivitas 19. sajandil hulga sotsialistlikke liikumisi. Paradoksaalsel kombel kasvas neist hiljem aga välja hoopis proletaarne töökultus, progressi ülistamine ja sõjakas industrialism, mis võttis üpris groteskseid vorme. Üks vaimukamaid tagasivaateid sellele epohhile on Andrzej Wajda film „Marmormees“ (1977), kus töökultus muutub täiesti absurdseks ja ennasthävitavaks, olles samal ajal isoleeritud ka rahateenimise imperatiivist; teisisõnu, kommunistlikus modernsuse-projektis saab tööst ideoloogiline hallutsinatsioon, kollektiivne õudusunenägu, mida hoiab koos üksnes „helge tuleviku“ fantaasia.
Töö tuleb ja tapab. Ta sandistab inimese vaimu, hävitab kõik varasemad teadmised ja oskused, mida põlvest põlve edasi anti, ja muserdab teda viimaks nõnda, et inimene enam ei tea, kuidas ta elama peaks. Tekib seisund, mida filosoofias on nimetatud suurejooneliselt „nihilismiks“, kuid mida võib määratleda ka lihtsalt tuimuse, lootusetuse või nürimeelsusena. Siiski on kaua loodetud, et töö ise võiks meid sellest olukorrast välja viia. 1930 avaldas John Maynard Keynes kuulsa essee „Majanduslikud võimalused meie lastelastele“, kus ta ennustab, et tehnoloogiline areng peagi loob tingimused töö hulga vähendamiseks.
„Vana Aadam istub meil veel kaua sees, nii et igaüks peab tegema mõnevõrra tööd, et sellest rahuldust saada. Hakkame iseenda jaoks tegema palju rohkem asju, kui rikkad inimesed tänapäeval tavaliselt teevad, rõõmustades ka väikeste kohustuste, ülesannete ja rutiini üle. Seejuures aga püüame määrida või peale õhukese kihi leiba – püüame jaotada tööd, mis veel järel on, nii laialt kui saab. Kolmetunnised vahetused või viieteisttunnine töönädal võiksid selle probleemi tükiks ajaks kõrvaldada. Sest enamik meist ju tunneb, et vana Aadam on täitsa rahul, kui ta kolm tundi päevas tööd teha saab!“[6]
Keynesi liberaalne optimism mõjub nakatavalt, eriti kui ta selgitab, et vaba aja paremaks kasutamiseks tuleb õppida neilt, kes „oskavad noppida päeva vooruslikult ja hästi, rõõmsatelt inimestelt, kes suudavad asju vahetult nautida, nagu lillekesed välja peal, kes ei tee tööd ega ketra“. Ometi puruneb see optimism juba järgmises lõigus, kus Keynes jõhkralt teatab, et aeg polevat veel küps. „Veel vähemalt sada aastat peame iseendile ja kõigile teistele väitma, et kena on kole ja kole on kena; sest kole on kasulik ja kena mitte. Ahnus ja ettevaatus ja liiakasuvõtmine jäägu veel mõneks ajaks meie jumalateks. Sest ainult nõnda pääseme majandusliku paratamatuse tunnelist päevavalguse kätte.“[7] Kas Keynes ei mõelnud kordagi, et kui senine töörežiim veel sada aastat kestab, pole lõpuks välja peal ühtegi lillekest, kellelt õppust võtta? Keynes on reaalse probleemi lihtsalt pahempidi pööranud, kujutledes, et lahendada tuleb vaba aja küsimus, sellal kui tegelikult on ähvardav ja destruktiivne jõud just ratsionaalne töö ise.
Sada aastat on varsti möödas, aga viieteisttunnist töönädalat ei paista kuskilt. Vastupidi, oma aega jääb inimestel järjest vähemaks, sest tööst üle jääva „vaba aja“ röövib digitaalne tehnoloogia. Inimlikust kogemusest saab tulevikuturgude ennustamise tooraine, ehk nagu kirjutab Shoshana Zuboff: „Selles tulevikus oleme iseenda käitumise pagulased, sest me ei pääse ligi teadmistele, mis on saadud meie käitumise võõrandamisest teiste poolt ja teiste jaoks, või siis pole meil voli nende teadmiste üle. Teadmised, võim ja autoriteet on jälgimiskapitali käes, kellele meie oleme üksnes „inimlik loodusressurss“. Oleme nüüd põlisrahvad, kelle vaikiv enesemääramise-nõue on meie endi kogemuse kaartidelt kadunud.“[8] Tänapäeva inimese aeg jaguneb suuresti kaheks: tööaeg, mis kuulub rahateenimisele, ja digiaeg, mida täidab tasuta töö suurkorporatsioonide heaks. Sealt kõrvalt näpistatakse üürikesi hetki, kus inimene tõesti vahetult suhtleb, tegeleb iseendaga või teeb midagi lihtsalt niisama, sest see on tema meelest millekski hea.
Tasub mõelda, kuidas praegune tsivilisatsioon on sellisesse nõiaringi sattunud. Igatahes on aga selge, et üks selle peamisi mehhanisme on olnud „töökohtade loomine“, st uute ametikohtade tekitamine, mis omakorda nõuab teenindussfääri laienemist ja bürokraatia kasvu. Tehnoloogia areng ja automatiseerimine pole kaasa toonud töö hulga vähenemist, vaid vastupidi – palgatöö on hõivanud järjest uusi valdkondi. Miks see vajalik on? Kas mitte selleks, et kaitsta majanduskasvu ideed ennast, mis muidu ilmselt peagi küsitavaks muutuks? Nõnda ongi arutlenud Gorz ligi poole sajandi eest: „Töötajad hakkavad majandusliku ratsionaalsuse piire avastama alles siis, kui töö ei hõlma kogu nende elu ega vaimset keskendumist; teisisõnu, kui vaba aja ruum on nende jaoks piisavalt avar, et avastada väärtuste vald, mida kvantifitseerida ei saa, nimelt „elamise aeg“ ja eksistentsiaalne suveräänsus. Ja ümberpöördult, mida rohkem surub peale töö kestus ja intensiivsus, seda vähem suudab töötaja näha oma elu eesmärgina iseeneses, kõigi väärtuste allikana; mistõttu ta eelistab selle rahaks ümber vahetada, st ta näeb oma elu üksnes vahendina millegi hankimiseks, millel on iseenesest objektiivne väärtus: raha.“[9]
Kui inimese elu eesmärk on teenida raha, siis on töö iseloom täiesti kõrvaline seik: oluline on vaid see, kui palju raha ta teenib. Nõnda ongi elu ise kvantifitseeritud, ja kuna tööd ei tehta iseendale, vaid kellegi teise jaoks, siis on elu kvantifitseeritud kellegi teise jaoks. Siit jääb tõesti vaid väike samm ka vaba aja digitaliseerimiseni. Vaba aeg on nüüd nähtavast tööst küll vaba, aga ta ei ole vaba iseenda jaoks: ta on vaba kellegi teise jaoks, vaba metaandmete tekitamiseks, mida kogub keegi teine, et müüa need kellelegi kolmandale. Nähtamatu töö on vaba aja ära söönud.
3
Töö on sageli piinav. See kurnab ja masendab inimest, eriti siis, kui ta ei näe oma tööl erilist mõtet – tööd tuleb teha lihtsalt sellepärast, et töö on olemas ning just mina olen saanud selle töö, kuigi sama tööd võiks vabalt teha ka keegi teine. Asi võib aga minna veelgi kaugemale. Piinav töö võib olla otseselt kahjulik, ja mitte üksnes töö tegijale, vaid ka teistele inimestele või looduslikule keskkonnale. Hästi makstud töö võib olla sõna otseses mõttes hävitustöö. Ja mõnikord – see pole nali! – ongi töö sisuks kellegi piinamine.
Kümmekond aastat tagasi tegi Jérôme Tubiana intervjuu Tšaadist pärit noormehega, kes pärast 11. septembrit 2001 Pakistanis kinni võeti ja Guantánamo piinamisvanglasse toimetati. Poissi süüdistati koostöös al-Qaeda võrgustikuga, kuhu ta olevat värvatud 1993. aastal Londonis. Mohammed oli kuueaastasena tõepoolest isa ja emaga Londonis käinud, aga Pakistanis õppides huvitas teda ainult infotehnoloogia ning al-Qaedast polnud ta kunagi varem kuulnud. Piinajate jaoks aga polnud sel erilist tähtsust. Nemad tegid korralikult oma tööd, järgides tööandja ettekirjutusi. Mohammed jutustab: „Alguses kuulati üle igal ööl. Piinati elektriga, peamiselt varvastesse. Suurte varvaste küüned tulid küljest ära. Vahel riputati sind lakke nagu kana ja peksti selga. Mõnikord pandi ahelatesse, pea maas. 16–17 tundi ei saanud liigutada. Sa kusid ennast täis. – Vahel näitasid nad oma koledamat palet: piinamine, piinamine ilma midagi küsimata. Vahel ütlesin: „Küsige mida tahate, ma vastan jah“, sest ma tahtsin, et piinamine lõpeks. Järgmisel päeval aga ütlesin: „Ei, ma ütlesin eile jaa ainult piinamise pärast.“ Mu esimene või teine piinaja ütles mulle: „Mohammed, ma tean, et sa oled süütu, aga ma teen oma tööd. Mul on kodus lapsed toita. Tööst ilma jääda ma ei taha.““[10]
Võib muidugi öelda, et Guantánamo kogemus on erandlik. Tõepoolest. Ometi ilmub siin erakordse selgusega nähtavale tänapäevase töömoraali ilge tuum: tööd tuleb teha igal juhul, kas see meeldib või mitte, kas sel mõtet on või ei ole, kas see teeb kellelegi head või hoopiski kurja. Kõige halvem on jääda töötuks, sest töötu inimene on ühiskonna jätis, olenemata sellest, mida ta varem teinud on – välja arvatud muidugi juhul, kui see inimene on rikas. Isiklik panus pole aga ühelgi juhul oluline.
Töö muserdavat ja hävitavat iseloomu tänapäeval on põhjalikult analüüsinud David Graeber. Juba 2013 avaldatud manifestis „Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse“ küsib ta otseselt: „Mis juhtuks, kui me ei lähtuks enam põhimõttest, et töö tõeline loomus kujutab endast tootmisliinil, viljapõllul, valukojas või kasvõi kontorikuubikus rügamist, ning alustaks selle asemel ema, õpetaja või hooldaja tööst?“ Graeberi esimene mure ongi, et töö tuum peaks olema midagi healoomulist, see peaks looma kogukonda, toetama inimeste sidemeid ja soodustama vastastikust abi. Selleni jõudmiseks peab aga ümber hindama kogu majandusliku kasu idee, mis praegu kogukondlikke suhteid häirib ja tõkestab ning muudab töö suvaliseks ja meelevaldseks, nõnda et küsimus „miks ma teen seda tööd?“ muutub iseenesest absurdseks. Graeber kirjutab: „Võib-olla jõuaksime järeldusele, et tegelikult ei seisne inimlik töö panustamises mingisse „majanduseks“ nimetatud asja (termin, mida kolmsada aastat tagasi olemaski ei olnud), vaid asjaolus, et me oleme ja oleme alati olnud üksteise loodud isiksused. Niisiis tuleks ka töö loomus ümber mõtestada. Enese allutamine töödistsipliinile – järelevaatamisele, kontrollile, ambitsioonikate, endale tööd andvate inimeste puhul enesekontrollile – ei tee kellestki paremat inimest. Enamiku tõeliselt oluliste küsimuste puhul muudab see meid ilmselt halvemaks. Vajadus seda teha on õnnetus, mis parimal juhul on mõnikord hädatarvilik. Aga vaid siis, kui heidame kõrvale mõtte, et töötegemine on vooruslik iseeneses, saame hakata küsima, mida on töös tõeliselt vooruslikku. Vastus sellele küsimusele on ilmselge. Töötamine on vooruslik, kui see aitab teisi.“[11]
Mõte, et vooruslik on hoopis vastastikune abi, mitte individuaalne edukus või SKT kasvatamine, mõjub valitseval neoliberaalsel taustal ülimalt radikaalselt. Graeber pole siin aga peatunud, vaid on analüüsiga ulatuslikult edasi läinud. Raamatus „Mõttetud töökohad“ („Bullshit Jobs“, 2018) vaatleb ta just sellist töökohtade loomise mehhanismi, mille tulemuseks on lugematu hulk vahendajaid, ülevaatajaid, abilisi, assistente ja spetsialiste, kelle peamine ülesanne on liigutada andmeid ühest kastist teise, anda neid teineteisele üle, viivitada, vaagida, ähmastada ja takistada, nõnda et tekiks lakkamatu sebimise, sekeldamise õhkkond. Erinevalt levinud arvamusest vohavad sellised töökohad just erasektoris, kus neid mõnikord tekitatakse prestiiži kujundamiseks (tähtsas firmas ei saa ometi olla ainult kaks töötajat!), mõnikord lohakuse ja segaduse varjamiseks, mõnikord aga lihtsalt selleks, et näiliselt õigustada teiste mõttetute töökohtade olemasolu. Enamik töötajaid näeb ka ise, et nende tööl pole tõelist sisu, kuid töölt ära tulla nad ikkagi ei saa, sest palgad on head ja ühiskondlik staatus kõrge. Muidugi põhjustab see masendust, eskapistlikke meeleolusid, aegamisi kogunevat vimma, ja pole mingi ime, et depressioon on praeguse tsivilisatsiooni tõsisemaid meditsiinilisi probleeme. Ainult tippjuhid eitavad kangekaelselt mõttetute töökohtade olemasolu, kuigi ammugi korraldatakse koolitusi, kus tuleb õppida sihilikku udutamist, et sõpradele ja sugulastele kuidagi seletada, millega ma seal avalike suhete valdkonnas õieti tegelen.
Kuidas saab selline jabur süsteem nii visalt püsida? Miks ei teki ühiskonnas ometi laiemat protesti? Peale krampliku vajaduse oma töökohast kinni hoida on oluliseks mõjutajaks muidugi meedia. „Kõige lihtsam on niisugust olukorda mõista,“ kirjutab Graeber, „kui mõelda korraks sellele, kui raske on kujutleda mõnd suure päevalehe või ajakirja arvamusliidrit kirjutamas artiklit, kus öeldakse, et mingi inimeste klass teeb liiga palju tööd ja võiks selle sama hästi tegemata jätta.“[12] Internet kubiseb hoopis kirjutistest, kus üht või teist inimrühma süüdistatakse tööpõlguses, laiskuses, motivatsiooni puudumises või soovimatuses ise elatist teenida (näiteks noored, vaesed jne).
„Arvamusliidrid on tänapäeva moralistid. Nad on jutlustajate ilmalik ekvivalent, ja kui nemad kirjutavad tööst, peegeldavad nende väited pikka teoloogilist traditsiooni, kus väärtustatakse tööd kui püha kohust, mis on ühtaegu õnnistus ja needus, ja peetakse inimesi olemuslikult patusteks, laiskadeks olevusteks, kes kindlasti kohuse täitmisest kõrvale hiilivad, kui aga saavad. (…) Mõnesid teoloogilisi arusaamu tööst aktsepteeritakse nii üleüldiselt, et neid lihtsalt ei saagi kritiseerida. Ei kõlba väita, et mõned väga töökad inimesed ei olegi auväärsed, olgu nende töö milline tahes; ei kõlba väita, et need, kes tööd väldivad, polegi põlastusväärsed ja nende arvamusi tuleks avaliku arutelu käigus tõsiselt võtta. Kui keegi on öelnud, et teatav poliitika loob töökohti, ei kõlba vastata, et mõnele töökohale ei tasugi tööle minna.“[13]
Mõttetute töökohtade lokkamine pole seega mitte „vana Aadama“ häda, nagu oleks arvanud Keynes, vaid pigem moraalifilosoofiline probleem. Töömoraal pole mäda mitte sellepärast, et inimesed oleksid loomult laisad, saamatud või tahtejõuetud, vaid sellepärast, et levinud arusaam tööst on kahjulik ja eksitav. Tõeliselt head ja kasulikku tööd tehakse kas madala palga eest või hoopis tasuta: nii jääbki mulje, et sellised tööd on armetud ega vääri õieti lugupidamist. Kui madalapalgaline inimene kaotab töö, on ta lihtsalt üleliigne, hale luuser, sest neoliberaalse kreedo järgi on iga selline inimene kellegi teisega asendatav. Kui kõrgepalgaline inimene kaotab töö, tuleb tema töökoht millegagi asendada, ja kui parajasti midagi samalaadset käepärast pole, tuleb see töökoht tekitada. Nõnda tekitatakse näiliselt küll väärtusi, kuid tegelikult valitseb üleüldine väärtusekadu.
4
„Aeg on mu varandus, mu põld on aeg,“ kirjutas kunagi Goethe oma „Lääne-Ida diivanis“.[14] Mõttetu töö teeb palju muudki kurja, aga ennekõike hävitab ta inimeste aja. Kaduma läheb just see, mida meil on hädasti vaja, et pääseda välja sotsiaalsest, poliitilisest ja ökoloogilisest ummikust, kuhu meie raiskav, põletav ja lagastav tsivilisatsioon on jõudnud. Peaksime august välja ronima, aga meil lihtsalt ei ole selleks aega, sest meil on mõttetute askeldustega nii palju tegemist! Mõttetu töö on tõeline pahaloomuline kasvaja, mis muudkui levib ja paljuneb, justkui see olekski modernsuse suurim saavutus. Kogu areng, progress ja majanduskasv on toimunud ainult selleks, et kellelgi poleks enam aega.
Ei saa küll öelda, et see avastus oleks uus, alles digiajastul sündinud. Digimaania on survet üksnes intensiivistanud, sest vahendid inimeste aja neelamiseks on nüüd võrratult efektiivsemad. „Tänapäeva põhiprobleem on see, kuidas jõuda teispoole majandust ja teispoole palgatööd – õigupoolest on need sama probleemi kaks külge,“ kuulutas André Gorz 1990. aastal ajakirjas Le Monde diplomatique. „Majanduse ratsionaliseerimine vabastab aega, vabastab seda järjest rohkem, ja järelikult ei tohiks inimeste sissetulek enam sõltuda töö hulgast, mida majandus vajab. Samuti ei tohiks palgatöö enam olla peamine allikas, millest oleneb igaühe identiteet ja elu mõte.“[15] On iseküsimus, kas palgatöö kunagi on teinud rohkem head kui halba (selleski võib kahelda), kuid praegu on igatahes selge, et palgatöö on meie tuleviku ohtlik vaenlane. Palgatöö on vabaduse vaenlane, demokraatia vaenlane ja kogu eluslooduse vaenlane, sest ökotsiidi ja elu hävitamist saab toime panna üksnes palgatöö abil. Vabatahtlikult ei teeks seda keegi nii suures ulatuses ja sellise põhjalikkusega. Aga kui selle eest makstakse, tuleb seda loomulikult teha, sest hävitustöögi on töö – võib-olla isegi töö kõige kesksem ja autoriteetsem vorm, sest kes saaks hävituse vastu? Selle teenistuses on tegelikult ka arutu hulk teenustöid, mida varem polnudki olemas. „Me ei peaks lootma, et aja vabastamine vallandab lõputu teenustekülluse,“ hoiatab Gorz sealsamas. „Vastupidi, sellel on mõtet ainult siis, kui kasvab iga üksikisiku ja kogukonna võime tegeleda iseendaga, omaenese eksistentsiga, oma keskkonna ja kodakondsete eluga, võime määratleda nende püüdlusi ja soove ning otsida täitmise viise – lühidalt, tegeleda sotsiaalse koostöö modaalsustega.“[16] Paraku pole seda kõike seni toimunud. Üksikisik peab nägema tohutut vaeva, et päästa need riismed, mis temast veel järel on – ja kui see napilt õnnestubki, tuleb asuda kadunud kogukonna otsingule, teadmata õieti, kust seda otsida.
Ühes vähem tuntud vestluses juhtis David Graeber tähelepanu olulisele lahkhelile möödunud sajandi töölisliikumises. „Mõnel maal, nagu Hispaanias või Itaalias, olid 20. sajandi alguses pooled ametiühingud anarhistlikud ja pooled sotsialistlikud. Nende suurim erinevus seisnes aga selles, et sotsialistid nõudsid alati suuremat palka, anarhistid jälle lühemat tööaega.“[17] Küllap siin peitubki põhjus, miks kõik sotsialistlikud taotlused alati on lõppenud halvasti või mandunud mingiks neoliberalismi variandiks, läbi sotsiaaldemokraatia uhmri (nagu Skandinaavias). Sotsialismis puudub kogukonna ja vastastikuse abi idee, selle asemel on tehnoloogia areng ja progress, mis tegelikult sotsialismi ei vajagi ja ilma selleta hoopis pöörasemalt möllavad. Anarhia seevastu on hoopis midagi muud. Graeber viitab levinud arvamusele, et massi-psühholoogia on midagi hirmsat ja rahvahulk toimib alati rumalamalt kui ükski indiviid omaette toimiks. „Seepärast enamik inimesi aktsepteeribki autoritaarse juhtimise legitiimsust. Aga kui asi tõesti nõnda oleks, võiksime rahvahulgast võtta suvalise isiku, teha temast diktaatori ja rahvas teekski paremaid otsuseid kui ta kollektiivina teeb. Anarhism tähendab, et rahvahulk võib muutuda targemaks – ja mitte üksnes targemaks kui mõni suvaliselt valitud liige, vaid targemaks kui on ükski liige indiviidina. Anarhism tähendab, et luuakse selliseid kommunikatsiooni ja arutlemise mooduseid, mis lasevad sel sündida.“[18] Niisugune olukord eeldab aga vabadust, millel on antropoloogiliselt kolm põhilist eeldust: vabadus ära minna, vabadus käske mitte täita ja vabadus ühiskonda muuta.[19] Graeber lisab sellele veel vastastikuse abi, sest „keegi ei saa suurt midagi vabalt teha, kui ta tänaval kerjab“.
Vastastikune abi on palgatöö surmavaenlane. Kui kogukonnas toimib vastastikune abi, ei ole erilist mõtet hakata töövõtjaks, kes päevad läbi ainult raha eest orjama peab. Selle asemel tasub aidata neid, kes sindki aidata võivad, ilma et kedagi peaks selleks sundima. Mõttetu töö mõttetus tuleks sel juhul kohe ilmsiks, sest kedagi ei austata sellepärast, et ta arulagedalt sekeldab või visalt jätkab toiminguid, mis tunduvad endalegi tarbetud. „Üks asi, mida ma tõesti tahaksin,“ ütleb Graeber veendunult, „oleks täielik vabanemine tootmise ja tarbimise mõistetest kui poliitilise ökonoomia alusest ning nende asendamine hoole ja vabaduse mõistetega.“[20] Kui töö ennekõike tähendaks vastastikust abi, oleks märksa hõlpsam kujutleda ka ökoloogilise varingu peatamist, sest „hoolt ja vabadust saab lõputult jätkata ilma planeeti hävitamata, aga tootmist ja tarbimist ei saa“.[21]
Tapvale tööle leidub seega vastumürk. See vastumürk on vanem kui töö ise, koguni vanem kui inimene ise, sest vastastikune abi on omane kõigile elusolenditele, niihästi liigisiseselt kui liikidevaheliselt. Vastastikune abi on evolutsiooni peamine suunaja, vastupidiselt levinud arvamusele, et „džungliseadus“ olevat egoistlik.[22] Vastastikust abi tunnevad kõik olendid, kel pole õrna aimugi, misasi on töö. Seega on olemas kuninglik tee moodsast orjusest vabanemiseks. Küsimus on vaid selles, millal nii lihtsat lahendust mõistma õpitakse.
[1] A. Gorz, Métamorphoses du travail. Critique de la raison économique. Pariis, 1988, lk 29.
[2] Sealsamas, lk 44.
[3] Sealsamas.
[4] M. Weber, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Tlk J. Isotamm. Tallinn, 2007, lk 50. Weber analüüsib raha teenimisele suunatud eetikat Benjamin Franklini näitel.
[5] K. Marx, F. Engels, Kommunistliku partei manifest. Tallinn, 1981, lk 43.
[6] J. M. Keynes, Essays in Persuasion. New York; London, 1963, lk 368–369. Vt eesti k-s: J. M. Keynes, Meie lastelaste majanduslikud võimalused. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2013, nr 7/8.
[7] Sealsamas, lk 372.
[8] S. Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism. The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. London, 2019, lk 100.
[9] A. Gorz, Métamorphoses du travail, lk 190.
[10] M. el Gorani, J. Tubiana, In Guantánamo. London Review of Books, 15.12.2011, kd 33, nr 24.
[11] D. Graeber, Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse. Tlk A. Velmet. Vikerkaar, 2017, nr 4/5, lk 71.
[12] D. Graeber, Bullshit Jobs: A Theory. London, 2018, lk 194.
[13] Sealsamas, lk 194–195.
[14] „Mein Erbteil wie herrlich, weit und breit! / Die Zeit ist mein Besitz, mein Acker ist die Zeit.“ Hikmet Nameh: Buch der Sprüche, 45. maksiim.
[15] A. Gorz, Bâtir la civilisation du temps libéré. Pariis, 2013, lk 44.
[16] Sealsamas, lk 56.
[17] D. Graeber, Anarchy – In a Manner of Speaking. Conversations with Mehdi Belhaj Kacem, Nika Dubrovsky, and Assia Turquier-Zauberman. Zürich; Pariis; Berliin, 2020, lk 17.
[18] Sealsamas, lk 203.
[19] Sealsamas, lk 126–127.
[20] Sealsamas, lk 81.
[21] Sealsamas, lk 84.
[22] Vt P. Servigne, G. Chapelle, Mutual Aid: The Other Law of the Jungle. Tlk A. Brown. Cambridge, 2022.
Lisa kommentaar