Mait Vaik. Hamilgtonide saaga. Tallinn: Puiestee, 2023. 285 lk. 19.50 €.
Mu esimene kokkupuude Mait Vaigu loominguga oli 1990. aasta kevadel Viljandi lauluväljakul, kus hiljuti loodud Metro Luminal esitas tema sõnadele kirjutatud lugu „Ja päike tõuseb“. Seal tekkis sõnadest, Vainola unikaalsest tämbrist ja Hertsogi kidrast yks väga sulnis meeleheide. Tumekirgas maailm, mida noor hing võis aastaid asustada. Ka Vennaskonna linnamystiline „Öine valgus“ ja Sõpruse Puiestee milleski ylokiplelik „Ma olen õnnelik“ (kujutlen selle sõnu grafitina linnast linna levimas) tungisid nii sygavale, nagu seda vähesed kaasaegsed laulud on suutnud. Vaigul on jumalik anne suuri tõdemusi ja tundelaenguid selgesse ja yldarusaadavasse pilti talletada. Selles on nii kurbust kui lohtu. Tema sõnumik oma kindlalt tiksuva salmi ja refrääniga pole mitte niisama poplaul, vaid hoiakuline, mingi ilmavaate kontsentraat. Seal on näputäis dekadentsi, eksistentsialismi, kontrakultuuri ja terake kristlustki. Pikemaisse tekstidesse sugeneb juba mõndagi kõrvalist ning kujund hägustub. Ka käesolevas raamatus on suur hulk paarilauselisi yksusi, ytlemisi, kõnekäände, aforisme ja sententse, mille mõtteselgus ja sõnastus vääriksid vanasõnaks olekut, hea poplaulu salmi või refrääni. Nauditav mõtteteravus ja tihe intensiivsus kestab enamasti lyhikest aega. Selle mõõduks on lõik või peatykk. Mis yle läheb, kipub lengerdama. Vaigu raamatu tavatult pikk valmimisaeg (1992–2023, idee koguni 1988) on peale kirjutaja enda arengu ka kultuuristseenide põhjalikest muutustest mõjutatud. Kui algusaja stiiliga kõlavad kokku tollased Tarmo Teder („Tumedad jutud“) ja Peeter Sauter („Indigo“), siis praeguseks taustaks on juba noorte vihaste naiste proosa (Lilli Luuk, Margit Lõhmus). Ja kuigi pikk kosmeetiline lihv on sisu puhul tuntav, satuvad lõppkäsikirjas paratamatult kokku eri kihid ja tasemed. Raamatut alustab pisut apologeetiline eessõna, kus tänatakse sõpru „Müürivahe tänava seltskonda … ja Vennaskonda“ (lk 8). Eks see kamp ole Trubetsky ja Vainola kaudu juba nii mõndagi kehtima pannud ja ajapilte joonistanud. Vaigu lugejale tuleb muusika fännamine ja popmytoloogia ainult kasuks. Ehk taipab tolle kogukonna sisering mõnesid raamatu interjööre ja seiku minust palju ruumilisemalt. Aastad on näidanud, et Lõunapiiril ongi põhjaranniku raamatuil teine mekk. Mõnedel romaani lõikudel ei puudu paralleelsus Trubetsky ja Pathique’i punkromaaniga „Inglid ja kangelased“ (ilmus alguses Nooruse järjejutuna, raamatuna 1992). Mait Vaik rõhutab eessõnas korduvalt, et ta soovis lõpetamisel „hoida raamatus nooruslikku hoogu“ (lk 7) ning et see on irooniline ja musta huumorit sisaldav teos. Olgu. Tegu on niisiis keskeas lõpetatud juveniilse kurioosumiga. Tema hiljem kirjutatud proosa stiil on pisut asjalikum, kontsentreeritum ja loolisem. Kui noor poeet pikka proosateost kirjutama hakkab, on ta sagedaseks kaaslaseks struktuuriprobleemid. Jälgisin aastaid hingelt luuletaja ning ametilt novellisti Mehis Heinsaare vaevlemist tulevase romaani „Kadunud hõim“ kallal. Ka „Hamilgtonide saaga“ narratiiv tuiab päris tugevalt. Autor tunnistab ise, et „kirjeldustele ma nooruses aega ei kulutanud“ (lk 7), ning ka lõpp ei selgita palju. Mõni episood võib ka kogemata vales kohas olla. Näiteks kymnes peatykk (lk 84–87) räägib minu meelest hoopis varasematest syndmustest. Ja kuigi võib väita, et jutu käiku kujundab peategelase alkoholism, on lugeja poolt vaadates tulemuseks ikkagi see, et hoolimata biit-baroksest sõnakasutusest ja paljudest mõnusatest episoodidest jäädakse peale 88. lehekylge mingisse hädasoosse sumpama ja lugu ei taha laabuda. Sinna satub eriti romaani teises pooles palju abstraktseid nähvamisi, rutiinset sõimu ja sagedasi kõrvalepõikeid oma naba sygavusse. Autor loodab, et „mõningane metafüüsiline pilt kandub edasi ka ilma sõnadeta“ (lk 7), aga mul on vist liiga kõva pea. Kusagil lõpuosas tekkis tunne, nagu sõidaksin lõputult tiirlevas Kopli trammis ja kuulaksin kõrvalistmel vedeleva ulaharitlase monoloogi, mille sagedasemaks minevad lonksud aina rohkem lainetama panevad. Oleksin võinud Kadriorus maha minna ja seal millegi meeldivamaga aega veeta, kuid sõitsin siiski kaasa, sest olen teel tööylesandeid täitma. Seda muljet plussiks keerates võib öelda, et Mait Vaik on kirjutanud täiusliku ummikromaani. Ummikus seisab peategelase Artur Steinbergi elu, kuhu ka uus amet ja majutus, kõrge palk ja mugav äraolemine õnne ei too. Teda ymbritseva Hamilgtonide ryytlidynastia valduses oleva lossi inimsuhted on täis umbkõnet, koogutamist, salatsemist, hirme ja võimunäitamist. See teadmata suurusega hoone tundub olevat kehastunud psyhhoos. Uue ja vana tyli on siin kyllalt skemaatiliselt visandatud ning selle koha keskaegsed jooned pole keskaegsemad kui mõne kylateatri etenduses. Mulle endale tundub, et pärast Cervantest ja Monty Pythonit ei ole ryytliteema juures enam midagi õõnestada, aga Vaik on uusaja poolt lähenedes siiski katset teinud, kasutades teema humoorikat potentsiaali ysna kitsilt. On ainult mõned irved ja killud alluvate jutus. Asukate ryytellikkusest on jäänud tyhi mälestus. Maailmale suletud lossis võib seda vana aja hingust ajuti aimata. Ehk on seda seintes ja raamatukogus rohkemgi kui inimestes ja sealtkaudu võib ta mõjuda. Näiteks tundub, et kurtuaasse armastuse ideaalid imbuvad salamisi muidu igati ilmalikku Steinbergi: „siin lossis muutus ka kirg kuidagi unenäoliseks, talletus mingil senitundmatul viisil“ (lk 67). Ruum, kus inimene kadunuks jääb, ja iseraiuv mõõk (lk 72–73) on veel mõned vihjed saladuslikule ja ehk kunagi valitsenud ylemeelelisele tasandile. Ryytlidynastia osaks kaasajal on pigem ylbelt väärikal alusel kykitav, end ebakindlalt tundev seisak ja oma piiridest väljapoole suunatud natuke anekdootlikuna antud agressioon: „verega kokku ei hoita, vihale piire ei sea, kaastunne on surnutele“ (lk 81). Vanast kinni hoidmise varjus vohavad paratamatud salaseosed uue ajaga. Elektrita lossi keldris peitub moodne sidekeskus, mida aga ryytlite aukoodeks alamklassi eest kiivalt varjata käsib, ryytlite käsutuses on mingid eesrindlikud paranormaalsed sõjapidamise vahendid. Ulmeline tasand piirdub vihjetega ja paarilauseliste tajukummastuse kirjeldustega. Raamatus on kaks mystilist episoodi – pildi sisse minek (lk 68–69) ja sellise veini joomine, millesse on nõrgunud vaenlase verd (lk 275–276). Väga kahju, et teine neist jääb laiendamata, kujund ise on erandlikult võimas. „Hamilgtonid“ meenutab muidugi pikki perelugusid nagu „Buddenbrookid“, „Sopranod“, „Salmonid“ ja paljud teised. Õieti on romaani pealkirjas mainitud ryytlisuguvõsast ysna vähe juttu ning selle sisesuhted tunduvad olevat lootusetult katkelised. Tegeliku peategelase ja autori noorpõlve alter ego Steinbergi monoloogide ja elulõnga jaoks on Hamilgtonid vaid aeg-ajalt sekkuv, hirmutav, peibutav ja suunav taust. Vana patriarh on jutu kaudu enim välja joonistatud, kuid see on piiratud võimuri karikatuur, kaunis ja saladuslikult surnud tytar Annabel jääb visandiks, pojale usaldatakse yks pikem monoloog. Steinberg on saanud ambitsioonika tiitli „filosoof“ (lk 15), ja nagu mitmel puhul elus, hakkab siingi tunduma, et filosoofia võib olla väga suureks takistuseks maailmast aru saamisel. On kummaline, et vennaskondliku ja vanalinliku tiheda seostevõrguga kirjanik kujutas oma tollast alter ego nii pidetu ja yksildasena. Steinbergi vaevad on intellektuaalsed põdemised, hirmud, pihtimused ja ylbitsemised, võõrandunud yhiskonnaliikme äng. Minapilt ja sisedialoog on visandatud täiesti haigusloo vääriliselt. Põhjalik virvarr. Lossis töötav maag Osvald on ehk raamatu kõige tasakaalukam isik ning tema ja juudi vanamehega peetud dialoogides sigineb Steinbergi väljendustesse intellektuaalne pinge. Steinbergis on avaldumata andeid ja ta on elanud alla oma taseme ka seetõttu, et puuduvad tõelised vestluskaaslased, sõbrad ja „tagala“. Seetõttu puudub kindlus paljude syymevalikute tegemisel ning paine jätkub. Kõik jällegi vanas eksistentsialismi vaimu
s. Lõhenenud hingega isikud (peale Steinbergi on meeldejäävamad muidugi õpetlane Ragneelius ja pressiesindaja Frader, kelle eelmine töökoht võinuks olla ajalehes Post) tunnevad end staatusredelist ahistatuna ja yritavad pudelist lohutust ja unustust leida. Ka kalleid margiveine juuakse ikkagi tavalise alkaši kombel ja laiates. Tajun nende stseenide taustal siinseid postsovetlikke kasvuraskusi. Lõhenenud isikutest tulenevalt on kannis ka riikidevahelised suhted. Romaani teine pool peegeldab vihjeliselt vana Hamilgtoni eskaleeruvat kättemaksuoperatsiooni. Ma pole kindel, kas me pole sõjast juba palju rohkem kuulnud, kui tahaks (kirjanduslikud teemakäsitlused ei jõua alati tegelikkusele järgi, pole parata), ja kas praegusse maailma peaks lisama veel yhe sortsu depressiooni, paranoiat ja lootusetust. Aga respekteerigem antut. Miski, mingi tuumne probleem pani autori seda lugu just nii kaua ja selliste etappidena kirjutama. Kas mõnd vana paigata või uut alustada, see kysimus kohtab ju kõiki kauem kirjutanuid. Mulle tundub, et oma varasema loomingu suhtes ei tohiks sentimentaalseks muutuda, aga see on ainult minu arvamus. Või on yheksakymnendad uuesti moes? Igatahes avastas mu 12-aastane Tytar hiljuti Nirvana muusika. Midagi on siiski ka muutunud – noored kutsuvad seda bändi vahel ka Nirviineriks. Ja muutunud on ka see, kuidas me toda kymnendit näeme. Ajaloo edasine kulg on võimaldanud järelduste tasandi tekke. Raamatuga samal ajal ilmus Vaigult suurepärane ajalooline vinjett „Usk lootus armastus – meenutusi Vennaskonnast“ (Epifanio, 2023, nr 21). See on konkreetne, vaheda sõnaga, humoorikas ja tegelik. Miski, millele ootaks laiendust, sest bänditegemine annab huvitava elukogemuse ja omapärase sissevaate yhiskonda ning võimaldab hea õnne korral lausa mõne põlvkonna maailmavaadet voolida. Hamilgtonlik ulme säilitab ainult formaliinis koletisi ning prepareerib mineviku varje. Ja vaene Steinberg! Ma ei tea, millest tuleb autori kohati salvav yleolek oma noorpõlve teostumata varikujust. Milleski jäävad ju kõik kaotajaks. Kas aatemehele luges see, et Steinberg kaotas au? Lugejal ja kuulajal jääb igatahes vaid tänulik olla, et peategelase saatus autori elus tõeks ei saanud. Võib-olla kirjutas ta selle kuju nurjangulised loomujooned tõrjemaagiliselt oma raamatusse ning võis siis ise rahulikumalt edasi kasvada ja luua. Teraapia mõttes on tegu õnnestumisega. Minu mulje on, et aastate käigus on Vaik oma romaani algideest yle kasvanud ning klišeelik teemaseade tundub tal natuke jalus olnuvat. Aga ma ei jaga muud kui oma arvamust. Kindlasti on inimesi, kellele meeldib just selline stiil. Keegi Aare Kristoforos Arndt kirjeldas oma lugemiskogemust nii: „Mõnus, pisut kafkaliku-hesseliku oluhõnguga sisekaemuslik muhedik“ (kommentaar Mait Vaigu Facebooki kontol 22.01. 2024). Ja siit tõuseb muidugi kysimus, miks mina, samuti Kafka ja Hesse austaja, siit nende juuksekarvagi ei leia? „Loss“? „Stepihunt“? Kummastki ei pääse enam kuhugi edasi. Aga lugejate loomused erinevad ääretult. Ja sel raamatul on Hamilgtonide lossiga sarnaselt palju korruseid ja tuhandeid tundmata nurki.
Lisa kommentaar