Möödunud aasta detsembris tegi riigikogu kehtivasse seadusandlusse rea muudatusettepanekuid, mille eesmärk on viia kogu Eesti haridussüsteem täielikult üle eesti õppekeelele. Kõik 50 opositsiooni esitatud parandusettepanekut lükati tagasi. Nii võeti kiiruga koostatud seadus vastu, selle jõustamine ning üleminek algab 2024. aasta septembrist.
Mis juhtub, kui mingi seadus võetakse vastu esmajoones poliitilistel eesmärkidel ja mitte selleks, et efektiivselt lahendada mõnd probleemi või parandada asjade kehtivat seisu? Üldjuhul üks kahest: kas seadus ei hakka üldse tööle või siis olukord praktikas üksnes halveneb. Kahjuks oleme antud juhul tunnistajaks, kuidas see juhtub hariduse sfääris: kahe parempoolse erakonna valimiseelse kampaania korras vastu võetud seadus ähvardab tuua kogu Eesti haridussüsteemile tõsist kahju. Kusjuures sõltumata õpilaste emakeelest.
Luban endale mõneti epateerivat anatoomilist võrdlust: nimetatud haridusreformil on midagi ühist maksahaigusega. Nii üks kui teine on varjatud loomuga. Nagu arstid ütlevad, ei valuta maks nii kaua, kuni probleemid pole muutunud juba tõsiseks. On suur tõenäosus, et siis, kui käivitub kõigi venekeelsete koolide ja lasteaedade täielik üleminek eesti keelele, hakkavadki igast küljest kaela sadama just sellised probleemid. Väga mitmesugused probleemid, mida haridussfääri spetsialistid näevad, kuid mida nagu nimme ei märka poliitikud: kas siis oma teadmiste piiratuse pärast selles valdkonnas või soovimatusest märgata, kuna see võiks kõigutada nende poolt valimiskampaania raames püstitatud teooriat. Toon välja mõned olulisemad neist probleemidest, mis meid ees ootavad ja millest reformi autorid eelistavad vaikida.
1. probleem. Õpetajate puudus
See on, võib öelda, peamine ja praktiliselt lahendamatu probleem. Eestis on valitsenud palju aastaid meeletu õpetajate defitsiit – nii eesti- kui ka venekeelsetes koolides. Kusjuures viimastes napib juba aastaid pealtnäha kõige hädavajalikumat ja elementaarsemat – eesti keele õpetajaid. Mis siis rääkida veel erialaõpetajatest. Kõige tagasihoidlikumate arvestuste järgi on riigis puudu enam kui tuhatkond õpetajat, kusjuures Eesti Haridustöötajate Liidu esimees Reemo Voltri ütleb, et see on veel väga konservatiivne hinnang ja tegelikult juba töötab koolides mitu tuhat ilma nõutava kvalifikatsioonita inimest ning nende arv kogu aeg kasvab. „Oleme üldises hädaolukorras,“ konstateerib Voltri. „Vajaliku haridusega õpetaja on varsti juba pigem erand kui reegel.“
Ja kõike seda praegu – olukorras, kui õpetajatelt veel ei nõuta koolides C1-tasemel eesti keele oskust. Mis saab siis hiljem? Haridusministeeriumi hinnangul vajavad täielikuks üleminekuks eesti õppekeelele 2024. aastal täiendõpet peaaegu 3000 pedagoogi. Aga õppejõudude defitsiidi tingimustes pole kedagi, kes neid õpetaks: nii tekib suletud ring – ei ole koolidele vajaliku kvalifikatsiooniga õpetajaid ja veel enam napib neid, kes saaksid sellise kvalifikatsiooni neile anda. See tähendab, pole pedagooge, kes suudaksid välja õpetada õpetajaid keeletasemel B2 ja C1. Ja on täiesti selge, et aastaga ei lahenda seda probleemi kuidagi. Kui seda üldse on võimalik lahendada.
Tuletan meelde, et Eesti õpetajate keskmine vanus on maailma kõrgeim. 20% kõigist koolitöötajatest on vanemad kui 60 aastat. On selge, et sellistes tingimustes kahaneb õpetajate hulk veelgi, ja nende asemele tuleb veelgi vähem uusi.
Nii ei jää koolidel täieliku eesti õppekeelele ülemineku tingimustes üle muud kui üksteiselt õpetajaid üle meelitada, kuna uusi juurde ei tule, aga vanad kas lähevad pensionile või siis ei valda eesti keelt tasemel C1. Ja üle meelitama hakatakse neid õpetajaid ühtviisi nii vene- kui ka eestikeelsetest koolidest. Mis tagajärjed see kaasa toob, on ilmne.
2. probleem. Eri emakeelega lapsed ühes klassis
Teoksil olev reform viib nii või teisiti selleni, et koolides, kus praegu õppetöö käib täielikult eesti keeles, hakkab venekeelseid lapsi olema aina enam. Probleem puudutab eeskätt pealinna ja tema eestikeelseid koole. Praegu ligineb Lasnamäe kahes eesti õppekeelega gümnaasiumis venekeelsete laste osakaal 30–40%-le õppurite üldarvust, ja see toob vältimatult kaasa omad mured, kuna keele valdamise tase on neil väga erinev, mis avaldub ka klassi õppetöös. Õpetajatel tuleb selliste õpilastega rohkem tööd teha kui nendega, kellele eesti keel on emakeeleks, ja nad peavad ootama, kuni kõik on ettenähtud materjali omandanud ja ainega saab edasi minna. Õppeprotsess muidugi kannatab selle tõttu ja koolid ei varjagi seda.
Praegu eksisteerib laste koolidesse määramisel mitu „filtrit“ – vendade-õdede õppimine juba samas koolis, lapse elukohaandmed rahvastikuregistris, vanemate soov, aga ka õppekeel – eesti või vene. 2024. aastast kaob viimati mainitud filter ära ja lapsi hakatakse koolidesse määrama lähtudes ülejäänutest. See tähendab, et lapsi hakatakse koolidesse jaotama sõltumata nende emakeelest ja põhiliseks lähtealuseks jääb elukoht. Ja siis hakkab see eespool kirjeldatud Lasnamäe-näide kehtima kõikjal pealinnas.
3. probleem. Metoodika ja õppematerjalide puudumine
Probleemist on korduvalt juttu olnud: Eestis puuduvad õppematerjalid venekeelsetele lastele, kellelt nõutakse õppimist eesti keeles. Õppemetoodikaid leidub vaid sel hulgal ja kujul, nagu neid seni on tarvis läinud keelekümbluse süsteemis, ja üldjuhul on need mõeldud õpetajatele endile. Ometi ei näe valitsus ega haridusministeerium selles takistust reformi elluviimisel. Mis õpikutega hakkavad venekeelsed õpilased õppima 2024. aastast, pole kuigi selge.
4. probleem. Rahvusliku identiteedi ja emakeele säilitamine
Täielik üleminek nii lasteaias kui koolis mitteemakeelsele õppetööle võib viia rahvusliku identiteedi kaotuseni, hullemal juhul aga ühtlasi emakeele valdamise kvaliteedi halvenemiseni. Sellest kõneleb ka ÜRO hiljutine raport, millest tuleb juttu pisut hiljem. Kahtlemata leidub andekaid lapsi, kes suudavad õppida mistahes keeles ja sealjuures säilitada emakeele. On perekondi, kus vanemad hoolitsevad selle eest, et lapsed ei kaotaks oma kultuurilis-etnilisi juuri ja nende emakeeleoskus ei halveneks. Kuid enamikul juhtudest ei ole see sugugi nii. Emakeelt ja kultuuri tuleb õppida ka koolis, aga selle tarvis on reformi autorite kava kohaselt ette nähtud kõigest paar tundi nädalas – ja sedagi vaid siis, kui vanemad teevad vastava avalduse. Loomulikult on sellest mahust vähe: imestame, et paljud venekeelsed õpilased ei valda piisavalt hästi eesti keelt, kuid sealjuures ongi neile kolmes esimeses klassis seni õpetatud seda kõigest kaks tundi nädalas. Siit ka tulemus.
Paljud haridussfääri spetsialistid arvavad, et 100%-lises mahus õppetöö võõras keeles viib assimilatsioonile, mitte integratsioonile, millest räägivad reformi autorid ja toetajad. Nii ei ole imeks panna, et väga paljud venekeelsete laste vanemad on sellise väljavaate pärast mures. Nemad – mis on ka täiesti loomulik – tahaksid, et nende lapsed säilitaksid emakeele ja kultuuri, kuid seni pole märgata, et haridusministeerium püüaks neid rahustada, pakkudes sellele probleemile välja häid lahendusi.
5. probleem. Hariduslike erivajadustega lapsed
Selliste laste õpetamisel tekivad tihtipeale suured probleemid isegi emakeeles toimuva õppetöö korral, ja ülemineku algatajad on algusest peale erivajadustega laste küsimuse otsekui sulgudesse taandanud. Hiljuti ütles haridusminister Kristina Kallas siiski, et üleminek puudutab eranditult kõiki, ja ka sellised lapsed peavad hakkama õppima eesti keeles. Pole ime, et erivajadustega laste vanemate reaktsioon niisugusele avaldusele oli väga tormiline, sest jääb mulje, et minister ei saa eriti aru, mida hariduslikud erivajadused endast kujutavad. Paistab, et tal tuleb oma teadmisi selles vallas veel täiendada mõistmaks, et sellistele lastele üldiste mõõdupuudega läheneda ei saa – siin on alati vaja individuaalset lähenemist, muidu võib tuua lastele korvamatut kahju.
6. probleem. Kuidas me näeme välja rahvusvahelisel areenil
Eri rahvusvahelised organisatsioonid, sealhulgas küllalt autoriteetsed, on juba mitu korda Lätile ja Eestile osutanud, et vene keeles antava hariduse täielik likvideerimine pole õige, rikub inimõigusi ja võib viia kurbade tagajärgedeni. Viimane selline ekspertarvamus laekus mõni nädal tagasi ÜRO-lt: eriraportöörid – sõltumatud eksperdid, kes jälgivad teatud kindlatest inimõigustest kinnipidamist – väljendasid tõsist muret seoses Eestis vastu võetud seadusega.
„Hiljutised seadusandlikud muudatused piiravad tõsiselt Eesti rahvusvähemuste keeles antavat haridust, tehes ülemineku eestikeelsele õpetusele kohustuslikuks kõigile koolieelsetele asutustele ja koolidele,“ öeldakse ÜRO ekspertide raportis. Nende arvates vastuvõetud seadus „kehtestab piiravaid ja potentsiaalselt diskrimineerivaid meetmeid, mis riivavad etniliste ja kultuuriliste vähemuste õigusi haridussfääris“.
Seni pole kahjuks märgata, et valitsus oleks ekspertarvamusi kuulda võtnud ning perspektiivis ei saa see jätta mõju avaldamata riigi rahvusvahelisele mainele.
Kokkuvõtteks
Hetkelahendusi ja poliitilisi punkte jahtides ei taha haridusreformi autorid paraku mõista, et selle ohvriks võib langeda mitu põlvkonda lapsi, kellele eesti keel ei ole emakeeleks. Ei ole õpetajaid, õppematerjale, metoodikaid, ja ka raha mitte: äsja avastas haridusminister, et reformi teostamiseks antud rahast jääb puudu 27 miljonit eurot…
Mõni aeg tagasi ütles üks Eestis hästi tuntud riigigümnaasiumi direktor mulle, et ei usu hetkekski, et kui venekeelsed lapsed hakkavad õppima eraldi koolides eesti keeles, saaks sellest välja tulla midagi mõistlikku: „Vene emakeelega õpetaja hakkab õpetama vene emakeelega õpilasi eesti keeles? Ja võib-olla veel aktsendi ja keelevigadega? Paistab nagu absurd.“
Mis siis selles olukorras teha? Mulle tundub, et siin on omal kohal psühholoogias levinud staadiumide võte: esimene staadium – probleemi olemasolu tunnistamine. Valitsus peab tunnistama, et praegune üleminekuplaan, mis sarnaneb rohkem poliitilise kampaania kui reaalselt teostatava reformiga, vajab muutmist. Pole mõtet püüda mistahes hinnaga kinni pidada mingitest tähtaegadest ja raamidest, kui see ähvardab hariduse kvaliteedi kaotamisega ja rea teiste probleemide esilekerkimisega. Kui riik ei ole suutnud 30 aasta jooksul venekeelsetele lastele eesti keelt selgeks õpetada, pole kuidagi hädavajalik püüda teha seda nüüd aasta-paariga. Ja pärast esimest staadiumi tuleb üle minna teise – olemasolevate probleemide lahendamise juurde. Kuid seda tuleb teha kiirustamata, põhjalikult, kaasates eksperte ja jättes kõrvale poliitika. Muidu juhtub, nagu kirjeldasin oma teksti alguses: me riskime sellega, et seadus – paremal juhul – ei hakka tööle, aga halvemal juhul – läheb olukord üksnes hullemaks. Seda me ju ometigi ei taha?
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud K. P.
Lisa kommentaar