Järgmine jaotus

– Kes meil järgmine on?

– Nahhui, Otil murdus jälle stabika varras ära. Uued masinad on ikka täitsa persses. Nad võiksid vittu käia oma hübriididega. Korea vennad ei oska WRC-masinaid ehitada. Neetud hübriidajamiga käru.

– Räägi normaalselt. Ajamiga…

– Mootoriga. Türa, kus tal lõi summutist leeke välja. Enne katkestamist.

– Nii. See peaks olema mingi loomeinimene. Anton. Või ei. Hansen.

– Anton-mai-arsch. Kes paneb lapsele sellise nime? Venelane või? Tibla?

– Vaatame seda jura. Amet kohustab. Kui meid juba komisjoni loositi. Perekonnanimi on eesti oma. Mingi paks jaur. Ilge latakas lehekülgi.

– Kuule.

– Jah.

– Mul oleks üht pillimeest vaja. Või tähendab, lauljat.

– Mistarvis?

– Laulmiseks. Arvad, et tahan teda nikkuda?

– Räägi.

– Vabakal tuleb üritus. Meil võiks olla mingi sell, kes enamvähem viisi peab. Näeks norm välja. Lükkaks asja käima. Tõmbaks rahva taha.

– Tõmbaks rahvale taha?

– Mine persse.

– Oot… nii. Loeme. „See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas…“

– Mis pask see on?

– Raamat. Romaan. Seda on siin tihude viisi. Anname sellele raha või ei anna?

– Tunned siis mõnd lauljat.

– On üks Tõnis. Ei, Meelis.

– Kumb?

– Tõnis.

– Ta „Sinist vilkurit“ teeks?

– Ma ei tea. Kui me siin lõpetame, kutsume Tauno žüriisse. Teeme Tõnisele „Seitset vaprat“. Hindame. Tauno on Raud ja sina oled see kiilakas.

– Sina oled Saagim?

– Vedä käteen!

– Laulab ette?

– Ma lampi ei taha kedagi kutsuda.

– Lase ma teen natuke rasket kultuuritööd. Kuhu ma jäin? „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“

– Eesperet ma tean. Arendaja. Oru ja Mäe arendused on mõlemad tema omad vä?

– Kust kurat nad kõik seda pappi nii palju saavad talukomplekse arendada. Kui seal käib mingi päiksegeneraatoriga mahetootmine, mingid roosad mullijoogid mingitest jõhvikatest või pohlakatest või rabarberist, siis ma saan aru. Igale süles nunnutatud kapsale antakse praegu mill per nuppi. Brüsselist.

– Kuradi Brüsseli kapsad.

– Rohekapsad.

– Türa, mul tuli meelde! Need Eespere ja Mäe olid need kaks vana pässi, kes armastavad balletti! Saad aru, mis ma mõtlen?

– Kutsun siis selle Tõnise või?

– Baleriinid tegid kaebuse, ühe „balletti“ oli liiga palju armastatud. Saad aru või? Liiga palju „toetatud“.

– Ole vait. Tahad seda Tõnist või?

– Tahan. Kutsu. Kas ta publiku ees on varem esinenud? Meil tuleb Vabakale sada tuhat matsi. Politsei. Suht karm andmine. Politseivägivalla vastu. Eesti vabaks! Elagu rahvas! Elagu tõrvikud! Elagu valgus!

– Ära mölise kogu aeg. Las ma loen. „Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.“

– Kepp. Kolmandal leheküljel juba nussivad.

– Tundub pigem ihuhäda. Mutt on noorena oma tervise persse keeranud.

– Ihuhäda. Mida sõnasid…

– Munni ei taha minna?

– Ei.

– Puhas eesti keel.

– Süstis äkki?

– Ma pole edasi lugenud.

– Kristallid või holistika lükkame laualt maha. Koroonaajal ei tahaks seda närvipõimikut näppida.

– Mida sa näppida tahaksid?

– Igatahes mitte närvipõimikut. Midagi muud.

– Kui see on rohkem nagu romaan, siis oleks okei. Kui on eneseabi, siis on ka lihtne. Ei kvalifitseeru tunnuste alusel.

– Palju ta küsib?

– Vaatame. Neli tonni.

– On ta midagi varem üldse kirjutanud.

– Ajalehes mingeid artikleid.

– Delfis või? Delfi debiilik?

– Postimehes. Türa! Ta on kirjutanud „Kiired I“!

– Türa!

– Päriselt. Sellest oleks võinud alustada.

– On ta eestlane või? Eestlase skripti järgi on „Kiired I“ tehtud? See mees on lege, nah!

– Miks ta meilt üldse raha küsib? Mis selle uue asja nimi on?

– „Tõde ja õigus I“.

– Sarja avalaks. Türa, kui Eesti teeks õrritaja, me oleks paugust kosmoses! On seal karmi killimist? Peaks kinoprojektsiooni poistele tulesid vilgutama. Neil on nutsu nagu muda. Eesti oma „Gomorra“. Ristiisa.

– Kui mõni eestlane kirjutaks stseeni nagu see Kahuuna burgeri oma. Mäletad. Maderfakker, its a veri teisti Kahuuna burger. Ise luristab Spraiti, va krussis neeger. Laseb kõik maha. Sellest saavad kõik aru. Terve film mingid värdjad ainult süstisid, nussisid ja killisid.

– Anton Tarantino.

– Jaan Türavoltija.

– Mul ajavad need loomeinimesed sita keema. Vana emanikk, mine tee tööd! Kurat, nagu selles rohutirtsu ja sipelga muinasjutus.

– Valmis.

– Mis valmis? Mis on valmis?

– Krõlovi valmis. Krõlov kirjutas rohutirtsust.

– Aa.

– Võtku labidas ja kaevaku kraavi nagu kõik teised.

– Nagu Musk või.

– Mis selle Muskiga on?

– Teenis eile 29 jardi.

– Päevaga või?

– Sul HOOD ei jookse kogu aeg või?

– Mul jookseb Revolut.

– Aa. Seal on ka Tesla stikker.

– Oleks kunagi neljakümnega Teslat ostnud, ei istuks me praegu selles kirjanduse komisjonis ja ei loeks „Kiired ja õiglased“ laminat, seda ilukirjanduslikku sitta.

– Istuksid Bahamal või Neitsisaartel?

– Tais. Kas sa Phuketi litse oled pannud?

– Ei.

– Novot.

– Mul on Eesti meritäht.

– Palju õnne.

– Mis me selle patakaga teeme siis.

– Seda on mingi tuhat lehekülge. Sellest saaks Titanicu või Schindleri listi.

– Kui mina saaks pikkuse ette kirjutada, siis kõik üle 100-leheküljelised romaanid saadaks ma joonelt persse. Viskaks minema lihtsalt.

– Mõistlik.

– Räägi konkreetselt! Keda huvitavad kirjeldused. Kõigil on insta. Kõik skrollivad ise värvilisi pilte. Kirjutama peab lühilausetega.

– Kas meie peame andma mingile vene nimega jorsile neli tonni, samal ajal kui sada tuhat last nälgib.

– Nahhui. Meil literally maja põleb ja sina, türa, keerutad mingit lohet kokku, samal ajal kui tuletõrjujad streigivad.

– Ära mine närvi.

– Kuidas ma siis ei lähe.

– Teeme sellise kokkuleppe. Mina annan sellele ahvile neli tonni.

– Nii.

– Ja sina aitad mul selle suure tühja kollase maja Tammsaare pargis loftideks teha.

– See, kus on kõrged eestiaegsed laed?

– Sama.

– Võib seda ümber ehitada? Igasugused nikonovid, starovoitovid ja beloussovid planeerimisametis ajavad ju sõrgu vastu.

– Kas sa, emanikk, tead, palju ruudu eest saab praegu?

– Pakun mingi kuuekas.

– Kes seda ümber ehitab. Keegi ei ehita seda ümber. Väliskuju jääb samaks. Ainult seest lõhume kõik tühjaks. Seal on keset maja suured tühjad augud. Persetki seal ei toimu. Moosekandid peksame välja. Nende paksud põsed topime raha täis. Teeme sinna samasugused vahelaed nagu Sossis. Tere tulemast, Bahama.

– Phuket.

– Nojah, litsid, vivat!

– Norm.

– Nukid?

– Nukid!