Sõda Ukrainas ning sellest lähtuv eksistentsiaalne julgeolekuoht – ka meie püsimisele – pole kaugeltki ainult välis- ja julgeolekupoliitika valdkonda kuuluv teema. Geopoliitikal on selged siirded sisepoliitikasse – see mõjutab juba täna ning hakkab tulevikus veelgi enam mõjutama meie demokraatia toimimist, tema tervist ning Eesti ühiskondlikku kliimat laiemalt.
Vahetult pärast Pronksiööd (2007) kirjutasin ma essee nn rahvuslikust kaitsedemokraatiast[1] ehk sellest, et Eestis oli toona maad võtmas demokraatia vorm, kus säilivad küll kõik demokraatlikud vabadused ja õigused, kuid julgeolekukaalutlustel ja vastavatest domineerivatest diskursustest kantuna peetakse täiesti legitiimseks teatud nn mitterahvuslikke seisukohti ühiskondlikus debatis stigmatiseerida ja välja lülitada. Sedastasin, et selles mudelis muutub keskseks rahvusliku julgeoleku diskursus ning kõike ühiskonnas ja poliitikas toimuvat nähakse läbi vastava prisma.
Geopoliitiline kontekst ja reaalne julgeolekupoliitiline ohufoon on täna sootuks teine kui 2007. aastal – väljakutsed, mis meie ees seisavad, on palju tõsisemad. Ometi on küsimus, kuidas leida mõistlik tasakaal demokraatlike vabaduste säilitamise ja eksistentsiaalsetest julgeolekuohtudest tulenevate imperatiivide vahel, täna veelgi akuutsem kui toona. Seetõttu oleks mõistlik kaitsedemokraatia kontseptsiooni juurde tagasi pöörduda ning selle kohasust tänases situatsioonis uuesti kriitiliselt analüüsida. Seda enam, et kaitsedemokraatia-alane akadeemiline kirjandus on täienenud ning meil on ju reaalne näide juba toimivast kaitsedemokraatiast, nimelt tänane Iisrael. Jättes kõrvale praegu Gazas toimuva ning sellega seotud emotsioonid, võime ometi esitada provokatiivse küsimuse: kas Eesti ja end järjest ohtlikumas geopoliitilises reaalsuses leidvad Balti riigid laiemalt ei hakkagi oma tulevaselt demokraatiamudelilt järjest enam sarnanema Iisraelile? Kui vastus on jaatav, siis mis sellest tuleneda võiks?
Demokraatia ei toimi siiski vaakumis ja on seotud laiemate ühiskondlike arengutega. Kui aastal 1997 visandasid sotsiaal- ja majandusteadlased Eesti võimalikke tulevikustsenaariume,[2] ühele panid nad nimeks „Militaarne info-oaas“. Nimetatud stsenaarium sedastas toona võimalust, et Lääne ja Venemaa vaheline vastasseis teravneb, Külm sõda puhkeb taas ning Eestist saab selles sisuliselt rinderiik, mis suudab siiski teatud määral kasu lõigata kõrgtehnoloogilisest majandusest. Viimane võib luua teatud arenguvõimalusi, kuid ohutsoonis olek peletab samas ka välisinvestoreid, tagab meile üsna kidura majanduskasvu ning võib tekitada mitut laadi ühiskondlikke pingeid.
Niisiis ongi nüüdse essee peamiseks teemaks see, et kui „militaarses infooaasis“ peaks tõepoolest rakenduma Iisraeli stiilis kaitsedemokraatia, siis mida see võiks Eesti demokraatia ja ühiskonna jaoks lähikümnendeil kaasa tuua?
Mis on kaitsedemokraatia?
Head ning akadeemiliselt hõlmavat definitsiooni on kaitsedemokraatiale (inglise keeles defensive democracy) keeruline leida, kuid Iisraeli sotsioloogi Sharon Weinblumi[3] kontseptualiseeringute põhjal esitan järgneva määratluse: kaitsedemokraatia on tänapäevase demokraatia harvaesinev erivorm, mis asetab eksistentsiaalsed ja riiklikud julgeolekuvajadused ettepoole demokraatlikest printsiipidest, deklareerides, et riigi, rahva ja demokraatliku süsteemi enda eksistentsi nimel on teatud ühiskonnagruppide demokraatlike vabaduste ja õiguste piiramine mõningatel juhtudel vältimatult vajalik, kuid see ei pruugi veel ohustada ühiskondlikke vabadusi tervikuna ega tuua kaasa demokraatia põhiprintsiipidest loobumist.
Niisiis, kaitsedemokraatiates väidetakse, et ükski kodanikuvabadus või -õigus ei saa olla absoluutne. Kui riiki ähvardab eksistentsiaalne oht, on valitsustel õigus demokraatlikku korda erimeetmetega kaitsta, piirates vajaduse korral kodanike vabadusi ja õigusi, et teha selgeks, kes on riigile lojaalsed ja kes mitte, kes on sõbrad ja kes vaenlased. Kui lühidalt kokku võtta, siis kaitsedemokraatiad püüavad leida tasakaalu demokraatlike õiguste/vabaduste ja julgeolekuliste imperatiivide vahel, katsudes seejuures säilitada demokraatliku elukorralduse tuumikväärtusi ja institutsioone.
Kuigi ükski demokraatiateoreetik ei sea kahtluse alla riikide ja rahvaste enesekaitse printsiipi, ollakse peamiselt mures just selle pärast, et võimulolijad kipuvad julgeoleku ja julgeolekustamise sildi all demokraatlikke vabadusi ja õigusi liialt piirama. Piir, kus minnakse juba liiale ja laskutakse autoritaarsusse, on vaevumärgatav ja tihti ei suuda ka julgeolekuärevusest küllastunud ühiskond enam valitsustele sellest adekvaatselt märku anda. Tänane Iisrael peaminister Benjamin Netanyahu all illustreerib neid riske suurepäraselt.
Kaitsedemokraatia on Iisraelis praegu ametlik doktriin juba 1980. aastatest. Toona oli Iisraeli ülemkohtus arutlusel palestiinlaste parteilt valimistel kandideerimise õiguse äravõtmine, ja sellest alates on „kaitsedemokraatia“ mõiste ka laiemalt Iisraeli poliitilises diskursuses käibele tulnud.[4]
Siinkohal on siiski oluline eristada kaitsedemokraatiat teistest sarnase kõlaga mõistetest. Paljud demokraatiateoreetikud kõnelevad ennastkehtestavast või sõjakast demokraatiast (inglise keeles militant democracy).[5] Sarnaselt kaitsedemokraatiale on viimati mainitud demokraatiamudeli tuumikarusaamaks, et demokraatiad peavad olema suutelised end oma potentsiaalsete vaenlaste eest kaitsma. Kuid vaenlaste all peetakse siinkohal silmas siseriiklikke jõude ehk siis autoritaarseid väärtusi propageerivaid äärmusparteisid, nii paremalt kui vasakult. Teisisõnu, kui kaitsedemokraatia tegeleb eksistentsiaalsete välisohtudega ja sellega seonduva „viienda kolonniga“, siis ennastkehtestaval demokraatial on pigem kitsam sisepoliitiline fookus, ta püüab taltsutada äärmuslikke erakondi ja liikumisi.
Kaitsedemokraatia neli tunnust ja Eesti kontekst
Järgnevalt püüan ma kaitsedemokraatia fenomeni üksikasjalikumalt lahata, sidudes selle nelja võtmetunnust Eesti viimaste arengutega. Nimetatud tunnused on taas tuletatud Sharon Weinblumi suurepärasest Iisraeli-teemalisest raamatust, kus ta neid sellisel kujul otseselt ei loetle, kuid pakub kaitsedemokraatia mõistele väga hea teoreetilise põhja.
Olgu kohe öeldud, et kui ma alljärgnevas analüüsis vihjan Kremli-meelse vene vähemuse õiguste teatavale piiramisele, siis ma kindlasti ei arva, et see oleks tänases olukorras olnud õigustamatu (rõhutan seda ekstra üle, et tõrjuda võimalikku kriitikat). Küll aga püüan ma eri tunnuste puhul rõhutada, et kaitsedemokraatia on nagu kahe teraga mõõk: ühelt poolt aitab ta efektiivselt tõsta riigi julgeolekutaset, kuid sellega liialt energilisel vehkimisel võib see hakata haavama demokraatia kudet ennast.
1. Kaitsedemokraatiates on demokraatliku ühiskonna tuumikvabadused ja –õigused kõik tagatud, kuid sõltuvalt julgeolekupoliitilisest ohufoonist võidakse neid siiski piirata teatud ühiskonnagruppide suhtes.
Niisiis, kaitsedemokraatiat oleks vale klassifitseerida mingiks autoritaarsusse kalduvaks hübriidrežiimiks. Samas tuleb teha ka teatud mööndusi, kui püüame seda liigitada täisvereliste liberaalsete demokraatiate sekka. Viimast just seetõttu, et kuigi kaitsedemokraatial on olemas kõik tänapäevase lääneliku demokraatia tunnused (vabad valimised, võimude lahusus, õigusriiklus, sõna- ja meediavabadus, vähemuste õiguste kaitse jne), siis just valimistel osalemist (hääletamis- või kandideerimisõigus), sõna- ja meediavabadust, koosoleku- ja ühinemisvabadust, usuvabadust või kodakondsuse ja elamisloa saamise reegleid võib teatud gruppidele või isikutele julgeolekukaalutlustel piirata.
Vaadates seda, mis on Eestis ja ka teistes Balti riikides viimastel aastatel toimunud, ei ole just raske märgata, kuidas on süstemaatiliselt (ja enamasti ka õigustatult) püütud ahendada Kremli agressioonisõda õigustavate aktivistide ja institutsioonide tegevusvabadust. Mäletavasti piirati juba sõja alguses otsustavalt Kremli-meelsete telekanalite levikut; keelati igasugused aktsioonid, meeleavaldused ja sümboolika, mida võis seostada agressioonisõja õigustamisega; Putini-meelsete aktivistide elamisluba Eestis ei pikendatud, vaid nad saadeti riigist välja, jne. Oleks küll liialdus pidada usuvabaduse piiramiseks valitsuse hiljutist püüdlust haakida siinne vene õigeusu kirik lahti Moskva patriarhaadi eestkostest, kuid normaalses olukorras liberaalsed demokraatiad seesuguseid meetmeid ei kasutaks. Initsiatiiv võtta Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõigus kohalikel valimistel on juba palju tõsisem samm „täisverelise“ kaitsedemokraatia poole, sest siin ei kitsendata õigusi mitte indiviidi- ja institutsioonipõhiselt, vaid piirangud kehtestatakse juba grupipõhiselt (praktika, mida Läänemaailma liberaalsetes demokraatiates üldiselt ei kasutata ja varmalt ei tolereerita).
2. Kaitsedemokraatias kujutatakse riiki ja demokraatiat pidevalt ohustatuna, mistõttu paljude poliitika ja ühiskonnaelu valdkondade julgeolekustamine muutub uueks normaalsuseks.
Kuigi julgeolukuohud pole kaitsedemokraatias kaugeltki imaginaarsed, ei jäta osa poliitilisest või sõjalisest eliidist ometi kasutamata võimalust musti värve juurde lisada, kutsudes ühiskonnas esile pideva ohu- ja ärevustunde ning süvendades sellega vaenlasest ümberpiiratud kindluse mentaliteeti. Tulemuseks on erinevate poliitika ja ühiskonnaelu valdkondade progresseeruv julgeolekustamine.
Julgeolekustamise (securitization) mõiste pärineb rahvusvaheliste suhete vallast ning seostub üsna laialt tuntud Kopenhaageni koolkonna töödega.[6] Julgeolekustamist võib lühidalt defineerida kui erinevate poliitikavaldkondade ja -teemade seostamist julgeolekuohtudega, mis võimaldab neis valdkondades erakorraliste meetmete rakendamist ning tekitab ühiskonnas tunde, et antud teemad vajavad ekstra tähelepanu ja täiendavaid ressursse. Julgeolekustamise puhul pole isegi niivõrd oluline tegelik ohutase, loeb see, kuivõrd suudetakse avalikkust diskursiivselt veenda, et teatud valdkonna puhul on tegemist tõsise ja reaalse julgeolekuohuga. Seetõttu on julgeolekustamine pigem nn kõneakt, kus erinevad toimijad võivad isegi võistelda, kui edukalt õnnestub neil endale sobivaid teemasid (olgu selleks siis immigratsioon, terrorism, kliimamuutus, rahvusküsimus, sündimus vmt) poliitilistes debattides julgeolekustada.
Kaitsedemokraatias, kus kujutatud riskid on eksistentsiaalset laadi ja ohustatud pole mitte pelgalt siseturvalisus ja heaolu, vaid rahvuse ja riigi püsimine tervikuna, võime rääkida koguni süvajulgeolekustamisest (deep securitization).[7] Isegi kui julgeolekustamine on selles olukorras kahtlemata õigustatud, hakkavad julgeolekustamise diskursused tänu poliitikute võimuambitsioonidele tasahilju vallutama ka neid ühiskonnaelu sfääre, kuhu nad demokraatlikes ühiskondades ei sobi. Julgeolekustamine on nimelt poliitikutele ülimalt mugav relv, sest sellega saab: (a) tõsta endile ja oma parteidele mugavaid teemasid ühiskondliku debati keskmesse, väites, et kui me nüüd nendega ei tegele ja sinna lisaressursse ei suuna, on kuri karjas; (b) vaigistada oma vastaseid ja kriitikuid – kui mingi teema või poliitiline lahendus on juba edukalt julgeolekustatud, lakkab koheselt ka argumenteeritud avalik debatt, sest vastasrinnet ja kahtlejaid saab kergelt tembeldada nt eestivastasteks, Kremli-meelseteks jne; (c) poliitikud saavad juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale neile ebamugavatelt ja kompleksseid lahendusi nõudvatelt teemadelt (nt tegeleme me täna Vene kodanike valimisõigusega, punamonumentidega ja haridusreformiga, aga väga vähe küsime Ida-Virumaa majandus- ja sotsiaalprobleemide kohta). Niisiis, vastupidiselt avatud demokraatliku ühiskonna aluseeldustele avab permanentne julgeolekustamine tee ka võimu kuritarvitamisele ja kontsentreerimisele, avaliku ühiskondliku debati ahendamisele ja kriitiliste häälte efektiivsele tasalülitamisele.
Julgeolekustamises pole Eesti poliitikas midagi uudset. Vene ohtu ning siinset vene vähemust on julgeolekustatud juba taasiseseisvumisest alates. Ohtlikke piire hakkas aga julgeolekustamise diskursus kompama Pronksiöö järel, kui valitsev Reformierakond kasutas seda üsna efektiivselt oma võimupositsiooni kindlustamiseks, kriitiliste häälte marginaliseerimiseks ühiskondlikus debatis ja teatud poliitikate õigustamiseks (kuni selleni välja, et vihjati: kes pole nõus toonase finantskriisi-aegse valitsuse kärpepoliitikaga, on ühes paadis Savisaare ja Kremliga).
Julgeolekustamine on enesestmõistetavalt saanud uut hoogu pärast Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Nagu eespool vihjatud, siis kahtlemata on see olnud teatud piirini vägagi õigustatud ja vajalikki.
Vaadelgem nüüd ja mõtelgem, milliseid teemasid on poliitikud viimase kahe ja poole aasta jooksul julgeolekustanud või katsunud seda teha: energiapoliitika (energiasõltumatus ja rohepööre), kaubandussuhted Venemaaga, haridusreform, punamonumendid ja nõukogudeaegsed arhitektuurimälestised, Vene kodanike valimisõigus, parempopulism (EKRE sõnumite ja agenda sidumine Kremli-meelsusega), Ukraina põgenikud ja Ukraina abistamine (EKRE-poolne vastunarratiiv), valitsuse eelarvepoliitika (Isamaa) jne. Sellele loetelule võib lisada veel sotsiaaldemokraatide narratiivi, kes (õigustatult või õigustamatult) väitsid enne 2023. aasta riigikogu valimisi, et „toimetulek on julgeolek“. Nii olemegi kaitsedemokraatia tingimustes jõudmas sinnamaale, et sellel, kuidas me korraldame edaspidi oma sotsiaal-, tervishoiu- ja regionaalpoliitikat, on juba kaudselt või otseselt Vene ohu pitser peal. Kui nii edasi läheb, siis on meil varsti kergem loetleda neid poliitikavaldkondi, mis ei ole julgeolekustatud, kui neid, mis juba on.
Selle kõige juures oleme näinud ka julgeolekustamise varjukülgi: erakonnad kasutavad julgeolekudiskursust üsna varmalt just oma teemadele tähelepanu juhtimiseks ja oma sisepoliitilise positsiooni kindlustamiseks (nt Isamaa ja punamonumendid ning valimisõiguse temaatika); edukat julgeolekustamise strateegiat rakendades on võidetud koguni valimisi (Reformierakond ja 2023. aasta riigikogu valimised); kannatab mitmekesiseid hääli esindav ja argumenteeritud ühiskondlik debatt, sest kriitilised ja kahtlevad hääled saavad juba eos endale Kremli-meelsuse templi otsaette (nt haridusreformi ja punamonumentide temaatika), jne. Tegelikult paneb mind isegi imestama see, et Reformierakond ja Kaja Kallas on julgeolekustamist enda ja oma partei positsiooni kindlustamiseks palju vähem kasutanud, kui seda võinuks eeldada. Ansip ja Pronksiöö näitasid ju ilmekalt kätte, kui kaugele siinkohal minna saaks. Samas, meil pole mingit garantiid, et järgnevad peaministrid ei otsusta Kallase „vigu“ korrigeerida.
3. Kaitsedemokraatiates jaotatakse inimesed kolme kategooriasse: lojaalsed kodanikud, kahtlased kodanikud ning vaenlased. Kahe viimase stigmatiseerimisele/marginaliseerimisele või nende õiguste piiramisele saab vajadusel põhjendusi leida.
Weinblum, kes on antud kategooriad ka oma raamatus Iisraeli näitel kenasti visualiseerinud, lisab, et kõige fluiidsem ja ähmasem, aga samas demokraatia säilimise seisukohast olulisim on just too keskmine, „kahtlaste kodanike“ (suspicious citizens) kategooria. Kui see paisub liialt suureks, on demokraatlik pluralism ja sõnavabadus juba ohus.
Kui kohandaksime antud skeemi Eestile (vt joonis 1), siis lojaalsete kodanike kategooriasse kuulub ühiskonna enamus, keda võib määratleda kui „õigeid eestlasi“. Nende lojaalsuses pole kahtlust ning teatud reservatsioonidega võib siia paigutada kõigi mõõdukalt parempoolsete või rahvuskonservatiivsete parteide (Reformierakond, Isamaa, Eesti 200 jt) valijad ja vaiksed poolehoidjad (vt joonis 1).
Palju huvitavam on aga „kahtlaste kodanike“ kategooria, kuhu alla lähevad kõik need grupid, kelle osas piisab isegi õrnast kahtlusevarjust, et nad võivad tahtmatult või tahtlikult, kaudselt või otseselt toetada Kremli narratiive ja agendat. Kasutan joonisel väljendit „potentsiaalselt kahtlased kodanikud“, sest mitte kõik loetletud grupid ei kuulu täna, aastal 2024, antud kategooria alla, kuigi ajalooliselt on sinna liigitunud nii mõnigi neist. Vastav seltskond on tõesti seesmiselt ülimalt kirju: sinna kuuluvad inimesed EKRE toetajatest (levinud narratiiv, et Kreml kasutab parempopulistlikke jõude oma eesmärkide saavutamiseks Euroopas) kuni vasakintellektuaalideni ja SDE valijateni (Eesti paremringkondades omaks võetud kummaline arusaam, et igasugune vasakpoolsus seostub kommunismiga ja selle kaudu koguni varjatud Kremli-meelsusega ja Putini-ihalusega), rääkimata muidugi venekeelsetest inimestest laiemalt (kellesse rahvuslikud ringkonnad on alati umbusuga suhtunud).
Vaenlaste kategooria puhul on aga pilt üsna selge – siia lähevad üheselt ja ametlikult Kremli huve ja jutupunkte levitavad isikud ja organisatsioonid ning needki elanikud, kes väljendavad praeguses sõjas toetust pigem Putinile, mitte Ukraina ja läänemaailma poolele.
4. Kaitsedemokraatias on alati ruumi vastupanuks ja domineerivate julgeolekustamise narratiivide kahtluse alla seadmiseks. Meedial ja kodanikuühiskonnal on selles mudelis kõrgendatud vastutus demokraatia valvekoertena.
Kuna sõnavabadus ja meediavabadus säilivad ka kaitsedemokraatia olukorras ning piirangud seatakse esialgu tõesti üsna spetsiifilistele ja kitsastele gruppidele (neile, keda eelmises lõigus sildistasime otseselt „vaenlasteks“), siis on alati neid, kes seavad eliidi propageeritud julgeolekustamise diskursused kahtluse alla ning annavad häirekella, kui võimulolijad hakkavad oma võimupiire „julgeoleku“ sildi all liialt laiendama ning ühiskondlikku debatti ahendama. Need aktivistid väidavad end kaitsvat sõnavabadust, ühiskondlikku pluralismi ja vähemuste õigusi.
Kaitsedemokraatiate suurim pingekoht ja peamine võitlusareen ongi küsimus, kes kuulub või ei kuulu „kahtlaste kodanike“ kategooriasse. Siinkohal on kodanikuühiskonnal ja meedial eriti kaalukas roll, sest funktsioneeriva demokraatia huvides on ülimalt oluline see kategooria võimalikult piiratuna hoida. Kui „kahtlasi kodanikke“ hakkab olema juba liialt palju, siis on pööre autoritarismi vältimatu: võimulolijatel pole enam mingeid piire ees, sest kriitikud ja opositsionäärid saab siis alati „rahvusvaenlasteks“ tembeldada ja neid kas ignoreerida või kõrvale lükata.
Eesti puhul ma viimati mainitud riski kindlasti veel ei näe. Me olime küll tunnistajaks sellele, et meedia ja kodanikuühiskond vaikis ja isegi kiitis takka, kui viimaste parlamendivalimiste ajal üritati EKRE-t üheselt seostada Kremli-meelsusega ja kleepida talle külge Prigožini-abistaja silti. Peale idavedude skandaali ei antud armu ka Vene-suunalisi ärisidemeid hoidvatele ettevõtjatele. Samas, ei punamonumentide teisaldamise ega eriti valimisõiguse piiramise osas pole meedia paremerakondade julgeolekustamise diskursusega üheselt kaasa läinud – lubatud on kosta ka alternatiivsetel häältel ning need on ajapikku isegi valjemaks muutunud (nt valimisõiguse piiramise debattides).
Eesti demokraatia tulevik ja elujõulisus hakkabki sõltuma sellest, kas meedia ja kodanikuühiskond suudavad ka edaspidi ära tunda julgeolekustamise diskursusi, mis võivaid demokraatia kudet kahjustada, neile adekvaatselt reageerida ning vajadusel hädasignaali anda. Kui see võime hakkab känguma, saab ühes sellega hoobi ka Eesti demokraatia. See ülesanne võib aga hakata meediale ja vabakonnale lõpuks üle jõu käima, kui ühiskondlikud pinged ja võõrandumine liialt suureks kasvavad. Viimane võib aga juhtuda just siis, kui realiseerub „militaarse infooaasi“ tulevikustsenaarium, millesse Eesti on kõigi tänaste märkide järgi sisenemas.
Demokraatia riskid militaarses infooaasis
Eesti teadlaste visandatud tulevikustsenaarium „militaarne infooaas“ sündis 1990. aastate keskel, kui ristati kaks Eesti võimalikku arengut kujundavat võtmetelge: riikide geoökonoomiline suhe Ida-Lääne suunal ning Eesti võimekus haakuda kõrgtehnoloogilisema majandusmudeliga.[8] Antud stsenaarium nägi ette, et Venemaal toimub pööre autoritaarse režiimi taastamise suunas, mistõttu suhted Läänega teravnevad ning uues külma sõja õhkkonnas saabki Eestist Lääne eelpost ettearvamatu ja agressiivse Venemaa vastu. Samas arvati, et Eesti suudab selleks ajaks piisavalt haakuda kõrgtehnoloogilise majandusega, mistõttu meist võib kujuneda Lääne kõrgtehnoloogiliste ettevõtete (eriti nende, kes tegutsevad sõjanduse ja sellega seotud valdkondades) toodete testimiskoht (sellest ka „infooaasi“ metafoor).
Kuigi esmapilgul näib antud stsenaarium isegi positiivne, pole see lähemal süvenemisel kaugeltki nõnda. Ohutsoonis asumise tõttu hakkavad kokku kuivama välisinvesteeringud (v.a piiratud sõjalise tootmise ja infrastruktuuriga seotud valdkondadesse), majanduse kasvupotentsiaal jääb väga tagasihoidlikuks, surve kaitsekulutuste kõrgel hoidmisele on suur, mistõttu maksutase on kõrge jne. Ühiskonnas tekib mitmeid pingekohti, millest kõige ilmsemad avalduvad rahvussuhete pinnal, kus Venemaa üritab siinset venekeelset vähemust „viienda kolonnina“ ära kasutada. Isegi kui see ei õnnestu, võimaldab pinev julgeolekuolukord valitsusel oma võimupiire laiendada ning ühiskondlikku meelsust enam kontrollima asuda (toona räägiti isegi nn „propagandaministeeriumi“ asutamisest).
Kui aga siit edasi mõelda, siis ühiskondlikke pingekohti oleks selle stsenaariumi realiseerumisel veelgi, kuigi toona teadlased neid nii detailselt ei kirjeldanud. Militaarse infooaasi tingimustes oleks võitjate kiht tegelikult üsna kitsuke – kasu saavad need, kes on otseselt või kaudsemalt seotud Lääne toetatud kõrgtehnoloogilise militaarkompleksiga ja infrastruktuuri teenindamisega (valitud Eesti regioonides). Ülejäänud ühiskonna kanda jäävad pigem kulud: kidur majanduskasv ja vähesed investeeringud pakuvad piiratumal arvul töökohti muudes sektorites, kaitsekulutuste paisumine ning üldise rikkuse kasvu aeglustumine tähendavad aga, et tuleb otsustavalt kärpida sotsiaalkulutusi, tervishoidu, haridust jt heaoluriigi valdkondi. Pidevalt vajavad lahendamist dilemmad nagu „kahurid vs korralikult rahastatud ülikoolid“, „kahurid vs elamisväärne pension“, „kahurid vs lastetoetused“, „kahurid vs regionaalarengu toetamine“ jne, kuid julgeolekuimperatiivide ning kaitsedemokraatia olukorras on meile kõigile teada, millise vastuse need lõpuks enamasti saavad.
Niisiis kaitsedemokraatia rakendumise korral militaarse infooaasi tingimustes, kus on üsna piiratud arv võitjaid ja peamiselt vaid kaotajad, on potentsiaal poliitiliseks võõrandumiseks ja rahulolematuseks märkimisväärne. See võib avada tee demagoogidele ning autoritaarsete instinktidega poliitikutele, kes kaitsedemokraatia olemusse sisse kirjutatud julgeolekustamisdiskursustega manipuleerides hakkavad eriti vastutustundetult oma võimupiire laiendama ning demokraatlikke vabadusi kitsendama. Võõrandunud ja rahulolematus ühiskonnas kohtavad sellised katsed vähem vastupanu, eriti kui vabakond ja meedia ei suuda õigel hetkel hädapidurit tõmmata.
Kokkuvõtteks
Ei kaitsedemokraatia ega militaarne infooaas ole midagi, milles me tegelikult lähitulevikus elada sooviksime. Ometi viitavad mitmed märgid sellele, et see on väga tõenäoline Eesti lähitulevik. Meil tuleb kohaneda ning olla teadlikult valmis mitte ainult uut laadi julgeolekuriskideks, vaid ka uuteks ühiskondlikeks ja poliitilisteks pingekohtadeks. Demokraatiat ohustavad riskid tuleb aga võtta ilmselt kõrgendatud tähelepanu alla, kuivõrd kaitsedemokraatiast on üsna kerge libiseda hiilivasse autoritaarsusse, sest süvajulgeolekustamise tagajärjel pole demokraatia mitmed loomulikud kaitsemehhanismid enam alati täies töökorras. Autoritaarset või poolautoritaarset Eestit ei pruugi aga meie lääneliitlased enam kuigi varmalt aktsepteerida.
[1] T. Saarts, Pronksiöö – sundeuroopastamise läbikukkumine ja rahvusliku kaitsedemokraatia sünd. Vikerkaar, 2008, nr 4/5, 2008.
[2] Eesti tulevikustsenaariumid 1997. Toim. G. Raagma, E. Terk. Tallinn; Tartu, 1997.
[3] S. Weinblum, Security and Defensive Democracy in Israel: A Critical Approach to Political Discourse. London; New York, 2015.
[4] Vt sealsamas.
[5] Vt ülevaadet liberaalse demokraatia kaitsemehhanismidest: T. Saarts, P. Kask, Kuidas kaitseb end liberaalne demokraatia? Sirp, 13.05.2022.
[6] B. Buzan, O. Wæver, J. de Wilde, Security: A New Framework for Analysis. Boulder, 1998; T. Balzacq, The Three Faces of Securitization: Political Agency, Audience and Context. European Journal of International Relations, 2005, kd 11, nr 2, lk 171–201.
[7] U. Abulof, Deep Securitization and Israel’s „Demographic Demon“. International Political Sociology, 2014, kd 8, nr 4, lk 396–415.
[8] Eesti tulevikustsenaariumid 1997.
Lisa kommentaar