Terve oma kahekümne esimese eluaasta olin ma ametis püüdega saada kellekski, kes ma ei olnud, olla keegi, kes ma ei olnud.
Jõudnud aasta varem Pariisi, oli mul tunne, et olen paisatud inimeste keskele, kes teavad, sellal kui ma ise ei tea midagi. Suurima osa energiast pidingi kulutama sellele, et oma täielikku teadmatust peita. Olin agaralt hõivatud kahtlustega ning lummatud neist, kes mu ümber julgelt rõhusid oma õigusele võtta tudengielult kõik, mis sel neile pakkuda on. Neist, see tähendab mu kaaslastest ülikooli ettevalmistusklassis Henri IV ja seejärel Condorcet’ lütseumis.
Elutsesin toakeses, mis asus Sainte-Geneviève’i mäe külje all, nii et isegi mind ümbritsevad majad olid veendumustest läbi imbunud – need õieti ei olnudki majad, vaid monumendid. Nende kirikute, raamatukogude ja panteonide vahel liikumiseks oli tarvis erilist luba, mida valdasid kõik peale minu. Nii tegin ma end hästi pisikeseks ja katsusin jääda märkamatuks, kartes igal tänavanurgal kohata mõnd tollimeest, kelle ülesandeks on otsustada, kas oled neis prantsuse kultuuri ajaloolistes paikades omal kohal või mitte.
Kahekümne esimesel eluaastal tuli mul alistuda intelligentsetele vestlustele, mis minu ümber toimusid. Mõnikord ma ka osalesin neis, aga teadmisega, et olen petis, ning sellest tulenevalt painava hirmuga paljastamise ees. Millest siis rääkisid need noored, kes olid juba võimelised avaldama arvamust, sellal kui mina olin kõigest kaleidoskoop, milles segunesid loetud raamatutest nopitud muljed? Kirjandusest, teatrist, filmikunstist, filosoofiast ja koguni poliitikast. Mõned mu kaaslased pürgisid noorkirjaniku staatusse, mina aga häbenesin tunnistada, et söandan kirjutada: luulet ja jutukesi, mis mu lauasahtlist kaugemale ei jõudnud. Sest kirjutamine eeldas, et sul on midagi öelda ja vahest ka mingi eriomane viis selle ütlemiseks. Minul ei olnud midagi öelda ja ammugi ei olnud mul selle eimillegi ütlemiseks eriomast viisi.
Kahekümne esimesel eluaastal tõstsin ma pilgu sageli Marcel Prousti portreele, mis rippus Condorcet’ lütseumi eksamiruumi seinal. Ning oma kirjatükki lõpetades mõtlesin alati: „Kui ainult keegi teada ei saaks, et ma pole veel lugenud kogu „Kaotatud aega“, vaid üksnes „Õitsvate neidude varjus“ ja „Taasleitud aja“. Kui ainult tema seal kõrgel kateedri kohal seda ei aimaks.“ Kuid too Proust oma laiade silmalaugude ja laokil pilguga näis olevat pigem heasoovlik ja isegi natuke kaotsis ning mitte põrmugi mures vaeste õppurite pärast, kes seal pärast teda koolipinke nühkisid. Ta ei äratanud minus nii suurt aukartust, nagu olin tundnud aasta varem oma ladina keele õpetaja ees, kes oma karmi pilgu ja sakris juuste poolest sarnanes Bourdelle’i Beethoveni büstiga ning kes mind tunnist tundi aina vastama kutsus ja Vergiliuse väänilisi värsse dešifreerima sundis. Ehk meenutas ta parajasti omaenda noorpõlve samas paigas – ja seda, milline võis üldse toona olla see paik, see hooneteplokk Havre’i tänaval, mis avas oma rahuliku ja laia sammastatud sisehoovi, kui jõudsid siia tänava, metroo või Saint-Lazare’i vaksali lärmist ja sisenesid raskest välisuksest, mille taga võinuks vaevalt arvata asuvat lütseumi? Kas juba siis olid siin need pingid hoovis pilla-palla laiali ja kas juba siis oli siin see liiga väike raamatukogu, mille hoidja avas ja lukustas vitriinkappe, kus asusid raamatud, jättes võtme enda järel pliiatsitopsi, mis oli kõigile teada ja seisis lihtsalt ta töölaual? Raamatutega tegeles too proua muide vähem kui oma ruumi kaunistamisega aastaajale kohaselt, seades sügiseti lugemislaudade keskele, aknalaudadele ja riiulitele igat värvi ja igat kuju kõrvitsaid ning vaasidesse kuivatatud hortensiavarsi. Jah, vähemalt tema pidi olema ametis juba Prousti ajal, sest ta nägi välja, nagu oleks olemas olnud ja seda paika majandanud juba sajandeid või hiljemalt sestsaati, kui kool 19. sajandi algul asutati.
Veel enne kui sain kahekümne üheseks, võeti mind vastu Lyoni école normale supérieure’i nüüdiskirjanduse osakonda. Mõtlesin veel kuid, et eksamikomisjon on tulemusi teatades nimega eksinud ja et viga tuleb millalgi ilmsiks. Tol aastal oma uues ühikatoas üliõpilaskodu murtud nurkadega hoones magasin ma vähe ja kirjutasin õhinaga, mitu tundi päevas, justkui pidanuksin endale tõestama, et mul on selleks õigus, meeles mõlkumas Rilke pateetilisevõitu fraas: „tunnistage endale, kas Te sureksite, kui Teil kirjutamine ära keelataks“,[1] ning kõndisin läbi Gilles Clémente’i rajatud laia hämara pargi, kus vohasid okkalised ohakad ja artišokid, et jõuda raamatukokku, mis oli alati avatud minusugustele unemerel eksinutele, kes aina kaheldes kõiges, mis nad olid, mida nad ihkasid ja lootsid, kogunesid öid veetma tema avarale raamatutega täidetud pardale.
Juurdlen praegu, millest see tuli, et mul oli toona nii raske leida enesekindlust, soetada endale koht tolles paigas ja nonde inimeste keskel, kes olid pealegi kenad ja kellest paljudest on saanud mu sõbrad? Olid selle taga kahtlused, kas mul on kõigi Prantsusmaal sündinutega samaväärsed õigused kanda kinnitada maal, mis pole mu vanemate kodu? Kuid samamoodi ei leidnud ma endal olevat õigust tunda end kodus, kui käisin suviti Eestis, sel maal, mis pidevalt uuenes, mis polnud enam õieti too, kust olin lahkunud kümmekond aastat varem, nõukogude aja lõpul, vaid oli asunud uuele teele koos nendega, kes olid jäänud, kes olid ümberkorraldustega seotud, olid nende all kannatanud, nende üle rõõmustanud või muretsenud, neid igal juhul läbi elanud, sellal kui mina olin neid üksnes eemalt jälginud.
Kahekümne esimesel eluaastal olin ma suvel taas kord Tallinnas käinud ja nagu varasematelgi suvedel leidnud linna täis pulbitsevat elu, täis ehitusjärgus pilvelõhkujate karkasse ja tellinguid, mis olid püstitatud vanalinna madalate majade ette, mis pärast nõukaaja aastakümneid, kui hall oli kohustuslik, võõbati üle pastelsetes toonides. Ma küll ei tea, kas kõik linnad muudavad oma kuju kiiremini kui inimsüda, aga nii oli see igatahes mu sünnilinnaga, mis alates 1991. aastast kasutas minu talvist äraolekut selleks, et ikka ja jälle kõige naha ja karvadega ümber sündida. Muutused ei puudutanud ainult fassaadide värvust ja kõrgust, vaid ka linna ja selle asukate hinge.
Kogu lapsepõlve olin ma elanud liikumatus pealinnas; viimased suuremad ehitustööd jäid Moskva olümpiamängude aastasse 1980, mil Tallinnas toimus purjeregatt. See oli üksiti mu sünniaasta, nii et moodsad ehitised jahisadamas olid minu silmis alati olemas olnud ega pakkunud mulle mingit põnevust. Nõukogude režiimi viimastel aastatel oli poliitikas nähtavasti aset leidnud nihe eraomandi aktsepteerimise suunas, nii et need, kes aga said, olid hakanud endale püsti panema suvilakökse, tarvitades käepäraseid materjale, mida nad rohkem või vähem seaduslikel viisidel hankisid. Kuid need olid olnud üpris tagasihoidlikud projektid. Siis aga oli kõik korraga erastamiste, tagastamiste, müükide ja edasimüükide taktis liikvele läinud. Kui seda liikumist pidanuks kirjeldama mingi värv, olnuks selleks kahtlemata elektrisinine, mis sõltumatu Eesti trikolooril musta ja valgega kõrvuti seisis. Rahvuslikud sümbolid, mille eksponeerimine oleks vana Euroopa riikides tundunud kohatu, olid nüüd kõikjal, siltidel ja lettidel, möödakäijate kaelas, jalas või peas: rukkililleõie kujuliste rinnamärkidena, T-särkidena, mida ehtisid avatud tiibadega suitsupääsukesed, heegeldatud murumütside ja villaste sokkidena, tasside, sallide, nokamütside ja kandekottidena. Keegi ei muretsenud nende isamaalisest vaimust sündinud toodete kitšiliku väljanägemise pärast. Kõik kandsid neid uhkusega ja kohaliku käsitöö poekesed ei jäänud kunagi tühjaks.
Tallinna kohal lemmendas ohjeldamatu ärivaim. Igal tänavanurgal avati restorane, Raekoja platsil laiusid jäätisekohvik Pingviini terrassid, reisibürood riputasid oma vaateakendele kaugete sihtpunktide fotosid, lubades teoks teha klientide ammust ajast allasurutud unelmad, ehkki tegelikkuses võis unelmate reis kujuneda riskantseks loksumiseks vanades Saksa päritolu bussides, mis Euroopa pealinnade lähistel pahatihti rikki läksid, nii et idaturisti kasin reisieelarve kulus asjakohaselt räämas hotellidele ja odavatele Hiina restoranidele ning eeldas, et reisisellil on musta leiva ja vorsti varu kohvriga kaasas. Hoolimata nende tavakodanike tagasihoidlikest sissetulekutest, kes polnud turumajanduse pilgaril osalemiseks kullasoont leidnud, asendusid vanad kauplused ajapikku ketipoodidega, uusehitiste kohal sagisid tornkraanade nooled ja tänavatel vooris uskumatul hulgal luksusautosid.
Tundsin täie selgusega, et mind on haneks tõmmatud. Mind kadestati, et elan Pariisis, mina aga kadestasin eestlasi, et nad elavad Tallinnas, kus kõik näis olevat võimalik, kõik teed lahti ja alalõpmatus uuenemises. Seal elati minu meelest elu suure algustähega, täis rutuga sepitsetud projekte ning unistusi kiirest rikastumisest ja revanšist kasinuseaastate vastu. Jah, just selles kiirendusele asunud ajaloos oleksin ka mina tahtnud elada. Seal oleksin minagi tihanud. Aga mida? Seda ma kindlalt ei teadnud. Tihanud tunnistada, et tahan olla veidi enamat kui tubli õpilane, kes kogub edaspidi ühiskondlikku tunnustust, mis vastaks tema edule eksamitel ja konkurssidel? Tihanud tunnistada, et ihkan tähendusrikast eksistentsi ja tugevaid tundeid, muusikat, ühe ööga eostatud ja järgmisel päeval nurisünnitatud raamatuid, kirglikke vaidlusi, vanalinna baarides veedetud õhtuid, võimatuid ja tormilisi armusuhteid, suvesid, milliseid leidub ainult põhjas – päevadega, mis juuni lõpu häbelikus õhtuhämaruses ei lõpe ega lõpe?
Olin oma kahekümneaastase elu keerises, kus ei olda enam vanematest sõltuv laps, aga veel mitte ka oma elu peal täiskasvanu; kus ühel päeval ollakse üks asi ja järgmisel teine, aga igatahes tulvil aimdusi, et sind ootavad nii mitmed teed ja et seni, kuni üht neist teisi kõrvale jättes välja valitud pole, kuuluvad nad kõik sulle, moodustavad kõik osa sinu tulevasest eksistentsist – osa, mida pole veel läbi uuritud, mille tõelus aga sellest ei kahane. Ja tõesti, kõige ootamatumad teed avanesid just kosmopoliitses Tallinnas, kuhu tulvas hordide kaupa turiste, kes himustasid näha, mis toimub teisel pool, tolles Idas, mis oli korraga vaene ja veetlev, täis lõppematute jalgadega heledapäiseid naisi ja hiiglaslikke ööklubisid, mis olid hommikuni lahti.
Tol suvel kohtasin ma kampa kunstnikke, kes kõik uskusid raudkindlalt, et ühel heal päeval on neil võimalik oma kunstist ära elada. Imetlesin nende otsusekindlust ja panin selle hea usu arvele. Seni aga viljelesid nad ellujäämisstrateegiaid, mis paistsid mulle romantilised, ent ei pruukinud olla enamat kui katsed kuidagiviisi vastu panna kapitalismi nõudmistele, millel polnud sooja ega külma ei usust ega loovusest, kui neil just turuväärtust ei olnud. Üks neist töötas ühe kohaliku kunstniku galeriis, teine õmbles väikseid kaisuloomi, millega ta laatadel kauples ja mis vahepealsel ajal katsid kõiki ta pisikese korteri põrandaid. Kolmas pidas arvet, mis kuupäeval ta võiks taas minna verd andma, sest doonoriks käimist tasustati suure Kalevi šokolaadiga, mida ta endale muidu poleks lubada saanud. Meie ühised eined koosnesid praekartulitest, keedukartulitest ja aurutatud kartulitest, mille kõrvale sõime vahel tomati-hapukooresalatit, aga ikka oli kellelgi kaasas ka paar pudelit õlut või vilets Hispaania või Moldova vein, poolmagus või pigem lääge, mis Prantsusmaal oleks hinnatud lakkeks, mida aga meie väikses seltskonnas koheldi kui kallist margiveini.
Tol suvel olin ma linna piiril hääletanud, et minna Viljandi pärimusmuusika festivalile, viiul veidra väljanägemisega kohvris, mida katsid sinised ja mustad Super Gluega kinnitatud kunstkarusnahatükid. Üks Indiast pärit ettevõtja oli kinni pidanud oma tuliuue Mercedese, mis oli nii kliiniliselt puhas, et ma ei teadnud, kuhu pista oma lahtistes sandaalides tolmused jalad. Suurema osa teest oli ta pidanud mulle kõnet oma vaibaettevõtte väärikusest ja väljavaadetest teha tasuvaid investeeringuid Ida-Euroopa vastavatud aktsiaturgudel. Seejärel, otsekui jutujätkuks, oli ta teinud mulle abieluettepaneku.
Olin ära põlanud selle ootamatu pakkumise saada ülalpeetavaks abikaasaks ning eelistanud vaibatöösturile puupaljast fotograafi, kes jäädvustas päevalilli, tema järel noort režissööri, kes väntas ühe lühifilmi, millest ma ei saanud aru suurt midagi peale selle, et see kõneles rannale uhutud põgenikust, omalaadsest Läänemere Robinson Crusoest. Lähedalasuvas depoos mängisid tuletõrjujad petanki, mida sealkandis keegi ei tundnud, mille nemad olid aga ära õppinud oma Marseille’ ametivendi külastades. Nad olid nii rõõmsad, kui neile Prantsusmaast rääkisin, et viivuks tundus mulle endalegi, et mul on oma eluga petanki ja aniisiviina maal vedanud, tõeliselt vedanud.
Kogu oma kahekümne esimese eluaasta, mida vaheldumisi täitsid heitumus ja entusiasm, tärkavad sõbrasuhted, lugemis- ja õppimishullus, pagesin ma oma pead painavate kahtluste eest sageli loodusse, Eesti soistesse metsadesse ja mere äärde, kus männimetsad ulatuvad veepiirini välja, ning isegi Pariisis käisin ma usinalt Buttes Chaumonti pargis, otsides sealt André Bretoni jälgi, ja botaanikaaias, kus oli korrastatud miniatuurne alpimaastik. Ma seerisin mööda jalgradu, jälgisin pungade, lehtede ja õite puhkemist, ronisin mööda kivirahne, saatsin sammudega veeniret, mis pidi vististi matkima mäestikuoja, ning istusin viimaks ikka kivile aia tagasopis, kuhu jalgrajad ei viinud ja muid külastajaid seega ei sattunud. Seal lugesin ma Chari, Reverdyd või Corbière’i, tundes, et ainult selles paigas omandab luule minu jaoks tõelise mõtte, kuna sõnad hakkasid maastikult vastu kajama ning ma ei püüdnud enam iga hinna eest mõista, vaid ainult tunnetada. Pariis hingas mu ümber täiel rinnal või lämbus oma üleküllase ajaloo all, mina aga seal võltsmaastikul, kivirike ja sõnajalgade vahel, olin viimaks leidnud tõeluse, selle kogemuse tõeluse, et oled kahekümneaastane, et sinu ees laiub tundmatuna tulevane elu ja et sul pole midagi tõestada, ei teistele ega iseendale, ei vanadele ega uutele riikidele, kuhu sa juhuse tahtel just parasjagu elama oled sattunud.
Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar
[1] R. M. Rilke, Kirjad noorele luuletajale. Luuletusi. Tlk T. Relve, A. Prosa. Tallinn, 1995, lk 8.
Katrina Kalda, Paris et Tallinn / l’an 2000. Rmt-s: Avoir (encore) vingt ans. Saint-Nazaire: Editions meet, 2023, lk 246–251.
16.–19. novembril 2023 toimus Prantsusmaal, Saint-Nazaire’i linna kirjanike ja tõlkijate loomemajas kahekümnendat korda kirjandusfestival „Meeting“ ehk „Kohtumine“. Nagu tavaliselt, oli fookuses kaks maad, sedapuhku Eesti ja Senegal. Tähistamaks festivali kahekümnendat juubelit, ilmus sel puhul ka koguteos pealkirjaga „Olla (taas) kahekümne aastane“ („Avoir (encore) vingt ans“), kuhu festivaliga eri aegadel seotud kirjanikud panustasid lühiloo, milles meenutasid, mida nad tegid 20-aastasena, kus nad olid ja mida lugesid. Koguteose 36 autori seas figureerisid kolm Eesti kirjanikku, kes olid kutsutud esinema ka mainitud kirjandusfestivalile: Doris Kareva, Tiit Aleksejev ja Katrina Kalda. Täname autoreid ja kogumiku koostajat, Saint-Nazaire’i kirjanike ja tõlkijate loomemaja juhti Patrick Deville’i lahke loa eest need kolm teksti eesti lugejatele kättesaadavaks teha. Meenutame ühtlasi, et see polnud eesti kirjanike esimene külaskäik Saint-Nazaire’i festivalile, vaid juba 1992. aasta novembris oli sinna kutsutud rühm Balti riikide kirjanikke, teiste seas Ilmar Jaks, Heino Kiik, Ilmar Laaban, Mats Traat ja Arvo Valton.
M.T.
Lisa kommentaar