Analoogselt taasiseseisvunud Eestiga kujunes Nõukogude perioodi järgse Ukraina üheks põhiliseks poliitilise konflikti teljeks rahvusküsimus. Selle raames kerkis omakorda esile parteidevaheline terav polariseerumine riigikeele ja haridussüsteemi küsimustes, milles mõlemad pooled sildistasid oma oponente nn valgete ja mustade jõudude eristuse võtmes. Venemaa poliittehnoloogid kasutasid radikaalse parteipoliitilise vastandumise ära, sõnastades sellest lähtuvalt Ukraina denatsifitseerimise müüdi. Tegemist on eelkõige kattevarjuga putinistliku režiimi võimu põlistamiseks, kuid Vene ühiskonna suhteliselt kõrge toetus agressioonisõjale Ukrainas näitab, et sisepoliitiliselt see töötab.
Ajalooliselt on enamik modernsete riikide riigirahvusi tekkinud ühtse koolisüsteemi kehtestamise kaudu. Eesti eripära seisneb selles, et stalinistlik anneksioon ja inkorporeerimine Nõukogude Liidu koosseisu muutis fundamentaalselt rahvastiku koosseisu: kui vahetult pärast Teist maailmasõda oli mitte-eestlaste osakaal Eestis umbes 3%, siis viimase nõukogudeaegse rahvaloenduse andmetel 1989. aastal oli see juba 39%. Seega kujundas nõukogude võim Eestis poole sajandi jooksul välja kaks võrreldava suurusega isoleeritud keelekogukonda, mille segregatsiooni põhiliseks taastootjaks pärast taasiseseisvumist on jäänud kakskeelne haridussüsteem. Analüüsin järgnevas Ukraina hoiatava näite taustal Eesti koolisüsteemi ümberkujundamist eestikeelseks, toon välja selle poliitika etapid ja nende suuremad raskused, keskendudes parteipoliitika radikaalsele polariseerumisele kui julgeolekuohule.
Eestikeelsele koolisüsteemile ülemineku poliitikad võib jaotada kolmeks erineva ajastuse ja eesmärkidega etapiks. Esimene etapp algas aastal 1993, mil riigikogu võttis vastu otsuse minna üle täielikult eestikeelsele haridusele juba aastaks 2000. Tegemist oli taasiseseisvumise tõusulainel kujunenud idealismiga, mis ei arvestanud haridussüsteemi inertsust ega realistlikuks üleminekuks vajalikke investeeringuid. Kuna tollane riigikogu üleminekuga seotud praktilisi samme ei algatanud, võttis järgmine riigikogu koosseis vastu seaduse, mis sõnastas uue reformistrateegia.
Olulise muutusena võrreldes esimese etapiga sõnastati teisel etapil ümber eestikeelse haridussüsteemi mõiste, mis jättis põhikooli tasandi õppekeeleks vene keele, kuid sätestas gümnaasiumi tasemel eestikeelse ja venekeelse aineõppe mahuks vastavalt 60% ja 40%. Kahe õppekeele kombineerimine erinevate õppeainete lõikes pidi tagama ühelt poolt venekeelsete laste parema sulandumise eestikeelsesse ühiskonda ja selle kaudu võrdsed võimalused tööturul ning teiselt poolt jätma venekeelsetele lastele ka oma kultuurilise eripära säilitamise võimalused.
Paraku näitas reformidele järgnenud kogemus, et mõistlikuna tundunud kompromissil on kaks olulist puudust. Esiteks selgus, et vene õppekeelega põhikoolis ei omanda lapsed eesti keelt piisavalt heal tasemel, jätkamaks gümnaasiumiastmes eestikeelse aineõppega. Näiteks PISA uuringud tõid esile, et vene õppekeelega koolide (sh keelekümblusklasside) õpilaste tulemused muutusid pärast reformi märgatavalt halvemaks võrreldes eesti õppekeelega koolide õpilastega. Teiseks kinnitasid uuringud, et uus mudel taastoodab jätkuvalt keelekogukondade segregeeritust ning seega ei täida koolireformi ühte põhieesmärki.
Eestikeelse haridussüsteemi kolmanda etapi alguseks võib pidada 2019. aasta riigikogu valimiste kampaaniat, mil see küsimus tõusis valimisdebati keskseks teemaks. Pikkade ja tuliste vaidluste tulemusena võeti 2022. aasta lõpus vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning teiste seaduste muutmise seadus, mis sätestas eri klasside lõikes sammsammulise ülemineku eestikeelsele õppele kümne aasta jooksul alates aastast 2024. Erinevalt varasemast seadusest on uue seaduse järgi nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õppekeeleks eesti keel. Koolile jäetakse võimalus korraldada oma vahenditega vene keele ja kultuuri õpet, kui seda soovivad vähemalt kümme õpilast. Seadus kehtestas selged õpetajate eesti keele oskuse nõuded ning sanktsioonid nende mittetäitmise korral.
Ühelt poolt on väga oluline, et põhimõtteline otsus eestikeelsele haridusele ülemineku kohta on lõpuks tehtud ning paika on pandud ka loogiline ajakava ning ühemõtteline järelevalve süsteem. Teiselt poolt ei ole koolireformi elluviimisega seotud poliitilist vaidlust ega senist poliitikakujundamist ja avalikku debatti vaadates kindel, et kava sellisel kujul teostub. Toon esile kolm vastamata küsimust.
Esiteks, nii Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringud kui ka mitmed teised uuringud on näidanud, et venekeelse elanikkonna toetus täielikult eestikeelsele haridussüsteemile üleminekule on madal. Põhjusi selleks on palju, alates mugavusest ja lõpetades kartusega, et emakeelest erineva keele kaudu saadud hariduse kvaliteet jääb madalaks. Praeguseks on selge, et paljud vene koolide õpetajad jäävad tööta ning tekib küsimus, mis on nende perspektiiv. Vastuseta küsimused on soodne pinnas ühiskonna polariseerumiseks keeletunnuse põhjal, nii nagu see on toimunud erineva ajaloomäluga seotud teemadel. Ühiskondliku polariseerumise tagajärjel võimendub parteipoliitiline vastandumine, sest ühiskonnast tulevad valijate hääled ning parteide töö ongi oma valijate huve esindada. Parteide radikaliseerumine omakorda taastoodab ühiskondlikku polariseerumist ehk tekib vastandumise surnud ring, mis praeguses geopoliitilises olukorras kujutab endast võimalikku julgeolekuohtu.
Teiseks on vastamata küsimus, kuidas reform arvestab Ida-Virumaa teistest Eesti piirkondadest erinevat demograafilist olukorda. Õpetajatele kõrgema palga maksmine on väga vajalik samm, mis lahendab osaliselt ühe probleemi, kuid sealsed väljakutsed on oluliselt laiemad. Eestlaste poolt vaadatuna on lahendamata probleemiks näiteks see, et ühes klassis peaksid koos õppima vaid sarnase keeletasemega õpilased, mis ilmselt eeldab väikeklasside süsteemi kujundamist. Venelaste poolt vaadatuna on põhiküsimus selles, kuidas tagada eestikeelse hariduse efektiivsus peaaegu sajaprotsendiliselt venekeelses elukeskkonnas. Kui mõistlik selline nõue näiteks Narvas üldse on, kus lastel puudub võimalus suhelda eesti keeles ka väljaspool kooli ja kus seda reaalselt vaja ei ole? Ka terve mõistus ütleb, et haridussüsteemi ei tohiks vaadata isoleerituna muust ühiskonnast, st ühes poti otsas ei saa keeta paksemat suppi kui teises. Eesti keele jõuga pealesurumine ilma ühiskonna kui terviku toimimist arvestamata toob suure tõenäosusega kaasa soovitule vastupidise tulemuse. Reform tekitab vastureaktsiooni, mis on soodne pinnas parteipoliitiliseks polariseerumiseks Eesti julgeolekut ohustavas võtmes. Viimased kohalikud valimised, milles Kremli käepikenduseks olevad poliitikud said märkimisväärse häältesaagi, kinnitavad seda veenvalt.
Kolmandaks, mitmetes riikides läbiviidud koolisüsteemi desegregeerimise analüüsid on näidanud, et formaalsele desegregeerimisele järgneb pahatihti uute resegregatsioonivormide teke. Põhjuseks on asjaolu, et laste kontakt ei toimu vaakumis, vaid ajalooliselt väljakujunenud sotsiaalsete hierarhiate kontekstis, mis taastoodavad segregatsiooni. Siit johtub, et formaalse kontakti loomine ühtse koolisüsteemi kaudu ei saa olla eesmärk omaette, sest ainult kontaktide tihenemine lihtsalt suurendab sotsiaalsete hierarhiatega seotud diskrimineerimise tajumist ja konfliktide ohtu. Seega, ühiskonna sisuliseks lõimumiseks koolisüsteemi formaalsest desegregatsioonist ei piisa, see eeldab ka tegevusi, mis on suunatud etniliste sotsiaalsete hierarhiate nõrgendamisele.
Kokkuvõttes võib väita, et eestikeelsele haridusele üleminekuga seotud poliitikate problemaatilisus on paljuski objektiivne, tulenedes Eesti ajaloost ja demograafilisest olukorrast. Üleminekuga seotud parteipoliitiline positsioneerimine on osa sellest objektiivsest pildist. Samas võib selles eristada radikaalset ja mõõdukamat suunda. Venemaa agressioon Ukrainas on kõigis endistes liiduvabariikides tekitanud kõrgendatud sotsiaalse tellimuse „vene küsimuse“ radikaalseks lahendamiseks. Selle üheks väljenduseks on parteipoliitilises debatis venekeelse vähemuse stigmatiseerimine julgeolekuohuna riigile. Tegelik julgeolekuoht on pigem parteipoliitika ise, mis kipub vene kaardi kasutamisel vinti üle keerama.
Lisa kommentaar