Immanuel, su suveööd
on loetud sa – seisad suvila ees
juuksed lehvivad tuules
sa ei saa, ei saa
muud kui head teha
kes suudakski – eksida?
kes suudaks mööndusi teha?
suu ju laulaks, aga süda
valetaks kui sa
jätaksid nad hukka mõistmata
õiglus võitku või
maailm hävigu
Immanuel, su suveööd
on loetud sa – seisad suvila ees
pahkluudest saati vees
tähed peegelduvad
sa ei saa, ei saa muud
kui head teha
kes suudakski? kui süttivad
tähed-tähed pea kohal
tähed kirkad, tähed
kahvatuvad
tähed heatahtlikud
või
tähed plahvatavad
Larnaca (Sarkofaag)
vaikus, mis ei kustu ega põle
oht, mis on ja mida pole
Larnacasse ulatub Veneetsia
serenissima, peade otsast lõikaja
on hämariku kuldne serv ere
kas mäletad – ikooni
mis võtsid mult ja viisid koju
valvama su teismeliseund
on pimedus niisama hele
kui oht, mis on ja mida pole
ta võtab tuld, nagu tiigipuu
ja ütleb
naerata, sa võitsid, Helen!
naerata, sa võitsid ju
ära karda, see on ainult film
kohe süttivad tuled
ja vaikus, mis ei kustu, põleb
koht, mis on ja mida pole
Larnacasse ulatus Veneetsia
sarkofaag – iibised ei sure
Kolmekümneviieaastane
soomustransportöörid vastassuunas liiguvad
linnuparved, vihmasadu, mõtted mööduvad
igatsusest, sinu kehast, murest vahemaad
mäed vihmasajust justkui auravad
keegi meist ei ole varem käinud siin
keegi meist ei tule siia uuesti
ja alati on olnud nii, alati on nii
Akadist Bütsantsini kuulikindlas autos
ma olen käputäis hetki, päevitunud lihaseid
tolmune ülikond – määrdund nahkistmel
ma olen käputäis aastaid, kakskend-kolmkend vast
kõik see on sinu kui sa ainult tahad veel
ma olen käputäis sünapseid, punane laik
üks kümnendik volti, üks tuhandik sekundit
su rindade kujuline action potential or spike
kas sa tahad mu last? elu täis õnnetust?
elu täis suudlusi? elu täis võitlust?
ma olen nelikveoga masinas, treeninghülsid teel
rohe-valge-punased, sind lihtsalt pole olemas
ainult sinu ilu on
kui kellegi silmis siis minu
kui kellegi silmis, siis minu silmis
sa oled suurim, maailma suurim ja ilusaim
õrnus
õhk lõhnab mee järgi taksost maha astudes
õhk on elektrit täis, tuul tuleb vastu ja
õhkõrn riikide vaheline joon – osoon
lõhnab su järgi demilitariseeritud tsoon
ma õhkan: ma ei saa, elu ilma minuta
on suur kingitus, ma ei suuda seda anda
sa ju lõhnad kuskil, ärkad, magasid…
kuulikindel auto sõidab minuta tagasi
NATO
on Peetlemma raadio kristalne
igaüks on üksi endaga
valid elu, saad üksinduse
mõrsjavanikuna kaasa
nii kummitus, duhh, zjaava
maalt-maale käid, linnast linna
kui tumesinine coloratura
vastu linnade hiilguse pinda
deltalainena peaajukoorel
valgetiivuline viirastus, lenda!
ärkad – kirurgiast
tapa dividendimiljonär, alusta endast
ma ei tahtnud olla paroodia
GPRS dial, sending
sa pillad mind heledast käest
ma olen täiesti-täiesti haige
ka isandate isand sama räige
närvikrooniga videvikku
vaatas, peas nelikend hertsi
tipukiskjate tippu, tippu!
seal Peetlemma raadio on selge
igaüks on üksi oma peas
vali maailm – saad üksinduse
surilinana kaasa, vead
Põhja-Atlandi sigade lippu
mu murtud liigestele
kui lased mul minna veel kaugemale
teed mu elu suurima vea
Kümnendad
kumb on suurem siis
kas see, kes teab, et tal ei olnud õigus
või see, kel polnud võimalustki?
ma tulen läbi selle maailma
või läbi järgmise
üle linnade ja valides või valimata pooli
ega vahendeid – üle laipade
või üle lume sinu maakoha hoovis
uks käib sahinal lukku
tumehall on sajandi värv
tumehall läheb kõigega kokku
kolm sekundit – tekstiprotsessorini
piim kõrge jalaga klaasis
ma tulen mittemillegist
sa tuled mulle järgi
läbi kümnendate, hallutsinatsiooni
valides või valimata pooli
ega vahendeid – üle tühermaa
valge käsi isa autoroolil
viid mind koju
teeme katse
ma viin meid ära sellelt maalt
mahajääjad tapetakse
Ülemnõukogu
ilus päev on täna
ma heidan mõtted üle toa
ja korraks mõistan elu
korraks olen ülalpool ta kurbust
ka sina oled seal, tagasi mu kõrval
sa kannad punast seelikut
õhk lehvib nagu lipp
see laul on salvestatud Kodumaal
ma ütlen: vaata ette
ole ettevaatlik prantslastega
ole ettevaatlik inglastega ka
muidugi: nad kuulavad ka punki
ja muidugi: neile ei meeldi see –
aga nad on sünnist saati osa masinast
mis hoiab jalga inimkonna kõril
ütle mis sa ütled meie kohta
meie jalg ei olnud inimkonna kõril
ütle mis sa ütled minu kohta
ülemnõukogust
ei ole rohkem jäänud
suurimatest vähim
tugevatest nõrgim
eelviimane –
pärast mind tuled veel ainult sina
siis vaata ette: kui me oleme kõik surnud
sind ootab üksindus
millelaadset keegi veel ei ole tundnud
palun andesta, juhi iseennast
kasvõi valeta, et oled nagu nemad
aga tea: armastus on lihtsalt sõna
meid ühendas kord tunne
mida kuskil maailmas ei ole enam
Kuidas oleks
kuidas oleks kallistada Tsoid
– ta õlad olid väiksed, nelinurksed
mustad silmad põskede kohal
kuidas oleks näha Arvi Siiga –
kas ta kannaks ülikonda
ruudulist?
või rohelist?
kuidas oleks peatada Majakovski
– ära mine, sõber
öö on liiga suur
mul on vaja sind
ka mina olin Ataman, ka mina – pealik
käsi värises
kuid andsin kõik
mis anda suutsin
Ninel & Marat
ma ei näe siit edasi
ma ei näe läbi vihma
autosid, kraanasid
jalakäijaid hallis –
ma ei näe siit edasi, kallis
ma näen ainult sinu silmi
siiruviirulist nägu
sa vaatad valgust, nagu vaataks filmi
kostub kaugeid huikeid
trompetid sombus
sa mõtled, suu paokil, ja ütled…
ma kuulen sahinat
ainult jopekahinat
kaubalaevasilmapiiril
ma näen ainult modernismi
apelsine – selvehallis
ma ei kuule sind, kallis
signaal on vihmane
sajandid tõrguvad
footoneid kallab, leptoneid
aovalges ihmjas
ma ei näe neid, ma ei näe neid
ma näen ainult vihma
sa ütled: kõrguvad…
ma küsin: kas aastad? oleks viiski…
kas näed meid? meist piisab
sa vaatad, silmis salapärane valgus
ripsmeotstes vihmapiisad
ütled: hiilgav
hiilgav…
Lisa kommentaar