Teine Karabahhi sõda algas 2020. aasta septembri lõpus, kui Aserbaidžaani väed alustasid suurt pealetungi Armeenia kontrolli all olevale Mägi-Karabahhi Vabariigile ehk Artsahhile. Pealetungiga rikuti 1994. aastal kehtestatud relvarahu, mis oli külmutanud esimese sõja, ühe neist etnilistest konfliktidest, mis prahvatasid Nõukogude Liidu lõunaveerel pärast liidu ametlikku hingusele minekut 1991. aastal. Algselt keskendus konflikt niinimetatud Mägi-Karabahhi Autonoomsele Oblastile (MKAO), armeenlastega asustatud haldusüksusele Aserbaidžaani NSV koosseisus. Esimene sõda lõppes Armeenia ülekaaluka võiduga. Selle aja peale, kui lahingud lõppesid, oli vägivald suure osa regioonist „osadeks lahutanud“, nii et ühe etnilise rühma liikmeid enam teise rühma kontrollitaval territooriumil ei elanud.
2020. aasta sõda oli hoopis erinev. Relvastatud Türgi ja Iisraeli luureandmete ja materiaalse toetusega, kasutas Aserbaidžaan oma eelised ära. 2020. aasta novembriks, kui sõda Venemaa vahendatud vaherahuga lõppes, olid Aserbaidžaani väed endist MKAO-d ümbritsevad rajoonid tagasi vallutanud ning Mägi-Karabahhi Vabariigi sisuliselt Armeeniast ära lõiganud. Vähem kui kolm aastat hiljem rikkus Aserbaidžaan Venemaa vaikival heakskiidul uuesti ühepoolselt relvarahu, alustas Karabahhi armeenlaste kehvakeste kaitserajatiste ründamist ning ajas enam kui 100 000 armeenlast maalt välja, viies nii lõpule etnilise puhastuse kampaania. Toiminud kakskümmend kuus aastat de facto riigina, lakkas Mägi-Karabahhi Vabariik eksisteerimast.
Peaminister Nikol Pašinjani valitsus, kelle valitsusaega langes 2020. aasta lüüasaamine, veetis terve viimase aasta, püüdes saavutada rahulepingut – mida Aserbaidžaani presidendil Ilham Alijevil ei ole sugugi sama suurt indu talle tagada, arvestades Armeenia mõjuvõimu nappust ning Alijevi vajadust juhtida riigisiseseid pingeid kõrvale Armeenia kui „põlisvaenlase“ peale.[1] Sedamööda kuidas Armeenia püüab lüüa lahku Venemaast (kes on olnud tema peamine julgeolekutagaja aastast 1994) ning hakkab kompama maad Lääne orbiidile sisenemiseks – tsiviilühiskonna kasvava rahulolematuse saatel –, lasub kurjakuulutavalt tagaplaanil täiemõõdulise sõja taastumise oht nende kahe maa vahel.
Edasise verevalamise võimalus Armeenia ja Aserbaidžaani vahel ei ole regioonis, kus destabiliseerumine on põhiteemaks, mingi anomaalia. Isegi enne Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aastal oli regionaalses ja globaalses poliitikas aset leidnud dramaatilisi muutusi, nagu selgelt näitab Türgi ja Iisraeli sekkumine varasemas „Venemaa tagaõues“ enne 2020. aasta sõda. Uued regionaalsed võimumängud Kaukasuses kaasnevad „perifeeria ümbertegemisega“, mis on kestnud vähemalt 1990. aastatest alates, mil see endise Nõukogude Liidu piirkond esimest korda globaalsesse kapitaliringlusse tõmmati. Kaukasuse kapitalistlikud formatsioonid omakorda on ajalooliselt Nõukogude moderniseerimispoliitikate ja postsotsialistlike üleminekute eripärase dünaamika saadus, mis jätsid neile nende iseseisvumisjärgseks arenguks institutsionaalse ja sotsiaalse pärandi.
Armeenia riiklikku arengut tuleb seetõttu näha osana laiemast regionaalsest riigi ja ühiskonna teisenemise mustrist postkommunistlikul lõunaveerel. Eriti Armeenia kujutab endast juhtumit, kus orgaaniline ja mobiliseerunud tsiviilühiskond leiab end üha sagedamini konfliktist riigiaparaadiga, millel praegusel ajal puudub nii kodumaine kui ka rahvusvaheline suhteline autonoomia tegelemaks riigi sõjajärgse taasülesehitamise projektiga. Armeenia ja Aserbaidžaani lahknevad arenguteed pärast esimese Mägi-Karabahhi sõja lõppu (mis algas hilisnõukogude kodusõjana ja omandas alles hiljem rahvusliku jume) kõnelevad kummagi riigi kapitalismile ülemineku iseärasustest, kuivõrd kummagi maa materiaalsed ja demograafilised kitsendused on määranud nende koha laienevas kapitalistlikus maailmasüsteemis.
Nõukogude modernsus kui postsovetlikkuse eelmäng
Postsovetlikke ühiskondi mõõdetakse tihti nende püüdlustega ja neid määratletakse rohkem nende oletatavate puudujääkidega kui kodanike tegelike argielukogemustega. 1990. ja 2000. aastatel esile kerkinud politoloogiatööstus mõõtis vastiseseisvunud riike vaikimisi maailmasüsteemi tuuma (Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika) „arenenud“ riikide idealiseeritud versioonidega. Aktiivne roll, mida kommunistlike režiimide lagunemise juures mängis „tsiviilühiskond“, kujundas nii Lääne kui ka kodumaiste vaatlejate ootusi sellele, mis hakkab toimuma pärast üleminekut. Tulemuseks oli huvi valitsusväliste organisatsioonide ja parteisüsteemide vastu – ja liigse rõhu panemine neile kui eduka ülemineku tunnustele: sisemajanduse liberaliseerumine ja sisenemine Euroopa ühisturule depolitiseeritud ekspertvalitsuse järelevalve all.[2] Niivõrd kui tsiviilühiskonnal ja deemosel sel võrrandis mingi roll oli, oodati selle huve suuresti joonduvat kahe põhilise imperatiivi, vabade turgude ja tehnokraatliku halduse järgi – või vähemalt mitte neist fundamentaalselt lahknevat.
Selline raamimine kallutab meie kollektiivse fookuse kõrvale poliitilise võitluse vormidelt, mis olid valitsenud Nõukogude perioodil ning püsisid edasi nii majandusliku kui poliitilise võimu korrastajatena, esmalt perestroika ajal ja siis pärast 1991. aastat. See kehtib eriti selgelt mitte ainult Kaukaasia, vaid ka selle mõistmisel, millele on viidatud kui endise Nõukogude Liidu „lõunaveerele“ – selle perifeersetele ja poolperifeersetele regioonidele, mille ühisjooneks on suuresti põllumajandusele tuginev majandus ning patrimoniaalsed ja tavakohased ühiskondlikud suhted, mida Nõukogude arenguriigi moderniseerimisprojektid küll teisendasid, kuid ei likvideerinud.
Tänu oma kultuurilisele ja etnolingvistilisele mitmekesisusele muutus lõunaveer varajase Nõukogude riigi rahvuspoliitika eriti tähtsaks keskmeks. See poliitika, mis algas peagi pärast Vene kodusõda ning jätkus eri vormides kuni 1991. aastani, teenis mitut eesmärki.[3] Need seadsid sihikule „suurvene šovinismi“, nagu Lenin seda oli hukka mõistnud, mis oli tsaariajal juurutanud venelaste etnilise ülimuse tunnet. Kultuurilise ja pedagoogilise korenizatsija-poliitika abil püüti ehitada üles poliitilisi rahvusi paikades, kus varem olid ühiskonnaelu korrastamise vahenditeks olnud sugulus-, hõimu- ja tavapõhised suhted. Selle asemel et olla „rahvaste purustaja“, nagu tihti väidavad tänapäeva ülevaated, mis otsivad sujuvat üleminekut tsaristliku ja nõukogude perioodi vahel, standardiseeris Nõukogude Liit mittevene keeli, lõi igas liiduvabariigis rahvuslikke teaduste akadeemiaid, reprodutseeris rahvussümboleid (alates vappidest ja lippudest kuni postmarkideni), soosis rahvuskultuure (sealhulgas kirjanduskaanoneid, rahvamuusikat, tantsu ja kööki) ning levitas neid siis rahvuslike meediakanalite (kohaliku pressi, raadio ja hiljem televisiooni), riiklikult korraldatud avalike sündmuste ja pühade ning koolide kaudu.
Otsustava tähtsusega on, et nende meetmete eesmärgiks oli ka Nõukogude võimu juurutamine mittevene perifeersetes regioonides, soosides kohalike kaadritöötajate edutamist nii kommunistlikus parteis kui ka Nõukogude riiklikus bürokraatias. Kollektiivselt andis rahvuspoliitika nõukogulikkusele legitiimsuse rahvusluse keeles, millest võis saada tööriist ligipääsuks riigivõimule. Nõnda vormisid rahvuslikud raamid kuju, mille Nõukogude nomenklatuur – riiki valitsev bürokraatlik ja administratiivne eliit – hiljem omandas, eriti lõunaveerel. Riigiametid ja parteiorganid jäid liiduvabariikides allutatuks vastavatele üleliidulistele institutsioonidele; sellegipoolest teostasid kõikjal liiduvabariikides riigivõimu kohalikud ise, ühtaegu Nõukogude võimustruktuuridesse lõimudes ja sealt võimu ammutades. Nõukogude hierarhiasse integreeritud kohalikud kaadrid olid paremini ette valmistatud kohalikele muredele reageerimiseks, olgu need majanduslikud, sotsiaalsed või ka rahvuslikud. Nõukogude ühiskonda moodustava kahe ülejäänud peamise sotsiaalse kihi, intelligentsi (kes tõusis läbi kõrgharidusasutuste, mille üle seisid rahvuslikud teaduste akadeemiad) ja proletariaadi (kes hõlmas nii linnatöölisi kui kollektiviseeritud maatöölisi) liikmed valitsesid seetõttu materiaalseid ja sümboolseid ressursse, mis olid vajalikud nii sidemete loomiseks nende vastavate nomenklatuuride vahel (ühine keel, ühised tavad ja mõnel juhul ka ühised sugulussuhted) kui ka nende autoriteedi vaidlustamiseks.
1970. aastateks olid rahvuspoliitikad kolmes Taga-Kaukaasia liiduvabariigis tekitanud loova, kuid potentsiaalselt ebakindla vastasseisu kahe teineteist tasakaalustava jõu vahel. Ühel pool olid aktiivsed ja mobiliseerunud kodanikud, kes suutsid esitada riigile nõudmisi, nõuda avalikke hüvesid ja kaitsta oma õigusi töötajate ja kodanikena. Teisel pool reaktsiooniliste tendentsidega nomenklatuur, kes ei soovinud teiste ühiskonnagruppidega võimu jagada, ent oli rahul suhtelise autonoomiaga Moskvast, mille talle oli andnud rahvuspoliitika kooskõla sotsiaalse hierarhiaga. Nõukogude Kaukaasias tõusid esile tugevad liidrid, kes suutsid sotsiaalseid jõude tasakaalustada, kaitstes samal ajal oma vabariikide suhtelist autonoomiat (nii Moskva kui omaenda ühiskondade eest) – Karen Demirtšjan Armeenias (võimul 1974–1988), Heidar Alijev Aserbaidžaanis (võimul 1969–1982, enne edutamist Poliitbüroo täisliikmeks) ning Eduard Ševardnadze Gruusias (võimul 1972–1985, enne välisministriks määramist) –, kes valitsesid kas vahetult või omaenda patronaaživõrgustike kaudu kuni perestroikani.
1971. aastateks iseloomustasid nii Armeeniat, Aserbaidžaani kui ka Gruusiat mobiliseerunud avalikkused, mille moodustasid väga rahvuslik intelligents ja alaorganiseerunud „allproletariaat“, mis koosnes hooajalises põllumajanduses ja mitteametlikus majanduses hõivatud töölistest.[4] Majanduse stagnatsioon, millega perestroika reformid üritasid toime tulla, oli muutnud aina raskemaks nõukogude tsiviilühiskonna nõudmiste lepitamise nomenklatuuri eelisõigustega. Kaukaasias pööras majanduse ebaefektiivsus rahvuspoliitika demokraatlikud elemendid – mis olid andnud intelligentsile ja proletariaadile vahendid ligipääsuks riigivõimule ja seega materiaalsetele hüvedele – pea peale, soosides nomenklatuuri patronaaživõrgustike etnilisustumist, kui kõik trügelesid kaupade ja teenuste hankimise nimel. Seetõttu omandas konkureerimine ressursside ekspluateerimisele või mitteametlike turgude kontrollimisele rahvusliku iseloomu. Perestroika tegelike majandusreformide ettekavatsemata tagajärjeks oli eelnenud aastakümne vältel nomenklatuurivõrgustikes avanenud etnilis-rahvuslike lõhede süvendamine. Uued finantseerimisskeemid, toetus uutele ettevõtetele ja isegi piiratud mööndused eraalgatusele muutsid läheduse nomenklatuurile ja kohalikule parteiladvikule uutmoodi tulusaks.
Need vastuolud sotsialistliku valitsemise, nomenklatuuri reaktsiooni ja natsionaliseerumise ning kapitali akumulatsiooni vahel avaldusid kõige dramaatilisemalt etnilistes konfliktides, mis puhkesid Nõukogude Liidu hingusele minekul. Armeenias juhtis Karabahhi Liikumist – nõuet, et MKAO liidetaks Armeenia NSV-ga – otsustavalt nomenklatuurivastane armeenia intelligents, kellega ühines nende pingutustes proletariaat. Samalaadsed intelligentsi juhitud liikumised kujunesid välja nii Aserbaidžaanis kui ka Gruusias.[5] MKAO-s eneses aga kasvas Armeeniaga ühinemise liikumine välja pikaajalistest majanduslikest vimmadest ning seda juhtis kommunistliku partei kohalik nomenklatuur. Aastakümneid olid Karabahhi armeenlased protesteerinud majandusliku diskrimineerimise vastu Aserbaidžaani võimude poolt.[6] Patronaaživõrgustike etniseerumine oli iseäranis valulik MKAO eliidi jaoks, kes konkurentsis Aserbaidžaani nomenklatuuriga leidis end halvemast positsioonist. Perestroika andis MKAO nomenklatuurile võimaluse taotleda majanduslikku sõltumatust Bakuust, mille nimel nad püüdsid süvendada oma sidemeid firmade ja ettevõtetega, mis sõltusid Armeenia NSV nomenklatuurist. Aserbaidžaani NSV püüded kärpida Karabahhi armeenlaste majandustegevust (mida toetas Moskva) panid paika peagi järgnenud etnilis-poliitilise konflikti piirjooned.
Postsovetliku vaakumi haldamine
Juba enne NSV Liidu kokkuvarisemist olid demokraatlikud valimised Kaukaasias toonud täidesaatvatesse ametitesse populaarseid kandidaate. Ent see ei kuulutanud ette intelligentsi võitu. 1992. aasta alguseks oli Eduard Ševardnadze tulnud tagasi võimule Gruusias; talle järgnes Heidar Alijev Aserbaidžaanis, kus ta võttis võimu üle 1993. aasta lõpus. Armeenias taastas vana kaardivägi oma võimu täiel määral alles 1998. aasta paleepöörde kaudu, millega kukutati demokraatlikult valitud Ter-Petrosjan ja asendati ta Robert Kotšarjaniga, endise parteitöötajaga, kes oli olnud Karabahhi iseseisvusliikumise eesotsas. Teiste klasside võimetus neid ebapopulaarseid režiime kõrvaldada sai postsovetlikule poliitikale iseloomulikuks.
Tagantjäreletarkusega tundub, et nomenklatuuri restauratsioon oli vältimatu. Demokratiseerimine, kui tõsiselt seda ka ei võetud, suunas rahva energia sisutühjadesse riigiasutustesse ja parlamentidesse, millel puudus kas võime või oskus kärpida oligarhideks muutunud endise nomenklatuuri majanduslikke privileege. Pealegi lükkas see süü uue turumajandussurve all kokku varisenud sotsiaaltoetusprogrammide eest valimiste võitjate – intelligentsi – kaela, lüües kiilu intelligentsi ja proletariaadi vahele ning nõrgestades seega mõlema poliitilist võimekust. Demokraatlikult valitud presidendid nägid, kuidas nende populaarsus haihtus peaaegu üleöö. Sotsiaalne sidusus lagunes kõigil ühiskonnatasanditel, ja kõik kolm vabariiki vajusid etniliste konfliktide mülkasse: Gruusia võitles etniliste separatistide vastu Abhaasias, Armeenia ja Aserbaidžaan aga kisti hilisnõukogude kodusõtta Karabahhi pärast.
Ehkki Nõukogude võimu kokkuvarisemine ja kommunistliku partei lagunemine olid jätnud nomenklatuuri valimiskasti juures haavatavaks, oli selle positsioon siiski kõige tugevam, et lõigata kasu ühiskonna seesugusest lagunemisest ja riigivõimu nõrgenemisest perifeerias. Perestroika oli isoleerinud nomenklatuuri rahva surve eest, katalüseerides parteiriigi lagunemist. Olgugi uues kuues, säilitas partei – millest nomenklatuur ammutas oma institutsionaalse võimu – käsuvõimu majanduslike funktsioonide üle, mis aina enam vabanesid poliitilise kontrolli alt. Privilegeeritud sotsiaalne ja poliitiline positsioon, mille nomenklatuur oli säilitanud, andis neile hea stardipositsiooni poliitilisest kokkuvarisemisest läbi tüürimiseks ja riigi taasomastamiseks. Riigiametite sulandumine nomenklatuuri majandusliku võimuga, mis oli kehtestatud pikaajaliste isiklike võrgustike toel, kujundas nende klassivõimu ümber kompradoor-rahvuslikuks oligarhiaks. Kõikjal Kaukaasias leidsid need oligarhiad, et nende käsutuses on arvukalt hoobi püsirežiimide loomiseks sedamööda, kuidas nad kujundasid välja jäljendusdemokraatiaid, mida iseloomustasid märkimisväärsed lahknevused väidetavate konstitutsiooniliste printsiipide ning autoritaarse valitsemise reaalsuse vahel.[7]
Sarnaselt majandusvõrgustike etniseerimisega kompartei kohalike büroode kaudu hakkasid oligarhid end esitlema kui patriootliku diskursuse lipukandjaid. Nõnda viisid nad lõpule nõukogude rahvuspoliitika ümberpööramise, kasutades rahvuslikke nõudmisi ära selleks, et legitimeerida hierarhiat ülalt alla, mehhanismi asemel, millega vaidlustada võimu altpoolt. Poliitiline kultuur tegi otsustavalt reaktsioonilise pöörde. Oligarhide käes sai rahvuslikust diskursusest seejärel tööriist teisitimõtlemise lämmatamiseks ja poliitilisi vastaseid hakati kujutama välismaa käsilaste või lausa reeturitena. Valitsusvälised organisatsioonid, mis mõnel juhul üritasid osutada hädavajalikke teenuseid, mida riik ei suutnud või ei tahtnud pakkuda, leidsid, et neid jälgitakse kullipilgul nende sidemete tõttu välisriikide valitsustega või abiorganisatsioonidega.
Lisaks andsid oligarhid oma patriootlikele kvalifikatsioonidele lihvi, kutsudes oma koalitsioonidesse sõjaveterane ja -pealikke – kellest mitmed olid ise kuulunud nomenklatuuri –, et saada osa saagist, mida neil oli õnnestunud riigi varakambrist pihta panna. Kontroll julgeolekujõudude üle – mille Ševardnadze ja Alijev endale kindlustasid potentsionaalselt ohtlike ohvitseride väljapuhastamise teel – tugevdas oligarhide haaret. Alijev pani Türgi luure toel piiri kolonel Surat Huseinovi juhitud ülestõusule ja lõi selle hiljem puruks. Gruusias kutsus üks nomenklatuuri toetatav sõjaväenõukogu, mis oli avalikult sõjas Gamsahhurdiaga, Ševardnadze tagasi riiki korda taastama.[8] Armeenia juhtum võib tegelikult olla kõige õpetlikum: valitsusse pääsenud endine Karabahhi nomenklatuur liitus nii kohalike oligarhidega kui ka ühe silmapaistva sõjaveteranide grupiga (Erkrapahi Vabatahtlike Liiduga), mida juhtis kaitseminister, et kukutada Ter-Petrosjan ning tõsta presidendiks reaktsionäär Kotšarjan.
Ühiskonna militariseerumine kõigis maades tugevdas oligarhide haaret, kes arendasid oma jäljendusdemokraatiaid. Hoolimata ilmsest lõhest konstitutsioonilise ideaali ja autoritaarse praktika vahel ei suutnud ükski sotsiaalpoliitiline jõud koondada Kaukaasia jäljendusdemokraatiatele tõsist vastasleeri, mis oleks nõudnud vastuhakku repressiivsele riigiaparaadile. Põlistamaks väljamõeldist, justkui tegu oleks konkurentsil põhineva demokraatliku süsteemiga, vorpisid režiimid parteisid mitte selleks, et esindada rahvast riigi ees, vaid et esitada oligarhide huve valijaskonnale kui rahvuse huve. Gruusias toimis Ševardnadze Kodanike Liit justkui avalik arvelduskoda oligarhide ja sõjapealike ning tsiviilühiskonna vahel, et legitimeerida Brežnevi stiilis režiimi, mis oli tulnud võimule pärast Gamsahhurdia langust. Heidar Alijevi 1992. aastal loodud Uue Aserbaidžaani Partei rajas patrimoniaalse autoritaarse riigi, mis sai täispühitsuse, kui presidendivõim pärast isa Haidari surma 2003. aastal läks üle poeg Ilhamile.
Parlamentaarsetes demokraatiates toimivad niisugused praktikad nagu üldine hääleõigus, poliitiliste parteide ja organisatsioonide pluralism, täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu lahusus kõik üheskoos, et võimaldada hegemoonia orgaanilist ringlust võimubloki eri fraktsioonide vahel.[9] Kuna Kaukaasia režiimidel puudusid sellised mehhanismid võimubloki moodustamiseks konkureerivate eliitide vahel ning riigi ühendamiseks ühiskonnaga, mille üle nad olid võtnud endale jultumuse valitseda, siis otsisid nad üha rohkem abi sunnijõult, pististelt ja raskestimõistetavalt rahvusluselt, et juhtida kõrvale sotsiaalseid lahkarvamusi, mida parlamentaarne teater ei olnud juba neutraliseerinud. Aserbaidžaani režiim on eriti noorema Alijevi all ankurdanud oma sotsiaalse ja poliitilise legitiimsuse iseäranis raevukasse armenofoobiasse, mis on kulmineerunud rikkaliku armeenia kultuuripärandi hävitamisega territooriumidel, mis olgugi praegu Aserbaidžaani kontrolli all, moodustasid kunagi osa keskaegsetest Armeenia kuningriikidest. Armeenia enda faksiimilepartei, Armeenia Vabariiklik Partei, omakorda kanaliseeris oligarhideks teisenenud nomenklatuuri riigiaparaati osalt sellega, et rajas oma legitiimsuse kahele sambale. Nad kuulutasid esimese vabariigi (1918–1920) kangelase, hiljem protofašistlikku mõtlemist edendanud Karekin Nždehi kirjutised partei konservatiivse ideoloogia alustalaks. Praktilisema poole pealt võttis partei – koos oma veteranidest, sõjapealikest ja Karabahhi oligarhidest koosneva koalitsiooniga – karmi joone läbirääkimistes Aserbaidžaaniga endise MKAO lõpliku staatuse üle. Sellega andsid nad end Venemaa teenistusse, aktsepteerides majanduslikku alluvust Venemaale vastutasuks julgeolekugarantiide eest – garantiide, mis on nüüdseks osutunud väärtusetuks.
Seetõttu on nende režiimide oponendid pidanud otsima habrast tasakaalu – nende ametlikust lahknevad arvamused pidid kõnetama majanduslikust ja poliitilisest kokkuvarisemisest lõhestunud ühiskondi ning resoneerima samas ka reaktsioonilise poliitilise diskursusega, mille oligarhia oli kehtestanud poliitilise peavooluna. Puhuti tähendas see, et rahva emotsioonidele mängivad ühe-teema-kampaaniad – protestid bussipiletite, elektri- või leivahinna tõusu vastu – võisid sundida režiime tegema tõrksaid järeleandmisi. Sagedamini tähendas see, et opositsionäärid püüdsid trumbata režiime üle nende paremtiival. Ainsaks erandiks sellest reeglist oli Ter-Petrosjani nurjunud katse 2008. aastal uuesti võimule tulla.
Klass, riik ja tsiviilühiskond
Kolmekümneaastast perioodi 1991–2021 võiks tõlgendada demokraatia langusena liberaalsusest jäljendusdemokraatiaks.[10] Selline ühekülgne fookus esindusinstitutsioonide ja õigusriigi murenemisele varjaks aga mitte ainult riigistruktuuride visa püsimist pärast iseseisvumist, vaid ka klassijõudude muutuvat tasakaalu nende eri fraktsioonide vahel, mis võimaldasid nomenklatuuri-oligarhial oma võimu säilitada.
Postsotsialistliku ülemineku algne liberaliseerumine ning ajaliselt tihendunud periood, mille vältel see aset leidis, äratas tsiviilühiskonnas lootust, et nad liituvad liberaalse geokultuuriga, kui seda mõista „maailmasüsteemis laialdaselt legitiimsena aktsepteeritud diskursusnormide ja -viisidena“.[11] See „geokultuur“ andis küll väga ebaühtlasi tulemusi, aga sünnitas siiski uue repertuaari geograafiliselt ülekantavaid arusaamu, mida võis kasutada eliidi struktuuride vaidlustamiseks, kui ka just lausa mitte nende kukutamiseks, ja mis õhutasid varajaste nullindate värvilisi revolutsioone.
Armeenias rullusid klassikonflikti mustrid ja nende poliitiline väljendus lahti eliidi kindlustumise umbes kümne aasta pikkuste perioodidena, mida punkteerisid demokraatliku mobilisatsiooni hetked. Aastail 1991–1998 leidis Ter-Petrosjani valitsus sotsiaalset tuge liidust intelligentsi, allproletariaadi ja ülespoole pürgiva kompradoor-kodanluse vahel, kelle püüdlused olid vastuolus nomenklatuuri soovidega. Pärast Ter-Petrosjani võimult eemaldamist, intelligentsi marginaliseerimist ja allproletariaadi tagaplaanile taandumist tugines Kotšarjani-Sargsjani valitsev blokk alliansile oligarhide ja julgeolekujõudude vahel, isegi kui esimesed ise omavahel võitlesid. Ter-Petrosjani katse 2008. aastal võimule naasta ning tolle aasta presidendivalimistele järgnenud vägivald kutsus esile poliitilise kriisi. Oligarhide-vahelised lõhed olid avanud struktuurse võimaluse intelligentsi ja kodanikuühiskonna liikumiste massimobilisatsiooniks – ukse, mille Kotšarjan kinni virutas, käskides 2008. aasta 1. märtsi kurikuulsate sündmuste käigus kasutada rahulike meeleavaldajate vastu vägivalda, pärandades sellega ka Sargsjanile tema võimuperioodiks oma verise mantli.
Kümme aastat hiljem, aastal 2018, vallandas uus massimeeleavalduste tulv Sargsjani katse vastu ametiaja piire eirata nn Sametrevolutsiooni, mis tähistas hegemoonilise bloki ümbermängimist: ehkki paljud vanadest oligarhidest on poliitiliselt marginaliseeritud (säilitades samas oma majandusliku võimu), on uus režiim toonud esiplaanile liidu kodumaise kodanluse, uusintelligentsi ning poliitikalavale naasnud allproletariaadi vahel. Siiski, nii nagu teisedki värvilised revolutsioonid – Gruusias 2003., Ukrainas 2004. ja Kõrgõztanis 2005. aastal –, nii kujutas ka Sametrevolutsioon endast poliitilise võimu ümbermängimist, millega ei kaasnenud praktiliselt mingit asjakohast ühiskondlikku või majanduslikku muutust.
Alates 2018. aastast on Pašinjani valitsus hoolitsenud „vana režiimi“ visa püsimise eest oligarhilistes majandus- ja õigusstruktuurides.[12] Ehkki valitsus on võtnud sihikule konkreetseid figuure (näiteks kasutades oma parlamendienamust kohtunike poliitiliseks ametissemääramiseks ja Kotšarjani vangistamiseks), püsib oligarhia majanduslik võim ja mõjujõud suuresti puutumatuna. Hoolimata Pašinjani lähenemiskatsetest Läänele on Armeenia majandus endiselt tihedalt läbi põimunud Venemaa omaga ja sellest kui oma suurimast välisturust sõltuv. Armeenia ettevõtete massiivne erastamine, mis toimus lühikest aega pärast iseseisvumist ja hoogustus Kotšarjani režiimi all, tähendab, et tänapäeval kontrollib võtmetähtsusega strateegilisi tööstusharusid Vene kapital – Armeenia kompradoorkodanluse hüvanguks, kellel on sidemeid Vene keskusega. Venemaa on Armeenia suurim väliskaubanduspartner, annab Armeeniale ülekaaluka enamuse tema naftast ja maagaasist ning kontrollib suuri osi tema transpordi ja mäetööstuse infrastruktuurist.[13] Et niisugustel tingimustel säilitada maainimeste toetust, on Pašinjani valitsus võtnud õppust Türgilt Erdogani võimu all, edendades ehitusprojekte avalike tööde ja eluasemete vallas.[14]
Kui Läänes on poliitilised parteid alates 1970. aastatest saanud üha enam ülekanderihmadeks riigi esindamisel rahvale, siis Armeenia võimuparteide puhul on küsitav, kas nad suudavad isegi sellist sidususe- või organiseerumismäära saavutada.[15] Parimal juhul on nad faksiimiled jõududele, mis loovad baasi oligarhilisele võimule. Pašinjani Tsiviillepingul, mis on musternäide „õõnesparteist“, puudub igasugune selgelt eristuv poliitiline ideoloogia ja sellel on vaid nõrk side Armeenia ühiskonnaga. Kuigi Pašinjani väidetav pööre Läände osutab justkui pöördumisele liberaalsete, haritud, valgekraeliste töötajate poole, on see partei pigem patronaaživõrgustik režiimi poolehoidjate tasustamiseks. Jerevani traditsiooniline intelligents on sellega enamasti opositsioonis ning valitsuse tugevuse praegune baas on töölisklassis, maapiirkondades, eriti riigi põhjaosas, ning tehnokraatlikes ühiskonnakihtides, kelle varasemaid püüdlusi oligarhide režiim tõkestas.
Siin nagu mujalgi postkommunistlikus maailmas näeme tugevate massiparteide puudumist ning niisuguste institutsioonide allakäiku, mille kaudu saaks süsteemile esitada rahvalikke, töölisklassi nõudmisi. Töölisklassi ja intelligentsi liit, mis oli nii otsustava tähtsusega iseseisvusliikumise ajal, lagunes kolmkümmend aastat väldanud majandusreformide käigus, mis on Pašinjani valitsuse all üha jätkunud. Iseseisvumise järel on riigi perifeerne staatus regionaalses tööjaotuses tekitanud töölisklassis ka ühe vastuolu: ühelt poolt leiab suur hulk madala kvalifikatsiooniga töölisi tööd Venemaa metropolis; teiselt poolt arenevad kiirelt IT- ja teenindussektor, mis tahavad lõimuda hargmaiste kapitaliringlustega Vene sfäärist kaugemal. Ehkki töölisklass on endiselt potentsiaalne poliitiline jõud – just spontaansed streigid Jerevani töölislinnaosades märkisid 2018. aasta protestide pöördepunkti –, raskendavad need struktuursed tegurid tõsiselt tema organiseerimist püsivaks poliitjõuks.
Nagu kõikjal mujalgi maailmas, on viimastel aastatel kõige nähtavamate poliitiliste tegutsejatena tõusnud esile mitte töölisklass, vaid keskklassid. Niisugused mobiliseerumised märkisid „uue väikekodanluse“ – lahknevate ja fragmenteerunud sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste nõudmistega klassifraktsiooni – tõusu poliitika areenile.[16] Sametrevolutsiooni ajal koondus Pašinjani korruptsioonivastase sõnumi ümber rahvuslik konsensus. Jätkates küll korruptsiooni kui majanduse põhiprobleemi rõhutamist, on valitsus kodanike murede lahendamiseks vähe ära teinud. Korruptsioonivastaste sõnumite kuulutamine võib tuua inimesed tänavatele, aga sellel puudub sügavam poliitiline sisu ja see laseb end sama edukalt ära kasutada ühe eliitfraktsiooni võitluses teise vastu nagu ka rahvamasside võitluses võimukandjate vastu. Armeenia Sametrevolutsioon, mis heitis välja teatavad eliidid, ent säilitas poliitiliste ja majanduslike struktuuride järjepidevuse, sobitub väga hästi rahva süsteemivastaste mobiliseerumiste laiemasse trendi, mis oli tüüpiline 2010. aastate massimeeleavalduste kümnendile.[17]
Neli aastat pärast riigi ränka lüüasaamist Teises Mägi-Karabahhi sõjas on Armeenia tsiviilühiskond endiselt väga mobiliseerunud, kuid sel puuduvad institutsionaalsed vahendid, mille abil rahva kaebusi poliitilisel areenil aktualiseerida. Armeenia hõlmamine kapitalistlikku maailmasüsteemi ning selle liberaalsesse geokultuuri võimaldas aktivistidel visandada „arusaamade uusi repertuaare“, et esitada kindlustunud eliitidele väljakutse.[18] Ometi ei ole need sporaadilised massimeeleavaldused ega lääneliku orientatsiooniga vabaühenduste konventsionaalne töö suutnud kõigutada oligarhiat.
Regionaalne konflikt keset narmendavat liberaalset korda
Pärast 1991. aastat tõmmati Taga-Kaukaasia järk-järgult globaalsesse kapitaliringlusse – kuid ebaühtlaselt ja killustatult. 1990. aastatest edasi muutus „postsovetlikkus“ uue, tõeliselt globaalse kapitalismi üheks allkomponendiks. Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia ühine pärand Nõukogude riigi moderniseerumisest jättis neile sarnased institutsionaalsed ja sotsiaalsed tingimused iseseisvusjärgseks arenguks, ehkki jõudude sisemise ja välise tasakaalu muutused on sealtpeale trajektoorid lahku ajanud. Aserbaidžaanist on saanud repressiivne (ja potentsiaalselt habras) naftariik, mis järgib endiselt oma riigiehitusprojekti; meeleheitlikult Euroopaga tihedamaid poliitilisi ja majanduslikke sidemeid taotlev Gruusia leiab end lõhestatuna pragmaatilise valitsuse ja mobiliseerunud Lääne-meelse tsiviilühiskonna vahel; Armeenia aga on neist kolmest kõige viletsamas positsioonis, tema riiklus tõsisema küsimärgi all, kui see on olnud viimase saja aasta vältel.
Mõrad Ameerika impeeriumis, mis tulid esmalt nähtavale terrorismivastase sõja ja Iraagi invasiooni ajal, ning sellele järgnenud Araabia Kevade põgusa demokraatliku kobrutuse langemine sõjalistesse diktatuuridesse ja kodusõdadesse annavad nüüd märku Ameerika hegemoonia taandumisest kõikjal Euraasia sfääris. Ameerika taandumine on tekitanud globaalse kapitalismi ebaühtlaselt arenenud regioonides patoloogiaid, kutsudes esile varikonflikte, millesse on tõmmatud nii regionaalsed kui ka globaalsed võimud Süüriast Ukraina ja Taga-Kaukaasiani.
Viimase puhul on rea tegurite kokkulangemine – Venemaa regionaalse mõju nõrgenemine, Türgi imperialismi kasvav agressiivsus, Iisraeli ja Iraani vahelise rivaliteedi teravnemine ning nüüd Iisraeli genotsiidne rünnak Gazale – kõik süvendanud Alijevi režiimi leppimatust ka pärast Teist Karabahhi sõda. Seetõttu tuleks seda sõda ja võimalust, et vägivald jääb regioonis ka tulevikus kestma, mõista külma sõja ajal Ameerika globaalse hegemoonia egiidi all esile tõusnud liberaalse rahvusvahelise korra müüdi lahtihargnemise ühe tagajärjena.
Keset regionaalse dünaamika muutumist on Pašinjani valitsus endistviisi selle julgeolekudilemma lõksus, mis on Armeenia sisepoliitikat alates 1994. aastast üledetermineerinud. Valitsuse praeguses eemaldumises Venemaast Lääne poole on hakatud apelleerima liberaalsetele geokultuurilistele normidele – inimõigustele, rahvusvahelisele kaubandusele, riiklikule „arengule“ ja multilateralismile julgeolekuküsimustes –, mida kahe viimase aastakümne globaalsed sündmused on üha õõnestanud, kuna me paistame sisenevat Ameerika hegemoonia langusfaasi, ilma et sellele oleks selget asendust.[19] Sellal kui Venemaa, Türgi, Iraan ja Ameerika Ühendriigid heitlevad jätkuvalt mõjuvõimu pärast postsovetlikul „lõunaveerel“, on väljavaated regionaalsele stabiilsusele trööstitud.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
[1] S. Samadzade, Azerbaijan Has Conquered Karabakh, But the Conflict Still Isn’t Over. Jacobin, 02.10.2023.
[2] Sedalaadi uurimistöö koduks olid sotsiaalteadusele keskenduvad ajakirjad nagu Europe-Asia Studies (aastani 1993 Soviet Studies) ning tabava nimega Demokratizatsiya: The Journal of Post-Soviet Democratization (asutatud 1992).
[3] Konstruktivistlik sekkumine rahvusküsimusse nõukogude historiograafias oli vastuseks konservatiivsele käsitlusviisile, mis kujutas Nõukogude Liitu vabastamist ootavate rahvaste vanglana. Vt R. G. Suny, The Revenge of the Past: Nationalism, Revolution, and the Collapse of the Soviet Union. Stanford, 1993; T. Martin, The Affirmative Action Empire: Nations and Nationalism in the Soviet Union, 1923–1939. Ithaca, 2001. Üks hiljutine töö, mis rõhutab 20. sajandi teist poolt: K. Goff, Nested Nationalism: Making and Unmaking Nations in the Soviet Caucasus. Ithaca, 2020.
[4] G. M. Derluguian, Bourdieu’s Secret Admirer in the Caucasus: A World-System Biography. Chicago, 2005.
[5] Iga iseseisvunud maa esimene demokraatlikult valitud president oli õigupoolest hariduselt filoloog (Levon Ter-Petrosjan Armeenias, Abulfaz Eltšibei Aserbaidžaanis ja Zviad Gamsahhurdia Gruusias).
[6] Konflikti majanduslikest dimensioonidest 1980. aastatel vt: M. Saroyan, Minorities, Mullahs, and Modernity: Reshaping Community in the Former Soviet Union. Berkeley, 1997, lk 175–204. Karabahhi armeenlaste petitsioonide tõlkeid vt: The Karabagh File: Documents and Facts on the Region of Mountainous Karabagh, 1918–1988. Toim. G. J. Libaridian. Cambridge (MA), 1988.
[7] D. Furman, Imitation Democracy. London, 2022.
[8] S. F. Jones, Georgia: A Political History Since Independence. New York, 2013, lk 75–87.
[9] N. Poulantzas, The Crisis of the Dictatorships. London, 1976, lk 91.
[10] S. Dzebisashvili, L. Evoyan, Why New Democrats Fail: Preserving the Old Role of Siloviki in Armenia. Rmt-s: Shifting Security and Power Constellations in Central Asia and the Caucasus. Toim. M.-S. Borchelt Camêlo, A. Elmuradov. Baden-Baden, 2024, lk 151–187.
[11] I. Wallerstein, World-Systems Analysis: An Introduction. Durham (NC), 2004, lk 93.
[12] S. Baldrian, Armenia in Crisis: How did We Get Here and What’s Next?. LeftEast, 16.10.2023. https://lefteast.org/armenia-in-crisis-how-did-we-get-here-and-whats-next/.
[13] H. Nazaretyan, Armenia’s Economic Dependence on Russia: How Deep Does It Go?. EVN Report, 03.07.2023. https://evnreport.com/economy/armenias-economic-dependence-on-russia-how-deep-does-it-go/.
[14] C. Tugal, Turkey at the Crossroads?. New Left Review, 2021 jaanuar-veebruar, nr 127, lk 25–54.
15 P. Mair, Ruling the Void: The Hollowing of Western Democracy. London, 2013.
[16] C. Tugal, Elusive Revolt: The Contradictory Rise of Middle-Class Politics. Thesis Eleven, 2015, kd 130, nr 1, lk 74–95.
[17] V. Bevins, If We Burn: The Mass Protest Decade and the Missing Revolution. New York, 2023.
[18] C. Tilly, Regimes and Repertoires. Chicago, 2006.
[19] G. Achcar, The New Cold War: The United States, Russia, and China from Kosovo to Ukraine. Chicago, 2023; D. Sassoon, Morbid Symptoms: Anatomy of a World in Crisis. London, 2021.
Lisa kommentaar