EKRE kaotas 2023. aasta valimistel kaks kohta parlamendis, saades 17 mandaati varasema 19 asemel. Valimiskaotus tundub suuremgi, kui võrrelda tema häältesaaki valimistel (16.1%) toetusega mõned kuud varem – oktoobris 2022 oli see Kantar Emori küsitluste andmetel koguni 25%. Pole aga põhjust arvata, et EKRE aeg Eestis sellega läbi on saanud. Parempopulistlike parteide toetus teistes Euroopa riikides on pigem tõusutrendis kui languses. Briti poliitikateadlase Tim Bale’i ja tšiili juurtega populismiuurija Cristóbal Rovira Kaltwasseri analüüs näitab, et Lääne Euroopas on toetus parempopulistlikele erakondadele (kelle hulka kuulub ka EKRE) 2010. aastatel summaarselt tõusnud 10%-lt 14%-le.[1] Selline tõus vaid kümmekonna aastaga on ühe maailmavaatelise erakonnaperekonna kohta märkimisväärne. Parempopulistid esindavad tänapäeva poliitikas üht poolust üsnagi fundamentaalsest lõhest või tuumikkonfliktist, millele poliitikateadlased on pannud eri nimesid: liberaalsuse ja konservatiivsuse vastuolu, globaliseerumise võitjate ja kaotajate vastasseis, transnatsionaalne lõhe jne.[2]
Arvestades parempopulistide järjest jõulisemaks muutuvat positsiooni 21. sajandi poliitikas, püüame anda vastuse kahele sõlmküsimusele. Miks on parempopulistlikud parteid nii erakordne nähtus, et mitte ainult peavooluparteid, vaid ka poliitikateadlased suhtuvad neisse eriliselt? Millist käitumisjoont peaksid teised erakonnad parempopulistide osas hoidma, et neid ohjeldada ja takistada asumast lammutama liberaalseid demokraatlikke institutsioone?
Mis on ikkagi parempopulism?
Terminid nagu paremradikalism, parem-äärmuslus, populism, liberaalne demokraatia jne on hakanud Eesti (ja ka teiste riikide) avalikes debattides elama täiesti oma elu ning igaüks tõlgendab neid üsna isemoodi. Püüame seda mõisteruumi pisut korrastada, tuues sisse tänapäevase poliitikateadusliku vaate. Mõistmaks parempopulismi olemust, pakume välja lihtsa valemi:
populism + paremradikalism = parempopulism
Kõigepealt, mis on populism? Eesti avalikus diskursuses määratletakse populismina enamasti kulukate ja lühinägelike, kuid rahva hulgas populaarsete poliitlubaduste väljakäimist. Teisisõnu, poliitik või partei lubab midagi lihtsakoelist ja populaarset, mis naiivse valija kergesti õnge võtab. Poliitikateadustes vaadatakse populismi harva läbi nii trafaretse prisma. Kui lähtuda populismiuurijate Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwasseri[3] definitsioonist, siis populismi aluseks on mustvalge maailmavaade, mille järgi ühiskonnas on kaks teineteisele vastanduvat gruppi: korruptiivne ning vaid omakasu peal väljas olev eliit, kellele vastandub vooruslik ja puhas rahvas (lihtsad inimesed meie ümber). Eliit on rahvalt võimu röövinud ning populistlike parteide ja liidrite eesmärgiks on võim rahvale tagasi anda ning korruptiivne eliit minema pühkida, asendades selle rahva soove ja hingeelu kõige paremini tundvate juhtidega.
Kes aga on see „rahvas“ ja „eliit“? Populistide silmis pole rahvas kunagi kogu elanikkond või kodanikkond, vaid nad valivad välja kõigest ühe osa populatsioonist, kes nende meelest vajab ekstra võimestamist ja tähelepanu ning on kõige „õigem“ ja „puhtam“ osa rahvast. Sama kehtib ka eliidi kohta, kus mitte kõiki rühmi ei tituleerita võrdselt „rahva vaenlasteks“, vaid kriitikateravik suunatakse teatud mõjukate gruppide vastu: enamasti kritiseeritakse poliitilist ja majanduseliiti, vahel ka akadeemilist eliiti, harva aga kultuuri- või sõjaväelist eliiti.
„Rahva“ ja „eliidi“ määratlusest tulenebki oluline erinevus vasak- ja parempopulistide vahel. Kuna vasakpopulistide jaoks on peamisteks märksõnadeks võrdsus ja sotsiaalne õiglus, siis nende jaoks on rahva ja eliidi antagonism kokku võetav metafooriga 99% versus 1%. 99% on „rahvas“ – tavalised inimesed, kes on ilma jäetud tegelikult neile kuuluma pidavatest sotsiaalsetest hüvedest ja majanduslikest võimalustest, 1% on aga ülirikastest koosnev globaalne koorekiht (suurkorporatsioonide omanikud, pankurid, muud äri- ja finantsmagnaadid jne). Parempopulistide silmis seevastu on rahva piirid pandud paika etniliselt, rassiliselt või isegi maailmavaateliselt: rahvas on põhirahvusesse (etnilised eestlased, valged ameeriklased jne) kuuluv „vaikiv konservatiivne enamus“, kellelt rahvusriikluse printsiipe reetev globalistlik ja liberaalne eliit on röövinud võimu ning sõnaõiguse.
Mudde ja Kaltwasseri jaoks on populism õhuke ideoloogia (thin ideology), sest eliidi ja rahva vastandamise ideestik jääb liialt piiratuks, et tekitada intellektuaalselt rikkamat ning elulisemate poliitiliste väljakutsetega tegelevat ideoloogiat. Seetõttu haagibki populism enda külge teisi, tuumakamaid ideoloogilisi traditsioone: vasakpopulistid laenavad ideid sotsialistidelt (ja vahel isegi sotsiaaldemokraatidelt), parempopulistid aga otsivad ühisosa radikaalsemate konservatismi vooludega, enamasti paremradikalismiga.
Paremradikalism pole paremäärmuslus
Paremradikalismi (radical right) on oluline eristada paremäärmuslusest või parem-ekstremismist (extreme right). Oluline vahe seisneb selles, et kui paremäärmuslased suhtuvad demokraatiasse skeptiliselt või suisa vaenulikult, püüdes seda asendada autoritaarse riigikorraldusega (ammutades inspiratsiooni sõdadevahelistest fašistlikest või natsionaalsotsialistlikest režiimidest), siis paremradikaalid ei soovi demokraatiat kukutada, vaid pigem oma näo järgi ringi teha, vähendades seal just liberaalsete institutsioonide ja põhimõtete komponenti. Oluline lahknevus seisneb ka selles, et paremradikaalid on harva avalikult rassistlikud ning vägivalda ülistavad. Viimane ei tähenda kaugeltki seda, et paremradikaalid rassismi ja vägivalda varmalt hukka mõistaksid, pigem nad kas vaikivad või püüavad mõista anda, et teatud juhtudel on need isegi õigustatud. Lühidalt, paremradikalism on viisakam, demokraatlikum ja mõõdukam versioon paremäärmuslusest, olles nii vastuvõetav palju laiematele rahvahulkadele kui skinhead’ide, Odini sõdalaste või neonatside liikumised, mis seostuvad just paremäärmuslusega.
Mis iseloomustab siis paremradikalismi? Paremradikalismi tuumaks on nativism, ultrakonservatiivsed väärtused ning ka teatud annus autoritarismi. Anglitsistlik termin „nativism“ (nativism) tähendab nn põlisrahvuse (nt etnilised, puhtad eestlased) staatuses rahvusgrupi huvide rõhutatult kilbile tõstmist ning arusaama, et enamuses oleval põlisrahvusel peaks olema rohkem õigusi kui sisserändajatel – seda nii majandus-, sotsiaal- kui ka kultuurisfääris.[4] Sellest tuleneb paremradikaalide üks kõige olulisem programmiline punkt – immigratsioonivastasus. Parempopulistide jaoks on sisserändest saanud otsekui kõige kurja kehastus, mis tänapäeva maailma kiiva veab: immigrandid ohustavad rahvuskultuuri ja harjumuspärast elustiili, nad võtavad põlisrahvusesse kuuluvalt ausalt (valgelt) töömehelt ära tema töö, nad toovad endaga kaasa kuritegevuse tõusu ja haigused jne. Paremradikaalide arust ohustab migratsioon tervikuna riigipiiride tähendust ja ründab meie rahvuslikku suveräänsust. Rahvuslik suveräänsus ongi paremradikaalide teine oluline juhtmotiiv. Nad väidavad, et globaliseerumine, Euroopa Liit, teised rahvusvahelised organisatsioonid ja koostöövormid ahendavad rahvusriikide otsustusvabadust ja võimupiire. Selline olukord tuleb lõpetada: peame tagasi pöörduma maailma, kus iga riik ajab oma asja, kaitseb kiivalt ainult omaenda huve ning koopereerub teistega vaid siis, kui see talle parajasti kasulik on. Seetõttu on loogiline, et parempopulistid on sügavalt euroskeptilised, kaldudes vahel selle pehmesse (Brüsseli mõju tuleks drastiliselt vähendada, kuid liit võiks piiratud vormis säilida), vahel radikaalsesse varianti (EL tuleks laiali saata või vähemalt ise sealt välja astuda). Globaliseerumist näevad paremradikaalid kui suurt ähvardavat lainet, mis nende väitel uputab rahvusriigid ja rahvusidentiteedid ning toob kaasa muidki majanduslikke ja sotsiaalseid hädasid (töökohad liiguvad Aasiasse, sisserändajate tõttu langevad heaolu ja palgad jne).
Teine paremradikaalse maailmavaate alussammas on äärmuskonservatiivsed väärtused. Just „ultra-“ või „äärmuskonservatiivsed“, sest erinevalt peavoolu konservatiividest (kristlikud demokraadid ja mõõdukad konservatiivsed erakonnad), kes samuti seisavad traditsiooniliste väärtuste eest, ei soovi paremradikaalid selles osas teha mingeid kompromisse ega järeleandmisi liberaalidele. Nende jaoks on ülioluline säilitada traditsiooniline patriarhaalne perekond, kus kehtivad selged soorollid. Seetõttu käsitletakse feministe ja kõikvõimalike sooideoloogiate (gender ideologies) propageerijaid eriti ohtlike vaenlastena, kes soovivad lõhkuda harjumuspärast peremudelit (kus mees on naise pea) ning õõnestada „loomulikku“ ühiskonnakorraldust, kus meeste ja naiste rollid olid selgelt paika pandud ja kivisse raiutud. Loomulikult ollakse vastu samasooliste abieludele – seda eriti just Ida-Euroopas, kus lisaks veel vaenatakse ja häbimärgistatakse seksuaalvähemusi (ajaloolis-kultuurilistel põhjustel kohtab seda Lääne-Euroopas palju vähem).
Vähemuste (olgu nad siis etnilised, rassilised või seksuaalvähemused) vastasus ei tulene ainult äärmuskonservatiivsest eluhoiakust, vaid kolmandast paremradikalismi ideoloogilisest alustalast, milleks on autoritaarsus ja hierarhiate soosimine. Paremradikaalide ideaalühiskonnas on igaühel oma koht ja roll, valitsevad selged hierarhiad, kus näiteks meeste staatus on kõrgem kui naistel, eestlasel on rohkem õigusi kui sisserännanutel, traditsiooniline perekond on väärtustatum kui üksikema (eriti veel lesbiline või feministlikult meelestatud üksikema) jne. Sellesse ühiskonda ei mahu elustiilide kirjusus ja pluralism, kus igaüks otsustab ise, milliseid eluvalikuid ta teeb. Selle asemel on selged autoriteedid (nt juhid ja partei) ja traditsioonilised institutsioonid (nt kirik), mis ütlevad ette, kuidas õige kodanik elama peaks. Kord, autoriteet ja hierarhiad, mitte „kõigelubatavus ja moraalne lodevus“, hoiab paremradikaalide meelest ühiskondi jätkusuutlike ja tugevatena.
Arvestades paremradikaalide autoritarismiihalust pole ka ime, et paljud neist imetlesid kuni 2022. aasta veebruarini avalikult Putini Venemaad. Putin kehastas nende jaoks paljusid nende tuumikväärtusi: tugev liider, kes lõi oma riigis korra majja, pani piiri kõikvõimalikule „homoideoloogiale“ ja muule liberaalsele kõigelubatavusele ning seadis oma riigi huvid alati kõige ette, tehes Venemaast tõeliselt suveräänse rahvusriigi:
Aastal 2017 kasutas Prantsusmaa Rassemblement National (Rahvuslik Liit) valimistel lendlehte fotoga, millel Le Pen ja Putin teineteise kätt suruvad. Prantsusmaa teise paremradikaalse partei Reconquête juht Eric Zemmour ütles aastal 2018, et ta „unistab Prantsuse Putinist“, kes peataks Prantsusmaa allakäigu.[5] Itaalia Põhja Liiga juht Matteo Salvini ütles märtsis 2015: „Minu arvates on Venemaa palju demokraatlikum kui Euroopa Liit“. Sama aasta novembris kandis ta europarlamendi ees T-särki Putini pildiga ning deklareeris: „Ma annaksin kaks Mattarellat poole Putini eest!“ (Mattarella oli tolleaegne Itaalia president).[6] 2010ndatel oli Putin Orbáni sagedane külaline Budapestis; Orbánist saigi Putini suurim liitlane Euroopa Liidus ning selleks on ta jäänud ka pärast veebruari 2022.[7]
Miks enamus paremradikaalseid parteisid kasutab populistlikku strateegiat ja retoorikat? Miks ei võiks nad jääda lihtsalt paremradikaalideks ilma populismita? Enamik parempopulistlikke parteisid on vähemalt Lääne-Euroopa kontekstis üsna noored erakonnad: nad tekkisid 1970.–1980. aastatel, kuid vähegi märkimisväärset valimisedu hakkasid saavutama alles 1990. ja 2000. aastatel.[8] Uutele parteidele, kes lisaks veel soovivad tänast liberaalset ühiskonnakorraldust ja väärtussüsteemi muuta ning praegust võimueliiti täielikult välja vahetada, on üsna loogiline, et pöördutakse eliiti ja rahvast omavahel vastandava retoorika poole. Uued ja süsteemivastased parteid ongi tihtilugu populistlikud,[9] sest see annab nende tegevusele teatud legitiimsuse: oleme koos „rahvaga“ praegu võimul oleva korruptiivse ja omakasupüüdliku „eliidi“ vastu. Parempopulistid ise enda kohta muidugi vastavat terminit ei kasuta, vaid tituleerivad end „konservatiivideks“, „rahvuslasteks“, „tõelisteks demokraatideks“ jne. Ometi, kui Prantsusmaa parempopulistliku partei Rahvusrinde (Front National) juhile Marine Le Penile selgitati, et populismi mõiste tuumaks on rahva huvide eest seismine, ei kõhelnud ta end populistiks nimetamast ning on ka oma valimisloosungis kasutanud vormelit „rahva nimel“ (au nom du peuple).[10] Populismikomponendist tuleneb ka parempopulistide äratuntav ja eriline stiil: rõhutatult mitte-poliitkorrektne ja isegi vulgaarne kõnepruuk, liidrite soov end eksponeerida koos rahva ja suurte toetajahulkadega, manipuleerimine viha ja hirmudega, lihtsate lahenduste pakkumine keerulistele probleemidele jne.
Oht liberaalsele demokraatiale
Miks siis poliitikateadlased parempopulismile nii erilist tähelepanu pööravad ja selle tõusu osas nii murelikud ning hoiatavad on? Lühidalt öeldes nad näevad parempopulismis tõsist ohtu läänelikule liberaalsele demokraatiale.[11] Briti poliitikateadlane Matthew Feldman märgib: „See on fašistlik veri ja hing poliitiliselt korrektses sõnastuses.“[12] Nende tõelised eesmärgid – see, mis oma maa „tagasivõtmise“ loosungi taga on – hakkavad välja paistma siis, kui nad saavutavad ainuvõimu.
Kui kuulata EKRE kõneisikuid, jääb kergesti mulje, et liberaalne demokraatia on globaliseerumise, immigratsiooni ja seksuaalvähemuste kaitsmise eesmärgil loodud hiljutine ideoloogia, millest isamaa tuleb ära päästa. Tegelikult pandi liberaalsele demokraatiale alus Inglismaal 17. sajandil ja seda arendasid järgnevatel sajanditel edasi liberaalsed filosoofid. Liberalismi isa tiitli on teeninud inglise filosoof John Locke (1632–1704). Kui liberaalse demokraatia definitsioon lahti võtta, siis demokraatia poolele jääb üldine valimisõigus ning vabad ja ausad valimised – teisisõnu rahva osalemine demokraatlikus protsessis. Liberaalsele poolele jäävad: sõna- ja meediavabadus, universaalsed kodanikuvabadused, inimõiguste ja vähemuste õiguste kaitse, õigusriiklus, võimude lahusus ja tasakaalumehhanismid.[13] Liberaalse komponendi lisamine on vajalik selleks, et vältida rahva võimu muutumist piiramatuks „enamuse türanniaks“, kus enamus hakkab vähemuste õigustest hoolimatult üle sõitma ning ühiskondlikku pluralismi lämmatama. Lisaks sellele üritavad liberaalid päitsed pähe panna ka valitud võimuesindajatele, et nad ei hakkaks „rahva nimel“ oma võimu kuritarvitama, milleks ongi juurutatud võimude lahususe ja vastastikuse kontrolli printsiip (seadusandlik, täitevvõim ja kohtuvõim on üksteisest sõltumatud ning kontrollivad üksteist) ning jälgitakse kiivalt õigusriikluse põhimõtteid.
Võiks arvata, et tänapäeva Euroopas ei sõdi ükski tõsiseltvõetav poliitiline jõud eespool nimetatud liberaalsete põhimõtete vastu. Ometi panevad parempopulistid demokraatia liberaalse külje ning selle vajalikkuse kahtluse alla – seda just Ida-Euroopas, palju vähem Läänes.[14] Parempopulistide probleemid liberaalse demokraatiaga tulenevad just nende maailmavaatest: ei populism ega paremradikalism sobi kuigi hästi kokku eespool kirjeldatud liberaalsete põhimõtetega.
Populistide silmis tähendab demokraatia just rahva piiramatut võimu. Kuna „õiges“ demokraatias valitseb rahvas ning rahva hingeelu ja soove kõige paremini tundvad liidrid, siis nende tahet ei tohiks kammitseda mingid vaheinstitutsioonid, olgu nendeks siis kohtud, parlamendid, meedia, EL vmt. Kui rahvas (või rahva tugeva toetusega juhid) otsustavad mõne vähemusgrupi õigusi ahendada, siis ei tohiks seda keelata ükski instants – isegi mitte Euroopa Inimõiguste Kohus. Ungaris ja Poolas toimuv on suurepärane näide, kuidas seda praktikas ellu viiakse. Poolas praegu võimul olev parempopulistlik Õiguse Ja Õigluse Partei (PiS) üritas konstitutsioonikohtu kohtunike määramist paremini enda kontrollile allutada.[15] Reform küll ebaõnnestus EL-i jõulisel sekkumisel, kuid PiS-i algne argumentatsioon vastas täpselt populismi kaanonitele: kuna kohtunikel puudub otsene rahva mandaat, siis tuleb nad demokraatia huvides allutada enamuse tahtele, mida praegu väljendavatki võimul olev konservatiivne partei. Ungaris võtsid Viktor Orbán ja Fidesz ülemkohtu üsna kiiresti oma kontrolli alla, mehitades selle võimutruude kohtunikega. Põhjendus oli suuresti sama: „rahva tahe“ peab peegelduma ka kohtuotsustes.[16] Kuigi nii Poola kui ka Ungari valitsejad püüavad muus olukorras üsna kiivalt seadusi järgida, on siiski ütlematagi selge, et seesugune kohtuvõimu politiseerimine ohustab fundamentaalseid õigusriikluse põhimõtteid. Kuna nii Fidesz kui ka PiS on niikuinii parlamendis enamuses, viib lisaks veel ka kohtuvõimu allutamine valitsuse kontrollile võimude lahususe ja vastastikuse kontrolli ahela täieliku katkemiseni.
Mõlemas riigis on võimuerakond vahelduva eduga üritanud enda käpa alla saada ka meediat.[17] Ungaris on see läinud edukalt: Fidesz kontrollib juba ammu avalik-õiguslikku meediat ning valitsusmeelsete meediamogulite kätte on järk-järgult läinud ka valdav enamus erameedia väljaannetest ja kanalitest. Seetõttu on opositsiooni väljaannetest saanud pigem nišikaup. Poolas on PiS-il õnnestunud allutada ainult avalik-õiguslik ringhääling, erameedia on veel üsna vaba ja mitmekesine.[18] Ka nende sammude õigustamiseks on kasutatud populistlikku argumentatsiooni: kuna enamus rahvast on hääletanud konservatiivide poolt, siis ongi loomulik ja igati demokraatlik, et meedia just sellele poolele rohkem sõna annab ning liberaalidele kui „rahvusriigi vaenlastele“ vähem eetriaega pakub. Niisiis on eelnevast üsna selge, kuidas populism võib ohustada nii sõnavabadust, võimude lahusust kui ka õigusriiklust.
Nativismi, autoritaarsuse ja hierarhialembuse kaudu heidab parempopulism tõsise väljakutse ka universaalsetele kodanikuvabadustele, inim- ja vähemuste õigustele. Tee teatud vähemusgruppide õiguste ning vabaduste piiramiseni ettekäändel, et „rahvas“ on nii otsustanud, on ju paremradikaalsest ideoloogiast lähtudes igati valla. Võib tekitada kodanike hierarhiaid, kus ühtede gruppide õigused on „valedest“ etnilistest ja rassilistest tunnustest või seksuaalsest sättumusest lähtudes rohkem piiratud kui ülejäänud ühiskonnaliikmete omad. See annab rohelise tule heaolušovinismile ehk sotsiaalsete hüvede jagamisele mingi grupitunnuse, mitte inimese pingutuste alusel. Sellest tulenevalt diferentseeribki tänane Ungari heaoluriik inimesi vastavalt sellele, kuidas nad sobivad konservatiivse ideaalkodaniku mudeliga: lastega ja keskklassi kuuluv traditsiooniline perekond naudib palju enam sotsiaalseid hüvesid kui üksikemad ja ennekõike romad (mustlased).[19]
Niisiis pole ime, et poliitikateadlased jälgivad parempopuliste eriti tähelepanelikult. Kui politoloogid üldjuhul oma poliitilisi eelistusi varjavad ning kirjeldavad ühiskonda neutraalselt positsioonilt, siis populistlike paremradikaalide suhtes on selline neutraalsus tihtilugu kadunud. Küsimus on siin palju eksistentsiaalsem kui parteipoliitilised sümpaatiad: kas tänane demokraatiamudel Läänes säilib või asendatakse see poolautoritaarse hübriidrežiimiga? Seda illustreerib briti politoloogi Matthew Feldmani sõnum – lausa appihüüe: „Kui liberalism järgmise generatsiooni jooksul hävib, siis sellepärast, et meie, kes me pidime tema üle valvama, ei suutnud teda päästa.“[20]
Kuidas peaksid teised parteid parempopulistidega ümber käima?
Milliseid strateegiaid on peavooluparteid parempopulistide suhtes rakendanud ja kui tulemuslikud need on olnud? Politoloogid on uurinud eri strateegiaid, lükanud ümber nii mõnegi poliitikute kõhutundel põhineva käibetõe ning pakkunud välja mitmeid üsnagi toimivaid lahendusi. Keskse tähtsusega kõiges, mis kaitseb liberaalset demokraatiat ning määrab parempopulistide legitiimsuse ja manööverdamisruumi, on see, kuidas teised parteid parempopulistidesse suhtuvad ja nendega ümber käivad.[21]
Laias laastus saab eristada kahte strateegiat: (1) sanitaarkordon (cordon sanitaire) – peavoolu erakonnad sõlmivad kokkuleppe, et parempopuliste koalitsioonivalitsustesse kunagi ei kaasata; (2) kodustamine – parempopuliste kaasatakse siiski aeg-ajalt valitsusse lootuses, et nad muutuvad mõõdukamaks ning taltsamaks.
Kahe äärmuse vahele mahub mitmeid teisigi kaalumist väärivaid lahendusi, millest toome välja vaid mõned: (1) teemapõhine positiivne hõlmamine, (2) kontsentrilise kaasamise mudel, (3) stigmatiseerimine.
Kodustamisest sanitaarkordonini
Kuidas peaksid peavooluparteid toimima parempopulistidega, kes on rahva mandaadiga parlamenti pääsenud? Kas neid peaks välistama, ignoreerima või võiks üritada ikkagi ettevaatlikult koostööd teha? Proovitud on mitmesuguseid lähenemisi, alates cordon sanitaire’i poliitikast parlamendis kõikide paremradikaalide algatuste suhtes – selline kõikehõlmav blokeerimine oli üksvahe kasutusel näiteks Rootsis Sverigedemokraterna (SD) suhtes[22] – ja lõpetades nende kaasamisega mitte ainult parlamenditöös, vaid isegi valitsuskoalitsioonis. Viimasel juhul on argumendiks olnud lootus, et järgmisteks valimisteks on kaasatud populistlik partei oma poliitikat mahendanud ja/või toetust kaotanud. Uurimused on näidanud sellise ootuse põhjendatust. Ehkki kumbki ootus alati ei teostu, on populistliku paremradikaalse partei toetus järgmistel valimistel keskmiselt kahanenud nelja protsendipunkti võrra.[23]
See aga ei tähenda, et nn kodustamiskoalitsioon oleks tingimata parem kui sanitaarkordon. Pigem vastupidi. Kaasamisefekte laiemalt vaatlevad analüüsid nendivad, et parempopulistide kaasamine nõrgendab märgatavalt demokraatia kvaliteeti, sh poliitilist kultuuri.[24] Seda, kuidas populistliku paremradikaalse partei valitsusse kaasamine mõjutab teiste koalitsioonipartnerite edasist toetust (ehk kas nuhelda saavad ka „kuritöö kaasosalised“), eraldi uuritud ei ole, ehkki üheks uurimiste tulevikuteemaks on seda seatud.[25] Eestis on Isamaa poliitikud igatahes seisukohal, et nende liigne lähedus EKRE-ga on mõjunud halvasti nende endi häältesaagile.[26] See on üldisem nähtus, et parempopulistide toetus kasvab ennekõike parempoolsete rahvuslaste arvelt ning viimaste nihkumine veelgi konservatiivsemasse äärde kärbib nende häälesaaki veelgi.
Europarlament on 2010. aastatest alates, kui parempopulistid hakkasid seal jõudsalt oma esindatust kasvatama, kaldunud üha enam liberaalset demokraatiat kaitsva loogika suunas. Võib öelda, et on valitud sanitaarkordoni taktika. Vähe sellest, et paremradikaalidele ei jaotata ametikohti parlamendis ega komisjonis, sisse on seatud veel parteide erinev finantseerimine sõltuvalt partei programmi ja tegevuse vastavusest liberaalse demokraatia väärtustele.[27]
Kontsentriline kaasamine või hoopis stigmatiseerimine?
Kahe äärmuse – kõikehõlmava sanitaarkordoni ja valitsuskoalitsioonidesse kaasamise – vahele mahuvad mitmed vahepealsed käitumistaktikad ja strateegiad. Vaatleme neid gradatsioonis: kõige sallivamatest kõige tõrjuvamateni.
Esimest võiks kutsuda „teemapõhiseks positiivseks hõlmamiseks“. Idee tuum seisneb selles, et parempopuliste võib tolereerida ajutiselt, sõltuvalt teemast, mida arutatakse. Selle lähenemise sees võib kohata erinevaid koolkondi. Ühe lahendusena kasutab osa peavooluparteisid parempopulistide lahenduste oma programmidesse koopteerimist, eriti mis immigratsiooni puudutab. Sellega loodetakse osa populistide valijatest enda poole võita ja nii radikaalide mõju pehmendada. Empiirilised uurimused seda taktikat ei toeta. Tegelikult see ei vähenda, vaid hoopis kasvatab populistide toetust, sest legitimeerib nende poliitikat. Väidetavalt on kauaaegne Rahvusrinde juht Jean-Marie Le Pen selle kohta teravmeelselt öelnud: „Valijad eelistavad originaali koopiale.“[28]
Veelgi ettevaatlikum sellesuunaline lähenemine üritab muuta ühiskondliku debati fookust ja struktuuri. Püütakse juhtida avalikkuse tähelepanu parempopulistide meelisteemadelt mingile „vähem ohtlikule“ teemale – näiteks nihutada see immigratsioonilt majanduspoliitikale.[29] Alati aga see ei õnnestu, mistõttu tuleb kasutada muid lahendusi.
Poliitikateadlased[30] rõhutavad, et me ei tohiks parempopulistlike erakondade tõstatatud probleemkohti tuimalt ignoreerida ega nende valijaid kuidagi naeruvääristada. Paljude inimeste jaoks on need tegelikud mured: äärelinnades ja mujalgi puutuvad paljud madalama keskklassi inimesed kokku sisserände pahupoolega nagu kuritegevuse kasv, töövõimaluste ahenemine, palkade langus, kultuurilise miljöö järsk muutus jne. Paljud väiksema hariduskapitaliga kodanikud tunnevad end ebakindlalt selles globaliseeruvas ja tehnoloogiliselt ülikiirelt muutuvas maailmas, kus neil napib oskusi muutustega kohaneda ning nad kardavad kaotada oma varasemat ühiskondlikku staatust (põevad staatuseärevust).[31] Neid täiesti põhjendatud hirme ja kartusi ei tohiks üleolevalt naeruvääristada, vaid tuleks käsitleda ratsionaalselt.
Sellest soovitusest kasvab välja palju tähelepanu pälvinud Hollandi poliitikateadlaste Stefan Rummensi ja Koen Abtsi[32] „kontsentrilise kaasamise mudel“. Mudeli idee on kaasata ja tolereerida parempopuliste keskvõimust kaugemates sfäärides ja kihtides, nagu kodanikuühiskond ja meediadebatid, kuid mitte kunagi lasta neid poliitilise süsteemi südamesse – riigi tasandi täitevvõimu juurde (valitsusse). Rummensi ja Abtsi järgi on täiesti legitiimne ja isegi soovitav, kui meedias peetakse ratsionaalset debatti parempopulistide jaoks olulistel teemadel ja tegeldakse nende toetajate murekohtadega: sisserände, globaliseerumise, rahvus-identiteeti ähvardavate ohtude, soo- ja seksuaalvähemuste küsimustega jne. Eriti oluline on arutleda just sotsiaalmajanduslike teemade üle, sest kasvav sotsiaalne ebavõrdsus ja hirm staatuse languse ees on üks tegur, mis paljusid inimesi parempopulistide rüppe ajab.[33] Seesugune avatud debatt võimaldab näidata, et osa parempopulistide argumentidest on ehitatud liivale, ja see ehk sunnib ka neid endid ja nende valijaid asju enda jaoks paremini läbi mõtlema. Järgmises kihis võib lasta parempopulistidel üsna vabalt toimetada kodanikuühiskonnas, kui nad just ei ürita oma toetajaid suisa demokraatiavastases võtmes radikaliseerida. Üksikküsimustes ja taktikalistel kaalutlustel võivad peavooluparteid teha parempopulistidega koostööd ka parlamendis. Kui valijad on seesugustele parteidele andnud tugeva mandaadi kohalikul tasandil, siis võib neid – teatud punaseid jooni selgelt maha märkides – kaasata kohalikesse võimukoalitsioonidesse. Kuid, mis kõige olulisem: riigi tasandil ei tohiks neid kunagi valitsusse lasta, sest nende liberaalset demokraatiat korrodeeriv mõju on selleks liiga suur. Seda eriti veel siis, kui nad saavad haridus-, sise- või välisministri portfelli, mis lubab neil segamatult tegeleda oma meelisteemadega nagu sisseränne, kultuurisõjad ja EL-i vastasus (vt joonis lk 115).
Viimane ja mitme kraadi võrra kangem strateegia on stigmatiseerimine ehk häbimärgistamine. Cas Mudde[34] hinnangul on stigmatiseerimine olnud üks peamisi tõkkeid parempopulistlike parteide valimisedule Lääne-Euroopas. Esiteks, see heidutab valijaid nende erakondade poolt hääletamast; teiseks, see on takistus uute liikmete värbamisel, mis omakorda vähendab valimisedu võimalusi.[35] Eriti puudutab see neid parteisid, kelle minevikus on otsesed seosed ekstremistlike, natslike ja rassistlike ideoloogiate ja liikumistega. Kui Lääne-Euroopas on paljudele valijatele seesugused minevikuseosed ja mõttelised paralleelid äärmusideoloogiatega vastuvõetamatud ja eemalepeletavad, siis Ida-Euroopas on lugu teistsugune. Ida-Euroopa parempopulistlikke erakondi ja liikumisi pikalt
uurinud Austria poliitikateadlane Michael Minkenberg[36] märgib, et tänu kultuurilis-ajaloolistele põhjustele suhtutakse Idas äärmusrahvuslikesse, nativistlikesse ja isegi rassistlikesse ideedesse palju sallivamalt. Seetõttu on stigmatiseerimise taktikal Ida-Euroopas piiratud mõju ning ilmselt tuleb seda rakendada hoopis teisiti. Viimaste valimiste ja EKRE-t tabanud nn Prigožini-skandaaliga seoses tulid selgelt esile Eesti ühiskonna punased jooned: Putini Venemaalt toetuse otsimist, ükskõik mis ettekäändel, Eesti ühiskond ja poliiteliit sallida ei kavatse, ning isegi ainuüksi sellise kahtlustuse alla langenud erakondi ähvardab paariastaatus.
Stigmatiseerimisel on mitmesuguseid vorme. See võib olla cordon sanitaire, mis tähendab teiste erakondade rangelt tõrjuvat hoiakut valitsuse moodustamisel. Aga see võib olla ka cordon mediatique, mis tähendab meedia keeldumist sellistele parteidele ruumi anda.[37] Lõpuks, stigmatiseerimine võib toimuda ka sotsiaalsel tasandil, mille puhul populistlikud paremradikaalsed kandidaadid ja liikmed tajuvad väljatõugatust oma senisest tutvusringkonnast või kaotavad töökoha või võimaluse mingit töökohta saada. Isegi kui sanitaarkordonile tehakse vaheaeg, ei katke sellepärast stigmatiseerimine sotsiaalsel tasandil.[38]
Sofia Ammassari on intervjueerinud Rootsis SD liikmeid, uurides, mil määral nad on ise tundnud stigmatiseerimist.[39] Mõned näited sellest, mida SD liikmed rääkisid:
„Mu isa oli maruvihane. Ta ei rääkinud minuga pikka aega pärast seda.“
„Mu parim sõber, ta ei pidanud mind enam oma sõbraks. See on veidi kurb.“
„Mu töökaaslane oli leidnud internetist, et olen liige. Ta ütles, et kavatseb sellest rääkida inimestele Ameerikas, mu ülemustele, „missugune natsisiga sa oled“ ja muud sellist juttu.“
Üks uskus, et ta kaotas töö kooliõpetajana, sest töökaaslased said teada tema liikmelisusest. „Nad muidugi ei öelnud, et see oli selle pärast, aga ma tean seda. See lihtsalt on nii, sest Rootsi kool on väga kaldu vasakule.“
Kokkuvõte
Parempopulism on saanud kaasaegse demokraatia paratamatuks osaks, tuues esile olemuslikke vastuolusid, mis globaliseeruvates ühiskondades paratamatult pinnale tõusevad: lõhesid üleilmastumise võitjate (liberaalne keskklass) ja kaotajate (konservatiivse eluhoiakuga ülejäänud ühiskonnagrupid) vahel. Poliitikateadlaste ettevaatlikkus või isegi vastumeelsus parempopulistide vastu ei tulene mitte niivõrd teadlaste „halvasti varjatud maailmavaatelistest eelistustest“, nagu tihti väidetakse, vaid asi on palju põhimõttelisem: parempopulism kujutab endast ohtu läänelikule liberaalsele demokraatiamudelile. Kui liberaalse demokraatia kontseptsioonist võtta välja liberaalne komponent ehk sõna- ja meediavabadus, võimude lahusus, õigusriiklus, universaalsed kodanikuõigused (mis ei sõltu kellegi rahvusest, rassist ega seksuaalsusest) ja vähemuste õigused, jääb toimivast ja jätkusuutlikust demokraatiast üsna vähe järele. Kuid just eelpool mainitud liberaalsest küljest parempopulistid suuresti lahti saada soovivadki, kasutades selleks oskuslikult populistlikke argumente (meie väljendame „rahva“ tahet) ja rakendades mitmeid paremradikaalse ideoloogia tuumideid. Ungaris ja Poolas toimuv peaks olema meile hoiatuseks, milleni see kõik viia võib.
Peavooluparteid – niihästi sotsiaaldemokraadid, liberaalid kui ka mõõdukad konservatiivid – vajavad parempopulistide ohjeldamiseks head strateegiat. Kaardistasime viis lähenemisviisi, kuidas vanad erakonnad võiksid parempopulistidega talitada: alates kodustamisest (parempopulistide valitsusse võtmine lootuses, et nad taltuvad) ja lõpetades stigmatiseerimisega. Erinevaid lähenemisi analüüsides tundus meile kõige väljaarendatum ja ka Eesti kontekstis rakendatav Hollandi poliitikateadlaste Rummensi ja Abtsi kontsentrilise kaasamise mudel. Selle järgi tuleks parempopulistlike parteide ja nende valijate muresid tõsiselt võtta ja nendega tegeleda, kaasata neid ühiskondlikesse debattidesse ja lubada neil üsna vabalt tegutseda kodanikeühiskonna sfääris, kuid riigi tasandi valitsuskoalitsioonidesse neid lasta ei tohiks – siin peaks valitsema range sanitaarkordoni põhimõte.
[1] T. Bale, C. R. Kaltwasser, What Has Happened to Western Europe’s Centre Right? The Conversation, 13.10.2021. https://theconversation.com/what-has-happened-to-western-europes-centre-right-169849.
[2] H. Kriesi, E. Grande, M. Dolezal jt, Political Conflict in Western Europe. New York, 2012; L. Hooghe, G. Marks, Cleavage Theory Meets Europe’s Crises: Lipset, Rokkan, and the Transnational Cleavage. Journal of European Public Policy, 2018, kd 25, nr 1, lk 109–135.
[3] C. Mudde, R. C. Kaltwasser, Populism: A Very Short Introduction. London; New York, 2017.
[4] H.-G. Betz, Radical Right-Wing Populism in Western Europe. New York, 1994.
[5] G. Ivaldi, The Impact of the Russia-Ukraine War on Radical Right-wing Populism in France. Rmt-s: The Impacts of the Russian Invasion of Ukraine on Right-Wing Populism in Europe. ECPS Report, 2023, lk 140–154.
[6] C. Biancalana, Italy’s Multiple Populisms Facing the Russo-Ukrainian War. Sealsamas, lk 186–198.
[7] Z. Ádám, Politicizing War: Victor Orban’s Right-wing Authoritarian Populist Regime and the Russian Invasion of Ukraine. Sealsamas, lk 168–184.
[8] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe. Cambridge, 2007.
[9] C. E. De Vries, S. Hobolt, Challenger Parties and Populism. LSE Public Policy Review, 2020, kd 1, nr 1, lk 1–8.
[10] Y. Surel, How to Stay Populist? The Front National and the Changing French Party System. West European Politics, 2019, kd 42, nr 6, lk 1230–1257.
[11] S. T. Pappas, Populism and Liberal Democracy: A Comparative and Theoretical Analysis. London; New York, 2019.
[12] M. Feldman, On Radical Right Mainstreaming in Europe and the US. Rmt-s: Europe at the Crossroads. Toim. P. Bevelander, R. Wodak. Lund, 2019, lk 34.
[13] The Oxford Handbook of Political Re-presentation in Liberal Democracies. Toim. R. Rohrschneider, J. Thomassen. London; New York, 2020.
[14] M. Minkenberg, The Radical Right in Eastern Europe: Democracy Under Siege? New York, 2017.
[15] W. Sadurski, Poland’s Constitutional Breakdown. London; New York, 2019.
[16] A. Körösényi, G. Illés, A. Gyulai, The Orbán Regime: Plebiscitary Leader Democracy in the Making. London; New York, 2023.
[17] R. Sata, I. P. Karolewski, Caesarean Politics in Hungary and Poland. East European Politics, 2020, kd 36, nr 2, lk 206–225.
[18] Sealsamas.
[19] G. Scheiring, The Retreat of Liberal Democracy: Authoritarian Capitalism and the Accumulative State in Hungary. London; New York, 2020.
[20] M. Feldman, On Radical Right Main-streaming in Europe and the US, lk 44.
[21] A. S. Heinze, Dealing with the Populist Radical Right in Parliament: Mainstream Party Responses toward the Alternative for Germany. European Political Science Review, 2022, lk 1–18; D. Art, Reacting to the Radical Right: Lessons from Germany and Austria. Party Politics, 2007, kd 13, nr 3, lk 331–349.
[22] A. S. Heinze, Strategies of Mainstream Parties towards Their Right-wing Populist Challengers: Denmark, Norway, Sweden and Finland in Comparison. West European Politics, 2018, kd 41, nr 2.
[23] P. Riera, M. Pastor, Cordons Sanitaires or Tainted Coalitions? The Electoral Consequen-ces of Populist Participation in Government. Party Politics, 2022, kd 28, nr 5, lk 889–902.
[24] D. Vittori, Threat or Corrective? Assessing the Impact of Populist Parties in Government on the Qualities of Democracy: A 19-country Comparison. Government and Opposition, 2022, kd 57, nr 4, lk 589–609.
[25] P. Riera, M. Pastor, Cordons Sanitaires or Tainted Coalitions?; N. Bolin, S. Dahlberg, S. Blombäck, The Stigmatisation Effect of the Radical Right on Voters’ Assessment of Political Proposals. West European Politics, 2022, kd 46, lk 100–121.
[26] H.-V. Seeder, (2023). EKRE kuvand on varjutanud ka meid. ERR.ee, 25.03.2023. https://www.err.ee/1608926795/seeder-ekre-kuvand-on-varjutanud-ka-meid.
[27] L. Norman, To Democratize or to Protect? How the Response to Anti‐System Parties Reshapes the EU’s Transnational Party System. JCMS: Journal of Common Market Studies, 2021, kd 59, nr 3, lk 721–737.
[28] W. Krause, D. Cohen, T. Abou-Chadi, Does Accommodation Work? Mainstream Party Strategies and the Success of Radical Right Parties. Political Science Research and Methods, 2023, kd 11, nr 1, lk 172–179.
[29] A. S. Heinze, Dealing with the Populist Radical Right in Parliament.
[30] Nt J. E. Oliver, W. M. Rahn, Rise of the Trumpenvolk: Populism in the 2016 Election. The ANNALS of the American Academy of Political and Social Science, 2016667 (1), lk 189–206.
[31] N. Gidron, P. A. Hall, The Politics of Social Status: Economic and Cultural Roots of the Populist Right. The British Journal of Sociology, 2017, kd 68, lk 1–28.
[32] S. Rummens, K. Abts, Defending Demo-cracy: The Concentric Containment of Political Extremism. Political Studies, 2010, kd 58, nr 4, lk 649–665.
[33] Class Politics and the Radical Right. Toim. J. Rydgren. London; New York, 2013.
[34] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe.
[35] D. Art, Inside the Radical Right: The Development of Anti-immigrant Parties in Western Europe. Cambridge, 2011.
[36] M. Minkenberg, The Radical Right in Eastern Europe: Democracy under Siege?
[37] J. Van Spanje, R. Azrout, Tainted Love: How Stigmatization of a Political Party in News Media Reduces Its Electoral Support. International Journal of Public Opinion Research, 2019, kd 31, nr 2, lk 283–308.
[38] N. Bolin, S. Dahlberg, S. Blombäck, The Stigmatisation Effect of the Radical Right…
[39] S. Ammassari, It Depends on Personal Networks: Feelings of Stigmatisation among Populist Radical Right Party Members. European Journal of Political Research, 2023, kd 62, nr 3.
Lisa kommentaar