Jah, see oli 12. märtsil 1950 a., kui ma limbates «tormasin» oma valimisjaoskonna poole. Kui ma ütlen «limbates», siis pole seejuures vaja palju imestada, sest minu ajalikus instrumendis istub priske reuma, ellik jooksvatõbi, millest, võib olla, vabanen alles siis, kui lähen sinna alla, herunter, vana põrgupõhja vanapagana katlasse, ning lasen end seal — nii sõbramehe poolest — keeta kuumas tõrvas umbes kaks tundi päevas. Siis see tõbi arvatavasti võtab hõlmad vöö vahele ja taganeb minust.
Vaevalt küll, et oleksin tõusnud voodist isegi tulekahju puhul, aga valimised, valimised! Kasvõi neljakäpakil sinna. Õnneks oli mul saatjannaks päris mõnus seltsimees, kes mind ei lasknud käest ega silmist.
«Kuidas see siis on?» küsis saatjanna. «Õhutad teisi valimistele, aga ise ei lähe? Võta jalad alla ning astume kiiremini!»
«Ma ju tulen,» vastasin oiates. «Egas valimiskast pole mõni jänes, et ta eest ära jookseb: aega on.»
«Jah, aega on, aga mida varem, seda parem.»
Rühkisime edasi. Õieti küll peaks ütlema, et rühkisin ainult mina, sest mu sõbranna jalad liikusid imeruttu. Meile tuli vastu rühmade kaupa õnnelikke inimesi, kes juba olid hääletanud. Üldse oli rahvavool Vaksali tänaval sel hommikupoolikul ülielav. Viimaks olimegi päral — raudteelaste klubis. Nojaa, inimesi oli ses ruumis rohkesti, aga kõikjal valitses eeskujulik kord ja . . . vaikus. Mulle meenusid mõned kodanliku aja «valimised», mil pidid enne oma konnasilmad peitma tasku, kui lähenesid valimishoonele.
Meie — mina ja mu sõbranna — kuulusime «L»-tähe alla, millise puldi juures seisis ainult paar valijat. Ja kõik läks nii ladusasti, et mulle kippusid pisarad silma. Mõneks minutiks unustasin isegi oma auväärt reuma.
Siis surusime oma valimislehed sinna, kuhu vaja, ja et see seltsimees, kes istus valimiskasti juures, oli mulle natuke tuttav, küsisin:
«Kas on juba palju antud hääli?»
«Üle kaheksakümne protsendi,» vastas tema naeratades.
«Jesaajas!» kiikasin mina, «siis vist küll olen mina see 82%. Maha lamelda, maha magada 20%!» «Pole viga, pole viga,» vaigistas mind heatahtlik seltsimees. «Hea, et niigi läks. Ja kui te poleks tulnud isegi õhtupoolikul, küllap siis oleksime teile järele saatnud. . . kasvõi lennuki.»
«Lähme nüüd minema!» tukistas mind sõbranna käisest. «Egas valimised pole üksi sinu jaoks. Siin on teisigi inimesi. Läki!»
Seda me tegimegi, soovides head käekäiku lahkele seltsimehele. Ent sealsamas oli üks ema kaotanud oma väikese tütrekese. «Eevi, Eevi!» nuuksus see keskealine naisseltsimees. «Kuhu sa ometi jäid?»
«Minge ometi lastetuppa ja vaadake sinna!» soovitas keegi lihtne tööinimene.
Noh, see oli juba teine asi ega puutunud valimistesse, sest kes küll võtaks kätte ja suruks väikese tütarlapse, selle pisikese Eevikese, valimiskasti? Ta ju ei mahugi sinna.
Aga siiski hakkas see lugu mind huvitama. Läksime lastetuppa. Aga kõigis vahepealseis ruumes äärmine puhtus ja puhas õhk.
«Lihtne,» arutlesin. «Seda suudab saavutada üksnes bolševistlik kord ja korraldus.»
Ja mis me nägime niinimetatud lastetoas? Keset avarat tuba oli suur laud, kaetud lilledega ja kõiksuguste mänguasjadega. Ning selle laua ümber istumas ja mänglemas vähemalt paarkümmend last. Seintel meie suurte juhtide pildid. Ja meie «kadunud» Eevi — istumas valimiskandidaadi süles, käes niisama ilus nuku kui ta ise!
«Eevi, Eevi kuhu sa jäid?» hüüdis ema, rõõmupisarad silmis.
«Eks ma olen siin,» vastas laps üsna rahulikult ja süütult, näol veidi kelmikas naeratelu.
«Ja mina pean sind otsima nagu juhm!» ütles ema karmimalt. «Tule, lähme koju!»
«Ma ei taha veel tulla,» pööras Eevi oma kena näokese kõrvale. «Siin on hea olla.»
Igatahes oli ema sel hommikupoolikul teinud kaks asja korraga: ta oli hääletanud oma sisetunde järgi ja leidnud oma Eevikese. — Mis sa, hing, veel tahad!
Nägin, et selle oivalise stseeni üle rõõmustasid kõik ses avaras ruumis, niihästi noored kui ka vanad.
Ma ei tea, kui kaua «nad» rõõmustlesid nende lahkete inimeste keskel, sest mina oma raske reumaga ja oma kerge sõbrannaga väljusime sellest ruumist — oli ju võimatu jääda valimisruumi kogu päevaks. Ent väljapääsul ma siiski üsna truult vaatasin puhveti poole, kus oli nii kenu asju. Kõik jälle niivõrd kenasti, et suu hakkas vett jooksma.
«Ära aja endale «marju» silma!» jällegi tõmbas mu sõbranna mind käisest. «Vaata, milline ilus ilm on väljas! Mingem värske õhu kätte!»
Väga võimalik, et tal oli õigus. Ja millal pole meie sõbrannadel õigus? Nende õigus on alati õige nagu oina sarv.
Nii see asi jäigi.
Aga väljapääsul hoidsid kaks vana sõpra teineteise käealt kinni, ja teine ütles nii:
«Noh, Toomas, nüüd on see asi tehtud. Nüüd on mul säärane tunne, otsekui oleks onu Stalin ise mulle öelnud:
«Jõudu tööle! Töötagem homme virgemini kui eile!»»
«Seda me püüamegi!» vastas esimene.
O. Lutsu «Kirjake Tartust»
Paljude jutustuste ja komöödiate kõrval on Oskar Luts olnud viljakas vestekirjanik. Alates 1908. aastast on O. Luts avaldanud ajakirjanduses sadu ja sadu följetone ja vesteid, milles naeruvääristas või tögas mitmesuguseid negatiivseid nähtusi meie elus või pilkas tavaliste linlaste ja maameeste iseloomunõrkusi. Paljud lood on seotud niisuguste koomiliste tegelastega nagu Samuel Pliuhkam, Karl Martin Uhhuu, isandad Pinn või Päi. Aastakümneid on ju paljud «Postimehe» jt väljaannete lugejad värskest numbrist esmajoones otsinud O. Lutsu sulega kirjutatut.
Pärast Teist maailmasõda püüdis eakas rahvakirjanik jätkata vestete kirjutamist, ka ajakirjandus oli huvitatud nimeka mehe kaastööst. Kuid varsti tekkisid käärid kirjaniku tõekspidamiste ja toimetuse soovide (täpsemini: toimetusele antud eeskirjade) vahel. Kui praegu sirvida vanu «Edasi» jt ajalehtede kaustu, tundub, et mitmed O. Lutsu lood on liiga loosunglikud ja isegi juhtkirjalikud. Aga kui tähelepanelikult lugeda «Mälestusi Oskar Lutsust», siis selgub, et mõnigi följeton on toimetuses ümber tehtud, politiseeritud. Tihti rahanappuses olev kirjanik pidi nõustuma, kuigi sisimas oli ta solvunud. Samal ajal jäid paljud ajakirjandusele saadetud tööd avaldamata.
Ühel nukrushetkel, 1952. aasta 5. oktoobri hommikul kirjutas O. Luts oma päevikusse: «Kuhu ja kellele sa kirjutad? Ma ju ei mõista kirjutada, nii nagu nõutakse praegusel ajal. — Needki jupikesed, mis olen kuhugi saatnud, kas «ei lähe» või tehakse põhjalikult ümber. (Looming, Edasi). «Looming» ei võta vastu ja «Edasi» kisub maha ning kirjutab minu firma all nagu ise soovib. Nüüd tuleb teha lõplik rist minu kirjanduslikule tegevusele. Tunnen küll, et võiksin teha nii mõndagi, aga milleks? — Niikuinii ei trükita.»
Avaldame siinjuures ühe rahvakirjaniku veste, mis jäi 1950. aastal ilmumata. See on saadetud märtsis 1950 ajakirja «Pilt ja Sõna» toimetaja asetäitjale Lilli Prometile. Toimetuses aga leiti, et «Kirjake Tartust» pole avaldamiseks sobiv. Seejärel otsustas Lilli Promet säilitada O. Lutsu kaastöö tulevastele põlvedele. Toimetuses on kaduma läinud O. Lutsu kaaskiri.
«Kirjake Tartust» esitati esmakordselt allakirjutanu poolt koostatud kirjandusõhtul «100-aastane Oskar Luts» 9. I 1987 Tallinnas Kirjanike Majas. Näitleja Tõnu Aav oskas meisterlikult välja tuua «Kirjakese» allteksti, pälvides sooja aplausi. Kirjandusõhtut korrati edukalt mitmel pool üle tosina korra.
Olgu tähendatud, et valimiste teema on O. Lutsule lähedane olnud juba varasemal ajal (näidend «Valimised», följeton «Murtud nummer» jne).
1950. aasta märtsivalimiste eel ilmus O. Lutsu nime all omaaegseid Riigikogu valimisi irooniliselt ja sapiselt käsitlev följeton «Ühe kodanlise aja «saadiku» järelejäänud märkmetest» («Edasi» 10. III 1950). Tundub, et följetoni moraliseeriv lõpp, kus üldsõnaliselt võrreldakse valimisi maršaliseeritud maades ja Nõukogudemaal, on toimetuse poolt juurde lisatud.
Eerik Teder
Ilmunud Vikerkaares nr 11, 1989
Lisa kommentaar