Minu isa luulud. Ulmeantoloogia. Koost. Joel Jans ja Jüri Kallas. Lümanda: Gururaamat, 2023. (Ulmeguru ulmesari; 4). 357 lk. 23.99 €.
Joel Jansi ja Jüri Kallase kokku pandud ning Kulka toel välja antud antoloogia tutvustab Eestis perioodil 1953–1989 avaldatud algupärast ulmekirjandust. Ja kuigi koostajad raamatu ees- ja järelsõnas korduvalt rõhutavad, et tegu pole „aruandega Eesti NSV ulme kohta“, siis ometigi just sellega tegu on. Koostajad ilmselt soovivad rõhutada, et see pole akadeemiline ja kapitaalne kokkuvõte ENSV ulmest. Mitte et pärast käesolevat köidet sellise järele nüüd enam tingimata mingit vajadust oleks.
Jans ja Kallas on kokku pannud igati representatiivse valiku Nõukogude Eesti ulmekirjandusest. Kui kunagi mõned aastad enne selle antoloogia idee sündi käisin ise Kultuurkapitalile välja mõnevõrra kapitaalsema ja laiemate ajapiiridega eesti ulme esinduskogu idee („Eesti ulme XX sajandil“), ei leidnud see plaan mitmel katsel toetust ning jäi sellisel kujul teostamata. Nüüd tolle sündimata jäänud raamatu ja valmis köite sisukordi võrreldes saab tõdeda, et ega sõjajärgse eesti fantastika tekstivalikut ilma mingite konkreetsete tekstide (Vladimir Beekmani „Kiired maailmaruumist“, Rein Sepa „Viimne üksiklane“, Juhan Saare „Strontsium 90“, Rein Saluri „Krahvi poeg“) või autorivalikuteta (Friedebert Tuglas, Henn-Kaarel Hellat, Andres Ehin, Helju Rebane, Ain Särg, Urmas Alas) ette kujutakski.
Aga kui hulk valikuid on sellise tekstikogu puhul koostajale enam-vähem ette kirjutatud, siis teisalt suudavad Jans ja Kallas üllatada ka paladega, millest ise ei olnud teadlikki (Eve Petersoni „Ääremaadel“, Hille Karmi „Kunagi veebruaris“), ja autoritega, kelle kui ulmeprosaisti peale (Tarmo Kulmar, Ülo Mattheus) lihtsalt ei oleks osanud mõtelda. Nii et kui pooled raamatu tekstid panid noogutama, et täpselt neid tekste ma siit leida eeldasingi, siis teine pool tekitas ühe üllatuse teise järel. Ja arvestades mõne raamatusse pääsenud teksti kunstilist nõrkust („Ääremaadel“) või autori eksikülalise staatust kirjandusilmas (Ain Ainsaar), paneb veidi imestama paari oluliselt tugevama autori ja teksti puudumine (Paul Viidingu „Marsi ja Jupiteri vahel“, Rein Põdra „Retk“, Leen Tameli „Aja röövimine“).
Ning kuigi koostajad rõhutavad, et nende ambitsioon oligi piirduda lühiproosaga, mida sai siin raudse eesriide taga 1950–1980ndatel ajalehtedest-ajakirjadest ja mujalt lugeda just Nõukogude Eesti inimene, siis see geograafilis-mentaalne piirang jääb kaunis arusaamatuks. Tunnistavad ju Jans ja Kallas isegi, et väliseesti kirjanduskorpusest teise analoogilise antoloogia jaoks materjali kokku ei tuleks, mistap olnuks ehk mõttekas mõned peamiselt Rootsis ilmunud silmatorkavamad ulmetekstid – näiteks Karin Saarseni jutukogust „Vallutajad“ ja August Mälgu kogumikust „Projekt „Victoria““ – just sellesse valikusse lülitada.
Aga need on pisiasjad. Laiem probleem, mille üle raamat mõtisklema paneb, on mõistagi tekstide aegumine ja vanema kirjanduse võime meid täna üldse enam kõnetada. Rõhutavad ju raamatu koostajad, et nende eesmärgiks ei ole akadeemiline ülevaade, vaid tänastele lugejatele lugemismõnu pakkuvate tekstide ühtede kaante vahele koondamine. Paraku ütleb kõhutunne, et päris mitmed siinse raamatu tekstid, mis omas ajas, 1950. aastatel näiteks, üpris edukalt oma lugejatega kontakti said, enam lihtsalt ei kõnele keeles, millega on harjunud tänapäeva lugejad.
Nii näiteks jääb Rein Sepa „Viimset üksiklast“ (kirjutatud 50ndate lõpus) ja selle ääretult laialivalguvat narratiivi ning lauset, mis meenutab juhusliku trajektooriga õhus susisevat õhupalli, praegu lugedes kummitama koomilis-poeetiline sentents sealtsamast tekstist: „nõutuse signaalid ristlesid tähtede vahel“. Nii igava ja kuidagi ebaolulisena mõjub see jutustamislaad ning kogu lühiromaani teema ja narratiivi ülesehitus kaks inimpõlve pärast teksti sündi.
Niisamuti võib ette kujutada, kuidas 23-aastase Vladimir Beekmani kirjutatud ja ajakirjas Stalinlik Noorus ilmunud noorsoojutustus „Kiired maailmaruumist“ oleks sajandivahetuse paiku eesti ulmefännide kriitika-rehepeksumasinas, ajakirja Algernon „Jutulabori“ nime kandnud õpitoas täielikult algelementideks lammutatud. Aga ju polnud 1953. aasta Nooruse toimetuses tõesti inimest, kes oleks osanud või vaevunud noore sulesepa tööd parandustest punaseks sodima, et teksti sisemine struktuur, mõningate stseenide jaburus, puised dialoogid, narratiivi loogika jmt vead korda saada.
Aeg ei ole armuline olnud ka Ain Ainsaare „Tõrkele“. Matemaatilist võrrandit meenutava saepurumaitsega dialoogidest koosnev tekst ning tänapäevalgi justkui aktuaalsete teemade – privaatsfääri kaitstus jälgimisühiskonnas, tehisintellekt inimesi jälgimas – täiesti ajast ja arust mõjuval viisil käsitlus näitavad, et pelgalt tulevikuprognoosile ja teaduslik-tehnilisele ekstrapolatsioonile ehitatud ulmejutt ilma kirjandusliku taseme ja karakterite konfliktita naljalt oma sünnikümnendit üle ei ela.
Ka Eve Petersoni „Ääremaadel“ võis 1984. aastal Nooruse veergudel toonase üldise ulme- ja seikluskirjanduse põua tingimustes oma filmiliku hoogsuse ja põnevuste üksteise otsa kuhjamisega noorte lugejate südame põksuma panna, aga nelikümmend aastat hiljem seda teksti vaagides torkab silma väga puine dialoog, katkine lause ja segane jutustamismaneer, kus poolte stseenide puhul pole võimalik aru saada, kes kellele mida ütleb või kes tegelastest üldse konkreetses stseenis osalevad. Ja vaevalt, et see 18-aastase autori tekstis modernistliku stiilivõttena tahtlik ambitsioon oli.
Sedasorti kriitikast ei tohi tingimata teha järeldust, et need tekstid ei vääri aastakümneid hiljem raamatukaante vahele koondamist. Ega lugemisrõõmu mõttes ja kõige laiemat publikut silmas pidades ei ole ammu enam mingit lootust ju ka Walter Scottil, Fenimore Cooperil, Alexandre Dumas’l, Charles Dickensil, Jules Verne’il ega Rider Haggardil. Osa neist juba on tänapäeva noorsoo – aga ka enamiku täiskasvanute – jaoks lugemiskõlbmatuks muutunud (Scott, Cooper, Dickens, Haggard), osa veidi lihtsama lause ja kiirema jutustamislaadiga autoreid lukustuvad meie silme all praeguseil kümnendeil (Dumas, Verne). Veidi pikemat tulevikku võib ehk ennustada Robert Louis Stevensonile ja Conan Doyle’ile nende suhteliselt lihtsa ja moodsamana mõjuva lause ning keskmiselt õhemate raamatute tõttu.
Nii väärivad needki 1950–1960ndate ulmetekstid kindlasti kirjandusloo prügikasti sattumisest päästmist, aga seda mitte ennast lugemisnaudingu argumendiga pettes, vaid ikkagi just akadeemilisest huvist, soovist kultuuripärandit säilitada ja selle uurimiseks võimalusi pakkudes. Ja just seetõttu, mineviku võimalikult terviklikku ja mitmekesist akadeemilist peegeldust ning jäädvustust silmas pidades, julgen vaidlustada ka koostajate otsuse mitte võtta antoloogiasse romaanikatkendeid. Olen täiesti veendunud, et mõni iseseisva stseenina mõjuv katkend Boris Kaburi noorsooromaanist „Kosmose rannavetes“ (1966) oleks 60ndate sula ja ulmeelu edenemise perioodist oluliselt dünaamilisema ja terviklikuma pildi andnud. Aga kuna Kaburil lühivorme pole ette näidata, jäi üks olulisemaid tolle aja ulmeautoreid pildilt välja. Ja pagulaskirjandusest leiaks neid väärt fantastilisi romaanikatkeid samast kümnendist suuremalgi hulgal (Ristikivi, Kangro, Rumor).
Tegelikult on see raamat üks kurb pilguheit minevikku, mille pealkiri võinuks vabalt olla ka „Käimata jäänud teed“ või „Valimata rajad“, sest näitab see meile ju inimesi, kellel ei olnud võimalik end soovitud alal (ulmekirjandus) süvendatult teostada, kes ei saanud endale valida karjääri, mida oleksid sisimas enim soovinud ja milleks paljudel juhtudel ka kõik eeldused olemas olid.
Võimalusi regulaarselt ulmelist lühiproosat avaldada sisuliselt ei olnud, autorid pidid oma fantastilisi novelle ja jutustusi pressima populaarteaduslikesse või laste- ja noorteajakirjadesse ning rajoonilehtede jutusabadesse ja ülikoolide ajalehtedesse. Aeg-ajalt, aga seda pea eranditult vaid 1960ndail, õnnestus ulmel jõuda Loomingu Raamatukogu köidetesse.
Ühtegi ulmeajakirja, mille ümber saanuks koonduda ja välja areneda oma autorkond ja spetsiifiline ulmekriitika koos auhindade, konkursside ja seltsieluga, meil ei tekkinud, aga neid ei tekkinud kusagil Nõukogude Liidus, see oli rohkem Varssavi pakti maade privileeg. Ja kui välja arvata see kodumaise ulmeelu lühike õidepuhkemise aeg 60ndail, siis tegelikult fantastikal Nõukogude Eesti kirjanduselus mingit olulist rolli kunagi polnud. Või ei lastud sellel tekkida.
Sellesama kurva tõdemuseni jõuab arvustuses „Minu isa luuludele“ rahvusringhäälingu kultuuriportaalis ka kriitik Mart Pechter, öeldes: „päris ehtsat ulmekirjanduse traditsiooni nende aastate jooksul Eestis tegelikult ei eksisteerinud. Ulmet küll kirjutati ja kohati päris hästi, kuid siinne antoloogia jätab lõpuks mulje, et kõik lood olid üksikud tükid, mis omavahel väga ei haakunud.“[1]
Ulme oli pigem kui mingi imeloom, mida oli parem vältida. Või siis vaadeldi fantastikat kui midagi sellist, mida iga päris kirjanik võis vahetevahel proovida, parem kui satiirilises või koomilises võtmes. Ulme oli kui mingi kergemeelne, mitte päris kirjanduse väärtusega kõrvalehüpe. Midagi, mida võis vahelduseks proovida, aga mis ei vajanud mingeid erioskusi ega vastava kirjandustraditsiooni tundmist. Oli normaalne, kui päriskirjaniku bibliograafias oli ette näidata ka ulmeromaan või -jutustus.
Ka mitmed selle raamatu ulmelood näitavad, et koomilist ulmet (Urmas Alas, Henn-Kaarel Hellat, Ain Särg) eelistati alati ennast tõsiselt võtvale karmile ja emotsionaalsele žanriulmele, veel parem, kui see oleks esitatud absurdi või satiiri võtmes. Olid soositud ulmelood, mille tegevus toimus meie argises nõukogude maailmas, kuhu siis murdis sisse mingi ulmeline nähtus, motiiv või kirjanduslik võte (Rein Saluri, jällegi Hellat, Helju Rebane, Hille Karm). Aga päris ulmelises keskkonnas, väljamõeldud fantastilises sekundaarmaailmas toimuvaid narratiive peeti pigem lääneliku kapitaliühiskonna kommertskirjanduse pärusmaaks. Meie ulme oli enamasti olmeline, argine, kommunaalne.
Kummalisel kombel on ka mitmed selle antoloogia tekstid sellised, milles toimuvat saab ära seletada fantastilist lahendust eirates, neid täielikult argimaailma toimimisreegleile kohandades (Saluri, Hellat, Ehin, Mattheus, Rebane). Või siis on tegu õpetliku mõistujutuga, kus ulmeline komponent ongi vaid moralitee lõpplahenduse jaoks tähtis (Karm). Pole ime, et selle antoloogia kirjanduslikult tugevaimad tekstid on just sellised, mida saab soovi korral võtta ka täiesti ulmevabadena (Saluri, Ehin, Mattheus). Õnneks mahub nende tugevaimate ritta siiski ka väga selge ulmežanri tunnetusega autoreid, kelle palad on lisaks üldkirjanduslikele väärtustele tugevad just teadusfantastikana (Reedik Palm, siin kindlasti jälle ka Saluri, aga samuti Juhan Saar, Tarmo Kulmar ja mõistagi eestikeelse fantastilise proosa üks rajajaid Friedebert Tuglas).
Suurema osa Nõukogude okupatsiooni ajast suhtus ENSV kirjanduseliit ulmekirjandusse eitavalt. Selle parimaks indikaatoriks on ehk ulme esinemissagedus Loomingu Raamatukogus. Väljaande esimesel viieteistkümnel aastal peatoimetaja Otto Samma ajal seal teatava regulaarsusega ulmet leidus, pärast enam peaaegu üldse mitte. Huvitav on tähele panna, et tegelikult ei jõudnud tol ajal LR-i vahendusel eesti keelde üldsegi moodne tõlkeulme (kui välja arvata idabloki autorid Strugatskid ja Lem), vaid üpris vana ja pigem konservatiivset sorti ulmekirjandus. Sama kehtib ka 1976. aastal ilmunud antoloogia „Lilled Algernonile“ ning „Mirabilia“ ja „Põneviku“ sarjades 1970–1980ndail ilmunud tekstide kohta. Avaldati ilmumise ajaks 15–20 aastat või rohkem vana ja üsna traditsioonilist ulmekirjandust (Asimov, Bradbury, Clarke, Simak).
See on tähelepanuväärne ja kummaline just kui mõelda, missugune modernistlik revolutsioon toimus angloameerika fantastikas just 60ndatel hipi- ja seksrevolutsiooni laineharjal. Kuid neid vormilt ja teemadelt uuenduslikke ning murrangulisi ulmetekste sellistelt kirjanikelt nagu Ballard, Delany, Dick, Ellison, Moorcock, Silverberg ja Zelazny Vene ajal eesti keelde ei jõudnud. Meil levis 20 aastat vana turvaline ja traditsiooniline fantastika. Väikeste eranditega levib tänaseni.
Aga ei peaks. „Mirabilia“ sarja ilmuma hakkamist ettekäändeks tuues saadeti ulme viisakalt LR-i toimetusest välja, mille tulemusena saavad väärtkirjanduse sõbrad kirjandusilmas tänapäeval toimuvast oluliselt ebatäielikumat pilti, kui võiks. Olen aru saanud, et Loomingu Raamatukogu eesmärk täna on muu hulgas pakkuda tõlkekirjanduse sõpradele igal aastal turuhinnast odavamalt kindla arvu kindla kvaliteediga nimetusi. Märksa adekvaatsema pildi maailma kirjandusskeenel toimuvast saaks hinnatundlikum eesti raamatusõber aga siis, kui LR-i 40 numbrist oleks igal aastal paar tükki pühendatud angloameerika ja teiste kirjanduste väärtulmele, olgu siis kõige moodsamale või väärtulme klassikale sealtsamast angloameerika ulme uue laine ajast 1960ndatest. Kirjandusele, mida ulmele keskenduvad pisikirjastused siiamaani ei suuda ega riski välja anda. Mis aga oma üldkirjanduslikult tasemelt sobiks igati LR-i pakutavasse rikkalikku nüüdiskirjanduse menüüsse.
[1] M. Pechter, Ulmeajaloo ilu. Kultuur.err, 18.01.2024.
Lisa kommentaar