D. Nurkse. Hääled üle vee. Inglise k-st tlk Märt Väljataga. Tallinn: EKSA, 2023. 102 lk. 16.99 €.
Varem vaid Vikerkaare veergudel[1] eesti lugejani jõudnud Ameerika luuletaja Dennis Nurkset (luuletajana D. Nurkse, snd 1949 New Yorgis) on esimese eestikeelse raamatu tagakaanel nimetatud õigustatult nimekaimaks eesti taustaga nüüdisluuletajaks. Seni kaheteistkümne luulekogu autorina on ta üks auhinnatumaid ja ühtaegu huvitavamaid, võrratumaid. Majandusteadlase Ragnar Nurkse pojana on ta väliseestlaste järeltulija, kes 1993. aastal ilmunud luulekogu „Voices Over Water“ on pühendanud oma vanavanematele, 1928. aastal Kanadasse asunud eestirootsi päritolu laulupedagoog Victoria Clanman-Nurksele (1882–1964) ja metsaülem Villem Nurksele (1883–1933). „Hääled üle vee“ kujutab lüürilises laadis sarnase abielupaari lugu väljarändamisest ja ümberasumisest samal ajalisel ja geograafilisel trajektooril kolmes osas: „Äraminek Eestist“, „Kõrg-Kanada“ ja „Lihavõtte-lumi“. Eessõnas on selgitatud paari häälte vaheldumist: esimeses osas jutustavad nii Eesti rannikualal üles kasvanud muusikust naise kui ka sisemaa metsaülemast mehe hääl, teises osas kõneleb mees ning kolmandas on jutustajaks naine (v.a paar lõputeksti lapselapse vaatepunktist).
„Äraminek Eestist“ algab õieti 19. sajandi lõpu Läänemere saare pereolustiku lüürilise kujutusega, kus naise vaate-punktis saab dominandiks vastupidiselt harilikult mälestustes ülekaalus olevale lapsepõlvehelgusele nukker süngus: „Meie, lapsed, tulime vihast“ (lk 10); „ja iga päev, kui oli valge / ainult mu mõtetes…“ (lk 9); „Arvasin, et kuulan vihisevat [hüppe]nööri / ja naeru ja oma hingamist, aga kuulsin / sama võõrast jõudu nagu mu keha“ (lk 12). Abiellumise järel sisemaale kolides „mets vaheldust ei toonud: päev läbi roheline, / öösel sinine, õõtsus ja värises küllalt, / et ajada süda pahaks – aga kui visata kivi, / langes see isegi välgatamata, / ja midagi ei uhutud kunagi servale“ (lk 14). Sarnane häälestus saadab järgnevate aastate ühiskondlike muutuste, revolutsiooniõhustiku, sõjahirmu ja mehe äripahanduste kujutamist, mida poeetilise nüansina kannavad naishääle puhul muusikalised elemendid, sealhulgas juhuslike peensuste kuulatamised heidutavast argisusest mingisugusegi harmoonia tabamiseks, millest aga kokku saab justkui läbi elu painav tumemeelne ja mina(häält) allasuruv basso ostinato inimsuhete võrdkujuna. Meeshäält varjundab meeleolutsev klammerdumine oma viljapuudesse, mida ta armastas „eriti talvel, / kui neid kõiki sai ühe pilguga näha, / kui tuul ja nad ise enam üksteist ei varjanud“ ja mis erinevalt abikaasast „olid selgelt minu, allkirja vastu saadud, tasutud higiga, / mitte armastuse, valede, õnne või kannatustega“ (lk 15) – ja selle kaudu ta mõistab ja mõtestab ka taamal toimuvat julmust.
Selline motiivi- ja tunnetuspõhine vahe on raamatu esimeses osas tajutav eri häälte registreiski, nii et algupärandi retseptsioonis märgitud vaatepunktide vähene eristumine[2] ei pääse kehtivusele kohemaid. „Äraminekus Eestist“ on naishääle elukujutus kujundlikum, ajuti tundelisemgi ning narratiivsuse mõttes abstraktsem, mehe vaatepunktist edastuvad eri episoodid terviklikumate ja otsesõnalisemate lugudena muu hulgas üldistest (ühiskonna)oludest. Jutlustaja tütrest naishääle ilmavaate osa on jumal, metsaülemast ja talupidajast meeshääl leiab hingelist pidet peale oma õunapuude eeskätt metsast ja maast.[3]
Meesvaatepunktist vahendatud teise osa tooniandvaks motiiviks on uue elu-paiga maastik ja ilmastik, nii et esimese osa muusikaline ostinato kui ühiskondlikest pööretest mõjutatud inimsuhete metafoor asendub Kanada metsiku, karmi ja kõleda loodusega: „Siin maal on tuhandeid versti / kahe verstaposti vahel“ (lk 41). Ja lüürilise taju olemuslikuks motiiviks saab tuul, mis kustutab isegi äsja küntud vaod (lk 48; kolmanda osa naisvaatepunktis nõndasama see „puhub minu puistatud seemned / tagasi mu musta narmassalli voltidesse“, lk 84) ega sarnane oma võimsuses „millegagi, mis kunagi juhtunud / või juhtuda sai minus ja väljaspool mind“ (lk 42), isegi maja „uksed / painduvad tuules, mida ma ei tunne“ (lk 56). Teose vältel terviklikuna välja arendatav saatuselugu kujutab teises osas nii emigrantide saabumist „uude maailma“, asu otsinguid kui ka kohanemist, mida aga saadavad mineviku varjud ja igatsused – pingeväli tuttavliku ja uue, tundmatu vahel („ja mitte näljahirm ei pane mind saaki koristama, / vaid kõigest tõmme juba tuttava ime poole“, lk 50). Kui seoses koduste metsade ja viljapuudega Eestis avaldus ajuti poeetiliselt hõrk paigataju, siis võõral maal jääb saavutamata selline kinnismotiiv, mis leevendaks (maastikulist) ebaõdusust, etteaimamatuse rõhuvust – üksikinimese abitut sõltumist looduse määratust jõust. Niisugustes tingimustes on meeski üksikasjalikumalt kaalumas peale maastikusuhete lähisuhet, ent tundesoojuse asemel kerkivad esile jäisus ja aegade jooksul kuhjunud muserdused ning paratamatult süveneb inimeste võõrdumine üksteisest („Mu naine jääb võõraks, justkui / pumpaksime igal öösel / kaevu põhjast kaugust“, lk 53). Adutud võõruses ja tühjuses teravneb üleüldse olevikulise elu hapruse taju, tugipunktiks sama haprad mälupildid sünnimaast kui nüüdseks „surnud maailmast“ (lk 47). Raamatu pealkirjas olev üle vee tähistab seega kahetist, aga ühtmoodi minoorset suunda: parema elu lootuses sõjahirmu ja revolutsioonipööriste eest üle ookeani kulgemist, ent sealt, uuest elust kaigub miski pidevalt tagasi minevikku – olgu siis leebes hõllanduses ja noorpõlve mälupiltides, rõhuvas kahju- või isegi süütundes („Meie nutame nende pärast, kes jäid maha / meie asemel surema“, lk 45).
Naisvaatepunktist kolmas osa käsitleb mehe ootamatule surmale järgnenud aastakümneid ning arendab eelloodud häälestust ja tundelaadi edasi: kohustusena tajutud leina kajastus ning sellest tõukuv elu lahtimõtestamine toob samuti esile aastatega võimendunud võõruse ja vaikuse kahe füüsiliselt lähedase inimese vahel. Pettumuste ja muserduste väljendus on ometi kogu raamatus poeetiliselt kütkestav. Eeltoodud kaevu-võrdlusele võib kolmandast osast lisada näiteks pulmalina kulumise ja narmendavate kohtade n-ö väljaõmblemise („õmblesin uuesti kokku, / nii et kulumata servad jäid keskele“) kui võluva paralleeli abielu kuhtumisele („aga ikkagi igal öösel … pöördume viimaks / – nagu polekski abielus – tolle vaikuse poole me vahel“, lk 72). Seejuures ei taandu tagasivaateline mõtestamine üheülbaliseks arveteklaarimiseks, isegi siis, kui naine tajub end vaoshoitud kannatuse ideena (lk 76), sest tegu on sügava üldinimlikkuse uurimise ja järeleproovimisega hunnitus kujundikeeles. Pealegi toob viimaks meelerahu lüüriline igatsus surma kui lihtsalt ühe argipäevaharjumuse järele (lk 77): „surres / ei pea ma neid juuksekarvu enam lõhki ajama; / surres ei pea ma enam vastama / iga eksinud võõra, iga lõpetamata mõtte, / iga varjuokstes mängiva tuule väljakutsetele“ (lk 90). Subjektihäält alla surunud ostinato on ülenenud polüfooniliseks ja keerukamaks, lüürilise mina häält ja samal ajal instrumentaalsaadet võrdse kunstilise tervikuna võimaldavaks sisemiselt läbitunnetatud soololauluks – Liedʼiks, mis peaaegu leplikult sulandab oleviku ja mineviku, luhtumised ja õnnestumised, võõrustunde ja omasuse (vrd lk 64–67). Nii tähistab see viimaks poeetiliselt küpset, võimsat elukogemust, mille osa on ühtlasi „teadlikkus sellest, kui vähe ruumi on meie ja surma vahel“.[4]
See mõlemat pidi üle vee ning ponnistatud, ütlematajätmistest pinevil, kuid saatuslikult surnud sõnu (lk 56) lausuvate, väljasurnud keeles sosistavate (lk 27–28) häälte põrkumine paratamatu vaikusega nii ääretus ümbruses, inimeste vahel kui ka lausuva mina sees tõkestab ometi väljarännumaal õdusa, meelepärase ja turvalise omailma kujunemist. Muidu tugevalt lüürilise luuleteose lugu küll võimaldaks seda:[5] subjektiivsuse resp. ainsuse esimestes isikutes väljendatud tunde- ja mõtteilma, elukaarte ning meeleliste ilmingute põimingus vormitakse väga kohatundlikku loomaailma, st eri tekstide perspektiivid vahendavad sama olustikku, mis põhineb subjektiivsetel esiletõstetel ja justkui eelistatud tajudel. „Häältes üle vee“ on olustiku ja loo poeetikas aga tugevama kaaluga episoodid ja kujundid, mis oma kõleduses ja inimlikus (vaikimis)-pingsuses üha hajutavad ja õõnestavad subjekti eelistustel ja tahtmistel põhineva omailma teket. Viimane olekski antud juhul liiga lihtne lahendus, piirdumine n-ö pinnalaotusega. Tähtis ei ole paika sättida üht kindlat, seega suletud kirjanduslikku ruumi ega luua lihtsalt elukaarte tõtlikku panoraami, nagu on olnud näiteks samuti luulevormis elu(paiga)lugusid koondava Mats Traadi Harala-tsükli taotlus, vaid kohatundlikult, avaralt ja järelemõtlikult läbi valgustada tundesügav võimalus toimida elujõulise ja -söakana maailmas, mis ähvardab ja heidutab. Hääled, mis kõnelevad, on küll hästi läbi tunnetatud ja tugevalt väljakujundatud, esindades meelekindlat lüürilist positsiooni,[6] ent need on suunatud „üle vee“ otsekui kõikjale. See võimendab mõlema positsiooni üldistusjõudu: individuaalsete kogemuste ja nende varal benjaminlikult ohuhetkel tahtmatult avanevate poeetiliste mälupiltide[7] kaudu tulevad esile nii üldised (abstraktsed) probleemid kui ka mitmeplaanilised ajaloopildid, samuti aimuvad olulised ühiskondlikud protsessid. „Hääled üle vee“ ei olegi pelgalt Nurkse vanavanemate lugu ega nende (hingeeluline) maailm, vaid mitmeplaaniline ja avar üldistus, nii väliste tingimuste mõjust harilikule elurütmile kui ka sellest, mis üldse jääb järele inimesest – kõikide tema kahetsuste, pettumuste, nukruste, aga ka õnnehetkede kiuste.
[1] 1998, nr 6 Kajar Pruuli, 2009, nr 7/8 Märt Väljataga tõlkes.
[2] Vt https://www.goodreads.com/book/show/1341900.Voices_over_Water#Community Reviews. Nurkset on muide laiemaltki tunnustatud just veenva ja mõjusa keelekasutuse poolest: eri ühiskonnarühmade keelepruukide vahel liigub ta usutavalt ja sujuvalt, vt nt P. Lerkin, Editorsʼ Shelf: Book Recommendations from our Advisory Editors. Ploughshares, 2012, kd 38, nr 4.
[3] Etteruttavalt: esimese osa motiivide erinevus hakkab hägustuma, kui oma mets ja maa on juba kaotatud (ümberasumisel, st tsüklis „Kõrg-Kanada“). Mehegi juures kerkib siis esile religioossus, jumal viirastub talle „igas tuulehoos“ (lk 44), millegi vaevarikka õnnestumisel tõttab ta tänumeeles kirikusse (lk 48) ning nii abielutõrkeis kui ka füüsilistes kannatustes „tuli talle meelde Jumal“ (lk 63). Kolmanda osa naishääl kehtestab sama tervikliku loomaailma, ehkki tema fookus on teistsugune: elu uuel maal mõtestatakse muu hulgas kunstilise eneseteostuse (luhtumise) ning abielu tundesügavuse kuhtumise kaudu.
[4] C. deNiord, Learning to Be Everyone and No One: A Conversation with D. Nurkse. World Literature Today, 06.09.2022.
[5] Nurkse on muide esile toonud, et luules huvitab teda see, mis toimub ridadeks murdmisel ja stroofide vahel – see on koht, kuhu paigutuvad narratiivsed elemendid ja kus toimubki lugu, vt R. Jansen, Poetry & Endless war: An Interview with Poet Dennis Nurkse. The Bloomsbury Review, 2003, kd 23, nr 5.
[6] Sellise väljenduslaadini jõudmist on Nurkse kirjeldanud öösel pimedas toas oma vanaema ja raamatu kui terviku hääle kuulatlemise ja üles kirjutamise sihipärase protsessina. R. Jansen, Poetry & Endless war.
[7] Vt W. Benjamin, Anmerkungen zu Seite 691–704 (Über den Begriff der Geschichte). Rmt-s: W. Benjamin, Gesammelte Schriften. Kd 1, nr 3. Frankfurt am Main, 1974, lk 1242. Vrd: Recommended reading: Mary-Sherman Willis on D. Nurkse. ArchipelAgo, 2022, kd 6, nr 1, lk 106.
Lisa kommentaar