Eesti üldharidus on korraldatud nii, et kohalike omavalitsuste ebavõrdne võimekus ja mõnel pool ka vastaline meelsus pärsib ühtlaselt hea hariduse saamise võimalusi. Lahenduseks oleks tuua kogu üldharidus riigi haldusse (nagu praegu juba on riigigümnaasiumid), aga see saaks olla edukas vaid siis, kui toimub põhimõtteline nihe poliitilise mõtlemise laadis ja poliitilistes prioriteetides laiemalt.
Aastal 2020 esitas riigikontroll riigikogule aastaaruande pealkirjaga „Elutähtsate avalike teenuste tulevik“, mis algab tõdemusega, et „oleme Eestis jõudnud aega, kus tuleks ausalt tunnistada: kõikjal riigis ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga avalike teenuste pakkumine käib meile üle jõu“.
See järeldus põhineb analüüsil, mis näitas, et ligi pooled perearstidest on pensioniealised, kuid uusi perearste ei ole peale tulemas, sest residentuuri lõpetajad ei soovi töötada väljaspool Tallinna või Tartut. Seetõttu on mõned perearstide nimistud olnud asendajaga juba aastaid. Politseinike ja päästjate hulgas on ees ootamas suurem pensionilemineku laine, paraku ei leidu piisavalt järelkasvu, kes sooviks seda tööd teha. Nii jääb igal aastal prognoositult 500 politseiniku ja päästja ametikohta täitmata. Kolmandik aineõpetajatest läheneb pensionieale või on juba pensionieas, kuid noori õpetajaid ei tule piisavalt kooli ja need, kes tulevad, lahkuvad ametist paari aasta järel.
Riigikontroll teeb karmi järelduse, et kogu Eesti väljaspool Harju- ja Tartumaad on ääremaa: „On tekkinud olukord, kus arstid ja õpetajad ei taha tööle minna isegi maakonnakeskustesse. Selline suundumus mõjutab doomino-efektina kogu piirkonna arengut.“
Muidugi on süngel väljavaatel paljuski objektiivsed ja pikaajalised põhjused – rahvastik vananeb ja linnastub ning maaelukeskne majandus on asendunud infotehnoloogia- ja teenusepõhise majandusega. Harjumaal luuakse üle 63 protsendi Eesti SKT-st ja Tartumaal üle 11 protsendi (2021. aasta andmetel). Kokku siis ligi kolm neljandikku rahvuslikust rikkusest. Samas elab ääremaal 42 protsenti inimestest, aga rahvuslikku rikkust luuakse vaid 25 protsenti.
Arvestades demokraatliku valitsemisvormi suundumust rakendada poliitikaid, mis on meelepärased kõige mõjukamale valijarühmale, isegi kui see rühm ei moodusta ühiskonnas enamust, siis on mõistetav, kuid mitte vabandatav, et Eesti pole riigi ja ühiskonnana suutnud ääremaastumist vältida. Pigem vastupidi, seda on parimal juhul võetud kui paratamatust, millega tuleb kohaneda nn kestliku kahanemise doktriini kohaselt.
Sama mõtteviisi väljendab ka riigikontroll, kui tõdeb, et avalike esmatähtsate teenuste osutamine „käib meile üle jõu“. Ehk siis vaatamata jõukuse üldisele kasvule ei tundu olevat otstarbekas kujundada poliitikaid ja jagada ressursse nii, et kodanikud oleksid võrdselt koheldud kõikjal riigis; et tegu on ebavõrdsusega, mis on ületamatu ja millega tuleb lihtsalt leppida.
Sellele vastav on olnud ka regionaalpoliitika – suunatud sellele, et hoida kulusid kokku seal, kus elutähtsate teenuste osutamise kulud ühe elaniku kohta on keskmisest kõrgemad. Kulude kokkuhoiust lähtus ka haldusreform, mille käigus liideti või liitusid väikesed omavalitsusüksused suuremaks. See muutis endised vallakeskused veelgi rohkem ääremaaks.
Viimaste aastate kiire hinnatõus on raskustesse viinud nii mõnedki vaesemad omavalitsused, kus kasvanud kulusid püütakse korvata koolivõrgu ümberkorraldamise teel. Nii näiteks otsustasid väikekoole sulgeda Rõuge vald ja Lääneranna vald, kohalikud kogukonnad on aga vastu. Kõige markantsem mitmest näitest, kus kool ja KOV on omavahel kohut käinud või käimas, on muidugi Metsaküla kooli juhtum.
Koolivõrgu ümberkorraldamisega tegeleb ka riik, olles hakanud looma riigigümnaasiume. See on mõistagi tähendanud ka perspektiivituks peetavate gümnaasiumide sulgemist. Ka siin on tekkinud vastasseise, kus kohalik omavalitsus soovib gümnaasiumi säilitada piirkonna arengu huvides, riik aga püüab koolide arvu optimeerida. Kordub suuremas mastaabis seesama vastasseis, kus vald üritab ääremaal väikekoole kinni panna, et arendada kooli vallakeskuses.
Kestliku kahanemise mõtteviisi hariduskorralduses on põhjendatud asjaoluga, et sündimus on vähenenud, mistõttu õpilasi on varasemaga võrreldes umbes 40 protsenti vähem. Millest on tehtud järeldus, et ei koolivõrku ega ka haridust saa enam samal moel käimas hoida.
Kuid selline mõtteviis on äraspidine. Õpilased ei ole kooli kliendid ja üldharidus ei ole turukaup, kus kliendibaasi vähenemine viib ettevõtteid raskustesse või pankrotti. Et see tegelikkuses siiski nii näib, siis seetõttu, et riik on koolide rahastamise rajanud pseudoturumajanduslikule alusele, mis tekitab administratiivselt olukorra, kus õpilaste vähenemine toob kaasa koolipidajale majanduslikud raskused.
Raskused tulenevad sellest, et rahastamispõhimõte suunab rohkem ressursse sinna, kus õpilasi on rohkem. Paremates tingimustes olevaid koole rahastatakse raskemates oludes olevate koolide arvelt. Tegemist on ressursside jaotamise probleemiga, mitte ressursside puudumisega. Kuigi rahastamises arvestatakse nn ääremaakoefitsienti, pole see piisav tasakaalustatud arengu tagamiseks.
Ressursside puudusest saaks rääkida, kui demograafilised muutused oleks toonud kaasa rahvusliku rikkuse kahanemise. Tegelikult on vastupidi – Eesti riik ja ühiskond on muutunud järjest jõukamaks vaatamata demograafilistele muutustele. Seega ei ole tõsist majanduslikku põhjust, miks koolivõrk peaks „kestlikult kahanema“.
Kestlik kahanemine ei ole ka sisuliselt kestlik, vaid lihtsalt koondab rahvastikku keskusse, muudab Eesti linlikumaks ja vähendab majanduslikku ja elulaadide mitmekesisust. Selline ühtsustamine võib nõrgendada Eesti kui riigi ja ühiskonna säilenõtkust – võimet kohaneda ka suurte muutustega. Vaja on tasakaalustatud arengu mõtteviisi.
Koolivõrgu korrastamisel tuleb jõuda ühiskondliku kokkuleppeni selles, et haridus ja teised elutähtsad teenused oleksid tagatud kogu Eesti territooriumil, mitte ei sõltuks (pseudo)turujõududest. Selline kokkulepe annaks garantii väikekoolidele ja väikestele maakogukondadele, et elutähtsad teenused ei kao. See on tähtsaim eeldus, et elu ääremaadel saaks elavneda. Et sinna julgeks minna tööle perearst, päästetöötaja või õpetaja. Et sinna üldse keegi elama julgeks minna.
Praegu on nii, et hariduse sisu ja kvaliteedinõuded kehtestab riik, aga tagada tuleb nende nõuete täitmine KOV-idel. Omavalitsuste majanduslikud võimalused on väga erinevad: mõne territoorium on väga suur ja asustus hõre, mõnel vastupidi. Mõnes KOV-is luuakse rikkust kaks korda rohkem kui teises. On mõeldamatu, et nii erinevate algtingimuste puhul oleksid omavalitsustel võrdsed võimalused hariduse pakkumiseks. Erineb ka omavalitsuste motivatsioon riigi hariduspoliitikat ellu viia.
Mõistlik lahendus oleks see, kui riik võtaks nii koolivõrgu kui ka koolipidamise oma haldusse. Sest nii või teisiti tulevad haridusrahad riigieelarvest ja liiguvad kohalikele omavalitsustele, kellel on suhteliselt väike vabadus neid summasid omatahtsi liigutada.
Teiseks on juba praegu olukord, kus osa gümnaasiume on riigi hallata, teine osa aga kohaliku omavalitsuse hallata. Ka selle kohta on riigikontroll oma 2021. aasta aruandes andnud soovituse, et selline jaotatud alluvus ei ole valdkonna arengule kõige parem.
Kolmandaks on riik juba hakanud oma haldusesse võtma ka vene õppekeelega põhikoole, kus omavalitsus ei ole näidanud üles huvi eestikeelsele haridusele üleminekuks ja kus valitseb seni-ajani nõukogude mentaliteet ja vaikne vastuseis eesti hariduspoliitikale.
Kogu üldhariduse riigi haldusse võtmine aitaks tagada, et haridus oleks ühtlaselt kättesaadav kõikjal Eestis, sõltumata sellest, kas tegu on rikka või vaese omavalitsusega. Teiseks saaks riik tagada, et koolid täidaksid riigi hariduspoliitilisi eesmärke sõltumata sellest, milline on kohaliku omavalitsuse hoiak.
Kuid riiklik koolipidamine parandaks olukorda vaid siis, kui selle aluseks oleks tasakaalustatud arengu mudel ja ühiskondlik kokkulepe, et üldhariduse kättesaadavus tagatakse kõikjal Eestis, ja see kokkulepe oleks väljendatud selgelt mõõdetaval kujul. Kui vaikimisi suhtumiseks jääb endiselt kestlik kahanemine, siis viiks koolivõrgu riigi hallata andmine ääremaastumise süvenemisele.
Lisa kommentaar