Mihály Vörösmarty mälestuseks
Oli veel pime, kui me teele asusime, ja me teadsime küll, et pole mõtet hellitada rumalat lootust, sest on täiesti ükskõik, kas on päev või öö, aga mõtlesime ikka, et tänagi lööb hahetama ja tõuseb päike, valgus laotub laiali ehk siis läheb valgeks ja me näeme üksteist, teise inimese kortsulist näolappi, kottis ja veretavaid silmi või kuklal krimpsu tõmmanud nahka, näeme selja taga virvendavat vett, mis peagi meie järel taas siledaks vaob, ja näeme ka hüljatud kaldaäärseid hooneid, nende vahele pugenud puutumata, tühje tänavaid ja siis, linnast väljas, vaikselt tõusvat kallast, pikalt, valmis varisema. Asusime juba pimedas teele, ja kuigi neid juhuseid tekkis harva, kui keegi kedagi kõnetas (kui keegi saigi teel Doonau sadamasse veel kedagi kohata, kui keegi saigi kellestki mööduda või jääda kellegi teele!), oli meil ikkagi vaja üksteise varjulisi kontuure, mis vaevu hahetasid, sest ainult see aitas meil kindlaks teha oma hetkeolukorda ja õiget suunda, kuna EVA üksuste siin-seal peadpööritava kiirusega liikuvate maasturite tuled pigem segasid kui aitasid meil orienteeruda – harjumuspärasele ei saanud me aga nüüd, kus kõik oli ohtlik, enam tõeliselt loota. Nädalaid kestnud piinarikka ootamise järel täna koidu ajal megafonide ja käsikirjaliste plakatitega teatatud väljumisaja tekitatud erutusest, viimasel ajal ahastamapanevalt takerduva ja kohatu aoaegse tseremoonia algust äragi ootamata asusime pealinna erinevatest – lähematest ja kaugematest – punktidest, aga kõik ikkagi sealtsamast, maa alt, liikuma nagu rotid, kes olid meile viimastel kuudel oma erakordsete ellujäämisvõimete pärast saanud peaaegu pühaks loomaks ja seetõttu meie tähelepanu ainsaks objektiks: keldritest ja koobastest, kunagi põllusaaduste hoidmiseks rajatud aukudest, selitusšahtidest ja ajutistest varjekohtadest, või kellele polnud needki tundunud piisavalt head, metroo või lähirongide tunnelitest, aurusaunade ja maa-aluste mehaanikatöökodade sügavusest või kõige turvalisemaks peetud kanalisatsioonilabürintidest tuldi välja ja asuti pikemale-lühemale teele juba ammuilma valmis pandud pakkidega või ilma nendeta. Aga oleks liig öelda, et „tänavad said rahvast täis“, sest – nagu hiljem selgus – oligi meid linna jäänud kõigest kuuskümmend inimest, nii et EVA-l oli vägagi õigus, kui hindas, et keskmise suurusega Doonau laev ajab asja ära, ning mõnda meist ajaski ärevaks vaid see hinnang – muidugi ainult seni, kuni köied lahti päästeti –, sest kõigile oli selge, et maismaa- ja lennuteede kasutuskõlbmatuse tõttu on ainus lahendus vesi. Teel sadamasse valmistas kõige enam muret põhiliselt suurematest-väiksematest kohvritest, reisikottidest, kilekottidest ja pappkarpidest koosnev pagas, pagasi mõte või õigemini mõttetus, sest olukorra vaim oli tinginud selle, et algul tahtmatust kainusest kottidesse kogutud kasulikud asjad olid hakanud meie paunades vahetuma üha isiklikumate asjade vastu, kuni lõpuks polnud neis enam midagi praktilist, sooja pesu asemele oli tulnud katkine käokell, jahu ja šokolaadi asemele tikutoosietikettide kollektsioon, ja mõni päev enne teeleminekut oli juba tunne, et odav puust sigaretipits on tähtsam kui piirituselamp ning mõni merikarp tähtsam kui hamba- ja peavalutabletid. Teadmist, et mõlemad lahendused on täiesti mõttetud, talusime erinevalt: mõned meist vedasid end läbi linna kogu pagasiga ja jõudsid laeva juurde surmväsinult, ähkides ja tuimade jäsemetega, teised saabusid tühjade kätega ja mõne puhul näitasid vaid kokkusurutud rusikad, et nad polnud suutnud tee peal päris kõike minema visata. Jõudsime „Ajutise dokini“ ükshaaval, ja kui olime kindlad, et meie, vaevalt kuuskümmend inimest, oleme vaid eelvägi, tekitas kõige enam nördimust ikkagi laev ise, vaikselt pimeduses passiv laev, ja seda ei suutnud maha suruda isegi kiirelt hajuv kergendustunne, kui saime kai juurde viivatelt tänavatelt välja astudes tõdeda, et ennäe, miski ongi vee peal. „Keskmise suurusega Doonau laev“ meenutas meile siiski ilmselgelt mingit sünget, sihitult heljuvat vrakki, millest ehk mõni turismibüroo oli kunagi lootnud, et suudab selle kiikumisega klassiekskursioonirühmadele tõelisi laevareise asendada, aga sellest pidi olema möödunud palju aega, sest meile määratud veesõiduk oli vajunud juba niivõrd sügavale, et vaid kolmest-neljast inimesest näis piisavat tema lõplikuks uputamiseks, aeg-ajalt käiski mõni laine üle parda. Halbu eelaimusi suurendas veelgi see, et me ei märganud laeva peal mitte mingit liikumist, kuskil polnud näha ühtki madrust ega EVA ohvitseri, roolikamber oli pime ja kaipealnegi välja surnud, vaatasime asjatult mõlemas suunas. Ja sellal kui me üha kärsitumalt ootasime, et kaptenisillale ilmuks mõni mees või saabuks lõpuks EVA maastur ning hakataks pabereid kontrollima, ei tahtnud meie mure sugugi väheneda, vaid pigem kasvas, sest lähemalt silmitsedes avastasime laeva küljelt ja pardalt üha uusi puudusi: mõne kämbla jagu laevaninast allpool haigutas üks ümara kujuga auk, justkui oleks sinna lennanud kahurikuul, ahtrist oli puudu üsna mitu lauda, roolikambri külgedel polnud klaase ja nii edasi kuni selleni välja, et laevaköied tundusid päris rabedad ja üks pollar oli kai betoonist pooleldi väljas, nagu oleks seda maa alt rünnanud mõni kurikaval loom. Konutasime nurisedes lõikavalt teravas tuules, ning mõistes, et edasine vaatlemine võiks algse nördimuse pöörata etteteadmata kuluga vägagi ohtlikuks raevuks, hakkasime oma õnnetut laeva – tegude asemel – pilduma üha pilkavamate sõnadega, mis tagas sellele mõninga puutumatuse, meid aga üllatas teatava rõõmsa, ent ohutu vabanemistundega. Olime sellest nii pikka aega puudust tundnud, et aeg-ajalt tegid suu lahti ja lisasid seni kuuldule miskit isegi need, kes algul paistsid kõige vaiksemad, nii et saime pärast „pehkinud parvele“ järgnenud „loppis lootsiku“ ning neist veel kangema „haleda, kokkuklopsitud närudiku“ kõlamist tekkinud mõningase rõõmsameelsuse mõjul silmitseda seda allpool krigisevat-kõikuvat vesinikerdist juba väikese kergustundega, sedalaadi kokkukuuluvustundega, mis tavaliselt seob inimest oma taskus kantava träniga. Ning selleks ajaks, kui „meie doki“ juurde viivast kahest paralleelsest tänavast peaaegu samal hetkel välja raksatavad EVA maasturid meie ikka veel veidi laiali hajunud rühma kõrval kriginal pidurdada jõudsid, olime juba kõik kindlad, et „meie laev ei jäta meid hätta“… Evakate ootamatu, löökrühmlik saabumine ei tekitanudki suuremat ärevust, pigem vaid omamoodi pahast rahulolematust, ja ka kohustusliku kaherealise kolonni moodustasime alles pärast üksust juhtiva nooremleitnandi vihast vahutavat karjumist. Mõne aasta eest – muidugi – oleks mõne valge univormi või maasturi ilmuminegi pannud meid südame kloppides ja hirmust higistades seina ligi tõmbuma, aga kui koos suure osa üksustega lahkus ka kindralstaap ning kohale jäi vaid see oma nime vastaselt kaugeltki mitte spetsiaalne üksus, et lõpetada veel alles jäänud inimeste äravedu, läks kord käest, sigines kaos, kunagi kardetud univormi tõmbasid selga poisinolgid, kes ei vedanud endaga isegi tõlke kaasas, sest rüüstamiseks polnud sõnu tarvis, ja nii pole ime, et ammusest halastamatusest oli järele jäänud vaid see karjumine, kunagiste iseloomulike manöövrite otstarbekaist välistest tunnustest see tühi, sihi kaotanud, meeleheitlik ja naeruväärne „löökrühmlikkus“. Ja kuigi me varasemate kogemuste põhjal teadsime, et kunagi õlitatult töötanud masinavärgist on järele jäänud vaid hale vari, arvasime ikkagi, et nad võtavad end hetkeks kokku ja ajavad viimased formaalsused kiiresti joonde, ehkki neil polnud enam mingit mõtet. Seevastu ei toimunud pikka aega mitte midagi. Ühest maasturist saadeti laevale neli või viis tsiviili, kes läksid ebakindlal sammul ja langetatud päi meist mööda, ilma et oleksid meile hetkekski otsa vaadanud; seejärel inspekteeriti pikalt meie pakke, ja kuna ühestki neist ei leitud midagi enesele h
uvitavat, virutati paar kohvrit ja kotti vihaselt vette. Hiljem seisatasid nad mitu korda meist ühe või teise taga, aga ei tihanud lüüa isegi sisistajaid, rääkimata et oleksid meid tabanud mõnelt tõsisemalt rikkumiselt. Nende abitus kurvastas meid juba sellegi pärast, et pidime nägema: nad pole suutnud aru saada, et meie kunagine kangekaelne vastupanu oli aja jooksul muutunud saatuslikuks koostöövalmiduseks, mis mõjub halvavalt rühmitustele, mille tegevusele aitab kaasa pigem pidev vastuhakk kui enese üleolek. Kui olukord hakkas nende jaoks piinlikuks muutuma, ei osanud nad muud kui hakata viivitamatult dokumente kontrollima; pidime uuesti rivvi võtma, seekord ühte joonde laevatrepi vastas, ja siis ei seganud neid enam seegi, et meie kolonn mõne minutiga lagunes ja meenutas pigem mingit väsinud, oimetut karja kui distsiplineeritud rühma. Isikusamasuse tuvastaminegi valmistas mõningat raskust vaid neile, meil oli juba täiesti ükskõik, milline meie dokumentidest neile sobib, sest ei meie samasusel ega isikul polnud teab mis tähtsust. Meie dokumendid ei varjanud midagi, sest ega meiegi suutnud päriselt otsustada, milline on tõeline ja milline vale; mõtlesime, et ükskõik milline nimi või sissekanne võib olla seotud ka meiega, ja kuna peaaegu võimatu oli ennustada, „kes oleks parem olla“, siis otsustasime, et kui juba nii palju on kokku kogunenud, hoiame kõik alles. Laev, millele meid ühekaupa lasti, ei näidanud ikka veel mingit märki peatsest liikumahakkamisest: roolikambris põles küll juba tuli, aga kaht ebakindlate liigutustega tsiviili vaadates läks meie tuju üha kehvemaks, sest nende tegevus nägi välja nii, nagu tammuksid nad seal täiesti nõutult ning sikutaksid-vajutaksid kange ja nuppe katse ja eksituse meetodil otsekui lootes, et leiavad kogemata väikese vedamise peale ikkagi õige lüliti; teised kaks või kolm tsiviili olid aga juba nii ammu kadunud laeva kõhtu, kuhu nad olid saadetud kindlasti kõige ilmsemaid mootorihädasid parandama, et oleks võinud „peaaegu“ mürki võtta, et laisad poisid püüdsid esimese asjana leida mõnusa koha, kus kogu sõit rahulikult pikutades mööda saata (nii ka läks). Selles lootusetus olukorras mõjus tõelise üllatusena, kui me poole tunni pärast äkki taldade all kerget värinat tundsime ja siis mootorite üha valjenevaid, kõiki kahtlusi kummutavaid korsatusi kuulsime; kaks tsiviili roolikambris noogutasid teineteisele rõõmsalt ja neid vaadates tabas meidki justkui mingi kergendustunne, sest meis tekitas õudu pelk mõtegi, et nüüd, kui meil pole enam muud võimalustki kui minna, peame äkki ikkagi veel kohale jääma. Ja imelikul kombel nüüd, kus meie sõidul ei olnud enam tõsist takistust, sest oli juba kindel, et meie laev vähemalt töötab, kaotasime äkitselt kannatuse, korraga pidasime kohutavalt tähtsaks, et hakkaksime minutitki kaotamata sõitma, ja need minutid tundusid seda talumatumad, et olime veendunud, et enamik inimesi saabub alles nüüd ja meil tuleb veel tunde oodata. Ja vaatepilt kinnitas veelgi meie eksimust: evakad nimelt konutasid ükskõikselt, laisalt ja vaikselt kaldal maasturite ümber, süütasid aeg-ajalt sigarette, nii et meil oli küllaga põhjust uskuda, et nad valmistuvad pikki tunde kestvaks ootamiseks, ehkki need olid vaid turvameetmed. Meie aga ei osanud seda oletadagi, põrnitsesime pingsalt ja närviliselt „doki“ juurde viiva kahe tänava otsa ning mõtlesime vihaselt neile, kes vahest alles praegu end oma rämpsu seest püsti ajavad, et teab millal lõpuks kaile ilmuda. Seisime, justkui seiraksime pimedaid tunneliavasid, kust peab lõpuks ikka keegi tulema. Mõne aja pärast oleksime leppinud kas või üheainsa inimesega, meie viha muutus peagi mureks, mõte võib-olla isegi täielikult tühjast ja mahajäetud pealinnast aga talumatuks; mõned pressisid end reelingu äärde, pingutus oli võtnud silme eest virvendama, aga sellest polnud kasu, kedagi ei tulnud. Kui EVA nooremleitnant siis kahele tsiviilile pilkavalt viipas (teised oleks laeva kõht justkui neelanud) ja need omakorda laeva lahti päästsid ja ankru hiivasid, seisime kõik laevalael, pilgud naelutatud tänavaotstele, ega märganudki, et olime asunud teele, sest meil oli tarvis aega, et kujuteldamatu pilt inimestest, kes peavadki igaveseks siia jääma, asendada millegi muuga, õõnsa hullumeelse mõttega tühjast linnast. Mõned hingasid veidi kergemalt juba siis, kui maasturid ja ükskõikne üksus meil lõpuks silmist kadusid, ja püüdsid seda ka teistele näidata, enamus aga võttis end kokku alles siis, kui äkitselt – „peaaegu korraga“ – märkasime, et on valgeks läinud. Seadsime end vaikselt ahtris ja roolikambri ümber sisse, katsusime leida kõige mugavama asendi ning proovisime siis mõnekesi teab mis eduta sobitada juttu kahe tsiviiliga, et saada udunegi pilt, mis meid ees ootab ning kas me peatume veel enne piiri või alles pärast seda, ja hinnata, kas meil on lootustki pigistada välja mingeid eeliseid meie ilmselgelt praegugi EVA kontrolli all oleval, aga nende tegeliku kohalolekuta edasi liikuval laeval. Polnud just üllatus, et meie katse jooksis liiva, ja me ei osanud arvatagi, kas parem on see, kui me mitte midagi ei tea, või vastupidi. Need, kel oli midagi kaasas, sõid mõne pala, mõni isegi magas veidi, hiljem vaatasime kõik seljataha jäävat maastikku, mahajäetud vaatluspostide ebakorrapäraseid spiraale, kaugemal tõusvate laskepesade liblikakujusid, põuast pragunenud kunagiste maandumisplatside kerget lainetust, söeks põlenud männimetsade mälujälgi üha uutel ja uutel küngastel, kuulasime tuulevilinat ja mootorite monotoonset mürinat, Doonau sulinat ümber mõlkis laevakere, ning meisse laskuvat rahulikku sõnatust häirisid aeg-ajalt vaid mõne kurnatud kaaslase halvad eelaimused, mis olid asunud kiiresti lahtuma. Meie laev liikus samasuguse rahuga ülesvoolu ning meie õrn tähelepanu voolas ka asjadele, mida tee peal nägime, sest neil oli samasugune saatus ja vaid suund oli vastupidine: kaldasse kinni jäänud vanadele roostes kaussidele, jõekividel seisvatele tühjaks tehtud külmikutele ja õliahjudele, nende kõrval ujuvatele murtud puude jäänustele, autokummidele ja toolidele, plekktünnidele ja plastleludele, kitse-, koera- ja hobusekorjustele, nii et kõik, mis meie läheduses välja ilmus, pälvis meie üha sügavama tähelepanu, muidugi vaid seni, kuni ehmatusega märkasime, et meie huvi, poolehoidu ja vahel isegi kaastunnet äratas ainult nende suund. Peagi lõi meid kõiki jalust uni, kes sai, tõmbas endale midagi peale, kes mitte, püüdis tekil leida mõne tuule eest varjatud nurga ja käsi taskusse surudes end nii kerra tõmmata, kui annab, ainult kaks tsiviili valgustatud roolikambris jäid üles ja vaatasid rahulolevalt ja sõnatult, kuidas laevanina meie ees laiuvat siledat veepeeglit murrab. Järgmise öö saabudes lesisime ikka veel väsimusest uimastena, kui saabus järgmine öö, ja kuuldus vaid nüri nurinat, kui üks meist äkki pea püsti ajas, end üles kangutas ja laevaahtrisse läks ning siis pilkasesse pimedusse mattunud, nüüd juba igaveseks kaduva maastiku poole näidates kibeda kergendustunde saatel hüüdis: „Inimesed! See seal oli Ungari.“
Ungari keelest tõlkinud Lauri Eesmaa
LÁSZLÓ KRASZNAHORKAI (snd 1954) novelli „Viimane laev“ täpset kirjutamisaega on raske öelda, ilmumisaeg on aga selge: 1986. aastal avaldati see kirjandusajakirja Újhold ja kirjastuse Magvető ühise aastaraamatu avaköites ning samal aastal pani Krasznahorkai selle ka oma esimesse novellikogusse „Halastussuhted“ („Kegyelmi viszonyok“), mis sisaldas kaheksat nn surmanovelli. Aasta varem oli ilmunud tema debüütromaan „Saatana tango“,[1] mille kohta autor on öelnud, et kirjutas seda kui elu esimest ja viimast romaani, milles annab endast kõik, mis vähegi välja panna saab. Võrreldes „Saatana tangoga“ on „Viimase laeva“ lausete rütm hoopis rahutum, lühikesed fraasid vahelduvad ülipikkade täiendijadadega, kiilud ja kõrvallaused tulevad ootamatult ning lõhuvad teksti voolu, mis oma põhijoonelt on aga ikkagi sujuv ja suurejoonelinegi.
„Halastussuhetes“ oli „Viimane laev“ paigutatud novellikogu algusse, mis tekitab pärast kuulsaks saanud lõpplauset mulje, justkui oleksid ülejäänud seitse surmanovelli selle kommentaarid või selgitused. Raamatu teises trükis, mis ilmus 1997. aastal, on aga novellid muutunud järjekorras, neist paljud on ümber kirjutatud ning „Viimane laev“ on tõstetud novellikogu lõppu, mis annab lõpusõnadele veelgi tugevama lõplikkuse-tähenduse. Esmatrükis oli novellil ka viis joonealust märkust, kus olid tegelaste rappa jooksvad dialoogid, aga teisest trükist on need välja heidetud. Kolmandas, 2007. aasta trükis on „Viimane laev“ taas novellikogu alguses, siingi ilma joonealuste märkusteta, ning teiste novellide kohadki on võrreldes esimese ja teise trükiga ümber mängitud. Siinne tõlge on tehtud teose kolmandast trükist.
Ilmselt vajaksid novelli lugejale tutvustamist kaks kultuurilist märki, mis on ungarlastele kindlasti tuttavad, kuid meile ei pruugi olla. „Viimane laev“ on pühendatud ungari romantilise kirjanduse suurkujule ja ühiskonnategelasele Mihály Vörösmartyle (1800–1855), kes on oma luules, pikemas eepikas ja näidendites käsitlenud ka paljusid Ungari ajaloolisi sündmusi ja tegelasi ning ungari rahvapärimust. Vörösmarty kõige aktiivsem loomeperiood langes Ungaris kokku nn reformiajastuga, 1848. aasta revolutsioonile eelnenud paarikümne aastaga, kui rida uuendusmeelseid aristokraate püüdis suuresti veel hilisfeodaalse ühiskonnakorraldusega Ungarit parlamentaarsel teel moodsate tööstusmaade eeskujul moderniseerida. Kirjanikud püüdsid algatuse edendamiseks anda oma panuse, ja üks kõige tuntumaid õhutustekste on Vörösmarty 14-salmiline luuletus „Üleskutse“ („Szózat“, 1836),[2] mille kahe esimese salmi viisistusest on Ungaris saanud omamoodi teine rahvushümn. Luuletuses viidatakse kangelaslikule minevikule, esivanemate eneseohverdusele kodumaa vabaduse nimel ja kannatusteajale, tuletatakse ungarlastele meelde, et „siin pead sa elama, surema“, ning visandatakse kaks tulevikustsenaariumi: kas parem tulevik, mille nimel tuleb tegutseda, või rahva täielik väljasuremine. Seda dramaatilist pilti on kujutatud kahes salmis, mis Karl Eduard Söödi tõlkes kõlavad järgmiselt: „Ehk tulgu, kui peab tulema, / Suur, võimas sulle surm, / Kus hiiglakalmuks kujuneb / Verd janunenud nurm. // Siis, rahvas, sinu hauakalm / Kord rahvaid ühendab / Ja miljonite harras lein / Neid vendeks ühendab.“ Nurm on tõlkesse tulnud küll riimisunnist ning originaalist seda ei leia, kuid Vörösmarty loodud pilt on selgelt vägivaldne, meenutab genotsiidigi, ning maa on kui ühishaud, mille ümber kogunevad teised rahvad pärast veretööd leinapisaraid valama. Krasznahorkai apokalüptilise pildi peale meenub ungari lugejale aga kindlasti ka Vörösmarty luigelauluks jäänud luuletus „Vana mustlane“ („A vén cigány“),[3] kust käib läbi ka Noa laeva motiiv.
Reformiajastu üks algatajaid ja juhtfiguure oli krahv István Széchenyi (1791–1860), kes tegi näiteks esimese annetuse Ungari teaduste akadeemia loomiseks ja kelle üks põhihuvisid 1820.–1830. aastatel oli Doonau muutmine laevatatavaks kuni Musta mereni, jõesängi uurimine ja reguleerimine ning looduslike takistuste eemaldamine laevaliikluse eest, milleks ta korraldas ulatusliku ekspeditsiooni Pestist allavoolu. Ta asutas 1831 ka esimese regulaarse aurulaevaliini Doonaul ning algatas esimese püsisilla ehituse Pesti ja Buda vahele, et pikemas perspektiivis kujundada kahest linnast Ungari pealinn. Oma nägemuse Ungari ühiskonnakorralduse ja majanduselu puudujääkidest ja vajalikest uuendustest sõnastas ta 1830. aastal ilmunud raamatus „Krediit“ („Hitel“), millest sai äärmiselt mõjukas lugemisvara ja tuliste arutelude algataja ning millele ta kirjutas ka oma mõtteid selgitavad järjed „Maailm“ („Világ“, 1831) ja „Staadium“ („Stádium“, 1833). „Krediidi“ viimases lõigus kutsub ta üles mitte vaevama pead asjatute mõtetega sellest, milline Ungari kunagi oli, vaid tegutsema pühendunud patriotismist kodumaa õitsengu nimel, lõpetades raamatu kuulsa lausega: „Paljud arvavad: Ungari – oli; mina soovin uskuda: saab olema!“
Krasznahorkai paneb viimase laeva liikuma ülesvoolu, ühes ärajäetud joonealuses dialoogis mainitud merest eemale lääne poole, kus Krasznahorkai aimas toona olevat säilinud veel mingigi õhkõrna lootuse. Ühes kümme aastat hiljem ilmunud intervjuus tõmbas ta aga sellelegi kriipsu peale. Novell ise on Ungaris aktiivses kultuurimälus, näiteks kandis jaanuaris Krasznahorkai 70. sünnipäevaks ilmunud kirjandusteadlase Gábor Szabó monograafia pealkirja „Vaade viimaselt laevalt. Krasznahorkai proosamaailm“, gümnaasiumiõpetajad valivad tihti just selle teksti Krasznahorkai loomingu tutvustamiseks, sest siin on palju motiive, mis ulatuvad otsapidi teistessegi Krasznahorkai teostesse, ning ka sotsiaalmeedias kerkib novell ikka ja jälle esile, kui lootus kipub kaduma ja Ungari valitsus taas mõne erilise rõlgusega esineb.
L. E.
[1] Eesti k-s: L. Krasznahorkai, Saatana tango. Tlk S. Kolka. Lelle, 2019.
[2] Karl Eduard Söödi tõlge „Üleshüüd“ ilmus 1938. aastal Fenno-Ugria Asutise aastaraamatu „Eesti hõim“ lisas, ent on leitav ka Vikipeediast: https://et.wikipedia.org/wiki/Ungari_rahvuslaul_”Üleshüüd”_(Szózat). Aga ka Matthias Johann Eisen on Vörösmarty luuletusest teinud oma ümberpaneku „Äratus“ ning avaldanud luulekogus „Helinad Emajõelt“ (1884).
[3] Albert Kruusi ja Ene Asu-Õunase tõlkeid võib lugeda siit: https://luuleleid.wordpress.com/2016/12/29/mihaly-vorosmarty-vana-mustlane/.
Lisa kommentaar