Tormidesööja

„Ükski inimene pole saar...“ kirjutas kord üks ammu unustatud inglismann.

Tal oli õigus.

Inimene on meri.

Ettearvamatu, ohtlik, tujukas. Iseeneses aina ümberpaiknev, võttes just selle anuma kuju, kuhu parasjagu sattunud on. Meri valgub inimese sisse juba tema sünnihetkel, täites imiku kopsud esimesest meeleheitlikust hingetõmbest alates. Mõnesse mahub teda vaid piisake, teise terve aamitäis. Ja mõni… mõni neelab terve veekogu ühes kalade ja laineharjadega tükkis.

Peninuki küla Leevi oli just säärane tormide sööja ja lõõtse lõmpija. Juba pisikese plikana tõmbas teda rannikule luusima. Eriti niisuguse niru ilmaga, mis kogenud meremehedki kiivalt suletud aknaluukide taha pelutas. Näljase penina kalpsas plika rannakividel, koon vastu vihurit, ja hingas tuultejumalaga ühes rütmis. Neilt retkedelt naasis ta ikka rõõmsal meelel ja õhetavail palgeil, ainult esimese une magas pikema kui muidu.

„Tormidesööja…“ sosistasid küla vanemad inimesed ning selles sosinas peitus nii imetlust kui hirmu. Rannarahva lugudes tähistas see kedagi, kelle sisemus on tume, tormine ja mäslev. Puudub selge piir välis- ja siseelu vahel. Tormidesööja on elukas, kes toitub rajudest, joovastub vihmapisaraist ning pühib suurimategi tormi-iilide peale vaid pepsilt taskurätikuga suud. Tormidesööja oli parem kui muul või barrikaad – ta oli maandaja, riiklik lepitaja loodusjõudude stiihia ja hapra inimasustuse vahel. Miskipärast olid tormidesööjad ikka ainult naised olnud. Näis, et nende sisemus mahutab rohkem kannatusi, rahutust ja ängi.

Esialgu oli Leevi aga vaid väike punapõskne tüdruk.

Isa oli meri minema kandnud. Kuhugi kaugele soojale maale, kust vaid harva saabus valevaid, safrani ja vürtsköömne järele lõhnavaid kirju. Leevi ei osanud lugeda ning läkituste sisu jäi tema eest varjatuks. Ema luges neid ikka ainult endamisi ning pistis paberid seejärel pliidi alla tulehakatuseks. Kuid nende soojust õhkavad aroomid väljendasid tüdruku jaoks kaugete maade ja isa soovide palavust pareminigi, kui sõnad või kirjatähed seda oleksid suutnud. Pliidi all lõid kirjad lõbusa leegiga praksudes põlema ning hetkeks lõhnas terve väike majake soojalt ja mõnusalt justnagu pagaripiparkook.

Leevi ema töötas kalalaeval rookijana. Kui ema töölt tuli, olid tema käed külmad ja lõhnasid kala järgi. Nii seostus Leevi mälestustes emalik hellus ikka kalasisikondade lehaga. See imal ja kõikjale tungiv odöör paitas ja lohutas, vaigistas tüdrukut, kui too haiget sai, ning tõmbas õhtuti teki peale. Kord, kui Leevi oli suure tormiga liiga kaugele uidanud – ikka edasi, ikka tuulele vastu, otsekui kauget külalist tervitades – ning alles õhtupimedas, rampväsinult ja mitu söögikorda hiljem tagasi koju jõudis, ema nuttis. Ja tema pisaratel oli kalasoomuste läige. Elu lõpuni peegeldus hõbedastel kalaselgadel Leevile ema kurbus.

Ehkki külaelanikud nägid midagi tüdrukus tõusmas ja tärkamas, aimasid ette tema ebatavalist saatust ning põimisid sosinal tulevikulõimesid, oli esimene kord, mil Leevi täie teadlikkusega maruga maiustas, paraku peielaud.

Tol sügispäeval tõusis tuul lahe tagant ootamatult ning järsku kui pahur magaja, kuid kogus end kiiresti. Keel ripakil, lõõtsus tema soe ja raske hingeõhk juba pärastlõunal rannaküla aiaväravate taga nagu pikast jahist väsinud koer ja karta oli, et näljasena ta sealt ei lahku. Need, kelle põski ta riivas, keerasid targu paadininad kalda poole tagasi. Teised, kes kaugemale olid uidanud, ei taibanud aga esimest hoiatust kuulda võtta. Kusagilt põrgupõhjast kerkisid mustavad pilved silmapiirile, mis üksteist edasi nügides kobrulehtedena taeva poole tõusid, kattes peagi terve Peninuki küla sünkja varjuga.

Süüdati tormilaternad, et hilja peale jäänud näeksid tagasi pöörduda. Tulukesed pendeldasid ritvade otsas kui hullunud jaanimardikad.

Leevi ärkas kellegi kummisäärikute krudinast. Hooga tõmmati uks lahti.

„Kas su ema on tagasi?“ päris ärevil hääl.

„Ei veel.“

Pisut hiljem seisis tüdruk juba sadamakail, pealaest jalatallani laia tormimantlisse mässitud. Tema ümber kogunes süngeid, murelikke nägusid, kes ainiti silmapiiri poole vahtisid. Õlg õla kõrval justkui vandeseltslased seisid külanaised raju piirimail. Ja kas siis tuule tugevusest või lihtsalt vajadusest ootavat keha kuidagi soojas hoida, hakkasid nad pisitasa tormi-iilidega kaasa õõtsuma. Õõtsus Leevigi ning märkas eneselegi üllatuseks, et tema hingamine samuti keha taktile kaasa lööb. Kui maru ronis kõrgemale, sirutus Leevi talle järele. Kui iil hiilis madalamale, oli tüdruk sealgi vastas. Ta tundis tuulepööriseid enese sees, tüdruku kopsud paisusid ja tühjenesid kui lihast ja verest tuulekotid. Torm oli dirigent ja Leevi koorilaulja, kes tema intervalle ja näpunäiteid ustavalt järgis.

Ta astus sammu edasi, madalasse vette, kivide vahele. Mulksuv lahesopp kees kui põrgukatel. Kusagil selle pulbitseva kaose sees pidi peituma ema rahustav silmnägu. Justkui transis astus tüdruk libedate kivide vahel ettevaatlikult jalga jala ette tõstes aina edasi, kordagi vääratamata. Naised ei julgenud talle järgneda, ehkki tuul nüüd omale juba selge sihtmärgi oli valinud ning kõik pöörised justkui mingist nähtamatust magnetist veetuna otse Leevi suunas puhusid. Ta hingas, hingas sügavuti ja keskendunult ning tormi-iilid sisenesid tema kehasse ja väljusid sealt vaevumärgatavate, leebete ja männivaigu järele lõhnavate puhangutena, mis enam kellelegi ohtu ei kujutanud.

Torm kustutas Leevi nälga, mida ta veel täiel määral ei teadnudki eneses olevat. See täitis ta varvastest juuksejuurteni, surudes selle, mida ta oli harjunud eneseks pidama, keha nurkadesse kokku justkui hirmunud teenri. Ta tundis, kuidas kasvab iga hingetõmbega enesest suuremaks ning see aisting ühtaegu hirmutas ja joovastas teda. Leevi kaanis õhku toopide, aamide ja tõrte kaupa, kuid ikka ei saanud janu täis. Nüüd oli torm see, kes tüdruku käest pageda püüdis. Imestunud külaelanikud nägid, kuidas lained aina kiiremini rannalt eemale jooksid, aedade taha tunginud vesi jõudsalt alanes ja tuul eemale, kauge lahesopi suunas puhus.

Lõpuks tasanes maru sootuks ja meri tõstis taas näo ette peegelsileda ja läbitungimatu maski, justkui poleks mingit vahejuhtumit kunagi olnud. Pilvede vahelt piilus esimene uudishimulik päikesekiir. Viimse piirini väsinud ja läbi vettinud Leevi vajus põlvili madalasse vette, kust külanaiste hoolitsevad käed ta hellalt koduse sängi pehmusesse kandsid.

Pärast seda esimest tormivaigistamist magas neiu terve nädal õiglase und. Magas ja nuttis unes kibesoolaseid pisaraid, nähes suletud laugude taga pargaseid pilbasteks pudenemas ning käsi vetesügavustest tõusmas. Hingeõhk, mis tema suust ja sõõrmetest väljus, oli kuri ning vihisev. Rahutult siples ta keha meresoolaste linade vahel. Kuid ärgates ei mäletanud ta ulmade heitlustest midagi. Tema palg oli rahulik ja leebe kui igal teiselgi külanoorel. Kõik, mis tormist tema sisse jäi, koondus silmadesse. Leevi vikerkest omandas kummalise rohekas-helkleva tooni ning isegi tuulevaikse ilmaga paistsid soonekesed tüdruku silmamunadel õrnalt lainetavat kui vesikasvud.

See, mis algul justkui poolkogemata sündis, sai nüüd ihuüksi jäänud Leevile teenistuseks. Esmalt tulid vaid söakamad laevnikud – needki häbelikult mütsirante mudides ja vöösabasid keerutades, silmad maas ja mündid taskus kõlisemas. Ikka olid nende lastid kõige hinnalisemad, reisid kõige riskantsemad, tähtajad napimad ja ilmaennustused julmimad. Ka kaugemate kalalkäikude eel viis kalurite palveränd Leevi kodust mööda. Kui teekond pikale venis ja torm vete peale laskus, siis oli külanaistel vaikiv kokkulepe Leevit rannikule saata. Otse Peninuki neeme tipus kasvas üks puserik mänd, mil jämedust pea rohkem kui kõrgust oli. Selle puu külge köideti Leevi mitmekordse vöö ja paalisõlmedega kinni ning tema pikad paksud patsid seoti samuti männi krobelise tüve ümber, et ta marutuulele vastu sirutudes end kogemata lahti ei rebiks ja lainte vahele ei vaoks.

Tasuks tema teenete eest loovutasid kalurid alati osa saagist tormidesööjale. Kaupmehed tõid Leevile heal meelel peenemat pudukaupa lõunamaa sadamaist ja randa uhutud aakrikule oli tal külas esimene õigus. Nii ei pidanud neiu äraelamise pärast sugugi muretsema ega käinud ka külanaistest kõige kehvemini riides. Juba noore naisena oli ta käsutuses nelja klaasverandaga maja – kõigile ilmakaartele lahkesti avatud. Kordagi ei lõgisenud akende klaasid – tuul käis Leevi maja ümber vaid kikivarvul. Iga akna all õitsesid floksid ja astripuhmad, mille vahel mesilased rõõmsasti mängisid, ning jalgtee maja juurde oli kaunisti sillutatud valgete kiviplaatidega.

Lillelistele rättidele ja pitsilistele sukkadele vaatamata ei pöördunud külameeste pead Leevit pilguga saatma. Pigem vastupidi. Ebamäärane kartus valitses nende hinges Leevi ees, kes küll naise nägu oli, kuid mehe nime kandis. Pehmesse kehasse peitunud loodusjõudude laegas oli ta. Kes teab, kas mitte see, kelle neelud tormide järele käivad, mõne mõtteuiu ajel omaenese kaasat alla ei või neelata. Ütled mõne ettevaatamatu sõna, teed järsema liigutuse ja – karmauh! Oledki moori kõhus koos põhjatuultega tükkis. Niisiis võdistasid nad õlgu ja pöördusid tüdrukute poole, kes lihtsamaid ja maisemaid asju eneses kandsid.

Kuid meri võtab ja meri annab.

Ning ühel sügistormisel õhtul uhtus ta Peninuki küla rannale Aabeli.

Mees lebas näoli pisikeste teravate kivide vahel ning oli rohkem surnud kui elus. Tema frakk oli rebenenud ja pikad märjad juuksed külmast sinakale näole kleepunud. Ainsaks elumärgiks oli mehe suust imetasase hingamise rütmis kerkiv rummiaur.

Leevi, kes külarahva eesotsas kaldale oli tulnud aakrikku valima, heitis mehe hooletult üle õla ja tassis oma majja samasuguse enesestmõistetavusega kui varem mõne lainetest limpsitud kandelaabri või kuldkirjalise Singeri masina.

Kui mees meelemärkusele tuli, ei küsinud ta pääsemise üksikasjade järele. Ei väljendanud rõõmu elusolemise üle ega tänanud isegi päästjat. Ta oli uppunud mees, kelle minevik oli merepõhja vajunud ning olevik hulpis ebamäärase avarusena ajutise päästeparve ümber.

Aabel jäi külaelanikele võõraks. Ja see võõristus liitis teda paratamatult Leeviga. Ta ei jätnud enesest meeldiva ega seltsiva isiku muljet ning paari luhtunud lähenemiskatse järel jätsid külaelanikud ta heaga rahule. Enamasti tukkus mees majaesisel pingil, kaame nägu madala merepäikese poole pööratud. Klaasist seintega maja oli liig külm tema jaoks. Kandes ikka veel kangekaelselt seda räsitud ja räbaldunud frakki, milles meri ta Peninuki rannale oli uhtunud, meenutas ta oma heleda naha ja viletsasti aetud habemega pigem elavat surnut kui täies elujõus meest. Purju jäädes vaikis ta samamoodi kui kainena, ainult tusasemalt, ning minevik oli uks, mida ta kunagi ei paotanud.

Kuid külalastele Aabel meeldis. Nende usalduse võitis ta sellega, et oskas oma peent seisma jäänud uuri kõrva tagant välja tõmmata, toore kanamuna veatult siledale lauale püsti seisma panna ja vaskmündi kuue meetri pealt pudelikaelast sisse lennutada. Eelkõige hindasid lapsed aga seda, et Aabelil oli nende jaoks alati aega. Ja näis, et pisemate seltskond meestki liiga palju ei väsitanud. Leebe rahuloluga tukkus ta kipakal pingil ja tõmbas kella kord ühest, kord teisest kõrvast välja, ilma et osutid sihverplaadil oleksid võpatanudki.

Aeg kulus kui kivike merekaldal – märkamatult, kuid järjekindlalt – ja tasapisi muutus maailm Leevi ümber. Taevasse siginesid terasest, aurujõul töötavad kajakad, kes kordagi ei naernud ja kelle kõhtu mahtus kümneid inimesi. Muutus varanatuke, mida meri enesest välja sülitas – aina enam leidus seal kraami, millega Leevi poleks osanud midagi peale hakata ka siis, kui see terve olnuks. Kosusid laevadki – nende laiad ninad kündsid aina julgemini merd ning kõhud mahutasid aina enam kummalisi, ilusaid ja kasutuid asju.

Leevi seevastu jäi kängu kui rannamänd ja tema ilusad paksud juuksepalmikud pleekisid valgeks. Ainult naise silmasügavikud ei muutunud, ega hingamine, mis oli endiselt pigem kurjakuulutav kohin kui vanainimese habras ja ebaühtlane hingetõmb.

Kõige kindlamini püsisid aga ajavoolus muutumatuna tormid. Ikka luurasid nad akende taga õhtupimeduses, kääksutasid majauksi ja kolistasid pööninguil. Muutunud oli vaid külarahva suhtumine neisse. Inimene ei pidanud enam loodusjõududega läbi rääkima, neid vaigistama, vaid oli õppinud torme enesest väljapoole sulgema. Nüüd saadi juba Leevi abita hakkama. Kuid üks, viimane õhtusöömaaeg ootas teda siiski.

Sedapuhku käis tuul ise Leevit kutsumas, koputades nõudliku sõrmega järgemööda kõigile ta klaasverandadele, justkui kutsudes vana vastast viimasele duellile. Leevi ärkas selle koputuse peale Aabeli külmas kaisus ja mõistis kohe, milles asi. Tuult tundes teadis ta, et too ikka kõrgete panuste peale mängida eelistab ning parimaks žetooniks maru ihnsas käes on inimelu. Kiirustamata tõmbas Leevi õueriided selga, harjas hoolikalt valgeid juukseid ja põimis need kaheks trossina tugevaks patsiks. Alles siis avas ta kutsumata külalisele ukse. Esimesed merelt tõusvad tuuleiilid paitasid vaid pehmelt ta nägu, justkui lepituseks kõige järgneva eest. Siis tuul paisus. Tugevamad puhangud võttis naine vastu kui kaua kuivanud tüürimees kosutava õlletoobi – tema kõrisõlm mitte ei jõnksatanudki, kui vihaseimad vihurid kõrist alla sööstsid, jäljetumalt Leevi aplatesse hingetorudesse kadudes.

Enam ei olnud tal ühes nutukoori ega köidikute turvajaid. Mõhklikud vanainimese sõrmed, millega Leevi kogu jõust männijändriku külge klammerdus, sulasid puukoorega sedavõrd ühte, et raske oli öelda, kust naine lõppeb ja pedajas algab. Kuskil mere kohal valitses suur kurbus. Kuskil sügise südames otsisid inimesed soojust ja kindlamat pinda ning Leevi tegi, mis suutis, et vaigistada raju enne, kui selle sisikond oma saagi neelab.

Koitis juba, kui Leevi rahunenud vetevoogude kõrvale kaldapiirile varises.

Sealt leidis ta päikesetõusul Aabel ning kandis süles tagasi kodusesse sängi.

Ent maru ei tahtnud naisest lahti lasta. Pisaranired voolasid tema suletud laugude alt, keha kääksus ja nagises külge keerates kaeblikult kui puud rannal ning hingus keerutas lae alla välja, pannes tahmunud lambipirnidki pesades tantsima.

Murelikult silmitses Aabel kaasat, nähes tema piinu ja tundes tema valu. Naise keha tundus liiga habras, liiga pisike sellise koorma jaoks. Ning Aabel tegi seda, mida ükski külaelanik ei olnud seni söandanud – äratas kaasa piinavast unest. Leevi lõi segaduses silmad lahti ja ohkas raskelt. Selle ohkega lahkus meri temast igaveseks, viies kaasa nii sisemise avaruse, kajakate rahutu kädina kui sisikonda pahupidi pööravad tormid. See ohe lahkus naisest kui suur soolasest õhust laine ning valgus aeglaselt mööda magavat küla laiali. See rullus üle magavate pereemade, kes poolunes Leevi hingeõhku enesesse võtsid, tundes hommikul imestusega keelel soolakat maitset. See imbus pesusse, mis ööseks nöörile oli ununud, et sedakaudu inimeste unedesse tikkuda, ning väikesed lapsedki tõmbasid Leevist lahkunud soolast niiskust enesesse, tundes, kuidas nende sisemusse miskit suurt ja avarat jõudis, hingekaldaid üheks tervikuks kokku sidudes.

Ja hommikul ärgates oli meri ühtaegu eikuskil ning kõikjal. Leevist lahkunud, kuid külaelanikesse laiali laotunud. Teadmine nõuab sõnu, kuid sisemere kohal lasub igavene vaikus. Nõnda kehitasid inimesed ärgates üksnes õlgu ning naasid argipäeva toimetuste juurde. Meri tuletas end meelde vaid tavapärasest sügavamate ohetega, mis tuulehoogudena üle häbist ja hirmust adruvallide rullusid, ning see puhastav sisemine hoovus lõi hetkeks pea klaariks ja andis uue hingamise tervele kehale.