10. juuni
Hommikusöök Proseccoga meie hotellis. Siis pidime asjad kokku pakkima.
Olime lootnud Ostap Slõvõnskõiga kohtuda, kes oli just Lvivi tagasi jõudnud, aga tema oli hõivatud televisiooniga. Lootis küll, et kui teleinimesed alustavad juba kell 13, siis on ta õhtupoolikuks vaba, aga nii see ei läinud, kella 17–18 ajal oli ta ikka veel koos ajakirjanikega kodus. Eks see teleasjanduse venimine ole teada, ja lõpuks on intervjueeritav omadega läbi.
Käisime Piana Võšnjas, purjus kirsi baaris aperitiivi tegemas – see on tohutult populaarne baar, müübki ainult seda üht kirsilikööri ja kliente on murdu. Mina küll eriti juua ei saanud, sest mõne aja pärast hakkasime sõitma Ivano-Frankivski poole.
Olin mõelnud, et vaataks selle linna ka üle, ikkagi 230 000 elanikku ja mitte eriti kaugel. Praegu oli pealegi bensiini vabalt saada, A95 liiter maksis euro ringis, tihti vähem. Juri Andruhhovõtš elab Ivano-Frankivskis, aga tema oli parajasti Poolas tuuril. Kunagi oli linna nimi Stanõslaviv, veel varem, Poolale kuuludes, Stanisławów. Siingi oli tegutsenud Potocki perekond, nende kindlusest see linn alguse saigi. 1962 anti linnale Ivan Franko järgi uus nimi. Mikko imestas, et seda Ivan Frankod siin kohanimedes nii palju on. Vaatasin järele, et viis aastat tagasi (2018) oli Ukraina kontrollitavatel aladel Ivan Franko nimelisi tänavaid 552.
Nagu varem kirjutasin, polnud Lvivi ja Ivano-Frankivski oblasti piirl mingit kontrollpunkti. Блокпункт oli oblastipiirist veidi eemale kunagi küll ehitatud, aga nüüdseks oli see hüljatud.
Sõitsime mööda Burštõni soojuselektrijaamast, kus tossas kolm hirmsat korstnat. Ka selles linnas oli kunagi elanud Franz Xaver Mozart.
Kui Lvivi ümbruses ääristasid maanteed pigem tsiviilreklaamid (eriti palju oli kinnisvarareklaame), siis Ivano-Frankivski oblastis nägi suurtel pannoodel märksa rohkem hukkunute fotosid, samuti loosungeid nagu “Ісус переміг, переможе і Україна” (“Jeesus võitis, võidab ka Ukraina”). Linna sissesõitu tähistas terve hukkunute piltide jada.
Ivano-Frankivski turuümbrus ja äärelinn jätsid melanhoolse mulje. Retseptsioonineiu hotellis Atrium oli esimene inimene, kes meilt küsis, kas me siin ei karda. Samas hotellis peatus ka üks ukrainlanna oma väga vaikse austerlasest mehega; nemad olid sõitnud 1000 kilomeetrit, et siia jõuda, meie mõistagi rohkem.
Nezaležnosti ehk sõltumatuse tänaval, jalakäijate alleel, oli üles seatud tohutu pikk fotode rida. Selle oblasti surmasaanud sõdurid, kõige vanemad minust vaevalt kümme aastat vanemad, aga põhiline osa hukkunutest oli sündinud 80–90ndatel. Nii mõnedki nooremad poisid olid fotol iroonilise muigega. Umbes nagu “jee, mul kah nüüd kõik see militaarstaff seljas!”. Kunagi olid nad lillepuntidega mingi kooli lõpetanud, ilmselt nii hiljutise ajal, et vanemad olid jõudnud sotsiaalmeediasse pilte postitada. Mõne aja pärast said nad surma.
Restoranis Ambasada tellis Mikko “rohelise borši”, mis osutus oblikasupiks (suurepärane), mina võtsin okroška ja kalakotletid. Tore oli see, et siin oli pärismenüü ja me ei pidanud QR-koodiga toite veebis taga ajama nagu Lvivis nii mõneski kohas – koroonaaja pahandav jäänuk. Muuseas, mõnes kohas juhtus Ukrainas sedagi, et meile öeldi, jaa, kaardiga saab maksta küll, aga pärast ulatati jällegi Google Pay QR-kood, ja Google Pay’d ei kasuta me kumbki. Cool’ilt sisustatud Ambasada restoran oli noori inimesi täis, põhiliselt tüdrukuid (ainult kaks meesklienti oli, üks nendest alaealine). Ühes pikas lauas peeti kellegi Marjana sünnipäeva, lauldi “Happy Birthday”. Kõik neiud ja naised selles lauas kandsid ülikõrgeid kontsi ja suurel osal neist olid ka süstitud huuled (Mikko jälgis seda tendentsi siin – see paistis tõesti olevat üpris populaarne). Tüdrukud käisid vahepeal suitsetamas ja muudkui naersid, mis neilgi muud üle jäi.
Kohvitassi all toodi pabersõnum “все злiнноеться на краще” – kõik muutub paremuse poole.
Enne magamajäämist lugesime hotellis Ivan Frankod Rajametsa tõlkes, poeemi “Ivan Võšenski”. Mis on ju igati tore lugu; marksistist autor laseb vanal mungal Athose mäel kaljult vette kukkuda. Vat kuidas läheb, kui püüad egoistlikult Jumalat leida ja kirgastuda, ja liiga hilja ümber mõtled. Vaatasin, et Lvivi Ülikoolis on terve Інститут франкознавства – frankoteadus on tore sõna.
11. juuni
Hommikul sadas kõvasti, hotelli kohvikuterrassilt jälgisime, kuidas vikerkaarevärvides vihmavarjuga mutike läks jumalateenistusele. Üle väljaku kostis lindistatud hele õigeusklik laul. Jalutuskäigul ja hiljem Karpaatias Probi kose juures said meil jalad läbimärjaks. Pruti jõel asuva kose äärde oli rajatud terve turismikaadervärk, müüdi loomanahku, võšivanka-särke, seeni, medovuhhat, nalivkat. Parklates olid põhiliselt kohalikud Ivano-Frankivski numbrimärgiga autod, inimesed tulid perega laupäeva veetma, kuigi sadas kõvasti. Polnud nagu millestki tunda, et riigis oleks sõda, kuigi ühel hetkel andis mu telefon selle oblasti õhuhäire edasi.
Kui jõudsime Taga-Karpaatia oblastisse, paistis algul, et sealgi
on блокпункт hüljatud. Aga nõnda see polnud, mõnesaja meetri pärast ilmus nähtavale teine, ja seal ootas juba paar autot sabas, politsei kontrollis dokumente. Paistis, et 18–60-aastastel Ukraina meestel pole seal tõesti nalja, kuigi meie ees olid roolis just umbes nelja-viiekümnesed mehed ja nad sõitsid pärast kontrolli rahulikult edasi. “Щасливої дороги!” soovis meile tõsine, mureliku näoga politseinik. Kokku sõitsime Taga-Karpaatias läbi kaheksast kontrollpunktist, kuues peeti meid kinni ja küsiti dokumente. Ühes nooruke politseinik miskipärast naeris, kui ta meile “Have a nice trip!” soovis.
Karpaadid on imeilusad, vanad mäed, väga rohelised. Kuna oli veel varane juunikuu, oli see roheline veel ka üsna erk. Nägime suusa- ja lumelaualaenutuste reklaame, teravatipuliste tornikestega hotelle, mis olid väljanägemiselt midagi muinasjutulise tarekese ja lossi vahepealset. Bussipeatustes lehvisid Ukraina lippude kõrval tihti ka bandeeralaste punamustad lipud. Sageli puudusid asulates maantee ääres kõnniteed ja inimesed jalutasid või sõitsid rattaga rahumeeli keset autoteed. Kohati oli asfalt täitsa korralik, aga leidus ka nii auklikke lõike, et oleks võinud uljalt autol põhja alt ära sõita.
Jõudsime Tisza äärde, muuhulgas kohta, mis olevat Euroopa geograafiline keskpunkt. Selle ümbruses kõndisid mundrimehed ja kui me üle Tisza viivast sillast pilte tegime, hüüdis sillal patrulleeriv tüüp midagi. Mitte küll liiga kurjalt.
Algul seisid kiire vooluga pruuni jõe
teisel kaldal veel Ukraina majad, siis muutus Tisza piiriks ja mööda kallast hakkas jooksma okastraat. Telia tervitas mind Rumeeniasse jõudmise puhul.
Ühel hetkel pidime Tisza äärest üles pöörama, et Užhorodi (ehk ungari nimega Ungvári) jõuda. Võib-olla 50 km enne Mõkatševot ilmus teele äkki imepärane villade rajoon, üks villa muinasjutulisem kui teine, igavesed jurakad, rohkete tornidega (see torniarmastus on fenomenaalne). Kes teab, kas sinna loodetakse teha uut kuurortitüüpi asumit või olid need tõesti suuremalt jaolt üksikisikute villad. Küllap on Taga-Karpaatia ohutu koht, kuhu on mõtet ehitada. Mulle ei tulnud meelde, kas seda kanti üldse on pommitatud (hiljem lugesin, et siiski on, näiteks eelmise aasta mais). Igatahes Taga-Karpaatia oblastis komandanditundi pole.
12. juuni
Hotellis Atlant pakuti väga rasvast praemuna peekoniga. Küsiti, kas me räägime slovaki keelt.
Slovakkia numbriga autosid oli linnas päris mitu. Ja kuigi kunagi Ungarile ja sõdade vahel Tšehhoslovakkiale kuulunud linn oli oma olekult Ukraina mis Ukraina, oli miski atmosfääris juba teisiti. Kui ma eelmisel aastal Ukraina-Poola piiri ületasin, tundus “teemavahetus” kõigele vaatamata üsna järsk; nüüd paistis kuidagi, et teema- ja rütmivahetus on vaikselt juba alanud. Võib-olla oli see ainult mu ettekujutus. Pubis Kaktus tulid uudised Berlusconi surmast; meie kõrvallauas istus stiliseeritud sõjaprintsess, kõhn neiu sinikollaste rastapatsidega, kaitsevärvi šikis pükskostüümis. See nägi juba natuke välja nagu toetus Ukrainale väljastpoolt. Nägime teistki tüdrukut, kel oli pool pead sinine, pool kollane.
Lossiaias näitas teeviit saali poole, kus toimusid veinidegustatsioonid, ja sildil oli öeldud, et degustatsioon on sõjaväelastele tasuta. Üpris sümpaatne. Teisel pool lossi oli välja pandud ka katkisi Vene mürske, rakette ja muud sellist värki, ja lossi all oli siiski olemas ka varjend.
Kui me õhtupoolikul lõpuks piirile jõudsime, puistasid slovakid autosid korralikult, kogu pagas tuli tassida välja lauale, kus siis ülitõsine noormees hakkas seda läbi tustima. Poolnäritud (õigupoolest kääridega lõigatud!) suitsuvorst äratas temas kahtlust, aga ta jättis selle meile alles, nii nagu ka alkoholipudelid. Kolm tundi passimist palavas lühikeses autosabas, siis oligi kõik. EU, kummaliselt vaikne Slovakkia.
Lisa kommentaar