Ahvid ühel kivikamakal

Tõnis Tootsen. Ahvide pasteet. Ühe ahvi mälestusi ja mõtteid. Luhametsa: Kaarnakivi Selts, 2022. 263 lk. 29.50 €.

„There’s this giant ball there. And evil apes. And the evil apes are dukin’ it out on the ball. You’re one of them. It’s basically all just evil apes dukin’ it out on a giant ball,“^[1] ütleb peategelase Harry aju (st Limbiline Süsteem) arvutimängu „Disco Elysium“ alguses. Seda tõdemust olen viimasel ajal juhtumisi mitu korda kohanud, muuhulgas näiteks telesarjade „Mythic Quest“ ja „White Lotus“ jagudes. Seejärel sattusin kurja inimtoimetaja nõudmisel lugema Tõnis Tootseni romaani „Ahvide pasteet“, milles need pealkirjas figureerivad nn ahvid ei ole võibolla otseselt kurjad (selles pole veel lõpliku otsuseni jõutud), kuid elusündmuste meelevaldse kokkulangemise tõttu (st „saatuse tahtel“) tundub just too korduvalt silma jäänud mõttekäik teosele üdini sobilik kokkuvõte. Oleme ahvid ühel kivikamakal, mis mööda universumit eikuhugi sõidab.

Tootseni küll alles teise romaani põhjal võiks öelda, et temast on juba saamas üks eesti kaasaegse proosa tugevamaid ja huvitavamaid autoreid. Ta esimene romaan, siinmail pigem unikaalse kunstiteosena mõjuv „Esimene päev“ näitas mitmekülgset eksperimenteerimishuvi.^[2] Iga mõne aja tagant tuleb Tootsen lagedale teosega, milles avaldub midagi tihedat, sügavat, tõhusat ja – veidrat. Ka „Ahvide pasteet“ liigub kusagil piirialal: on nagu realistlik ja ei ole ka – sel on realismi-naturalismiküsimusega otsekui mingi oma asi ajada. Romaanis on elulist detailsust, mh võetud Tootseni enda minevikukogemustest, nagu ta intervjuudes maininud. Äratuntav on mõnikümmend aastat Eesti värskemat ajalugu, umbes 80ndatest nullindateni, Tootseni (ja minu) kaasaeg, hübriidne-liminaalne üleminekuperiood. Teosesse on põimitud paineid elust enesest. Neid kujutades rõhutatakse ühelt poolt dokumenteeritud realistlikkust, ent seda muljet samal ajal õõnestades ja lõhkudes. Küsitakse oma koha järele ühiskonnas, arutletakse teineteisega suhtlemise raskuste üle, vaadeldakse traditsioonide mõju ja nendega kaasnevaid probleeme, urgitsetakse hariduse, kunsti, poliitika tähenduse kallal, näritakse inimeseks (ja ahviks) olemise üle. Pea igal leheküljel leiaks midagi, mille üle vaagida, niivõrd tihkelt-tihedalt tuleb torkeid kõikvõimalikes suundades.

Teos viitab järjepanu meie maailmanurga ajaloos ja kultuuriruumis äratuntavatele seikadele; põimib neid üksteisega läbi, rajab erinevaid kihte, toob oma veidrusega esile meie ühiskonna puudujääke, rumalusi, kitsaskohti, naeruväärsusi. Peamise märksõnana jääbki hambusse „kihilisus“: „Ahvide pasteedis“ leidub kihte, ja siis kihtide peal veel kihte, või vahel paiknevad kihid hoopis teiste kihtide all. See kihtiderohkus võiks olla ühe õnnestunud romaani tunnus – romaani on ikka tahetud serveerida nimelt millegi mitmekülgse ja laiahaardelisena. Teda mõistetakse eelkõige – eriti realismi- ja naturalismiajastul – kui suurt, olulist, polüfoonilist žanri, millel on elu ja inimeste kohta palju öelda. Tootseni mängud kihtidega algavadki juba sealtsamast – žanrist.

„Ahvide pasteet“, nagu juba pealkirja sõnamängust saab tuletada, on pastišš. Ja satiir. Ja ulme. Ühe väidetava ahvi memuaaride käsikirja kommenteeritud uustrükk. Metatasandi mäng tuuakse sisse juba paratekstides. Teose esikülge kommenteeritakse ka teoses endas, viidates originaalkäsikirja nimelt segatehnikas loodud kaanele, mida võimegi raamatu enda kaanepildil näha. Romaani eessõnas väidetakse, et tegemist on võltsinguga, ning kahtlust käsikirja eheduses korratakse läbivalt. Kas on autori puhul ikkagi tegemist ahviga või on Ergo vaid varjunimi inimautori(te)le, kes imiteeris(id) ahvi „kaheldavatel“ ideoloogilistel põhjustel? Muuseas, teose keskel torkas pähe üks totter paratekstuaalne nali, mille puudumine mind veidi kurvastas. Fiktsionaalse maailma siseselt selgitatakse, et n-ö intelligentseks tõstetud ahvidel olla keerulisemate nähtuste õppimisega raskusi, eriti kajastuvat see matemaatikas: neil lihtsalt ei tule kümnest suuremate numbritega opereerimine hästi välja. Eks olnuks siis ju vahva, kui raamatu nummerdatud peatükid oleks kümne juures lõppenud, aga nii ei juhtu. Ehk tõestab see, et Ergo siiski oli inimene, kes vaid poseeris ahvina…, võibolla aga hoopis tõika, et ahvide suutlikkus on eeldatust hoopistükkis kõrgem? Jäägu lugeja otsustada.

Romaani pealkiri on selge vihje Pierre Boulle’i kuulsale „Ahvide planeedile“, kõigile järgnenud filmidele jne. Küllap võiks meenuda ka klassikaline infinite monkey-teoreem – ahvid, kirjutusmasinad, lõpmatus, Shakespeare jne. Suuresti liigitub „Ahvide pasteet“ ka nüüdseks klassikalise (ja mõne jaoks ehk kulunudki) n-ö postmodernistliku metafiktsiooni žanri. Tegemist on käsikirjatõlgendusega, teose taastrükiga, millele lisatud uusväljaande ajale spetsiifilised ideoloogilise suunitlusega toimetaja kommentaarid ja mis mängib tekstiks olemise piiridega. Tootsen loob metafiktsionaalsust tihkelt igal tasandil, selles kajastubki ta maksimalistlik totaalsuse-taotlus. Kahe romaani kokkuvõttes väljendub see kõikjal – vormis, žanris, teemades, naljades, sõnamängudes, kriitikas, kihtides-metatasandites.

Siiski kerkis mõnikord pähe küsimus tolle postmodernistliku metafiktsiooni vajalikkusest. Miks on Tootsen otsustanud kirjutada selles võtmes? Kas saaks ka ilma? Kas autor suudaks kirjutada „tõsise“ romaani, milles poleks kogu seda mänglevat vahendatust, veidrusi, nalju, kihte – romaani neilsamadel teemadel ja sama ajaperioodi kohta, kuid ilma distantsiloova irooniata? Või laguneks siis asi laiali? Tõenäoliselt leiab iga lugeja oma vastuse, ent vähemalt mulle hakkas tunduma: ei, käesolev teos saavutab täiuse siiski nimelt sellises vormis. Veidrused, võõritused ja naljad võimaldavad luua ehedamat maailma ning tõmmata teravamat tähelepanu kõikvõimalikele nähtustele, mille kohta autoril on midagi öelda. Teha sedasama „realistlikumas“ vormis võtaks teoselt vajaliku võlu. Tunnistan, et juba nende küsimuste endiga kaasneb tuttav elitaarsuse maik, et justkui oleks olemas „päris“ kirjandus, mis on „tõsine“, ja kui tõsine ei olda, siis väärtust pole. Sama kipub juhtuma ka näiteks teadusulme puhul jne. Sedalaadi ranged piiritõmbamised eesti kirjandusmaastikul siiski veel püsivad, mis on ausalt öelda üsna kahetsusväärne. Ehk õpime sellest rumalusest aegamisi vabanema.

Toimetaja kommentaarid nii eessõnas kui joonealustes märkustes lisavad teosele uue väljaande ajahetke tunnetuskihi, milles kajastub veidi õõvastav autoritaarne düstoopilisus ja võimalik tsensuur. Ahvi, kelle mälestusi loeme, süüdistatakse kõikvõimalikes pahedes – ta valetab, hägustab, tegeleb kultuurivaenuliku agendaga, mõtleb inimkonna-vastaseid, st „valesid“ mõtteid jne. Kommenteerija ise paistab peaasjalikult pugejaliku ja paranoilise vandenõuteoreetikuna, vandudes tihti truudust meie, lugejate eest varjatuks jäävale võimule. Tal on vajadus käsikirjas leiduvaid mälestusi ümber kirjutada või lükata, kuid muhedat pinget hoiab alal, et meil puudub võimalus teha kindlaks, kuidas asjalood tegelikult on – olukord on Ergo ja kommenteerija sõnade vahelt vaid ähmaselt tuletatav. Sel võttel on ühtlasi hea irooniliselt terav mõju, sest mida rohkem joonealustes märkustes eitatakse ja vaieldakse, mida agressiivsem on vastulausete ja täpsustuste toon, seda enam süveneb lehekülgedel kirjutatu tähtsus. „The lady doth protest too much, methinks,“^[3] kirjutas potentsiaalne ahv Shakespeare.

Alternatiivmaailma ühiskonnasüsteem on ahvide suhtes, vaatamata kogu nende värskele intelligentsusele, valelik ja diskrimineeriv. Neid peetakse ohtlikuks alamaks liigiks, ikkagi loomad. See ühiskond opereerib suuresti tuttavas loogikas – autoritaarsete režiimide üks levinud võtteid on ärgitada sisetülisid, et gruppe ja kogukondi teineteise vastu pöörata, kuna omavahel lahingut pidades on nad võimule vähem ohtlikud. Levinud on ligipääsu piiramine haridusele ja teabele, ka kodanike „loomuomase“ koha „asjade korras“ õigustamine näiteks religiooni või traditsioonide rõhutamise kaudu. Oma satiirilisel, nihestatud, natuke ekstrapolatiivsel, teisalt paralleelajaloolisel moel kirjutab „Ahvide pasteet“ läbi süsteemse diskrimineerimise viise. Mõistagi: kui ahvid on intelligentseks tõstetud, siis lubatakse, et ahvistki saab inimene, kui ta teenib – ja kui ei teeni ning sõna ei kuula, siis lüüakse ta maha.

Dokumentide kaasamine, üks metafiktsionaalse kirjutamise tavavõtteid, mõjub romaani raames meeldivalt kummastavalt. Üldiselt on dokumendile viitamise eesmärk rõhutada või süvendada teksti ehtsust ning tõepära – et kirjutatu taustal eksisteerib (rohkem või vähem) usaldusväärne allikas. Teoses on mitmeid fotosid jutustajale, ahv Ergole, kuulunud esemetest, mis mõjuvad nii teose tegelikkust ehitavana (vaadake: konkreetne dokumenteeritud tõestusmaterjal) kui ka lõhkuvana (loen ju ulmeteost, mis räägib kõnelevatest ahvidest). Fotodel kujutatud esemete valik (peale paari halvasti loetava käsikirjalehe) on triviaalselt igapäevane, ja selles on midagi väga lõbustavat. Sellisest maailmaehitusest saaks kirjutada pikki ja keerulisi teadusartikleid, millest teid praegu säästan. Ent ei saa täiesti vältida tõika, et tekstist väljapoole osutamine pigem lõhub teksti enda koherentsust ning süvendab selle tehislikkust. Selle pingega on Tootsen varemgi mänginud.

Nii „Esimene päev“ kui „Ahvide pasteet“ on ulmeteosed, esimese tegevus toimub düstoopilises tulevikumaailmas, teine on alternatiivajalugu, ent istub ka nn uplifting-laadi^[4] ulmekirjandusse. Tootseni filigraanne maksimalism aitab „Ahvide pasteeti“ päästa lõksust, kuhu alternatiivajalookirjandus vahel satub. Liigagi tihti tuleb ette, et kui mõnda fiktsionaalsesse alternatiivsesse versiooni meie maailmast tuuakse sisse mõni radikaalne noovum, siis selle mõju pole maailma loogika võtmes piisavalt drastiline ja transformatiivne. See probleem painab näiteks kogu Harry Potteri lugu – ja eriti sellega külgnevat „Fantastilise elukate“ filmisarja –, ent olgu, anname noortekirjandusele hetkel andeks, eriti kuna seal rõhutakse tõigale, et maagiat kasutades on võimalik võlurite ja kõikvõimalike fantastiliste elukate eksistentsi tavainimeste eest lihtsalt varjata. Vahest veidi tabavam näide oleks 2017. aasta üsnagi ebaõnnestunud film „Bright“ (režissöör David Ayer, stsenaarium Max Landis). Filmi tegevus leiab aset igati äratuntavas meie kaasaegses Ameerika Ühendriikide ühiskonnas, ainult et selles paralleelilmas eksisteerivad inimeste kõrval ammusest ajast ka orkid ja haldjad, ja mitte varjatult, vaid igapäevaellu integreerituna. Samuti on olemas maagia. Ometi käitub film, justkui kogu inimkonna ajalugu oleks juhtunud samamoodi nagu meil, ainult et orkid ja haldjad olid seal kusagil niisama kah kohal. See on maailma terviklikkuse seisukohalt häirivalt absurdne – kui meie ajalukku sisestada mõni nii drastiline muudatus, oleks kogu ajalugu kulgenud teisiti. Ühiskonnad oleks saanud fundamentaalselt ümber raputatud. Aastatuhandete jagu sündmusi ei saanuks enam juhtuda täpipealt samamoodi. Selle lõksu äärel kõlkumine on ilmselt teatud paratamatus, kuna kirjandusteoste maailm peab säilitama ka üldise äratuntavuse. Vahel on alternatiivsust kehtestavad drastilised muudatused kasutusel pigem metafoorina („Brighti“ puhul vägagi ebaõnnestunult) või mõnel muul retoorilisel-ideoloogilisel eesmärgil. Tootsen aga suudab oma pürgimusega totaalsuse või maksimalismi poole seda puudujääki suuresti vältida. Ta säilitab meile äratuntava maailma, ent kõikvõimalikke kihte ehitades ja kommenteerides loob alternatiivset maailma, mille tükid klapivad. Tootsen näeb vaeva, et tema alternatiivajalooline maailm oleks igast küljest läbi kirjutatud, mistõttu see paistab igati loogilise ja tõepärasena.

„Ahvide pasteet“ on ka satiir, teravust taotlev huumoritekst, mis on üsna keeruline ettevõtmine. Huumorit ei ole lihtne kirjutada. Huumor vajab mõistust. Satiiri ja paroodia erinevust nende nüüdisaegsetes vormides olen üritanud varem (liig)põgusalt lahata. Piinlik küll ennast tsiteerida, aga: „Lühidalt, vaadelgem nii: satiir on keerukam, nüansseeritum, nõuab sisulisi teadmisi oma sihtmärgi detailidest, tööprintsiipidest ja olemusest. Satiir on kriitiline tööriist, paljastamas küündimatust ja rumalust. Paroodia on imitatsioon, oma eeskuju üle vindi keeratud kordamine, ülepaisutatud nali, mis vihjab kõige ilmsematele referentidele. Paroodia on absurdistatud (ent odavas, seega mitte absurditeatri võtmes) versioon nähtusest ise. Satiir ja paroodia võivad hõlpsalt segi minna, vahel aga isegi üheaegselt esineda… sõltub rakendaja oskusest.“^[5] Ehk siis, õnnestunud satiir vajab minu arust läbinägelikkust ja sügavamat arusaama oma sihtmärgist. Õnnestunud satiir nõuab kõikvõimalikele detailidele keskendumist, selleta kaugele ei jõua. „Ahvide pasteedi“ puhul võib muidugi tõdeda, et ega kõik naljad ei õnnestugi (eks huumor on niikuinii subjektiivne). Mõned torked jätavad kummaliselt otsustamatu maigu (mis on nalja tegelik sihtmärk?), aga ütleks, et huumori üldine koguhulk kannab satiiriteravuse lõppkokkuvõttes hästi välja. Kui on, mida öelda, ja nupp nokib, võib edeneda ka siis, kui järjepanu nali nalja otsa keevitada – statistiliselt läheb piisavalt palju ehk ikka täppi. Naljatlemise kohta on aga ka jutustaja-ahv Ergol üht-teist öelda: „…Lohumäe enda tegevuse tegelik sisu oli säilitada oma autoriteet, üks ahv paika panna ja aidata koolil saavutada üht selle peamist eesmärki: juurida ahvidest välja igasugune naljaisu. Elu oli tõsine värk. Sellele tuli läheneda krabavalt ja kramplikult. Nali oli lõtv ja lödi, lõõgastav ja valvsusest hajutav – aga tuli olla valvel, alati valvel! Nalja koht oli äärmisel juhul tunni lõpus – nagu ka iga ATV uudisesaate lõpus oli üks kohustuslik, väsinud sõduri silmadega nali. Nali pidi püsima talle ehitatud aedikus – klassiõhtul või karikatuurivõistlusel – ja kui ta sealt keset tundi välja tuli, vehkis õpetaja varsti kätega: „Hea küll, aitab, lähme nüüd edasi.“ Sest edasi sai minna ainult tõsiselt, mitte naljaga – nali võis viia ainult tagasi, naljas võisime taandareneda kõkutavateks pärdikuteks, kes muudkui midagi imeks panid. Täisahv, nagu öeldud, oli tõsine ja asine, lausa asja moodi: täna samasugune kui eile ja homme samasugune kui täna. See äratas usaldust ehk turvatunnet“ (lk 74–75). Nagu žanriküsimuse ja „päriskirjanduse“ puhul juba mainisin, Tootseni jutustajahääl on kõige peale mõelnud, küll on ikka keeruline lugu selle „tõsise“ ja „naljakaga“.

Satiiri või paroodiat luues on oht, et iga nali ei saagi õnnestuda, kuna valitud sihtmärki tuleb siiski paratamatult lihtsustada – see on huumori, ent tegelikult üldse kogu kirjanduse, kogu inimloomingu, igikestev puudujääk. Satiirilise torke mõju tuleb äratundmisest, sest juba klassikaline tsitaat ütleb: igas (heas) naljas on killuke tõde. Aga see nn tõde on seal tõesti, nagu näha, kõigest kild, tera, imetilluke tükk, (metafoorselt) väikseim ühik, mis veel hädavaevu mingit tõde meenutab, ehkki päris tõde tema terviklikkuses pole. Ei saagi olla. Tõde võrdub sellises kontekstis vaid veel äratuntava mustriga, millel on tegelikkusega kusagil nurgas õhkõrn kokkulangevus. Ükski nali ei suuda endasse haarata kogu tõde, nagu ükski kirjandusteos ei suuda endasse haarata kogu tõde. Tõde on alati suurem ja keerulisem, meie lihtsustame nüansse ja taandame tahke võimalikult palju maha, muidu ei suuda hallata. Teose lõpusirgel lasub aga üks saladus, ootamatu pööre, milles paljastub järjekordne Tõde. Aga sinna peate igaüks ise jõudma.

^[1] On see hiiglaslik kera. Ja kurjad ahvid. Ja need kurjad ahvid kemplevad seal kera peal. Sina oled üks nendest. Põhimõtteliselt kõik see ongi ainult kurjad ahvid kemplemas hiiglasliku kera peal.

^[2] Vt nt arvustusi: J. Tomberg, Kirjandus kui käegakatsutav kogemus. Sirp, 10.02.2017; L. Sommer, Noor Toomas Tallinna pilvepiiril. Vikerkaar, 2016, nr 12.

^[3] „Arvan, et daam tõotab liiga palju“ – Georg Mere „Hamleti“-tõlkes, mis on mõistagi lähemal originaalile, kuna stseenis tõotatakse truudust ja armastust (protestation of love); liigse protesteerimise tähendus on fraasile lisandunud hilisema üldkasutusega.

^[4] Selle žanri teostes „tõstavad“ mõned juba intelligentsed olendid (nt inimesed) teisi olendeid (nt muid loomi) kõrgema intelligentsuseni, kasutades selleks teatud kultuurilisi-tehnoloogilisi-geneetilisi-evolutsioonilisi protsesse. David Brini romaaniseeria „Uplift“ on selle üks suurejoonelisemaid näiteid.

^[5] M. Rattasepp, Raskemetalli kurvakujurüütlid. Kultuur.err, 31.05.2019.