Humanist Kropotkin

Oscar Wilde kirjutab oma vanglaraamatus “De Profundis”: “Kaks kõige täiuslikumat elu, mida ma ise kohanud olen, on Verlaine’i ja vürst Kropotkini elu: need mõlemad mehed veetsid mitu aastat vanglais, esimene neist on ainus kristlik poeet pärast Dantet, teine selle kauni valge Kristuse hingega inimene, mis näib pärinevat Venemaalt.”¹

Pjotr Kropotkinil oli Wilde’i kohta küll oma arvamus. Kui Kornei Tšukovski temaga 1917. aasta augustis Petrogradis kohtus ja talle Wilde’i “De Profundises” lausutut meenutas, oli vana anarhist rahulolematu: “Jama,” arvas ta, “”De Profundis” on ebasiiras raamat.”²

Kuid Wilde polnud sugugi ainus, kes Kropotkinit ülistas. Tuntud on kas või sotsialismilembese Bernard Shaw’ sümpaatia, kes nimetas Kropotkinit “sajandi üheks pühakuks”. On ka sootuks oota- matumaid seoseid. Näiteks Max Brod mäletab, et Kropotkini “Revolutsionääri mälestused” oli Franz Kafka üheks lemmikraamatuks, Kafka päevikus on ka 15. oktoobril 1913 märge: “Mitte unustada Kropotkinit!”³ Vene anarhisti teostesse süüvis tuberkuloosiravil viibinud 24-aastane Eugene O’Neill.⁴

Kõigil kolmel möödunud sajandi suurel vene aadlikust anarhistil – Mihhail Bakuninil, vürst Pjotr Kropotkinil ja krahv Lev Tolstoil olid vapustavad biograafiad, kuid päritolu oli kõige löövam ikkagi Kropotkinil. Tema sõber ja võitluskaaslane, terroristist kirjanik Stepnjak-Kravtšinski on kirjutanud Kropotkini kohta: “Vürst Kropotkini nimi on üks vähestest, mis põlvneb otseliini mööda Rjuriku soost. Seetõttu räägiti talle tšaikovskilaste ringis, mille liige ta oli, naljatades tihti, et tal on rohkem õigusi Vene troonile kui praegustel Romanovitel, kes tegelikult on puhtaverelised sakslased.”⁵

Aristokraat-revolutsionäär oli läinud sajandil Venes muidugi täiesti omaette inimtüüp. Kõrgkihist pärit mässajaid oli nii ohtralt, et Kropotkinit on nimetatud “tüüpiliseks aadlikust revolutsionääriks”, kusjuures silmas ei peetud mitte niivõrd selle “sügavalt veneliku nähtuse” klassilist kui just sotsiaal-psühholoogilist aspekti.⁶

Aristokraadist revolutsionääri on peetud “vene elitaarse aadlikultuuri” produktiks. Tõepoolest, alates dekabristidest ja ulatudes üle valgustuslik-propagandistliku narodnikluse kuni fanaatilise individuaalse terrorini (nt Sergei Volkonski, Aleksandr Herzen, Pjotr Lavrov, Sofia Perovskaja) on kõrgkihist võrsunud vabadusvõitlejad aina olnud aktsioonis.

Paljud vene filosoofid (N. Berdjajev, N. Lossev jt) on pidanud anarhismi vene rahvale orgaaniliselt omaseks maailmatunnetuseks, mis vallanud kõiki ühiskonnakihte. Ka intelligents on ikka valitsusvastane olnud, talupoegadele oli kogukondlik kommunism koos õigeusu traditsioonidega sisse juurdunud.

Seetõttu võtsid maamehed avasüli vastu ka Lev Tolstoi religioosse anarhismi, veel aastail 1910–1930 püsisid Venemaal paljud talupoegade-tolstoilaste kommuunid, kus elati rangelt karsket, töökat, ühise vara ja eelarvega elu – kuni nõukogude võim nad laiali laagritesse kihutas.⁷ Ka kõiksugu vanausuliste voolud ja sektantlikud liikumised vihkasid riiki ja “on olnud anarhismi pooldajad”.

Seesugune taust lisas vene sotsialistlikesse liikumistesse müstilist värvingut, ka Bakunini anarhismiõpetust on ikka peetud müstilis-romantiliseks. 1847. aastal Pavel Annenkovile saadetud kirjas küsib Bakunin: “… Kes meist küll poleks müstik? Võib siis elu hetkegi kesta müstitsismita? Vaid seal on elu, kus laiub avar, piiritu, müstiline horisont. (…) Kestame elusfääris, mis on ümbritsetud imedest, elu jõududest ja iga me samm võib neid välja kutsuda ilma meie teadmata…”⁸

Müstilisuse tume tuluke hõõgus ka kõige haritumates revolutsioonilistes isiksustes, muutes nad tihti talupoeglikult umbusklikuks teaduse ja tehnika saavutuste suhtes. Näiteks arvas Herzen, et telefon ei too inimkonnale suuremat head ja on kasulik vaid salapolitseile põrandaaluste jälitamisel. Tolstoi pidas raudteed talupoegadele ohtlikuks, kuna rongiga pääseb ekspluataator ka kõige kaugematesse ja peidetumatesse paikadesse maamehi rõhuma. Raudtee käib Tolstoi raamatuist läbi kui tsivilisatsiooni hukutav sümbol. Raudteesse suhtusid ohutundega ka Dostojevski ja Nekrassov. Tšernõševski pani aga müstilisi lootusi igavesele jõumasinale, tema enda poolt leiutatav perpetuum mobile pidi kord kogu inimkonna õnnelikuks tegema, sellesse uskus ta rohkemgi kui revolutsioonilisse võitlusse.

Ka Pjotr Kropotkini töödes võib tajuda romantilist salapära, ent see on teadlase müstika, idealistlik materialism, humanisti heausklikkus, anarhismi alkeemia. Kogu ta tegevusest õhkus ümbritseva jaoks teatavat nõiduslikkust. Maksim Gorki kirjutas 1925. aastal Konstantin Fedinile mingi kirjandusteose kohta: “Milline huvitav süžee: nõid, kes sureb nälga! See meenutas mulle Pjotr Kropotkinit…”⁹

Vene revolutsionäär, utoopilise sotsialismi teoreetik, publitsist, memuarist, geograaf, geoloog, ajaloolane, matemaatik, sotsioloog, psühholoog Pjotr Kropotkin sündis Moskvas 1842. aastal. Ta isa oli karm konventsionaalne kindralmajor, vaimsete huvidega ema suri, kui Pjotr oli kolmeaastane. Ometi vormis ta arengut just ema (müstiline) mõju, pärisorjades säilis emast mälestus kui helgest heategijast, alama rahva sõbrast.

Üheteistkümneaastasena pandi Pjotr gümnaasiumi, ent seal ei edenenud õppimine eriti, halbu hindeid tuli isegi lemmikaines geograafias. Paari aasta pärast siirdus ta juba elitaarsesse õppeasutusse, nn paažikorpusesse, kus aadlike poegi valmistati ette kaardiväeteenistuseks. Õppimine hakkas edenema, Kropotkin omandas iseseisvalt juurde ajalugu, filosoofiat, sotsioloogiat, loodusteadusi. Sellest ajast on säilinud luuletuste käsikirju. Juba siin ilmnes noormehe visklev huvi väga erinevate distsipliinide vastu, ta ihkas haarata kõike, mis puudutab nii loodust kui inimest. Muide, perekonnanime Kropotkin algtähendus viitavatki püsimatusele, kärsitusele või siis väsimatusele, raugematusele.¹⁰ Siinkohal on ehk mõistlik heita pilk toonasele kirjandus- ja ajakirjandusturule, et aimata Kropotkini maailmavaate võimalikke kujundajaid. Aastail 1860–61, mil ta valmistus lõpetama korpust, ilmus näiteks Russkii Vestnikus Turgenevi “Eelõhtul”, Vremjas Dostojevski “Alandatud ja solvatud”, A. Pomjalovski “Väikekodanlik õnn”, N. Nekrassovi poeem “Harjuskid”, Sovremennik avaldas Dobroljubovit ja Tšernõševskit, Russkoje Slovo nihilismi teoreetikut D. Pissarevi. Aastal 1861 ilmus ka Kropotkini esimene publikatsioon, retsensioon N. Selgunovi artiklile “Töölisproletariaat Inglismaal ja Prantsusmaal”.

Samal aastal lõpetas Kropotkin õppeasutuse, saades tsaari kammerpaažiks. See tiitel avas suurepärased võimalused õukonnakarjääriks. Ent Kropotkin sõitis 1862. aastal hoopis Siberisse Amuuri kasakaväeossa, seades oma elusihiks teadlase kutsumuse, Siberi looduse uurimise. Aga taas ei suutnud ta valida ühte ja ainsat teadusala ja tegeles läbisegi matemaatika, keemia, geoloogia ja ajalooga. Huvitus muusikast, kirjutas artikli arenevast vene ooperist. Teda tõmbas ka astronoomia, ladina ja kreeka keel jne. Pole kahtlust, süvenemise korral saanuks Kropotkinist hiilgav teadlane.

Kropotkin võttis osa mitmest ekspeditsioonist Siberi äärealadele ja tutvus lähemalt ka sealse ühiskondliku eluga, sõbrunes poliitiliste väljasaadetutega, tegeles vanglate reformiga. Tema hilisemates “Revolutsionääri mälestustes” kajastub eredalt ka Siberis veedetud aeg, ärev õhkkond, mille tekitas kohalik resonants 1863. aasta Poola sündmustele. Kropotkini lugemisvarasse ilmusid Proudhoni ja teiste sotsialistlike utopistide teosed. Hiljem on Kropotkin isegi tunnistanud, et Siberi-aastad lahendasid teda anarhismile.

1867. aastal tegi ta otsustava sammu, hüljates sõjaväe ja seega ka võimaluse teha ametkondlikku karjääri. Pealinna naasnuna astus ta Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda, sai Venemaa Geograafiaühingu sekretäriks, osales teaduslikus ekspeditsioonis Soome ja Rootsi. Ent murranguliseks sai reis Šveitsi ja Belgiasse, kus ta kohtus kõigi vene poliitilise paguluse liidritega peale Bakunini. “Bakunin elas tol ajal Locarnos. Ma ei näinud teda ja kahetsen nüüd seda väga, sest kui ma nelja aasta pärast taas Šveitsi jõudsin, polnud teda enam elavate kirjas.”¹¹ Nii et kaks anarhistlikku hiiglast ei kohtunud kunagi. Kuid Kropotkin võttis teatud mööndustega Bakunini programmi omaks ja astus Venemaale jõudes narodnikute, nn tšaikovskilaste ühingusse. Siit alates seadis Kropotkin oma elu peamiseks eesmärgiks anarhistliku propaganda, loobudes mõnigi kord akadeemilisest järjekindlusest ja uurija kompromissitusest, kui oli vaja tuua ohvreid anarhismi altarile. Ta oli veendunud suure pöörde tulekus: “Küsimus pole selles, kuidas revolutsiooni vältida – seda ei saa vältida –, vaid selles, kuidas jõuda suuremate tulemusteni võimalikult väiksema ulatusega kodusõjas, seega väiksemate ohvritega.”

Tõsi, esialgu elas Peterburi kultuuriringkondades hästi tuntud Kropotkin veel ohtlikku kaksikelu. Vene sitssärgis, kantud poolkasukas ja talupojasaabastes käis ta töölistele vestmas Pariisi Kommuunist, euroopa tööinimeste võitlustest, et siis tunnikese möödudes moonduda taas šikiks härrasmeheks ja kutsuda luksuslikust Talvepaleest kõrgaadli söömapeolt tulles hooletult voorimeest.¹²

Muidugi ei saanud see nõnda igavesti kesta, 23. märtsil 1874 Kropotkin arreteeriti ja paigutati Petropavlovski kindluse Trubetskoi bastioni kambrisse nr 52.

Anarhisti ei tabanud see sündmus ootamatult, ta oli selleks valmistunud ja asus vangikambris lõpetama uurimust viimasest jääajast Maal. Läks mööda üle kahe aasta, enne kui tal õnnestus vanglahaiglast hulljulgelt põgeneda ja läbi Soome ning Norra Inglismaale jõuda. Algas nelikümmend aastat kestnud pagulaselu.

Miitingud, vangistused, Šveitsist väljasaatmine, sajad artiklid, traktaadid, kõned, raamatud, üleilmne kuulsus, mõttekaaslaste mõistmatus, abielu juuditar S. Ananjeva-Rabinovitšiga, tütre Aleksandra sünd, osavõtt teaduskongressidest Londonis ja Torontos. Üleeuroopalise vastukaja osaliseks said artiklid olukorrast Venemaal ajalehtedes Newcastle Daily Chronicle ja Fortnightly Review, populaarsed olid Kropotkini kaastööd Pariisi žurnaalidele La Revoke ja Les Temps Nouveaux ning puhtalt anarhistlikele väljaandeile, nagu Londonis ilmunud Freedom, või teaduslikud artiklid ajakirjale The Nineteenth Centure.

Nagu Bakuningi kirjutas Kropotkin suurema osa oma töid võõrkeeltes, nende tõlked jõudsid kodumaale pika hilinemisega. Näiteks “Mässaja kõned” ilmus Pariisis 1885, vene keelde tõlgiti see 1906, “Leib ja tahe” vastavalt 1892 ja 1906. Mitme aasta töö, “Suur Prantsuse Revolutsioon. 1789-1793”, ilmus prantsuse keeles 1909. aastal ja kohe samal aastal tõlgiti see inglise, saksa ja hispaania keelde, Moskvas ilmus venekeelne tõlge aga alles peale bolševistlikku pööret 1918. “Revolutsionääri mälestused” kirjutas Kropotkin tükati vene, tükati inglise keeles, ent ühtlustatud väljaanne jõudis esimesena trükki ikkagi Londonis. Nendest näidetest on hõlbus järeldada, et Kropotkini teoreetiline mõte mõjutas sünkroonselt eelkõige Lääne sotsialistlikku ideoloogiat, Venesse jõudis ta sõnum pika vinnaga, tuntumaks said ta tööd seal alles pärast esimest Vene revolutsiooni. Ometi kujunes Kropotkini tagasitulek kodumaale 1. juunil 1917 kell kaks öösel triumfaalseks, teda oli Petrogradis vastu võtmas kuuekümnetuhandeline rahvamass.

Eakas anarhist uskuski, et revolutsiooniline Venemaa vajab teda kui ideoloogi. Otsemaid alustas ta bolševike päevapoliitika mõjutamist, esiotsa tuttava parteitegelase Vladimir Bontš-Brujevitši kaudu, keda Ivan Bunin on iseloomustanud, kui “isegi bolševike hulgas harvaesinevat lurjust”.¹³ Lev Trotski on kirjeldanud, kuidas Lenin näitas talle Kropotkini saadetud kirja, milles too protesteeris bolševike pantvangide võtmise poliitika vastu: “Kas tõesti teie hulgas pole kedagi, kes meenutaks, et seesugused meetodid tähendavad tagasipöördumist keskaega ja ususõdade päevadesse ja pole kohased inimestele, kes asunud looma tulevikku…” Lenin kirjutanud anarhisti ärevale märgukirjale resolutsiooni: “Arhiivi…”¹⁴

Peagi hakkas Kropotkin tundma võimude tegelikku suhtumist temasse, ta kihutati Moskvas välja kahest korterist, seejärel ka linnast. Moskva lähistel Dimitrovis, kuhu ta oli sunnitud asuma, elas raugast ideemees Bunini sõnul üle “miljon piina”: teda vaevasid nälg, külm, skorbuut ja võimude vimm. Mitu kuud üritas ta hankida orderit viltide saamiseks, ent need jäidki saamata.¹⁵ Peterburis kirjutasid aga ajalehed: “Plehhanov, Kropotkin, Bereškovskaja, Zassulitš ja üldse kõik need vanad revolutsionäärid, kes ainuüksi seetõttu ongi veel head, et on v a n a d.”¹⁶

Tõsi, Lenin ikkagi kohtus 1919. aasta kevadel Kremlis Bontš-Brujevitši korteris Kropotkiniga ja arvatakse, et juht võtnud mõnd nõuannet (näiteks kooperatsiooni asjus) ka kuulda. Ilmselt on üsna tõene Bunini visioon toonasest Kropotkinist, kirjaniku külaskäigul jättis anarhist Buninisse “kauni, kuid erakordselt kurva mulje: veetlev helge vanake, ent – naiivne kui imik”.¹⁷

Peale kohtumist kaotas Lenin haige ja näljase Kropotkini vastu taas igasuguse huvi. Vana mees püüdis aga hääbudeski öösiti poolpimedas viimistleda oma filosoofilisi nägemusi anarhistlikust eetikast. 8. veebruaril 1921 Pjotr Kropotkin suri.

“Saab siis kujutleda veel midagi kohutavamat?” küsis Bunin. “Kogu elu raisata revolutsioonilistele unistustele, unelmatele anarhistlikust paradiisist (…) ja siis surra peeruvalgel nälga, ümberringi käsikirjad inimlikust eetikast ja lõpuks ometi saabunud revolutsioonist.”¹⁸

Et saada populaarset pilti Kropotkini eetilistest püüdlustest, on ehk tulus ilma liigsesse teooriasse laskumata võrrelda kahe anarhismiklassiku, Kropotkini ja Bakunini käitumismudeleid.

Bakunin, kelles juba nooruses oli märgata “ehedat, spekulatiivset talenti” (N. Stankevitš)¹⁹, pidi elu jooksul mitmel korral kuulma mõttekaaslaste suust üsna teravaid arvustusi. Hea sõber Belinski kirjutas talle 1838. aastal (Bakunin oli siis alles 24-aastane): “Idee on sulle inimesest kallim… Olen alati tunnustanud ja tunnustan ka praegu sinu üllameelsust, sinu lõvilikku loomust, avarat ja võimast hinge, määratut mõistust, ent samal ajal olen tunnistanud ja tunnistan ka praegu su koletuslikku enesearmastust, väiklust suhetes sõpradega, lapsikust, kergust, puudujääke kaastundes ja helluses, kõrget enesehinnangut teiste arvel, tahet allutada, valitseda, himu öelda teistele tõtt ja jälestada selle kuulmist teistelt.”²⁰

Aleksandr Herzeni tütar Natalia Herzen kinnitab oma mälestustes, et Bakunin veenis teda revolutsioonilise tegevuse toetuseks end seksuaalselt müüma. “Noor kaunis naine saab alati olla kasulik,” käinud 56-aastane anarhist 25-aastasele neiule peale. “See on ju nii lihtne. Ümberringi on hulganisti noori ja vanu rahamehi, kellel on kerge pea segi ajada ja sundida siis raha andma meie ürituse heaks…”²¹

Nende kahe juhtumi puhul näivad Kropotkin ja Bakunin eetiliselt üsna vastandlikud. Belinski etteheide – idee on inimesest kallim – Kropotkini pihta printsipiaalselt ei käi, sest kogu tema teooria püstitus humanismile, kõik pidi toimuma inimese nimel, iseasi muidugi, kuidas kõik revolutsioonilises tegelikkuses välja oleks kukkunud. Kropotkin oli tulvil naiivset rõõmu, kui avastas loomariigis üksteise abistamise kombe, tal õnnestus nimelt mitmel korral märgata, kuidas põrnikas või pääsuke aitas liigikaaslast. Otsemaid ruttas Kropotkin tõmbama rööbitusi inimkonna ja loomailma vahele, kõneles taas kogu looduse ühtsusest, püüdlusest täiustuda, olla parem. Ta pidas vastastikust abistamist evolutsiooniprotsessis olulisemaks faktoriks kui looduslikku valikut. Isegi revolutsiooni ei pidanud Kropotkin millekski muuks kui forsseeritud evolutsioonietapiks. Ja kui tulla veel tagasi intolerantsuse juurde, siis ilmneb selle suurus või olematus ka klassikute erinevas leksikas. Bakunini sõnavarast võib tabada germanofoobilisi ja judofoobilisi väljendeid, Kropotkinil pole ma neid märganud.

Mis aga puutub episoodi Natalia Herzeniga, siis Bakunini käitumine olnuks Kropotkini puhul mõeldamatu. Nikolai Berdjajev on kirjutanud Bakunini kohta: “Tema ilmavaate peamiseks nõrkuseks on, et tal puudub igasugune idee isiksusest. Ta kuulutab välja mässu riigi ja kõiksuguse võimu vastu, kuid see mäss ei toimu inimisiksuse nimel. Isiksus allutatakse kollektiivile ja ta upub masside stiihiasse.”²² Kropotkini anarhismi peab Berdjajev vähem äärmuslikuks, “idüllilisemaks”, see pakub eriliselt optimistlikku liginemist nii loodusele kui inimesele. Ehkki mulle tundub, et ka Kropotkin oli isiksuse arendamisega hädas. Ta õpetas, et indiviid peab olema vaba riigist, ent kunagi ei saavat ta vabaks ühiskonnast. Indiviid pidi arenema täiuse suunas, ent see areng saavat toimuda vaid kommunistlikus ümbruses. Individualist ei jaksavat kasvada kõrgeväärtuslikuks individuaalsuseks. “Võimuta kommunismis” avalduvat isikuvabaduse maksimum vabas töös. Lõhe vaimse ja füüsilise töö tegijate vahel tuleb kaotada. Kõik peavad tegema kõike. Pool päevast peaks kodanik tegelema kehalise tööga, teise poole millegi üllamaga. Siit on vaid sammuke kasarmukommunismini.

Bakunini puhul oli tegemist hasartse kosmopoliidiga, keda kannustas vaibumatu tegevusiha, paisates teda ühest pulbitsevast sündmusest, ühest riigist teise. Teda ei huvitanud, millise rahvuse õnne eest ta parajasti entusiastlikult võitles. “Meil ei ole isamaad. Meie isamaa on – üleilmne revolutsioon,” on ta hüüdnud.

Kropotkin vaevles aga igatsuses Venemaa järele, nõnda et ta unustas isegi teinekord püha anarhismi põhimõtted. Pjotr Miljukov, kes 1904. aastal Inglismaal Kropotkinit külastas, leidis anarhisti suures ärevuses. Kropotkin oli just kuulnud jaapanlaste kallaletungist Port-Arturile. Miljukov oli hämmelduses, et anarhist ja riigivaenlane äkki osutus Vene riigi veendunud patrioodiks. Kus on nüüd tema anarhism, päris vapustatud Miljukov. “Ma mõistsin äkki seda kuristikku, mis eraldas anarhismiteoreetikut praktikust. Ma olin lugenud mitmeid Kropotkini teoseid. Kõigis neis nihkus ideaal niisugusesse lõputusse kaugusesse, et hiiglaslikul tühimaal ideaali ja selle täitumise vahel oli ruumi nii julgeteks ajaloolisteks konstruktsioonideks – tulevikku silmas pidades, kui elulisteks kompromissideks – tänast arvestades.”²³

On veel üks kriteerium, milles kaks teoreetikut oma antietatismis teineteisest mõneti erinesid. See on lõhkumise ja ehitamise kriteerium. Bakuninit iseloomustab muidugi tema krestomaatiline Die Lust der Zerstörung ist auch eine schaffende Lust (“Purustamiskirg on ühtlasi ka loomekirg”), mida Semjon Frank on nimetanud “revolutsioonilise utopismi filosoofiliseks manifestiks”. Vene revolutsioonilised demokraadid kõnelesid omavahel: “Meie sõber Bakunin on hindamatu revolutsiooni aegu, ent kohe järgmisel päeval tuleks ta vältimatult maha lasta, sest temasuguse anarhistiga on mõeldamatu saavutada vähematki korda.”²⁴ Kropotkin mõtles teadlasena siiski ka ülesehitamise peale. Muide, teadusega oli Bakunin vahepeal üsna sallimatus vahekorras, ta hülgas igasuguse filosoofia ja kuulutas despotismi üheks rängemaks vormiks pedantokraatia, mille all mõistis professorite ülemvõimu, teadusmeeste autoritaarsust. Pedantokraatia mõistest sai Bakunini käes vahe relv võitluses Marxi vastu.

Muidugi ei tahtnud ma siinset väikest võrdlusmängu mängides üht klassikut teisele silmatorkavalt eelistada, iseäranis kummaline oleks anarhistide puhul väärtuspuuks võtta humanism. Eriti kui meenutada Dostojevskit: “Humaansus on harjumus, tsivilisatsiooni vili. Ta võib täiesti kaduda.”²⁵  

Ilmunud Vikerkaares 1998, nr 1–2