7. juuni
Vihmane hommik. Kohtusime Orõsja Feduniakiga raekoja kohvikus Café Leopolis. Seal pakutakse “hommikusöögitorne” – need on kolme taldrikuga ehitised, kus alumisel suurel taldrikul on soolane roog (avokaado- ja lõheleivad pošeeritud munaga), järgmisel näiteks pannkoogid või puder ja kõige kõrgemal sefiir või jäätis. Torni juurde kuulub lisaks kohvile ka Prosecco.
Orõsja põhimure on, et tema poiss-sõber Andrõi võidakse armeesse võtta. Niisuguseid juhtumeid olevat küll, kus mees läheb prügi välja viima, topitakse autosse ja viiakse sõjaväekomisjoni.
Andrõi onu, noor, veel alla 40-aastane IT-mees, oli Kamjanets-Podilskõis tänaval kõndinud, auto oli kinni pidanud, mehe peale võtnud ja komissariaati sõidutanud, kus ta pidi meditsiinilise kontrolli läbi tegema. Siis öeldi, et oodaku kutset; kutse tuli ja mees läkski rindele. Orõsja nõbu oli aias koos oma 20-se pojaga tööd teinud, aia kõrval peatus jällegi auto, tegelased esitasid ultimaatumi: võtame armeesse teid või teie poja. Mees ütles, et olgu, mina lähen. Nüüd on ta Bahmuti all.
Sihukest tänavalt ja hoovist krabamist tulevat siiski vähem ette, kui mees on kellegagi koos, seepärast tahab Orõsja Andrõiga võimalikult palju kaasas käia. Ta oletas, et sihukesele sõdurijahile ei taheta tunnistajaid, sest see tegevus pole siiski päris seaduslik. Aga oletatavasti saavad need kidnäppijad mingit pearaha. Samas on endiselt palju mehi, kes on end ise vabatahtlikuna üles andnud, aga keda pole sõtta tahetud.
Andrõi isa oli samuti saanud kutse, läinud komisjoni kohale, aga hakanud seal oma järjekorda oodates arvutiga tööd tegema. Militaartüüp küsis, mis ta seal kirjutab, tema vastu, et peab tööd tegema, see on hädavajalik, sest ta tegeleb Kamjanets-Podilskõi haigla arvutisüsteemidega. Seepeale lasti Andrõi isa minema ja ta elab siiani tsiviilelu. See olevat kah üks pääsemisvõimalus: kriitilise tähtsusega töö. Kolm alaealist last päästavad väeteenistusest, või siis kaks last ja rase naine. Või see, kui oled kellegi hooldaja.
Oblastite piiril olevat kontrollpunktid, seepärast ei tahtvat nad väga ka mööda Ukrainat sõita. Täheldasime hiljem ringi sõites, et Lvivi ja Ivano-Frankivski oblasti vahel sellist kontrolli polnud, kunagine piirirajatis oli hüljatud, silt maanteeserval tervitas täiesti siiralt uude oblastisse saabujaid. Kui sõitsime Ivano-Frankivskist edasi Taga-Karpaatia oblastisse, paistis esialgu, et sealgi on liivakoti- ja betoonkindlus hüljatud. Aga mõnisada meetrit pärast oblastipiiri seisis tõkkepuuga putka ja politsei kontrollis kõigi dokumente.
Mehi pidi kinni peetama ja armeesse viidama ka Karpaatia puhkealadele suunduvatelt teedelt, turismiatraktsioonide sissepääsude juurest. Seda me samuti omal nahal ei kogenud, kui Probyi kärestiku juures käisime, aga ega me näe ka väga sihtgrupi moodi välja. Komandanditunni vastu eksijaid viidavat karistuseks armeesse. Lvivi oblastis algab komandanditund praegu muide kell 24, juba kella 22–23 paiku suletakse baarid ja restod. Olime seda eile juba kogenud; kell 23 oli lahti veel Prospekt Svobodõ kebabiputka (üks poiss küsis seal arglikult, kas me oleme sakslased) ja Churchilli kõrts me hotelli lähistel.
Orõsja rääkis ka, et Eurovisiooni ajal pommitati Ternopilit, kuna Ukraina lauljad olid sealt pärit. Said teate, et kodulinna pommitatakse, ja läksid lavale. Ternopili vastu ei peaks erilist strateegilist huvi muidu tuntama, küllap oli see just sümboolne rünnak.
Javorõvi sõjaväebaasis oli eile jälle kolm Vene spiooni kätte saadud, rääkis Orõsja. Eelmise aasta märtsis sai seal raketirünnakus üle 60 inimese surma ja mõned tüübid arreteeriti, teiste hulgas üks kagebešnik. Nüüd oli siis juba järgmistele jälile jõutud, kes olid, nagu ma hiljem loen, kah juba enne sõda värvatud. Olin eelmisel aastal Javorõvist mööda sõitnud. Juhtuvat sedagi, et ida poolt tuuakse sõjaväelasi läände “objekte valvama”, kuna neid ei peeta rindele saatmiseks piisavalt usaldusväärseks.
Olime just jõudnud oma taldrikutornid tühjaks süüa, kui hakkasid kostma õhuhäiresireenid. Hea ajastus. Muusika pandi kinni, ettekandja käis laudades vaikselt küsimas, kas kliendid ei tahaks arvet ära maksta ja lahkuda. Mikko tegi hommikusöögi välja.
Raekojast õue astudes kuulsime matusetrompeteid, mööda sõitsid sõjaväeautod ja politsei. Ilmselt olid need ühe kohaliku poisi matused, kelle mälestustahvlit me raekoja ees eile nägime. Eile oli seal kaks tahvlit, täna oli jäänud ainult üks.
Mingit paanikat linnas polnud, paljud kohvikud olid jäänud avatuks. Raekojas peavad nad muidugi rangelt reegleid järgima. Läksime Orõsjaga läbi vihma kohvikusse nimega П’яте Підземелля, viies koobas. See oli tüüpiline keskaja teemaurgas: raske tume puit, küünlavalgus ja pimedus, lastele pildistamiseks troon ja kroon, vetsus eriline veetünn kraani asemel. Inimesi istus maa all päris palju, õhuhäire veel kestis.
Orõsja rääkis sõdurpoiss Valeri Markuse raamatust “Jäljed teel”, mis oli ilmunud aastal 2018 ja rääkis sellest, kui kaootiline ja korrumpeerunud oli Ukraina armee veel mõned aastad tagasi, Donetski all sõdides. Nüüdseks olevat seis kõvasti paranenud.
Võidu suhtes polnud Orõsja sugugi nii lootusrikas, kui meedia väljaspool Ukrainat seda paistab olevat. Iraanist tuleb droone aina juurde ja Venemaal kogutakse samuti vabatahtlike toel jõudsasti armeele raha. Ja venelasi on lihtsalt rohkem. Jutud nende erilisest käpardlusest hoiavad muidugi tuju ja moraali ülal, aga tuleb olla realist. Sõda jääb ilmselt aastateks venima.
“Me ei mõtle tulevikust, ei tee plaane, elame üks päev korraga,” ütles Orõsja. Ta on kahekümne kaheksa aastane. Nad olid Andrõiga kavatsenud enne täiemahulise invasiooni algust – Orõsja kasutas muuseas kogu aeg korrektselt seda pikka vormelit, ei öelnud kordagi lihtsustades “sõja algus” – maale maja osta ja linnast ära kolida. Nüüd oli see plaan määramata ajaks edasi lükatud, ei tea, kas sellest saabki enam asja.
Aga uusi maju muudkui ehitatakse, eriti Lvivi (ja nagu me pärast täheldame, ka Taga-Karpaatiasse). Orõsja ema töötab ehitusirmas raamatupidajana, vahepeal oli firmas paarikuine paus, kuna terast ei jätkunud, aga nüüd tuleb see Poolast ja ajab hinnad üles.
Pärast õhuhäire lõppu jalutasime läbi vihma künkaservale ehitatud memoriaali juurde, see on pühendatud Taevasele Sadakonnale ja sealt saab teha turistifotosid. Lvivi tornid udus.
Õhtul kohtusime Shoco-nimelises kohvikus luuletaja Julia Musakovskaga. Kohvik asus meie hotellist ümber nurga, Les Kurbasi tänaval, samas kandis, kus ma eelmisel aastal Ostapiga istusin. Teadsin, et Julial on väike poeg, kellega nad elasid sõja algul paar kuud Poolas. Võtsin lapsele kaasa Eesti politsei mudelauto, aga selgus, et ta hakkab juba 12 saama, nii et päris mänguauto-poiss ta võib-olla pole (Julia küll ütles kenasti, et on ikka). Julia on viimase aasta jooksul kõvasti reisinud nagu paljud teisedki ukraina kirjanikud, ennekõike naised. Eelmisel aastal käis ta Norras, Tšehhis, Maltal – Malta festival oli muidu mõeldud Vahemere rahvastele, aga solidaarsusest kutsuti sinna ka ukrainlased. Sel aastal on Julia jõudnud käia Lillehammeris ja läheb varsti Exeteri. Tema luuletusi on nüüd tõlgitud 20 keelde (varem oli võib-olla kümnesse) ja suurem osa neist tõlgetest on tehtud ilma igasuguse temapoolse initsiatiivita, ise pole ta oma loomingut kuidagi promonud.
Ta tundis huvi, kuidas mina ta luuletused leidsin – tõlkisin nimelt mõned neist Loomingule ja üks ilmus eelmisel aastal ka Vikerkaare avaluuletusena. Ütlesin, et Orõsja saatis mulle tema käsikirja. Aa, Orõsja, muidugi! Nad on kokku puutunud tööalaselt, nimelt tegi Julia Orõsjaga kunagi tööintervjuu, Orõsja jättis väga hea mulje ja talle pakutigi töökohta (jaa, mina pakuksin ka!), aga tema loobus sellest, sest sai parem pakkumise. Nagu Orõsja, töötab ka Julia tarkvara turundajana, on lausa juhtivtöötaja. Täistöökohta on muidugi raske luuletajaeluga sobitada. Aga abikaasa pidi lapse eest tublilt hoolitsema.
Iseäranis kuulsaks sai Julia siis, kui Timothy Snyder tõlkis oma Yale’i loengusarja jaoks tema luuletuse, mis algab nõnda:
“nii problemaatilised, nii jubedad luuletused,
viha täis,
poliitiliselt nii ebakorrektsed,
ei mingit ilu neis luuletustes,
ei mingit esteetikat
metafoorid, mis närtsisid ja kukkusid koost
enne õidepuhkemist
metafoorid, mis on maetud
laste mänguväljakutele
kiiruga püsti pandud ristide alla…”
Ja lõpeb see luuletus niimoodi:
“Kahju öelda, aga sellised värsid
on kõik, mis meil teie jaoks täna on,
kallid daamid ja härrad,
sõjateatri
pealtvaatajad.”
Seda luuletust kasutas Snyder oma loengusarja “Moodsa Ukraina loomine” (“The Making of Modern Ukraine”) 22. loengus, selgitades, et sõjaaeg vajab rohkem loomingut ja dokumenteerimist. Lõpp tekitab ebamugavust, ütleb ta oma blogis, ja seda saab leevendada ukrainlasi aidates: “Nii Ukraina kodanikuühiskond kui ka riik on ülimalt funktsionaalsed, mis tähendab, et üsna lihtne on teha midagi muud kui pealt vaadata.” Snyder on Ukraina suhtes liigutavalt optimistlik; mäletan, kuidas juba kaheksa aasta eest ühel feminismiüritusel Viinis rääkisid ukrainlannad temast muudkui kui “Timist”. Tänu sellele tõlkele saab Julia nüüd kõnesid ja kirju ja sõnumeid, temalt oodatakse kommentaare ja kirjutisi, ja ikka põhiliselt välismaalt.
Huumor, ütles Julia, tuleb ukrainlastel kasakate kultuurist. Kasakate eesmärk pole mitte lihtsalt vaenlast füüsiliselt võita, vaid eelkõige tema üle naerda. Kasakas oli ju ka nagu võlur, arvab ta, mustkunstnik, kasakakultuur annab ukrainlastele nende intellektuaalse hoiaku. Mhm, “І покажем, що ми, браття, козацького роду“, nagu ütleb hümn. Õigupoolest nägime linna peal üpris mitut kasakasoengut, “osseledetsit”, uljast juuksesalku keset pöetud pead, samuti leidus poodides kasaka-teemalist suveniirinänni. Rõhutatud militaarsus, Zelenskõi T-särgid ja Vene sõjalaev olid samas jäänud tahaplaanile, võrreldes eelmise aastaga.
Julia oli juba mitmes lääneukrainlane, kes mulle ütles, et vene kultuur pole teda kunagi huvitanud. “Alien” oli sõna, mida ta selle kohta kasutas, vene kirjandus oli talle ikka tundunud sünge ja pessimistlik. Mõned ta koolikaaslased olid küll Vene hõbeajastust vaimustuses, aga tema luges hoopis biitnikke, Ferlinghettit. Ginsbergi? küsin ma. Jaa, muidugi, Ginsbergi ka. Ja mõistagi ukraina oma kirjandust.
Olena Huseinova, kes Tartus resideeris, on Julia hea sõber. Nii et Prima Vista kaasus on talle tuttav ja ta on Olenaga sama meelt: kuni sõda kestab, ei saa ukrainlased venelastega samal laval ja samadel sündmustel esineda.
Mikko küsis vahele, mis siis teha nende venelastega, kes elasid teisel ajastul ja kel polnud võimalik pooli valida. Tšaikovski?
Muidugi ei tule vene kultuuri tühistada, ütles Julia, aga see tuleks panna pausile, lavalt ära tõsta – praegu. Nii mõnedki kuulsad venelased pole valinud suurveneluse poolt, aga kui neid on kasutatud vene kultuuri vapiloomana, siis kas nad peaksid praegu rambivalguses olema? Ja mis puutub vene dissidentidesse, siis nemad peaksid rääkima ennekõike venelastega, mitte Läänega. Pole vaja eneseõigustusi, tehku midagi ära. Nii masendavalt ebaefektiivne on see Vene dissidentlus! Aga kui venelased koos ukrainlastega lavale tulevad, varitseb jällegi oht, et nemad saavad oma kannatustega põhitähelepanu. Sest venelasi tuntakse, neil on varasemast ajast sidemeid, ukraina kirjandus on seni olnud vähetuntud.
Shoco pandi vahepeal kinni, kell sai üheksa. Istusime teisele poole tänavat, õllekasse nimega Praha, kus mina võtsin valge veini, Mikko õlle ja Julia peene limonaadi. Ta helistas vahepeal oma pojale, kes mängis aias.
“Süütunne on miski, mis saadab ukrainlasi nüüd kogu aeg,” ütles Julia. Tunned end süüdi, kui pole rindel, süüdi, kui pole koos perekonnaga. Süüdi, kui kirjutad oma kogemustest, kuigi pole sõjaohver. Süüdi, kui kulutad kogu aja aktivismile ega tegele lapsega. Süüdi, kui tegeledki ainult oma perega. Süüdi, kui kirjutad, ja süüdi, kui ei kirjuta.
Eelmisel aastal oli Julia otsustanud, et ei osta endale enam uusi riideid, sest sihuke edevus lihtsalt ei sobi. Aga kui teda oli esinemistele kutsutud, sai ta aru, et kõik ta senised riided on lillelised ja nendega juba sõjaaja luulet ei loe. Nii ostis ta musta kleidi ja on nüüdseks aru saanud, et ka kohalikele juuksureile ja küünetehnikuile peab tööd andma, majandust tuleb ju käigus hoida. Jube on see suhtumine, et kui saabub Ukraina põgenik, peaks ta olema loppis näoga ja kaltsudes!
Küsisin, kas ukraina luuletajad praegu üldse mingil muul teemal kirjutavad. Kas nad kunagi lavalt midagi muud esitavad kui sõjaluulet? Julia leidis, et pigem ei, ikka loetakse sõjatekste. Aga iga kord, kui nad neid loevad, tähendab see trauma uut läbielamist. Muidugi, sõjaluulet neilt ju oodatakse, ja muud kirjutada ongi raske. Ka uuem lastekirjandus räägib aina sõjast ja pagulusest.
Nägime tõesti poes selliseid raamatuid, näiteks Olja Rusina lastelugu traktoristist, kes veab tanki. 
Kõrvalepõikena: Prospekt Svobodõ raamatupoes oli müügitabeli esinumber ameerika romantilise fantaasiakirjaniku Jennifer Armentrauti The War of Two Queens (2022), teisel kohal oli samuti Ameerika armuromaan “Evelin Hugo seitse abikaasat”. Kolmandal kohal on ukrainlase Illarion Pavljuki eelmisel aastal ilmunud “Ma näen, et teid huvitab pimedus” (“Я бачу, вас цікавить пітьма”). Esimene lasteraamat edetabelis (nr 6) räägib intiimsetest asjadest väikestele, menstruatsioon, erektsioon ja muu värk. Raamatupoe enese soovituste hulka kuulusid näiteks Kanti “Otsustusvõime kriitika” ja Platon, Žadan, Andruhhovõtš, Don DeLillo ja Donald Barthelme. Paistis, et ukraina keelde tõlkimine õitseb. Aga see selleks.
Julia rääkis veel, et äkksurmad on sagenenud, tema tutvusringkonnaski on neid ette tulnud, täiesti tervete ja elurõõmsate inimeste seas. Lisaks on inimestel vanad haigused uuesti ja hullemal kujul välja löönud.
Aga solidaarsus pole kuhugi kadunud. Ühendav kogemus on tõesti loonud ühtse kogukonna. Küsisin, kas kirjanike vahel enam üldse hõõrumisi pole, kas või esteetilisest, koolkondlikust vaatepunktist. Kas võitlusi staatuse pärast praegu ei peeta? Julia väitis, et mitte. “Me oleme üks kogukond.”
Mu üllatuseks kinnitas ta, et ka kirjandusfestivalid toimuvad Ukrainas edasi, ainult et väliskülalisteta. Kiievi Arsenal tuleb juunis, ja toimub ka Lvivi Foorum, kus ma olen kaks korda käinud, ühe korra koos Urmas Vadiga.
Siis pidi Julia minema, jätsime südamlikult hüvasti. Pärast veel natuke arutasime, kas Eestis oleks selline kogukondlikkus ja leppimine kujutletav. Mikko arvas, et kindlasti leiaks kirjanikke, kes väidaksid, et valitsevad solidaarsus ja üksmeel. Ta pakkus mõne nime. Heh, ilmselt küll.
Läksime veel edasi vanalinna jalutama, jõudsime kõrtsi nimega Fatsett, Virmenska ehk Armeenia tänaval, kus asub terve hulk boheemlikke või ka hipsterlikke baare. Meie vastaslauas küsis pisemat kasvu blond mees, mis keelt me räägime ja kust me pärit oleme. Meie vastuse peale ta muigas ja ütles: “Turistid? Muidugi, hea turvaline koht ju.” Mees hakkas seletama, et ukraina keel on kõigist slaavi keeltest kõige keerukam, kuna rõhureeglid on nii segased. Ütles, et on soomlastega koostööd teinud ja et teab Eestit küll: “Teil oli ju Urmas Ott [palataliseerimata t-d], tema vene keele aktsent oli legendaarne!” Mees näitas meile, et tal on Poola pass. Naine tema kõrval küsis, kuidas Lviv meeldib. No kellele siis ei meeldiks!
Lisa kommentaar