Piret Põldver. Suunurgad. Tartu: Kastani Tänava kirjastus, 2023. 80 lk. 19.50 €.
Kirjutan neid ridu sügavas leinas. Arvan, et ma pole ehk ainus, kes on viimaste aastate sündmuste valguses (pandeemia, Venemaa agressioon, sündmused Lähis-Idas) leidnud end aktiivselt mõtlemas surmast. See on läbi sotsiaal- ja peavoolumeedia, erineva statistika, doomscroll’imise, tohutu piltide- ja videovoo, ka õudusunenägudena – muutunud me igapäevaseks kaaslaseks. Võimalik, et selle tõttu mõjus Piret Põldveri uus luulekogu „Suunurgad“ kuidagi rahustavalt. Tegeleb raamat ise ju sügavalt tunnetatud melanhoolia, depressiooni või ka lihtsalt olemise talumatu talumatusega: „Sõber küsis täna, kas minu meelest on ka elu raske. Või ainult talle tundub nii?“ (lk 34); „Sündmused, millest ei räägita, löövad tasakaalu uppi, ja ratas hakkab kruusatee peal vänderdama, sündmused, mille kohta ei ole sõnu“ (lk 14); „Kui pole millestki kinni hoida, / siis pole millestki kinni hoida“ (lk 9).
Jah, elu on raske. Aga mõnel on ta eriti raske. Mul näiteks ta nii raske veel pole. Kirjutan neid ridu ju soojas toas, elektrivalgel, veepudel kõrval ning ei pea (veel?) muretsema, kas jään ellu või ei. Pommid ei lange mulle ega mu lähedastele kaela, saan endiselt ise valida, kas tahan elada või ei. Näib, et see ongi tänaseks saanud mu jaoks mingiks veidraks vabaduse definitsiooniks: võimalus otsustada ise oma surma üle. Päris korralikul hulgal maailma asustavatest inimestest seda privileegi ju pole. Nemad ei saa mõlgutada omi mõtteid mõnel vihmaselt ängistaval õhtul – kui on näinud neid lõputuid Instagrami õudukaid Gaza lastest –, et kas elamine on ikka vaeva väärt või ei? Kas peaks end ära tapma või jooma veel tassikese kohvi? Mõelge, kuskil maailmas võitlevad inimesed antud hetkel ellujäämise nimel, aga sina mõtled vabatahtlikule endalt elu võtmisele…
Piret Põldveri uus kogugi näeb maailma pigem tumedates toonides, see on natuke nagu poeetilis-retooriline must auk. Mingis mõttes koorub tekstidest välja mõte: elu = lein. Leiname näiteks lapsepõlve, noorusaega, leiname inimesi, keda armastasime või keda ei jõudnud armastada, leiname järjekordse halli hommiku saabumist, leiname selle kiiret möödumist (kui pole oma päevaga veel midagi asjalikku teinud, aga juba, näed, ongi keskpäev käes), leiname väiksemaid ja suuremaid kaotusi nii isiklikus elus kui avalikus sfääris. Leiname isegi valu, kui seda enam pole. Isegi kui mõistet ennast ei mainita otseselt üheski tekstis, on ta seal nende teiste sõnade taga ja taustal siiski kohal ja olemas. „Suunurgad“ on täis tekste, mis on otsustanud metafoorselt hoida oma huuli kriipsuna koos, siin ei näidata end kuidagi õnnelikumana, kui seda parasjagu ollakse: „Talv liigub teosammul. / Külmale järgneb külm. / Venib nagu lõputu rong, / milles istun vastu tahtmist, / oskamata maha astuda. / Kusagil on keegi mind pannud siia / ja kusagil väidetakse olevat peatus“ (lk 17); „Näen naisi, kes riputavad pesu, neil on väikesed lapsed / juba aastaid / ja kittel seljas. // Ma ei taha / riputada seda pesu / aastaid, / lapsed on endiselt väiksed“ (lk 33).
Ometigi kogu selle tumeduse taustal lasevad tekstid vähehaaval välja kooruda ka helgematel mõtetel. Va augus olemine avab mingis plaanis ka uusi elus olemise kihte, mis sest et tumedaid ja tummiseid. Küsimus on selles, kui kaugele ja sügavale sellega kaasa võib minna, ilma et ses lõplikult ära lahustuks. Või äkki teatud liiki lahustumine ongi vajalik? Belgiast pärit filosoof Vinciane Despret kirjutab raamatus „Meie tänulikud surnud“ – mis räägib elavate ja mitte-enam-elavate omavaheliste suhete poorsetest piiridest –, et surnud loovad uusi territooriume, nad on otseses mõttes geograafid, kes suunavad meid nägema ja kogema uusi paiku, teisi ruume ja mõtteid, joonistades välja nii mõttelisi kui füüsilisi marsruute, millest meil enne polnud aimugi.[1] Lugedes Põldveri tekste näis, nagu kõneleks autoriminagi seal kui mitte surnute, siis lugejale tundmatute kadunud või salajaste agentsustega, mitteinimsusega, mis-kes suunavad autorit nägema-tajuma uut(moodi): „Ma hakkasin teda kuulama. / Tundus, nagu laip oleks rääkinud. / Mida on temal mulle öelda? / Temal, kes mulla all või keldris kõik need aastad lebas / sel ajal, kui mina / püüdsin eluga kuidagi edasi minna. / Mida on tema silmad näinud / peale ööpimeduses roomavate satikate / niiskel seinal … Ma hakkasin teda kuulama, / ja ta kosus. / Kopituse hõng, mida ta voodile varem oli jätnud, / hajus. … Ma ei leidnud selles kunagi päriselt mõtet. / Aga see meeldis mulle“ (lk 54–55); „Tema kuma käib minuga mööda linna kaasas, / pressib kohvikuaknast sisse / ja kutsub neisse vähestesse kohtadesse, / mille kohta ta jõudis öelda, / et ta neis sageli lõunatab, / me õieti ei tundnudki teineteist / ja juba tuli maha matta“ (lk 66); „Olen näinud sind nii palju alates sellest, kui sind enam ei näinud. / Mõned sinad on samasuguse soenguga ja õlgadega, / aga lühikesed ja masajad. / Teised sama pikad, aga hoopis vaiksema häälega“ (lk 71).
Feminist ja filosoof Nina Lykke aga sedastab raamatus, mis samuti räägib leinast, hoopis nii: „Dualistlik kristlik mõtlemine on tõepoolest püüdnud ületada lõhet elavate ja surnute vahel, keskendudes surematule hingele ja leinava „mina“ võimalusele end lohutada, oodates samas uut suhtlemist taevases surmajärgses elus. Kuid immanentsusfilosoofilises raamistikus tuleb tajumatuse müüri ületamise teid otsida kehast, mateeriast ning trans- ja interkorporeaalsetest kooslustest, mitte aga „hingest“, mida mõistetakse kui mateeriast igavesti lahutatud väljamõeldud immateriaalset entiteeti.“[2] Kuigi tsitaat on ise päris keeruline, võib kokkuvõtvalt öelda, et Lykke sedastuses toimub immanentsus-filosoofilises raamistikus leinava mina ümbersuunamine-suundumine-mudimine hoopis teistsugusele „mina“ ja „sina“ kogemisele. Sellisele, kus mõlemad võtavad hoopis uue, eba/mitteinimliku kuju, võimaldades sedasi teistsugust „kohtumist“ leinava ja leinatava vahel. Tegemist on vitaalse ja posthumanistliku leina kontseptsiooniga, kus nii kristlik hinge/mateeria kui ka kartesiaanlik vaimu/keha binaarsus ületatakse. Leinaja leiab leinatava uues tähenduste konstellatsioonis, muutudes endalegi teatud mõttes võõraks. Selleks peab ta võimaldama endal muutuda kindlate piirjoontega, eneseküllasest ja n-ö väljajoonistatud inimesest hoopis tajutamatu(ma)ks, ebainimlikuks ja n-ö molekulaarseks – radikaalselt lahustunuks – avanemaks hoopis teistsugusele suhtele sellega-millega, keda-mida leinatakse või igatsetakse, seda kas siis inimese või näiteks hoopis loodetava parema enesetunde osas.
Näikse, et Põldveri autorimina muuhulgas katsetabki iseenese (ja teise) inimeseksolemise lahti-har(j)utamisega, muundudes avatuks uutele enese (ja teise) kogemise viisidele ja metamorfoosidele. Terve Põldveri kogu on täis tekste, kus autorimina kehaline terviklikkus (n-ö enese molaarsena tajumine deleuze’ilikus mõttes-võtmes)[3] asendub enese molekulaarsena tajumisega: „Olen kehatud silmad, / aega kinni jäänud, / ja jälgin vaikivat maastikku, / rohelisega ääristatud jõge. // Tuul puhub silmade tagant läbi“ (lk 26); „Kopsud, kuhu on valgunud / lämmatatud vajaduste tükid, / mida köhin pärastlõunal üksinda köögikraanikaussi“ (lk 37); „Silmadest voolab välja tükke, mida kõrist alla neelata on valus. / Õhtu kleepub kehale nagu udu, / lumi teedel on sulanud, / tükiti libe, määrdunud, / näen kurja vaeva, / et iseenda tükke sulatada“ (lk 61). Just nimelt selle tõttu leian, et kuigi tekstide enese tonaalsus on tihti melanhoolne ja depressiivne, on ta kummati korraga nii elu eitav kui jaatav, lihtsalt see jaatamine on teine, väljendub teisiti. Nii enda kui ümbritsevaga suhestutakse siin enese terviklikuna tajumise asemel hoopiski enese n-ö taandamise teid pidi. Sestap kui lugeda tekste näiteks Lykke pakutud posthumanistlikust immanentsusfilosoofilisest võtmest lähtuvalt, räägivad need hoopis enese ja muu maailma vitaalsena (elusana) tajumisest keset üleüldist ja isiklikku augus olemist, leina, kurbust, depressiooni, melanhooliat, argitraagikat ja minnalaskmist: „Aga vahel üksinda jäädes, / kui pole mõni päev uudiseid lugenud ja pilved hakkavad / selgima, / tajud õrnalt seda udu, millesse oled mattunud, / seda tuult, mis puhub sind väikeste asjade suunas, / seda vabadust, millest ei oska enam mõeldagi“ (lk 12). Aga et seda märgata, peab lugeja ennastki n-ö taandama tervikust osadeks ja muutuma isegi molekulaarseks, muunduma kehaks, mis on võimeline lugema kopsudega, silmade taga olevate lihastega, päev läbi kõndinud päkkadega, kehatute silmadega, ühesõnaga organiteta-keha-lugejaks muutuma, noh. Ah, puhuks seda vabaduse tunnet, millest ei oska enam mõeldagi, kuidagi meie kõigini!
[1] V. Despret, Our Grateful Dead: Stories of Those Left Behind. Tlk S. Muecke. Minneapolis, 2021.
[2] N. Lykke, Vibrant Death. A Posthuman Phenomenology of Mourning. London, 2021, lk 125.
[3] G. Deleuze, Logic of Sense. Tlk M. Lester jt. London, 2020.
Lisa kommentaar