„Poliitika tähendab kõvade laudade jõulist, aeglast puurimist“ – see on Max Weberi kuulsamaid lauseid ja pärineb essee „Poliitika kui elukutse“ lõpetusest. Vähem mäletatakse tema mõttekäigu jätku, kus ta nendib, et hea poliitik vajab edu saavutamiseks „südamekindlust, mis ka kõigi lootuste purunedes iseendaks suudab jääda, sest muidu ei ole ta võimeline täide viima isegi seda, mis parajasti võimalik on. Ainult sellel, kes on kindel, et ei murdu, kui maailm näib liiga rumal või liiga labane selle jaoks, mida ta talle pakkuda tahab, ning kes on kindel, et ta kõigele vaatamata suudab öelda: „Ja ikkagi!“ – ainult sellel on „kutsumust“ poliitikaks”.
Igapäevapoliitikas domineerib paratamatult liigne rumalus või labasus, nimetatagu seda siis lehmakauplemiseks või poliitbroilerite vägikaikaveoks. Poliitiliste debattide aur – mida võimendab klikinäljas meedia – kulub heal juhul riigieelarve komakohti mõjutavate otsuste lahkamisele, halval juhul personalipoliitilistele küsimustele. Ideoloogilised valikud, võimu ühiskonnas ümber jaotavad otsused, mis sunnivad mõtisklema selle üle, keda või mida me kollektiivselt üldse väärtustame, jäävad sageli tähelepanuta, konkreetsete poliitikatega sidumata või sõnastatakse neid nii lihtsustatult, et iga inimene võib neist välja lugeda täpselt seda, mida soovib. Vendade Strugatskite irooniline lausung „Õnne kõigile, tasuta ja et kellelegi ei tehtaks liiga“ ei ole väga kaugel valimisloosungitest „Toimetulek on julgeolek“ või „Kindlates kätes Eesti“.
Ometi toimub kuskil ametkondliku nokitsemise ja valimiskampaaniate lauspropaganda vahel ka sisuline töö. Stereotüüpidest hoolimata ei ole poliitikud isegi mitte Eestis pelgalt küünilised võimujahtijad, vaid igas parteikontoris ja ministeeriumis käib ka mõttevahetus selle üle, kuidas oma maailmavaadet ja väärtusi kõige paremini praktilisteks tegevusteks konverteerida. Eri huvigruppide nõudmistega arvestamine, võistlevate väärtuste (näiteks majandusarengu ja looduskaitse või ettevõtlusvabaduse ja tarbijakaitse) tasakaalustamine, oma mõtete valijaskonnale maha müümine pole lihtne väljakutse. See on tõepoolest kõvade laudade puurimine.
Sestap võtab Vikerkaar vaatluse alla erisugused poliitvisioonid. Palusime autoritel valida välja üks teenimatult vähe tähelepanu saanud poliitiline probleem ning pakkuda sellele konkreetne, teostatav lahendus. Kutsed saatsime kõige erinevamatele inimestele: praegustele ja endistele ametnikele, eri maailmavaatega veteranpoliitikutele, terastele poliitkommentaatoritele ja tuntud poliitikateadlastele. Saime viisteist teksti, milles vaadeldud valupunktid olid pigem ootuspärased, lahendused aga ootamatud. Julgeolek, rohepööre, eestikeelne haridus, rahvuspoliitika ja sooküsimus – need teemad pole viimase aasta jooksul just vähe arutelupinda saanud. Ent autorite pakutud lahendused olid ühtaegu radikaalsed ja realistlikud.
Radikaalsed, kuna erinesid oluliselt igapäevastes diskussioonides pinda saavatest lahendustest, nõudes teinekord põhimõttelisi muudatusi ühiskonnakorralduses. Majandusteadlased Riinu Lepa ja Ringa Raudla põhjendavad neljapäevase töönädala ja kuuetunnise tööpäeva vajalikkust, taastuvenergiaekspert Ingrid Nielsen kutsub üles rohepöördega uusi omandivorme kasutusele võtma ja sotside veteranpoliitik Jaak Allik käib välja Riigikogu muutmise „tarkade koguks“, mis võimaldaks seadusandjatel Toompeal käimise kõrvalt ka tavatööga jätkata. Ettepanekud on realistlikud, kuna suuremalt jaolt pole tegemist mitte fantaasiamängudega, vaid reformidega, mis on paljudes maailma kohtades juba kasutusele võetud, mis on ennast tõestanud ja mille ellu viimiseks Eestis oleks huvigrupid olemas. Nõusolekuseadus, mille toimimist kirjeldab Elise Rohtmets, kehtib paljudes edumeelsetes riikides, näiteks Rootsis. Kogukonnaenergeetika on laialt levinud Taanis ja Saksamaal. Lühendatud tööpäevadega on eksperimenteerinud teiste hulgas ka Soome. Pole võimatu, et kümne aasta pärast on paljud neist visioonidest ellu viidud. Mine tea, ehk paneb see teemanumber kellegi rattad ragisema.
Lõpuks ei loe aga poliitikas muidugi ideed, vaid hääled. Millistel siinsetest visioonidest on päriselt lootust teoks saada, see sõltub paljuski poliitika banaalsemast ja praktilisemast poolest, koalitsioonide lehmakauplemisest ja valimiskampaaniatest. Mõne ettepaneku puhul on võimalikke liite lihtsam ette kujutada kui teise puhul. Praeguses julgeolekuolukorras ja suurendatud riigikaitserahastuse valguses pole keeruline ette kujutada Meelis Oidsalu pakutud „Balti valli“ realiseerumist. Kadi Kalmu keelekümbluslikud õpilasvahetusedki võiksid õigete asjaolude ja erakondade kokkulangemisel teostuda. Palju keerulisem on näha, kuidas murda nelja päeva pikkuse töönädala juurutamisel läbi 19. sajandis elavate ettevõtjate ringkaitsest või miks peaksid Eesti energiahiiud tahtma loovutada oma turuosa kogukondlikele ühendustele. Ent poliitika on olukordade ärakasutamise kunst ja olukordadel on neil päevil kombeks kiiresti muutuda. Veel mõne aasta eest oli keeruline ette kujutada massilist kodust töötamist või suuri kaitseinvesteeringuid Euroopas. Ent siis saabusid koroonakriis ja Ukraina sõda. Kes teab, mis võimalusi järgmise kümne aasta kriisid avada võivad.
Septembrinumbris jätkub ka suur debatt vastanduse liberalism/konservatism adekvaatsuse üle. Gustav Kalmu eelmises numbris ilmunud esseed kommenteerivad Martin Mölder, Tõnis Saarts ja Ahto Lobjakas. Neile omakorda vastab mõttevahetuse algataja.
Saame lugeda ka tuntud poliitiku Sven Mikseri novelli, proosat ja luulet parimatelt kirjutajatelt (Katrin Väli nimi sattus kaanele küll valesti, palume vabandust) ja raamatuarvustusi. Laura Põllu kunstiteostest kirjutab Linda Kaljundi.
Lisa kommentaar