Kuigi tööaja vähendamine on saanud ulatuslikku tähelepanu teistes riikides, pole see Eesti poliitilistes diskussioonides veel fookuses olnud. Käesolevas artiklis avame tööaja vähendamise kui strateegia tagamaid ja selgitame võimalikku kasu, mida see inimestele, majandusele ja keskkonnale võiks kaasa tuua.
Aegluse liikumine
1986. aastal asutas Carlo Petrini Itaalias aeglase toidu organisatsiooni Slow Food, et astuda vastu McDonaldsi jt kiirtoidukohtade rajamisele Itaalias ning toetada kohaliku värske ja tervisliku toidu tootmist ja tarbimist. Sellest ajast on aegluse liikumine (slow movement) esile tõusnud ka paljudes muudes eluvaldkondades – aeglane kunst, ajakirjandus, reisimine, mood jne. Aegluse põhimõte on leidnud sisuka väljenduse muuhulgas tehnoloogias ja filosoofias.
Aegluse liikumine ei eelda, et kõike tehakse aeglaselt. See on kultuuriline nihe, kus mõtestatus ja kvaliteet on kesksel kohal, kontrastina tarbijaühiskonna mõtteviisile „mida-kiirem-ja-odavam-ja-rohkem-seda-parem“. See ei tähenda, et kõike tehakse tingimata teosammul, vaid just sobival kiirusel. Oluline on teha asju nii hästi kui võimalik, mitte nii kiiresti kui võimalik.[1]
Aeglane majandus
Tasaareng (de-growth, post-growth) on kantud samast aegluse mõtteviisist – ühiskondlike kokkulepete ja protsesside loomine läbimõeldult, kvaliteetselt ja tasakaalukalt. See on loogiline järeldus reaalsusest, et lõputu majanduskasv lõplike ressurssidega planeedil on võimatu ning kuna me inimkonnana tarbime hetkel planeet Maa ressursse niisuguses tempos, nagu meil oleks mitu planeeti, siis peavad vähemalt esialgu ühiskonna poolt igapäevaselt kasutatavad aine- ja energiakogused vähenema.[2] Tasaareng ei ole majanduskasvu vastand – majanduse vähendamine vähendamise enda pärast. See on süsteemne ühiskondlik idee, kus majandus ei ole sõltuv kasvust ning kandvad väärtused on ökoloogilistes piirides püsimine, piisavus, lihtsus, võrdsus ja õiglus.[3]
Tööaeg ja tasaareng
Süsteemse nihke loomiseks tasaarengu suunas on oluline mõtestada lahti süsteemi peamised toimemehhanismid, millest üks on töö. Tööl on meie kultuuris nii tugevad sotsiaalsed ja psühholoogilised tähendused, et hirmunud reaktsioonid „aga mis siis töökohtadest saab?!?“ halvavad nii mõnegi ühiskondlikult olulise debati. Sotsiaalne sõltuvus tööst kui sellisest ning ökoloogilised probleemid, mida töökeskne majandus ja eluviis kaasa toovad, tuleb lahti harutada ja tähendused üle vaadata.
Tempo mahavõtmiseks ning mõtestatuse toomiseks nii majandusse laiemalt kui ka inimeste töö- ja eluviisi on olulise strateegiana esile toodud tööaja vähendamine (work time reduction). Tööaja vähendamist katsetatakse ja kasutatakse paljudes organisatsioonides kui muutuse vahendit, mis toob potentsiaalselt kaasa laia spektri positiivseid mõjusid, nii sotsiaalseid, majanduslikke kui ökoloogilisi. Korralduslikult võib tööaja vähendamine olla nii riiklik poliitika, mis vähendab täistööaja pikkust seadustes, kui ka eraldiseisvate organisatsioonide endi töökorraldus, kus täistööajaga töötaja töönädal on nt 32-tunnine, olgu see siis 4-päevase töönädalana või graafiku alusel planeeritud.
Tööaja vähendamine ja ressursikasutuse aeglustamine
Maa keskmise temperatuuri tõusul on juba praeguseks pöördumatuid tagajärgi nii ökosüsteemidele kui inimestele. Tempo tagasitõmbamise asemel kasutame me aga Maa ressursse igal aastal järjest suurema kiirusega, pidades inimese lühiajalist materiaalset kasu ülejäänud liikide suhtes ülimuslikuks, ohustades sellega ka inimeste enda elu tulevast võimalikkust.
Ressursside kasutuselevõtmise ja tarbimise ulatus on otseses seoses ühiskonnas produtseeritud toodete ja teenuste hulgaga. Tööaja ja keskkonnamõjude seoste uuringud näitavad, et tööaja vähendamine toob tõenäoliselt kaasa energia ja teiste ressursside madalama tarbimise ning aitab kaasa aeglasema (läbimõeldud, tasakaalustatud ja mõtteka) majanduse loomisele. 2005. aastal läbiviidud uuring töötundide ja keskkonna saastamise seostest 18 OECD riigi andmete põhjal näitas nende vahel statistiliselt olulist positiivset seost.[4] Uuring järeldas, et tööaja vähendamine veerandi võrra võib kaasa tuua 30%-lise süsinikujalajälje vähenemise. Rootsi majapidamiste seas 2009. aastal läbiviidud uuring järeldas, et 10%-line tööaja vähendamine võimaldab vähendada energia kasutust ja kasvuhoonegaase ligikaudu 8% võrra.[5] Teised uuringud on näidanud, et pikema tööajaga inimesed valivad rohkem kiirteenuseid – kiiremat transporti, aega säästvad tegevusi ja tooteid, mis reeglina kulutavad rohkem energiat.[6]
„Orav rattas“ nõiaringist välja
Juliet Schor kirjeldab oma teadustöös töö ja kulutamise nõiaringi,[7] millesse inimesed kinni jäävad. Intensiivne tööaeg toob kaasa suurema tarbimise, kuna tarbimisest saadav rahulolu on lühiajaline ja seetõttu otsitakse pidevalt uut stimulatsiooni, tarbides üha enam. Kestvamat rahulolu pakkuvad tegevused ei ole seotud tarbimisega ning vajavad rohkem aega. Kuna aga tööl käimine võtab enamuse ajast, siis inimene ei saa neid endale võimaldada ning jääbki kinni lühiajalisest tarbimisest saadava ajutise stimulatsiooni ringi.
Samal ajal piirab see nõiaring võimalusi astuda ringist välja ning olukorda enda jaoks mõtestada. Ümbritseva informatsiooni tõlgendamist ning süstematiseerimist ei soosi järjest kiirenev kommunikatsioon ning info hulk, mis teeb keskendumise järjest raskemaks. Tulemuseks on eluaegne sõltuvus erinevatest lühiajalist rahuldust pakkuvatest toodetest ja teenustest ning vajadusest tööl käia, et neid endale lubada.
Uuringud näitavad, et tööaja vähendamine saab pakkuda võimalust tuua oma ellu pikaajalist rahuldust pakkuvaid tegevusi ja suhteid. Vähendatud tööaja eksperimente, pilootprojekte ja analüüse on suuremal ja väiksemal skaalal tehtud paljudes riikides – Portugalis, Belgias, Rootsis, Suurbritannias, Jaapanis, Saksamaal jm.[8] 2022. aastal viis organisatsioon Four Day Week Global (4DWG) läbi suuremahulise vähendatud töönädala mõjude uuringu, kus osales 33 organisatsiooni USA-s, Iirimaal jm kokku 903 töötajaga.[9] Suurbritannias viidi läbi sarnane piloot-uuring 61 ettevõttes kokku 2900 töötajaga.[10] Pilootuuringute tulemused on olnud positiivsed igas mõõdetud aspektis. Ligikaudu 65% osalenud ettevõtetest on jätkanud lühendatud töönädalaga kohe peale uuringu perioodi. Töötajatest soovib ligikaudu 95% jätkata vähendatud tööajaga. Ettevõtete seisukohast on olnud muutused märkimisväärsed. Töötajate produktiivsus tõusis oluliselt, tööaja planeerimine ja prioriteetide seadmine paranes, haiguspäevi võeti vähem ning tööjõu voolavus vähenes. Töötajate puhul oli tulemuseks stressitaseme vähenemine, parem füüsiline ja vaimne tervis, parem töö-pere tasakaal ning üldiselt suurem rahulolu oma eluga.
Mis edasi?
Eestis on mõned ettevõtted juba praktiseerimas vähendatud tööaega, sh Scoro, Solutional, TalentHub jt. Personalijuhtimise konverentsidel on 4-päevase töönädala võlud ja valud olnud arutlusel organisatsiooni toimimise ja tõhususe kontekstis. Laiemat ühiskondlikku ja/või poliitika tasandil arutelu ei ole aga seni toimunud.
Tööaja vähendamist võib muuhulgas vaadata ka kui võimalust ühiskonnas tööhõivet reguleerida. Majandusteadlased on teoreetilistes aruteludes hinnanud tööaja vähendamise võimalikku mõju töötuse alandamisele 25–70%.[11] Lisaks on tööaja vähendamise strateegia kindlasti üheks toetavaks meetmeks tööturu ümberkorraldamisel üha kasvava automatiseerimise ja AI kasutuselevõtu tingimustes, mis oluliselt mõjutavad tuleviku töökohti.
Kogukonna seisukohast on tööaja vähendamisel potentsiaal suurendada sotsiaalset sidusust ja kodanikuaktiivsust. Rohkema vaba ajaga annavad inimesed rohkem aega ja energiat perele, sõpradele ja ka kogukonnale. Kodanikel oleks aega, et osaleda vabatahtlikus tegevuses, arendada oma kogukonda, süveneda ühiskonnas toimuvasse ning osaleda aruteludes informeeritult ja sisukalt. See võimaldab ka kohalikes kogukondades kaasamisprotsesse, mis on järjepidevamad ning pikaajalised.
Süvenevate sotsiaalsete ja ökoloogiliste kriiside valguses on ühiskondlik arutelu tööaja vähendamise strateegia potentsiaali ja võimaluste üle väga oluline. Jääb loota, et Eesti ettevõtjate, juhtide ja poliitikakujundajate hulgas on piisavalt julgust ja pealehakkamist seda arutelu pidada. Esimese praktilise sammuna võiks kaaluda tööaja vähendamise mõjusid testivate pilootprojektide ja katsetuste soodustamist, seda nii avalikus kui ka erasektoris.
Artikli valmimist toetas Eesti Teadusfondi grant PRG1125.
[1] C. Honoré, In Praise of Slow: Challenging the Cult of Speed. San Francisco, 2004.
[2] Tasaarengu veebileht, https://tasaareng.info/mis-on-tasaareng/.
[3] G. Kallis, V. Kostakis, S. Lange jt, Research On Degrowth. Annual Review of Environment and Resources, 2018, kd 43, lk 291–316.
[4] J. B. Schor, Sustainable Consumption and Worktime Reduction. Journal of Industrial Ecology, 2005, kd 9, nr 1–2.
[5] J. Nassen, J. Larsson, J. Holmberg, The Effect of Working Hours on Energy Use: A Micro Analysis of Time and Income Effects. ECEEE Summer Study, 2009.
[6] M. Jalas, A Time Use Perspective on the Materials Intensity of Consumption. Ecological Economics, 2002, kd 41, nr 1, lk 109–123.
[7] J. B. Schor, Sustainable Consumption and Worktime Reduction.
[8] Euronews, 21.juuni 2023: https://www.euronews.com/next/2023/06/21/the-four-day-week-which-countries-have-embraced-it-and-how-s-it-going-so-far#:~:text=Iceland%3A%20One%20of%20the%20leaders,a%20commensurate%20cut%20in%20pay.
[9] J. B. Schor, F. Wen, K. Orla jt, The Four Day Week: Assessing Global Trials of Reduced Work Time with No Reduction in Pay. Auckland, 2022.
[10] The Results Are In: The UK’s Four-day Week Pilot. Cranbourne (Hampshire), veebruar 2023. https://autonomy.work/wp-content/uploads/2023/02/The-results-are-in-The-UKs-four-day-week-pilot.pdf.
[11]11 G. Bosch, Working Time Reductions, Employment Consequences and Lessons from Europe. Rmt-s: Working Time, International Trends, Theory and Policy Perspectives. London; New York, 2000, lk 177–211.
Lisa kommentaar