Tänutundeäri

Tuuliki oli kena noor naisterahvas, sooja naeratuse ja sõbraliku jutuga. Ta töötas aastaid lihakombinaadi kontoris, oli hinnatud spetsialist ja sai üle keskmise palka, kuid siis tulid rasked ajad, kontor suleti ning töötajad koondati. Tuuliki saatis välja kümneid CV-sid ja käis ka vestlustel, kuid tulemusteta. Lõpuks tal näkkas.

Uus ülemus, karm ja kiitsakas kõvera suujoonega naine juhatas Tuuliki kabinetti. See oli väike ilma akendeta ruum, mille seina sees oleva suletud luugi kohal oli lambike ja digitaalne loendur. Luugikese ees oli tool.

„Kohvi saate puhkeruumis juua,“ seletas ülemus, „WC on ka seal.“

„Mis ma täpselt tegema pean?“ küsis Tuuliki.

„Te suhtlete luugi kaudu meie klientidega,“ seletas ülemus. „Tuli süttib, kui tänaval keegi kaheeurose mündi pilusse pistab. Luuk libiseb eest, te naeratate inimesele ja ütlete „Suur tänu!“. Siis libiseb luuk tagasi kinni.“

„Ja edasi?“

„See on kõik. Me kaupleme tänutundega.“

„Kas inimesed maksavad lihtsalt tänamise eest?“

„Just! Te olete ilus noor naine, sõbralik ja hea. Inimesed on õnnelikud, kui te neid tänate: nad saavad rohkem, kui ise annavad. Kindlasti hakkab teie luugi taga järjekord olema. Palk sõltub usinusest: iga tänamine on üks euro. Pole ju paha?“

„Muidugi mitte!“ vastas Tuuliki. Ta arvutas natuke ja mõistis, et võib uues ametis kenasti teenida.

Kell kümme süttis roheline lambike ja luuk libises eest. Sisse vaatas keskealine kiilas mees.

„Aitäh teile,“ ütles Tuuliki ja naeratas.

„Super!“ vastas mees ja tõstis pöidla. Luuk libises ette.

„Hea töö!“ kiitis ülemus ja näitas näpuga loendurile. „Kõik tänud registreeritakse, nii saate oma teenistusel pilgu peal hoida.“

Ülemus lahkus ruumist ja kohe süttis lambike uuesti. Luuk sõitis eest ära ja sisse vaatas järgmine klient, jälle mees, õlise pilguga, nii kuuskümmend aastat vana.

„Suur tänu teile,“ ütles Tuuliki ja luuk sulgus.

Tööpäev kulges kiiresti. Paari tunni pärast avanes uks ja ülemus sisenes.

„No kuidas läheb?“ küsis ta, kuid jätkas vastust ära ootamata ise. „Kliendid kurdavad, et te ei täna neid südamest, aga iga meie aitäh peab siiras olema, muidu on tegu pettusega.“

„Vabandust,“ ütles Tuuliki ja punastas. „Ma püüan paremini.“

Ülemus lahkus ja Tuuliki jätkas tööd, kuid tal oli aina raskem ennast kokku võtta. Tahes-tahtmata hakkas naeratus näol muutuma kramplikuks ning inimesed luugi taga tüütavaks. Tööpäeva lõpus oli loenduril arv 127. Teenistus oli hea, kuid mingit rahuldust naine ei tundnud, sest ülemus oli teda veel kaks korda noomimas käinud.

„Ma näen loiduse märke,“ oli ülemus öelnud, „samuti on kadunud esialgne sära teie silmist. Kui tahate jätkata, peate end kokku võtma!“

Ajaga asi paranes. Tuuliki harjutas kodus peegli ees ja filmis ennast, kuni sai väliselt siira tänamise käppa. Edaspidi oldi temaga väga rahul ning kaheeurosed aina klõbisesid seina sees metallkäikudes. Et sära silmist ei kaoks, kasutas naine silmatilku, loidust peletas kange kohviga. Paari kuu vältel näis Tuulikile, et töö on tehtav, kuid siis algasid probleemid. Ta ei suutnud enam õhtuti laulukooris käies viisile keskenduda ning raamatuid lugedes oli raske tabada teksti mõtet. Kolme kuu pärast hakkas Tuuliki pelgama, et läheb hulluks, kuid töölt ei lahkunud. Ühel õhtul seisis ta kodus peegli ette ja vestles iseendaga.

„Vaata, Tuuliki,“ ütles ta. „Arengumaades algab tööpäev koidikul kell viis, inimene saab päev otsa piitsa ja lõpetab kell kümme öösel. Ta teeb kõik see aeg ühtsama liigutust, sööb vähe ja palgaks makstakse pool eurot, aga ta ei nurise! Kuidas julgen siis mina hädaldada? Naine!“ ütles ta karmilt. „Vea ennast raskest ajast läbi nagu mudast: pärast läheb kergemaks!“

Aga kergemaks ei läinud ning mõni nädal hiljem toimus katastroof. Lambike süttis, luuk avanes ning sisse vaatas üks Tuuliki püsikundedest, seesama esimese päeva õlise pilguga vanamees. Tuuliki teadis, et vanamees ei otsi mitte südamesoojust, vaid ihaldab midagi muud; midagi, mida naine pakkuda ei saanud ega võinud. Münt klõbises, mehe puserad hambad irvitasid, ja siis ei pidanud Tuuliki vastu.

„Mida sa jõllitad, nõmedik!?“ nähvas ta kurjalt. „No mis asja sa ometi jõllitad!?“

Luuk sulgus ja Tuuliki puhkes hüsteeriliselt nutma. Vanamees kaebas tema peale ning juba astuski ülemus ruumi, huuled tugevasti kokku surutud. Ta pidas maha valju monoloogi ning vallandas Tuuliki.

„Kusjuures omal soovil!“ hüüdis ta, kui Tuuliki uksest väljus. „Klientide eemale peletamise puhul on igasugune tolerants nullis!“

Tuuliki sõitis sanatooriumi ja viibis kuu aega kodumaalt eemal. Esimestel puhkusenädalatel kannatas ta depressiooni all ja viskus öösiti istukile, külm higi kehal, kuid ajaga asi paranes ning soe rannaliiv ja pehmed merelained tegid oma. Tagasi jõudes siirdus naine linna peale jalutama ning möödus juhuslikult oma endisest tööpaigast. Maja seina sees oli kaks luuki, mille kohal tähed M ja N. Astunud N luugi juurde, pistis Tuuliki kaheeurose pilusse ja kate libises eest. Talle vaatas vastu kena vuntsidega noormees, tahtejõulise lõua ning tõsise ja targa pilguga. Tuuliki tajus positiivset energiat.

„Tänan teid,“ ütles noormees ja naeratas, kuid kogenud Tuuliki registreeris tema olekus robotlikkuse ja hääles teeskluse.

Luuk sõitis ette, Tuuliki mõtles natuke ja koputas siis sõrmenukiga sellele.

„Ei usu!“ hüüdis ta.

Naise pilk langes paar meetrit eemal seina sisse ehitatud mikrofonile, mille kohal oli silt „Kaebused“. Kõhelnud hetke, astus ta lähemale ja pressis nuppu.

„Ma kuulan teid,“ kostis seina seest Tuuliki endise ülemuse hääl. Naine ehmus ja põrkas tagasi, komistades selja taga oleva inimese otsa.

„Oih, vabandust,“ hüüatas Tuuliki ja pööras ringi. Tema ees seisis õlise pilguga vanamees.

„Kas te…“ alustas vanamees, kuid vakatas, sest tundis Tuuliki ära. „Sina,“ ütles ta ja hakkas hingeldama. „Sina vabas looduses!“

„Ei-ei!“ pomises Tuuliki ja kiirustas eemale, kuid vanamees lonkas talle järgi.

„Oota, libu!“ hüüdis vanamees. „Pea kinni!“

Tuuliki hakkas jooksma.