Indrek Hargla. Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust. Tartu: Raudhargla, 2023. (Kriminaalne raamatukogu; 1). 179 lk. 19.90 €.
Indrek Hargla kolm Tartu mõrvalugu annavad avapaugu „Kriminaalse raamatukogu“ sarjale, mis esmase reklaami järgi hakkab koondama eesti ulme raskekahurväe krimiloomingut. Raamatu kujundus on austusavaldus Loomingu Raamatukogu 1965. aastakäigule, kus muuhulgas esimest korda eesti keeles ilmus valik Isaac Asimovi jutte.
Raamatus on kaks lühemat ja üks pikem lugu, mis kõik leiavad aset düstoopilis-utoopilises trammivõrgustikuga kaetud Tartus, kus kohalikel kultuuriasutustel on rohkem võimu, kui praegused kultuurivastalised uneski ette oskavad kujutada. Lisaks luurab linnavalitsuse hirmuks kusagil Tammelinna mülgastes ja kõrgub linnapiiril Lõunakeskuse maffia. Hargla teost on hea lugeda kahasse Gert Kiileri krimkaga „Eranuhke ei armasta keegi“, mille tegevus toimub alternatiivajaloolises Viljandis. Kui nutiekraanid kinni katta ja piisavalt kaua oma kujutlusvõimekombitsaid pingutada, tekib pähe tervikpilt utoopilisest Eestist, kus kõik suurlinnad on ulmeliste krimiintriigide keerises. Lisaks suurlinn Tartu veel suuremaks kirjutamisele on Hargla teoses olulisel kohal ka Nõo, mida kutsutakse Tartumaa Bahamaks.
Kolm mõrvalugu on tihedalt täis vihjeid kultuurielule ja kohaspetsiifikat. Nõnda tunduvad lood kohati mõeldud eeskätt tartlaste, ulmesõprade ja üldse kirjanduselus süvitsi seesolijate lõbustamiseks. Meie krimikriitika esinumber Jaan Martinson ütleb teose kohta ülilahe ja sageli krimkasid kiitev Karl Martin Sinijärv peab lugusid jaburalt naljakaks, kasutades veel nii mõndagi kiidusõna. Martinson küsib: „Et mis see siis lõpeks on? Krimka? Kindlasti. Ulme? Teades kultuuri praegust olukorda Eestimaal, siis kindlasti. Irooniline vodevill? Mõneti. Reaalsus peegelpildis? Ilmselt seegi.“[1]
Kui aga ekselda lugemisblogides, siis ilmneb teine pilt. Triinu kirjutab: „Minu jaoks ei olnud see ei veenev ega ka eriti naljakas mitte. … Lahenduskäigud selguvad ka tavaliselt alles lõpus, enne on lihtsalt mingi häma.“ Oskar leiab, et „kogumiku kolmes loos aset leidvat mõrvajuhtumit on parimal juhul keskpärased“.[2]
Kahte esimest mõrvamüsteeriumi lugedes püsib kuklas tõesti kipitus, et paljude jaoks võivad need tekstid jääda kaugeks. Nende fookus pole mitte krimipõnevuse tekitamisel, vaid tegu on mõnusate groteskipursetega: esmalt n-ö tavakirjanike ja ulmikute vastasseisu lahkamine, seejärel ulmeajakirja Reaktor Erektori-eri šokeerivate lugudega lõbutsemine. Mõlemad teemad voolavad üle leheäärte ja mõrvalood nihkuvad tahaplaanile. Kuigi ega ka päriselt ilmunud Erektori numbrid jää vaimukustelt Hargla omadele alla.[3]
Triinu ja Oskar väsisid vist enne raamatu lõppu ära, sest kolmandas loos, mänguasjamuuseumi müsteeriumis, on kriminarratiiv sama haarav kui mõnes põhjamaade krimimenukis, milledega ma ennast terve hiljutise suve lõbustanud olen. Hargla teost võiks kõrvutada ka ootamatult popiks saanud Olav Osolini krimkaga „Kus lendab part“. Mõlemas raamatus särab juba kaugele kirjutamismõnu, aga seal, kus Osolin ei suuda pidurit panna, Hargla seda teeb ja nõnda on tema suleread nooreminspektor Pardi seiklustest nauditavamad.[4]
Siinkohal on paslik süüvida ühte kummalisse kohaliku kirjanduselu vastandumisse, mille Hargla oma esimeses loos „Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul“ nauditavasse groteski mängib. Tolles loos on Kirjanike Liit ja Ulmeühing kaks suurrivaali, kelle käppade vahelt liiguvad läbi tohutud rahasummad. Rivaalitsemine viibki ühe Ulmeühingu juhatuse liikme mõrvani.
Raul Sulbi kirjutab tänavusest kirjanduspreemiate jagamisest nõnda: „Kodumaise romaani kategooria tulemustele peale vaadates torkab kohe silma, et peavoolukriitikat ja kultuuriavalikkust kõige enam erutavad algupärased ulmeteosed (Heinsaare „Kadunud hõim“, Matsini „Lenini valss“ ja Tootseni „Ahvide pasteet“) ei kõneta absoluutselt ulmepublikut. Need raamatud lihtsalt ei osale diskussioonis, ei konkureeri tippkohtade peale, kuigi erinevalt neist teistest nimetusist on kultuuriajakirjandus (Looming, Vikerkaar, Sirp, ERR Kultuur, EE Areen, PM Nädal jm) Heinsaart, Matsinit ja Tootsenit oma veergudel palju ja oluliste kirjandusteostena käsitlenud.“ Ja jätkab hetk hiljem: „kuna ulmefändomi autoritel on kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate žüriide liikmete seas oluliselt vähem sõpru kui Heinsaartel, Matsinitel ja Tootsenitel, siis kui objektiivne on too preemia?“[5]
Heinsaar-Matsin-Tootsen on kena nimi mõne järgmise krimiloo kolme peaga koletisele. Olles ise tegelenud 2023. aastal Heinsaare ja Tootseni kiitmisega, tunnen, et kirjutan vastasleerist. Seda näitab ka tõsiasi, et kui juba kord valida anti, valisin siin kirjutamiseks Raul Sulbi „Terra Fantastica“[6] asemel Hargla teose. Eks ole ta ju koos Meelis Friedenthaliga üks vähestest žanrivoolavatest autoritest, keda mõlemad pooled oma auhinna-tseremooniatel aktsepteerivad. Hargla ütleb isegi, et ulmekirjanduse ja muu kirjanduse piir on olemas, kuigi raskesti defineeritav: „Kindlasti tõmbavad seda piiri ka ulmefännid ise. Neil on žanriootused, nad tahavad lugeda žanripuhast kraami.“[7]
Hargla teoses peab ulmekirjanik Kõurik iga-aastast menuettekannet „Kuidas ma osalesin romaanivõistluse žüriis“, kinnimakstud kirjanduskriitikud kirjutavad ulme kohta õelaid arvustusi jne. Minajutustaja Sander-Aleksander Vimberg seletab vastasseisu tagamaid lahates, et „ulme ei tegelenud Eesti kirjandusele orgaaniliselt omase paradigma – tegelaste elama asumisega kas maakeskkonnast linnakeskkonda või linnakeskkonnast maakeskkonda, samuti oli ulmes liiga vähe enesekirjandust, see tähendab kirjaniku vaatlusi endast ja oma sõpruskonnast, mõtisklusi omaenda elust, ning sugugi ei olnud selles urbanistlikku postmodernset hämust räusklemist, „Kevade“-narratiivil tuginevat lapsepõlvetraumade kõnetamist ega igapäevase olme psühholoogilis-realistlikku käsitlemist semiootilise diskursuse tunnetusväljas“ (lk 28).
Samas on just too semiootika raamatus ulmekirjandusega sinasõber ja paistab, et just sealt tuleb lepitust ka päriselt. Kiitsid ju nii ulmikud kui ka kirjandusliitlased heaks hiljuti ilmunud Jaak Tombergi ulmesse süüviva monograafia.[8]
Hargla irooniaga pikitud kriitika tabab lisaks kirjanduselule ka paljut muud. Utoopiasse projitseeritud grotesk võimaldab öelda nii mõndagi, ilma et keegi kohe rusikaid tõstes solvuks. Erektor tekitab teoses pahameelt kõiksugustes vähemusgruppides: pedagoogid, luterlased, esteedid, võrdõiguslased jne, keda hirmutavad lood, milledest näiteks ühe pealkiri on „Mina, minu pere, kits ja muud loomad“. Filmiinstituudi raha-draamad teevad silmad ette kirjandusmaailma omadele. Muust linnast sõltumatuks pürgivat Lõunakeskust võiks üldistada kõikjal luurava ja ähvardava kapitalismiklaaskasti sümboliks. Ja kaugel on seegi aeg, mil ülikoolide haldustöötajate arv ületab õppurite-õpetajate oma: „Mon cherie, Ülikool ei vali vahendeid, kui küsimus on kesklinnas büroopinna juurdehankimises“ (lk 117).
Lõpetuseks tuleb öelda, et „Heade mõrvade linn“ on mõnus lugemine, mis võib küll kultuurivõõrale lugejale veidi ülepaisutatuna tunduda, ent las ta siis tundub. Oma lugemismõnu saavad siit nii „Frenchi ja Koulu“ kui ka „Apteeker Melchiori“ sarja austajad. Ja ka need kolmandad, kellele meeldib krimikirjandust laenutamast tulles läbi hüpata Õlleministeeriumist ja unistada Fischeri õlletoast, ei viska raamatut nurka.
[1] J. Martinson, Raamatublogi: Hargla ulmeline kultuurimüsteerium, mõistagi koos mõrvadega. Eesti Päevaleht, 26.06.2023; K. M. Sinijärv, Sinijärve raamatusoovitused: Hargla Tartu-lood on jaburalt naljakad. Kultuur.err, 09.06.2023.
[2] https://triinuraamatud.wordpress.com/ 2023/06/27/indrek-hargla-heade-morvade-linn-raudhargla-2023/; https://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com/2023/07/indrek-hargla-heade-morvade-linn-2023.html. (Tsitaadi õigekiri muutmata – Toim.)
[3] Näiteks kirjutab Rauno Pärnits 2022. aasta kultusnumbris malest, ulmest ja erootikast, alustades sõnadega: „Male on üsna ebaerootiline sport. Üks põhjus on kindlasti selles, et erinevalt paljudest teistest spordialadest on väga suur osa harrastajatest vanemas eas meesterahvad, kelle nägemine mitte kuidagi silma esteetiliselt ei rõõmusta.“ Reaktor, aprill 2022, nr 127. Male ja erootikatööstuse paralleel leidub ka Hargla esimeses mõrvaloos, kus Tartusse tuuakse ebaseaduslikult sisse pagulastest malegeeniusi, kes peavad malepõrgutes kohalike malesõltlastega mängima.
[4] Heitsin ise Osolinile ette sama, mida netilugejad Harglale: „Kokkuvõtlikult öeldes on Osolini krimiloo puhul on tegemist hää ajaviitekirjandusega, mida lugedes meelde mõnus naerune tunne, mõned eredad seigad – muu kaob üsna pea unustusehõlma.“ Tsiteerin siin ennast lihtsalt selleks, et viidata kultuurimaffia tegelikule haardele. Nimelt ilmus kirjutis Estonian Literary Magazine’is, ent tänaseks on see tekst nende kodulehelt jäljetult kadunud!
[5] R. Sulbi, Stalkerid kaalukojas. Reaktor, juuli 2023, nr 142.
[6] R. Sulbi, Terra Fantastica kartograafid 2. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 2000–2023. Tartu, 2023.
[7] I. Hargla, L. Kunnas, P. Helme, „Aga ulmes on see võimalik“. Looming, 2019, nr 5, lk 691.
[8] J. Tomberg, Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime. Tartu, 2023.
Lisa kommentaar